Mihkel Mutt avaldas hiljuti Postimehes kirjutise, milles ta arutles Isamaa erakonna mineviku, oleviku ja tuleviku üle.[1] Muti analüüs on lühike ja tabav. Isamaa on oma strateegilise eesmärgi ammu saavutanud ja võinuks pärast Eesti pääsemist NATOsse ning Euroopa Liitu šampanjakorkide paukumise saatel laiali minna. Edasine on peenhäälestus ja see jäägu teistele. Isamaa pole erakond, mis tegeleks torumuhvidega, vaid rahva ja riigi päästmisega. Umbes nagu musketäride nelik, kellel pole kohta ametnike ja vürtspoodnike maailmas.
Suur osa sellest on sulatõsi. Isamaa loodi väga suurte eesmärkide nimel ja präänikud stiilis „parem haridus, parem töö, parem palk“ lihtsalt ei kuku tal usutavalt ega hästi välja. Vastab tõele, et peenhäälestuse ajal huvitavad laiemaid rahvahulki just sellised präänikud, aga neid küpsetama valitakse pigem teisi. N-ö torumuhvi-spetsialiste ja korralike rentslite projekteerijaid, keda ongi kahtlemata väga vaja.
Seega on omast kohast loogiline ja vältimatu, et senikaua, kuni Isamaa säilitab oma isamaalise eetose, on tema rahuaegne valijaskond ahtakene, koosnedes eeskätt läbinägelikumatest ja/või haritumatest valijatest. Kas valijaskonda saaks otsustavalt laiendada? Üks seltskond Isamaa sees arvab, et see on võimalik, kui Isamaa loobuks oma isamaalisusest ja konservatismist ning läheks kaasa väidetavasti dünaamilise ja noortepärase agendaga alates nn sooneutraalsetest abieludest ja lõpetades rahvuse mõiste ümberdefineerimisega Eesti200 vaimus: eestlane on igaüks, kes võtab pähe, et on. Kanepi legaliseerimine jääks kusagile vahepeale.
Võimalik, et nii võikski lühiajalist edu saavutada. Ainult et peagi tekiks sama probleem: vana, auväärse minevikuga Isamaa, kes pakub ennast stiilis „võta ühe asemel kaks jäätist, saad üllatusmuna pealekauba“ pole pikemas perspektiivis lihtsalt usutav. Pigem hale. Järelikult tuleks sellise agenda korral ära vahetada ka Isamaa nimi. See olekski see, millest kõneles Mihkel Mutt, nimelt lõpp. Ainult et ilma šampanjakorkide paukumise, tušihelide ega uhkuseta saavutatu üle. Vaikne tühjaksvajumine näo ja nimeta organisatsiooniks, mis peagi lõplikult laiali jookseb.
Täiesti võimalik stsenaarium. Ainult et… kas Isamaa missioon ikka on läbi? Kas eesti rahva olemasolu on ettenähtavas tulevikus nii kindlalt tagatud, et midagi enam teha ei anna? Võib-olla see siiski nii ei ole. Võib-olla vihjab sellele väga varjatult ka Mutt. Arvan minagi, et Eesti ei ole valmis, eesti rahvas ei ole „jäädavalt“ ära päästetud. Esiteks on Isamaa targemad ajud juba aastakümnete eest maha hõiganud, et iseseisvus pole seisund, vaid protsess. Iseseisvust tuleb pidevalt teha, ja kui mitte, siis ta sulab nagu lumi aprillis. Et iseseisvust säilitada, on vaja pidevalt pingutada. Ehk nagu öeldakse Alice’i-raamatus: selleks, et paigal püsida, tuleb kiiresti joosta.
Oleme selle püsimist tagava jooksuga pea mitukümmend aastat suhteliselt edukalt hakkama saanud ja Isamaa on andnud sellesse oma vägagi kaaluka panuse. Paraku kisub tulevik iga päevaga tumedamaks. Kui nõukogude ajal oli vägede asetus selge – üldjoontes meie olime meie ja vaenlased olid nemad – siis nüüd laguneb me rahvas ise. Ja see on sama hirmuäratav kui see pilt, mis terendas 1980ndatel ja rahva lõpuks jalule tõstis, nii et me läbi laulva revolutsiooni rongi alt eluga välja tulime.
Kuid nendele vastu hakata on psühholoogiliselt märksa kergem kui iseennast ära võita. Mis teeb praeguse olukorra vaata et raskemakski. Ühel Eesti Kongressi istungil 1990ndate alul demonstreeriti lihtsat graafikut, mis näitas eesti- ja venekeelsete Eesti elanike protsente. Eestlaste osakaal langes, venelaste oma tõusis ja polnud lihtne näha, et varsti nad vahetavad kohad: eestlased jäävad Eestis vähemusrahvuseks. See oli selge, arusaadav ja moraalselt kohustav. Tuli tegudele tõusta, et „peatada Lasnamäe“, st lämmatav sisseränne. Tänapäeval võiksime joonistada teistsuguse graafiku, mis näitab üsna täpselt ära, mil eestikeelne ühiskond laste vähesuse tõttu kokku variseb, suutmata ennast enam ei materiaalselt ega vaimselt taasluua. Kõigepealt toimub keelevahetus, mille järel püsib eesti kultuuriväli veel fragmentaarselt mõnes valdkonnas ja mõnda aega, taandub hobiks ning säilib seejärel mingite üksikute mälestusmärkide, kohanimede vms näol. Kusjuures see on veel hea variant. Must stsenaarium tõotab rahutusi, vägivalda ja seadusetust, mille käigus laastatakse nii elanikkond kui loodus.
Võiks oletada, et selline väljavaade mobiliseerib meid samuti kui vähemusrahvaks jäämise hirm 1980ndail. Aga ei. Me pöörame oma väljasuremisgraafiku ees pilgu lihtsalt kõrvale, veendes ennast ja teisi, et laste saamine või saamata jätmine on sügavalt isiklik asi. Mis on muidugi täiesti vale, kuid on absoluutselt mõeldamatu hakata rakendama mingeid sunnimeetmeid. Esiteks ei läheks see lihtsalt läbi, ühiskond keelduks sellest kollektiivselt. Või põgeneksid inimesed lihtsalt riigist ja lõpp oleks veelgi kiirem. Sündide kasvu saab üksnes stimuleerida, mingil määral ka reklaamimeetoditega õhutada.
Aga neistki meetmetest pole abi, kui ühtäkki haarab noori oma embusse mood (et mitte öelda psühhoos), mis dikteerib, et laste saamine on „out“ ja üldse tuleb oma keha ja sooga olla rahulolematu (soodüsfooria). Õli valavad tulle naiivitarid, kes seletavad, et lastetus aitab maailma päästa keskkonnakatastroofist. Sellise sõgeduse vastu ei aita ükski argument, mood on kõikvõimas, ja kui potentsiaalsetele emadele mõistus ükskord pähe tuleb, on nad viiekümne aastased ja rong on läinud.
Kusjuures rahvuse lagunemine ei avaldu üksnes arvulises allakäigus. Rahvuse loob teatavasti eeskätt tema kultuuriväli, milles segunevad nii üldinimlikud kui antud rahvusele ainuomased elemendid või elementide kombinatsioonid. Ja laguneda võib ka seesinane kultuuriväli. Rahvusspetsiifiliste joonte kadumine pole iseenesest veel õnnetus, kui uued asemele tulevad. Näiteks vahetab ühetoonilise rahvarõiva välja värvikirev, nagu eestlaste puhul on juhtunud. Palju pahaendelisem on, kui lagunema hakkab kultuuri üldinimlik osa, st tema vundament. Siin jõuame praegu palju kära tekitavate teemadeni – kas igasugused soorollid tuleb välja juurida, kas kõik normid, reeglid ja piirid on saatanast ning kuuluvad hävitamisele, kas valge rass peab enda selga võtma kollektiivse süü, kas igasugune tõrksus võõra ja võõraste suhtes on toksiline atavism, mis tuleb halastamatult välja juurida ja nii edasi.
Kui neile küsimustele vastata tänase poliitkorrektsuse kaanonite kohaselt, siis tähendaks see nii eesti kui üldse igasuguse kultuuri vältimatut hävingut mõne inimpõlve jooksul. Järelikult, kui soovime eesti rahva/kultuurivälja püsimist, peame lisaks rahvaarvule mõtlema ka sellele, kuidas vastu seista neile hukatuslikele, kultuuri lagundavatele liialdustele, mis mürgitavad kogu Lääne tsivilisatsiooni. Tõsi, need liialdused pole ise hädade põhjus, pigem sümptomid, mis aga siiski võimendavad lagunemisprotsessi. Niisiis on vastuhakul mõte sees, kui isamaa ja isamaalisus meile veel midagi loeb. Millest omakorda tuleneb, et mõte on sees ka erakonnal Isamaa.
Ainult et palja näägutamise ja epistlite lugemisega ei saavuta tulemusi ka õlitatult toimiv erakond. Kui Isamaa tahab oma nime väärida, siis on tema asi leida „elu mõte“ – sõnastada arusaadavalt põhjus ja eesmärk, miks üldse peresid luua ja lapsi saada ning miks seista vastu ülemäärasele sisserändele ja hiilivale ingliskeelestumisele. Miks eesti rahvast vaja on ja kuidas tema olemasolu tagada.
Selleks on tarvis paratamatult rääkida ohtudest ja hädadest, mis meid tegevusetuse korral tabavad. Need ohud on praegu justkui kuskil kaugel, nende omavaheline ühendamine nõuab teatud intellektuaalset võimekust, nende puhul on alati vaikne lootus, et keegi teine võtab koorma enda kanda, näiteks sünnitab puuduolevad lapsed, sellal kui mina, kes ma olen kordumatu, tegelen kosmiliste energiatega. Kuid tegelikult pole ohud ei kauged ega kaudsed, vaid otse meie keskel – paljuski lausa meie endi sees – ning tegutsevad täie jõuga. Neist tuleb rääkida hoolimata sellest, et kui konservatiiv kõneleb ohust, siis tähendab see muidugi kohe „hirmutamist“, nagu pahakspanevalt ütlevad need, kes päevast päeva hirmutavad meid neonatside ja äärmusparempoolsetega. Kelle nad ise on oma arutu äärmuslusega esile kutsunud, aga see selleks. Tähelepanuta tuleb jätta ka kõik targutused sellest, kuidas isamaalased konstrueerivad vaenlasi, et populaarsust võita. See vaenlaste konstrueerimise jutt on lihtsalt üks äraleierdatud šlaager, mida pakutakse sümfoonia pähe.
Eesti rahvas seisab täna täpselt sama küsimuse ees nagu 30 aastat tagasi: kas olla või mitte olla. Ainult et tookord sai kogu rahvas sellest aru, täna veel mitte. Või saadakse aru küll, aga ei peeta oluliseks? Viimati peaks siis hoopis eesti rahvas šampanjakorkide paukumise saatel laiali minema – sai oldud küll, oma paar tuhat aastat, aitab ka?
[1] https://arvamus.postimees.ee/7248014/mihkel-mutt-isamaalisi-motteid
Ilmunud Postimehes 19. mail 2021
