Kelle riik Eesti riik ikkagi on?

Jaga

Mingil põhjusel on Harri Tiido välja kaevanud ühe märtsikuise raadiosaate, milles EKRE juhtkujud kritiseerisid Kaja Kallast tema „kodanikepõhise“ riigi kontseptsiooni eest. Helmed rõhutasid, et Eesti on rajatud hoopis etnilisel printsiibil ja etnilistes piirides eestlaste riigina. Mis Tiido meelest oli muidugi väga vildakas ja nõudis vastulööki pealkirjaga: „Eesti riik pole rajatud ühele rahvusele“. [1]

Tiidol on kahtlemata omad põhjused, miks ta Helmeid ei salli. Aga kui mõnele mehele teise mehe jutt ei meeldi, siis võiks ju minna ja anda pasunasse üksnes asjaosalisele, mitte hakata tervet kõrtsi segi peksma.

Paraku umbes nii käitub Tiido, tuues Helmete põrmustamiseks lagedale tüütuseni äraleierdatud argumendi, et Eesti iseseisvusmanifest on suunatud „kõigile Eestimaa rahvastele“ ja et kõik selle kodanikud on võrdsed, millest omakorda siis järelduvat, et Eesti riik „pole rajatud ühele rahvusele“.

Selle silmapaistvalt primitiivse argumentatsiooniga vehkijaid on teisigi. On alati olnud, on praegu ja saab olema tulevikus. Tegemist on kas lihtsameelsuse või künismiga, sest manifest ei jäta tegelikult kaksipidi mõistmise võimalust. Piisab, kui lugeda esimest lauset – isegi esimest kaht sõna – , taipamaks, et siin kuulutatakse välja just eestlaste riiki, mitte lihtsalt üht riiki. Abi on ka teadmisest, et manifest avaldati vaid eesti keeles.

„Kodanikepõhise“ Eestiga koketeerimine tundub teatud ideoloogia kandjaile sellegipoolest ahvatlev. Härrasmehelik, õiglane, poliitkorrektne. Jah, tõepoolest, õigus peab olema õigus igaühele. Millegipärast ei suuda või taha need koketeerijad mõista, et üks ei välista teist. On see tõesti nii kaelamurdev intellektuaalne pingutus? Taibata, et Eesti riik on küll eesti rahva eneseteostuse ülim saavutus ja kestmise pant, kuid põhineb ühtlasi kodanikkonnal, kelle puhul rahvuslik kuuluvus õiguslikke erinevusi ei tekita? Või taibata, et Eesti riiklus on määratud kaitsma vaid üht rahvust kui rahvust, ülejäänud on rahvusvähemused, kellele eesti rahvas lubab, et neid indiviidi tasandil (ega koguni kogukonna tasandil – kultuurautonoomia seadus) ei diskrimineerita. Aga eesti rahvas ei võta vastutust nende rahvuse (st vene, rootsi, ukraina, juudi jne rahva) püsimise eest selles maailmas. Ja kui eesti rahvas ei kavatse oma eluõigust ohverdada selle nimel, et iga sisserändaja võiks ennast kohe piiri ületades tunda „nagu kodus“, siis käitub ta just nii, nagu riigi loojad silmas pidasid.

Muidugi on Helmete jutt sellest, milline õudus oleks, kui Eesti presidendi nimi oleks nt Ševtsov, täielik jamps. Nimi ei tähenda midagi, kõik oleneb Ševtsovist endast. Eesti riigi väljavõitlejate hulgas oli nii mõnigi „Ševtsov“ – Kuperjanov, Sabolotnõi, Buxhoeveden… Või Nikolai Reek, sünni poolest puhas venelane. Aga kõik need asjaolud on ammu teada, sada korda üle korratud ega muuda karvavõrdki tõsiasja, et Eesti riik on loodud eesti rahva püsimise ja vabaduse jaoks. Mis muuseas tagab, et meie riigil üldse mingi sügavam mõte oleks – et ta oleks midagi enamat, kui teatavaid sotsiaalteenuseid osutav agrotööstuskompleks. Poliitilise plähmerdamise nimel seda tõsiasja hägustada on vastutustundetu.

[1] https://epl.delfi.ee/artikkel/93454193/kolumn-harri-tiido-eesti-riik-pole-rajatud-uhele-rahvusele

Ilmunud EPL/Delfis 18. mail 2006 pealkirja all: Harri Tiido, kui teile Helmed ei meeldi, pole vaja tervet kõrtsi segi peksta

Sarnased postitused