Isamaa loodi selleks, et teha suuri asju: lõpetada võõrtööjõu sissevedu ja päästa eesti rahvas vähemusrahvuse saatusest omal maal, rebida Eesti otsustavalt lahti Nõukogude Liidust ja tema pärandist, kaasa arvatud sõjaväest, kehtestada demokraatlik kord ja vabadused, rajada iseseisev ja konkurentsivõimeline majandus, teostada omandireform ja tagada vaba turu toimimine. Veidi kaugem eesmärk, pooleldi unistus, oli viia Eesti Euroopa Liitu ja NATOsse.
Nende eesmärkide elluviimiseks ei tulnud taevast maa peale tuua, vaid tuli teha täiesti asjalikke ja maiseid reforme, nagu majanduse avamine, proportsionaalne tulumaks, kaitseväe ülesehitamine, kindel kodakondsus- ja keelepoliitika, e-valitsus või ID-kaardi kasutuselevõtt. Kuid nende reformide kaugem eesmärk oli ikkagi edendada rahvusriiki kui tervikut, mitte üht või teist ühiskonnakihti.
Pärast Euroopa Liitu ja NATOsse pääsemist olukord muutus. Poliitikaelu tippu tõusid erakonnad, mis ei vaevanud ennast terve Eestiga, vaid oskasid panustada erihuvidele: Reformierakond, sotsiaaldemokraadid, Keskerakond.
Iga pisemagi algatuse taga olgu soov edendada Eestit ja tervet rahvast
Isamaa jäi pisut nõutuks, liitus Res Publicaga ja püüdis samuti pakkuda valijaile meelehead: paremat elu, paremat palka, väiksemaid kodukulusid ja nõnda edasi. Kõik see kukkus välja ebaveenvalt, sest Isamaa peab kõnelema ikkagi isamaa suurtest muredest. Kui ka rääkida elust-olust, siis peab see olema väga selgelt seotud suurte eesmärkidega. Ehk lihtsamalt: kui Isamaa algatab Eesti asulates korralike rentslite ehituse (mis on muide hädavajalik), siis peaks juba kaugelt näha olema, et tegu on isamaalise ettevõtmisega, mis aitab päästa rahvast. Tegemist on küll suuresti kommunikatsiooniprobleemiga. Veendunud isamaalased sageli unustavad öelda, et ka kõige proosalisemate ettepanekute taga on soov edasi aidata kogu Eestit ja tervet rahvast.
Näiteks võiksime välja töötada tervikliku programmi Eesti linnade ja asulate linnalikumaks muutmiseks ning valglinnastumise peatamiseks, mis päästaks sadu tuhandeid heaktareid väärtuslikku põllumaad ärasolkimisest ja vähendaks vajadust autosõidu, st ka süsihappegaasi õhkupaiskamise järele. See puudutaks kogu rahvast, oleks majanduslikult mõttekas, võiks mõjuda positiivselt nii iibele kui ka keskkonnale. Narva vanalinna ülesehitamine oleks samuti suur võit kogu Eestile, mitte üksnes narvalastele. Need küsimused ja ideed ongi juba õhus, Isamaa asi on nad maa peale tuua ning ellu rakendada.
Kui tahame jääda kestma, peame ka võtma kohustusi
Eksistentsiaalsed küsimused pole samuti kuskile kadunud. Rahvuse püsimine on taas kahtluse all, ainult et seekord mitte võõrvõimu korraldatud sisserände, vaid eestlaste madalast iibest tuleneva vabatahtliku väljasuremise tõttu. Inimesi ei saa panna vägisi lapsi sünnitama. Küll aga saaks asjad nii korraldada, et laste saamine ei oleks majanduslikult kahjulik, vähemalt pikemas perspektiivis, nagu see on praegu võrreldes lastetuks jäänutega. Tuleks sõnastada eesmärk: teha nii, et lastetud ei kisuks demograafilisse auku kogu rahvast. Sel osal rahvast, kes tahab edasi kesta, peab jääma see võimalus. Pragmaatiline ja proosaline. Rahva kestmiseks peavad olema pered ja lapsed. Kosmilise energia otsingud ja soouuringud võivad olla, aga pered ja lapsed peavad olema.
Ent selleks, et seda eesmärki sisustada konkreetsete meetmetega või vähemalt ettepanekutega, tuleb eesmärgis enne kokkuleppele jõuda. Kas tahame kesta, jah või ei? Kui jah, siis pole meil õigust jääda ekslema pseudoliberaalsete luulude udus, mille järgi kõigil peavad olema õigused, aga kohustustest me ei räägi. Sellise ekslemise lõpetamine on vastutustunde küsimus ja terve mõistuse teha, vähemalt kuni me tahame kanda nime Isamaa ning lisada sellele lihtsalt ja kindlalt – Eesti kõige mõistlikum erakond.
Ilmunud Isamaaliste lehel 21. mail 2021
