2015: Eesti kaitsetahe tugevneb

Jaga

Eesti kaitsetahe püsib väga kõrgel ja kuigi venekeelsete kodanike puhul on näitajad madalamad, ei tähenda eitav vastus sugugi ükskõiksust või vastumeelsust Eesti iseseisvuse suhtes.

Äsja valmis Turu-uuringute ASil avaliku arvamuse uuring Eesti riigikaitse teemadel. Selliseid
uuringuid on kaitseministeeriumi tellimusel tehtud enam-vähem regulaarselt juba alates 2001.
aastast ja nende üldtulemused on saadaval ministeeriumi kodulehel.

Esimene oluline tõdemus on, et Eesti elanikud annavad endale järjest paremini aru maailmas
valitsevatest ohtudest. 70 protsenti elanikkonnast (ja 72 protsenti kodanikkonnast) arvab, et
eeloleval aastakümnel suureneb maailmas sõjaliste koniktide võimalus. See näitaja on
pidevalt tõusnud alates 2013. aasta kevadest, mil nii arvas 46 protsenti elanikest. Pole raske
näha siin Ukraina sündmuste mõju.

Samas on nende osakaal, kes arvavad, et maailma arengutest hoolimata muutub Eesti olukord
turvalisemaks, pigem tõusnud; seda eriti selgelt viimase aasta jooksul: 2014. aasta kevadel
arvas nii 20 protsenti kõigist küsitletuist, 2014. aasta sügisel 26 protsenti ja 2015. aasta
kevadel 32 protsenti. Seda nihet kommenteerides ei saa jätta osutamata USA kontingendi
saabumisele, õnnestunud sõjaväeõppustele, jalaväe lahingumasinate ostule ja meediast läbi
vuranud Abramsitele.

Eelnevaga haakub küsimus, kas Eestit üldse on võimalik kuni liitlasvägede saabumiseni kaitsta.
Selles osas on Eesti kodanike hoiak järjekindlalt ja viimasel ajal lausa hüppeliselt
positiivsemaks muutunud: 2011 uskus Eesti kaitstavust 46 protsenti Eesti kodakondsusega
vastajaist, 2012 – 47 protsenti, 2013 – 52 protsenti, 2014 – 50 protsenti, 2015 – 60 protsenti.
Sellegi näitaja taga on loogiline näha Eesti kaitsestruktuuride tööd.

NATO sõjalist kohalolekut pooldas nii läinud aastal kui tänavu 78 protsenti Eesti kodanikest,
NATOt peab Eesti peamiseks julgeolekutagatiseks 72 protsenti kodanikest. Kooskõlas
eelnevaga on pidevalt tugevnenud ka usk, et teised NATO riigid meile häda korral appi tulevad.
Eesti kodakondsusega vastajate lõikes on nimetatud seisukohta jagavate inimeste osakaal
aastate kaupa olnud järgmine: 2011 – 40 protsenti, 2012 – 45 protsenti, 2013 – 47 protsenti,
2014 – 48 protsenti, 2015 – 53 protsenti.

Kas Eesti hakkab vastu igal juhul ja ükskõik kellele? Üldine trend on kindlalt tõusev: 2001.
aastal vastas küsimusele jaatavalt veidi üle 60 protsendi vastanuist – see näitaja tõusis viie
aastaga üle 70 protsendi ja on nüüdseks ületanud 80 protsendi piiri (viimases küsitluses 83
protsenti). Rõhutada tuleb, et siin ei ole eesti- ja venekeelsete vastajate hoiakud kunagi lausa
diametraalselt erinenud.

Inimeste motiivid võivad muidugi olla erinevad (kes võtab küsimust väga konkreetselt,
visualiseerides konkreetse vaenlase, kes abstraktsemalt). Tõsi, teatud lahknevusi on ilmnenud
(nt 2010. aastal) ja ilmnes ka kahe viimase küsitluse aegu. Näiteks kui 2014. aasta kevadel oli
vastupanu osutamise pooldajate osakaal eestikeelsete ja venekeelsete vastajate hulgas
peaaegu sama (82–83 protsenti), siis sügiseks tekkis erinevus (83 protsenti versus 70
protsenti), mis on praegu veidi suuremgi (89 protsenti versus 71 protsenti).

Ukraina sündmuste mõju pole vaja eitada, kuid samas võib nentida, et vastuhaku pooldajate
osakaal on ka venekeelsete vastajate hulgas ikkagi väga suur ja teiseks pole see viimase poole
aastaga vähenenud.

Veel olulisem kui passiivne kaitsetahe on inimeste aktiivne kaitsetahe, st valmisolek ise oma
maa kaitseks midagi ära teha. Uuringus küsiti, kas küsitletav on valmis Eesti ründamise korral
vastavalt oma oskustele ja võimalustele riigi kaitsmises kaasa lööma. 2014 sügisel tuli
jaatavaid vastuseid 56 protsenti, nüüd 59 protsenti.

See arv võib tunduda väike, kuid tuleb arvestada, et küsitletuist umbes pool on naised, kellest
enamik ei kujuta end ette sõdurina ega pea – ekslikult – ka mitmesuguseid tagalategevusi
kuni sokkide kudumiseni osaks riigikaitsest. Kaugeltki iga eitav vastus ei tähenda ükskõiksust
või vastumeelsust Eesti iseseisvuse suhtes. Seda kinnitab tõsiasi, et kui vaatleme eraldi mehi,
siis on jaatava vastuse andnud läinud sügisel 70 protsenti ja sel kevadel 74 protsenti
vastanuist. Kui aga eraldada vaid Eesti kodakondsusega meeste vastused, siis koguni 80
protsenti.

Hoopis «hulluks» läheb pilt, kui eristada eesti rahvusest 15–60-aastaste meessoost kodanike
vastused. Sügisel andis jah-sõna 80 protsenti ja tänavu kevadeks on see tõusnud 90 protsendi
ligidale. Kõrgemale, kaugemale ega tugevamini ilmselt enam ei saa ja kui tulevikus peaksime
siin nägema kõikumisi, võib seda teatud piires loomulikuks pidada.

Venekeelsetel meessoost kodanikel on eelnevalt nimetatud näitaja ligi 60 protsenti, mis võib
esmapilgul tunduda madal. Kuid see pole siiski nii. Arvestades meie elanikkonna ja
kodanikkonna kujunemise käiku, on 60 protsenti tegelikult rahuldav tulemus ja tähendab, et
läinud sügisel täheldatud langus, mis kõigi venekeelsete vastajate lõikes jätkus ka sel kevadel
(2014 kevad – 47 protsenti; 2014 sügis – 45 protsenti; 2015 kevad – 42 protsenti), ei jätku
siiski mitte venekeelsete meeskodanike hulgas, vaid venekeelsete mittekodanike ja/või naiste
hulgas.

Venekeelsete vastajate hoiakud on üldse oluliselt ebastabiilsemad kui eestikeelsete vastajate
omad (osalt tuleb see tõigast, et venekeelne valim on väiksem) ja sellised kõikumised võivad
olla ka juhuslikud. Antud juhul tuleb siiski arvestada Krimmi/Ukraina sündmuste mõju. Samas
ei ole mõju, nagu arvudest näha, olnud kaugeltki dramaatiline.

Tõsi, venekeelsete kodanike tahe Eesti kaitseks relva haarata, mis 2000–2003 hoogsalt tõusis,
näib viimase 12 aasta jooksul langenud olevat. 2003. aastal oli venekeelsetest kodanikest (st
nii mehed kui naised) valmis ise kaitsetegevuses osalema üle 70 protsendi, järgnevail aastail
püsis see 60 protsendi ümber, viimastel aastatel on kõikunud 45 ja 55 protsendi vahel. Tõenäoliselt peitub üks põhjus Venemaa järjest agressiivsemaks muutunud poliitikas ja eriti propagandas.

Meie rahvastiku tausta arvestades on Vene propaganda teatav mõju paratamatu;
uuringutulemustes võib pigem näha märke deklareeritud kaitsetahte stabiliseerumisest uuel
tasemel, mis võib mõnes segmendis olla küll varasemast madalam, kuid see-eest
adekvaatsem, ausam. Mõne aasta eest võis uuringus osaleja, vastates küsimusele «kas olete
valmis Eesti eest sõtta minema?», säilitada illusiooni, et relv tuleb haarata näiteks mongolite
vastu. Nüüd on sellist illusiooni raske säilitada ja enamik vastajaid peaks endale aru andma, et
jutt käib eelkõige Venemaast ja alles teises järjekorras islamiterroristidest või kellestki
kolmandast.

Lisaks ilmneb, et venekeelsete vastajate puhul on kõige nooremates vanuserühmades
täheldatav hoiakute lähenemine eestikeelsetele vastajatele. Näiteks kui Venemaa tegevust
võimu taastamisel endise Nõukogude Liidu aladel peab võimalikuks ohuallikaks kokku 23
protsenti venekeelsetest vastajatest, siis 15–19-aastastest vene noortest arvab nii 43 protsenti
ja neist, kes elavad valdavalt eesti keskkonnas, koguni 51 protsenti. Samalaadseid näiteid
võiks tuua veel, need puudutavad usaldust NATO vastu, NATO kui Eesti julgeoleku peamist
tagajat, NATOsse kuulumist, NATO vägede kohalolekut, Eesti kaitstavust, Eesti riigikaitse
arendamist jm. Eelnevast võib teha ettevaatliku järelduse, et integratsioon siiski toimib, mis
tulevikule mõeldes on enam kui oluline.

Küsimus, kui palju tuleks kaitsetahte küsimusi interpreteerides pöörata tähelepanu vastajate
emakeelele, on kahe otsaga. Kui eri emakeelega kodanikud ja/või elanikud ilmutavad
drastiliselt erinevat suhtumist, on loomulikult tegemist probleemiga, mida ei tohi maha salata.
Kui erinevus ei ole aga väga suur, siis tuleb pigem keskenduda arvudele, mis iseloomustavad
Eesti kodanikkonda emakeelest sõltumata, sest kui keegi Eestit kaitseb, siis just kodanikud.
Jättes naised eelnimetatud asjaoludel kõrvale, näeme, et Eesti meessoost kodanike valmisolek
Eesti kaitseks relva haarata või muul moel ise kaitsetegevuses osaleda on läbi aastate olnud
silmapaistvalt stabiilne ja püsinud silmapaistvalt kõrgel.

Juba aastaid on ajakirjandust eriti huvitanud nende inimeste osakaal, kes sõja puhkedes
Eestist põgeneda kavatsevad. Regulaarselt ilmub uudis pealkirjaga «Iga viies eestimaalane
kavatseb sõjaohu korral põgeneda», mis formaalselt võttes on õige, kuid jätab vale mulje, nagu
oleks tegemist mingi sünge ja aina süveneva tendentsiga.

Tegelikult pole see nii. Lahkumismõtete heietajate osakaal on aastaid püsinud üsna stabiilselt
sellesama 20 protsendi ümber. Pigem äratab tähelepanu, et ei Venemaa agressioon Ukraina
vastu ega süvenev skeptitsism maailmas toimuva suhtes ei ole seda näitajat suurendanud.
Eestit ründamise korral mõtleb Eestist lahkuda endiselt 20 protsenti küsitletuist (16 protsenti
meestest; 16 protsenti eestlastest). Võimalik, et see on meie asukohta ja ajaloolist kogemust
arvestades enam-vähem paratamatu konstant. Eesti kaitsevõimet ja kaitsetahet iseloomustab
adekvaatsemalt siiski tõik, et mitu korda suurem enamus on vastupidisel seisukohal.

Ilmunud Postimehes 6. mail 2015

Sarnased postitused