Ajaloost See väike Eesti
Lauri Vahtre

Intervjuu Taavi Minnikule

14/12/2021
Jaga

Veel nullindatel tegeles Eesti ajalooteadus põhiliselt 1940. aasta iseseisvuskaotuse ja sellele järgnenud sündmustega. Tänaseks on see pilt palju vaheldusrikkam ning on ilmunud suurepäraseid uusi uurimusi ja käsitlusi kaugematest ajalooperioodidest ning-sündmustest. Seda, et tuleks ümber vaadata eestlaste roll orduriigi ajal ja hiljem räägiti juba sõdadevahelise Eesti Vabariigi lõpuaastatel ning on räägitud ka taasiseseisvusajal. Viimasel ajal on Eesti varasema ajalookäsitlustele leheveergudel veel kõvemini vinti peale keeratud. Vahtre rõhutab, et ajalookirjutus peab põhinema ikkagi reaalsetel allikatel, mitte fantaasialennul ja soovmõtlemisel.

 

  1. Sind ennast on oponentide poolt demoniseeritud kui eesti marurahvuslast ja ideoloogi. Kui nende väited on tõsi, siis miks ei meeldi sulle ajaloodoktorandi Oadi järeldused sellest, et Varbolas istus kivilinnuses eestlaste kuningas, kes müntis oma raha, keskajal oli arvestatav hulk aadlist eestlased, kes saksastusid alles uusajal jne? Muudaksid ju eestlaste ajaloo tõesti ilusamaks, seda enam, et varasema ajaloo kohta on allikaid ka suht vähe. Kui ülikoolides domineerivate humanitaarteaduste suundade järgi on ajalugu nii või teisiti enam-vähem võrdväärne ilukirjandusliku narratiiviga, siis äkki oleksidki sellised fanataasialennud positiivsedki, kui alternatiiviks on sajandite pikkuste kannatuste rõhutamine?

Ma pole kunagi olnud marurahvuslane ega rahvusromantik. Patrioot küll, see on teine asi. Ideoloog mõnikord, kui kirjutan olevikust ja tulevikust, aga mitte kunagi siis, kui uurin ajalugu ja sellest kirjutan. Mõni neurootiline kirjanikuhärra ei suuda seda uskuda, aga see on tema probleem. Minu jaoks on ajalugu teadus, mitte ilukirjandus, ja ehkki väike fantaasialend peab tiivustama ka tõsiteadlast, on kuskil piir, mille taga väikesest fantaasiast saab fantastika ja diletantlus. Kusjuures selle järele pole tegelikult mingit vajadust. Niisugune „rongi alt väljatulek“, nagu eesti rahvas selle II aastatuhande jooksul ära tegi, on juba ise piisavalt imeväärne. Et mitte öelda unikaalne, millest olen ettevaatlikult ka kirjutanud.  Ka Vabadussõda on imeväärne – st tervikuna, kokkuvõttes, tagasivaateliselt. Lähedalt vaadates leiame nii mõndagi ebameeldivat ja kindlasti poliitiliselt ebakorrektset, kuid tervikpildi – kuidas nüüd öeldagi? – rabav ilu jääb sellegipoolest püsima.

 

  1. Tavainimese jaoks, kes koolis ajalugu õppinud, võibki näida, et 1227 lõppes Eestis muinasaeg ja algas keskaeg. Kui palju võis oletuslikult see üleminek tegelikult kest ja alata? Oma enda Eesti 20. saj lähiajaloost näeme, et need üleminekuperioodid ühelt ühiskonnakorralduselt teisele võisid ühiskonna jaoks kujuneda 10-15 aasta pikkuseks. Kas varasematel ajalooperioodidel olid üleminekuperioodid pikemad ühiskonna vähesema arengutaseme tõttu (vrdl. 20. ja 21. saj.-ga) või vastupidi kiiremad, kuna inimeste eluiga oli lühem ja põlvkonnad vahetusid kiiremini?

Ma siin väga suuri üldistusi teha ei julge. Pigem sõltub see siiski jõudude vahekorrast ja olijate – tulijate kultuuride erinevustest, mitte ajajärgust. Mis Eestisse puutub, siis ajaloolased on ammu taibanud, et Läti Henriku kroonika tekitab mulje, nagu oleks Eesti muinasaeg lõppenud nagu noaga lõigatult. Ja et sellest kuvandist üle saada, tuleb üleminekut näha sujuvamalt. Nõus. Juba 40 aastat tagasi kirjutatud „Kodu loos“ rõhutasime seda: Muinas-Eesti hääbus kaua, sulas osalt sisse uude elukorraldusse. Pean mingiks oluliseks piiriks Jüriöö ülestõusu ja loen seda muistse vabadusvõitluse epiloogiks. Praegu püüavad mitmed ajaloolased näidata, et tegu ei olnud mitte niivõrd Muinas-Eesti viimase vabaduskatsega kui n-ö juba keskaegse Eesti elukorralduse raames toimunud sündmusega. Siin tuleb mängu ka küsimus, kui hierarhiseeritud oli Eesti ühiskond 13. sajandi algul; samuti muidugi see, kas või kui palju tundsid Eesti eri maakonnad üle-Eestilist ühtsus- või solidaarsustunnet. Kui väitlejad suudavad lauale panna uusi andmeid, on selline vaidlus ju väga hea. Kui ajendiks on soov järgida ajalooteaduse moesuundi, siis nii hea ei ole.

 

  1. Kui Eesti keskajas midagi ümber hinnata, siis äkki peaks selleks olema hoopis ordu ja Hansa roll? Hansa oli ju tänapäevamõistes siiski pigem koloniaalorganisatsioon, millel kohaliku maa ja rahvaga sidet vähe ning mis ikkagi vaid ekspluateeris kohalikke ressursse jne, aga samas ordu korraldada oli ikkagi Eesti kaitse 13.-16. sajandini ja ordu omas kohalike rahvastega tihedamaid sidemeid kui Hansa. Kuidas kommenteerid?

Aga mida siin nii väga ümber hinnata? Ordu oli muidugi koloniaalorganisatsioon, seda on veenvalt näidanud nt Priit Raudkivi. Mis suuri sidemeid tal kohaliku rahvaga oli, ma eriti ei näe. Ordu meenutas piirikindluse garnisoni, kusjuures orduvennad ei saanudki juurduda ega suguvõsasid rajada, sest neile kehtis abiellumiskeeld. Linnadki olid enam-vähem kolooniad, nii nagu neid kunagi asutasid ka foiniiklased ja kreeklased. Pilti ei muuda seegi, et linnade elanikkonnas võisid moodustada suure või koguni suurema osa eestlased. Siin tulevad mängu pooltoonid. Russowi kroonikast aimub selget nostalgiat kohaliku koloriidi, nt „suuri Liivimaa torupille“ paristavate talupoegade jms järele. Ka võisid Eestist pärit kaupmehed osata niipalju eesti keelt, et seda võõrsil omavahelise salakeelena kasutada. Ometi ei saa me Eesti keskaegseid linnu seepärast veel eesti linnadeks pidada. Kes olid kindlamalt maa küljes kinni, olid mõisnikud. Ent teisalt tundsid nemadki ennast siin teiskeelsete talupoegade meres veel 16. sajandilgi alles võõrastena – ka sellest kirjutab Russow ilmekalt.

 

  1. Mida teha eestlaste 700-aastase “orjaaja” müüdiga? Tänapäeva inimesele võib see tekitada tõesti valearusaama, et terved eestlaste põlvkonnad 13. kuni 19. sajandini orjasid parunite põldude peal nagu mustanahalised Ameerikas? Ehk oleks õigem seda üritada pehmendada?

Väljendist „700-aastase orjaaja müüt“ on omaette müüt saanud. Tegelikult ei saa üheselt öelda, kas tegu on müüdiga või millegi tõelähedasemaga. See tuleb sellest, et sõna „orjus“ tähendus on muutunud. Praegu kerkib meile silme ette onu Tomi onnike ja võib-olla mõisatallis jagatav peksukaristus, kuid varasemal ajal oli tähendus leebem. Pole sugugi välistatud, et juba 13. sajandil eestlased ise leidsid, et neid on orjusse heidetud. Tegelikult olid nad siis hilisema ajaga võrreldes veel üsna vabad, aga midagi oli siiski muutunud – uued maksud, läänimehed, läänimeestel maahärra. Saarlaste alistumistingimused on meile teada 13. sajandi keskelt – need olid vägagi leebed ja võiks küsida, mis häda oli saarlastel üldse mässama hakata. Ometi nad hakkasid, kusjuures korduvalt. Järelikult nad ise ennast vabaks ei pidanud. Kui me nüüd tagantjärele leiame, et 13. ja võib-olla ka 14. ning 15. sajandit veel päris orjaajaks nimetada ei saa, siis pole tegu 700-aastase, vaid näiteks 400-aastase orjaajaga. Kuid siiski orjaajaga, sest muidu tekiks küsimus, millest õnnis Aleksander I meid siis vabastas. Pole vaja vaevelda. Olime jah orjad, mis siis. Seda uhkem on, kuidas me sellest välja murdsime.

  1. Sakslaste arv Eesti elanikkonnas ei ületanud paari protsenti, maad valdav aadel moodustas neist vähemuse. Kuidas seletada seda, et antud rahvakild valitses 13. sajandist kuni a-ni 1918 Eestit? Äkki oleks selles vallas mingeid uusi lähenemisi või selgitusi, mis hõlmaks ka eestlaste rolli ümber vaatamist?

Nii päris ei saa, et otsustame – meile see pilt ei meeldi, maalime parema. On mujalgi ette tulnud, et käputäis sõdalasi suudab endale allutada terve rahva ja seda pikalt valitseda. Näiteks mamelukid Egiptuses. Baltisakslased pidasid vastu Võnnu lahinguni 1919. Kuidas see neil õnnestus, on muidugi huvitav küsimus, aga hulk vastuseid on teada. Näiteks oli neil alati seljataga märkimisväärne sõjajõud – algul ordu ja Taani näol, seejärel juba (rahvus)riigid (Rootsi, Poola, taas Taani, hiljem Venemaa) oma armeedega. Teiseks nüsiti eestlaste sotsiaalselt püramiidilt järk-järgult ära tipp. Oma ülikkonna kadumine vähendas aga oluliselt eestlaste organiseerumisvõimet. Miks baltisakslased ei eestistunud? Ameerika lõunaosariikide plantaatorite kohta me sellist küsimust ei esita. Baltisakslased, eriti aadel, tajus oma arvulist väiksust ilmselt teravalt ja just see ajendas teda eriti püüdlikult eestlastest isoleeruma, et mitte sulanduda. Kolmandaks – nende selja taga oli kõrgkultuur, Euroopa vaimupärand. Eestlaste roll oli läbi kesk- ja uusaja muidugi suur, eestlaste töö ja vaev üldse tagas selle, et siin maal sai elada, kuid juhtijateks-otsustajateks me neid ei mõtle. Pole vägisi vajagi, piisab täiesti, et oleme seda praegu.

Ilmunud Delfi/EPL 13. detsember 2021 pealkirja all: “Lauri Vahtre: olime jah orjad, ja mis siis?”

Sarnased postitused

Poiss kadakaselt saarelt, binokkel kaelas

29/11/2021

Professor Raivo Männi mälestusteraamatu „Poiss kadakaselt saarelt“ lõpetamise järel oli tunne, nagu oleksin käinud ühel ilusal ja huvitaval reisil. See viis kusagile suhteliselt lähedale, aga ikka kaugele ka, täpsemalt (peamiselt) 1960ndate aastate Saaremaale. Suur osa raamatus toimuvast tundus tuttav või tuttavlik, aga teine osa oli vaata et teisest maailmast. Autor on sündinud 1954. aastal Kuressaare lähedal, mina 1960. aastal Tartus, nii et praeguse hetke pilvepiirilt vaadates erilist vahet justkui poleks, kuid tegelikult siiski on.

Niisiis, tegemist on mälestusteraamatuga ühe Saaremaa poisi lapsepõlvest ja noorusest kuni Tartu ülikooli minekuni. Ehk see eluperiood, mil poisist saab mees või vähemalt noor mees. Mulle on sellised lood alati meeldinud, sest nad on päris lood, ja kui veel hästi kirja pandud, siis eriti. Männi raamat seda vaieldamatult on, nagu võikski oodata inimeselt, kes lõpetas oma esimese (ja külarahva seas väga menukaks osutunud) põnevusromaani 5. klassis, seega siis ilmselt 12-aastaselt. (Muide, seda tahaks lugeda. Olen alati kadestanud häid fabuleerijaid.) Mälestusteraamatu on Mänd aga üles ehitanud lühikeste pildikeste jadana – viimati oma varase fotograafiaharrastuse mõjul? – , mida on lihtne ja kerge lugeda, ilma suurte tragöödiate või draamadeta, ilma mingi pealetükkiva „narratiivita“, ent seesinane narratiiv kujuneb neist kildudest ise. Lugu sellest, kuidas Saaremaa poisist sai teadlane ja Raivust sai Raivo Mänd.

Suureks saamise lugu puudutab kõiki, kel vähegi hinge ja vaimu sees, sest me oleme selle kõik läbi teinud. Kui oleme. Meid veetleb „Kevade“, järelikult ka „Poiss kadakaselt saarelt“, Fellini „Amarcordi“ kauge sugulane. Aga ilmne sarnasus on ka teise saarlase, Gustav Ränga mälestusteraamatuga „Sest ümmargusest maailmast“. Kuulus etnograaf Ränk sündis 1902. aastal Karja kihelkonnas. Tema mälestusedki on üsna etnograafilised, pöörates palju tähelepanu olustikule, kommetele, inimeste maailmapildile ja hoiakutele – ning sama teeb Mänd, ainult et poole sajandi pikkuse lõtkuga. Mõnes mõttes võiks „Poissi…“ pidada Ränga mälestuste järjeks. Männi raamatus teeb ema kodus leiba, vanemad lõikavad merejäält katuseparanduseks roogu, isa meisterdab ümbruskonna parimaid lüsi (vikativarsi), putitatakse võrri (magneetoga on ikka mingi jama), käiakse India filme vaatamas, pruulitakse ja tarvitatakse koduõlut, hautatakse potis kiisad kõige luudega pehmeks, külakiik kääksub ja tüdrukud kiljuvad, vett tuuakse kaevult ja üle kere pestakse ennast … harva, kassipoegi uputatakse, vanu haigeid kasse puuakse, poisid käivad suviti karjas, koolis kirjutatakse tindiga ja kantakse kaelarätti, igatsetakse nailonjopet, õpitakse uisutama ja ujuma. Raamat kubiseb täiesti normaalsetest inimestest (nii viinaveaga kui ilma) ning keegi ei vaeva pead oma enesemääramispädevuse ega koolieelikute seksuaalkasvatuse üle. Koolikiusuga saadakse sel viisil hakkama, et sellega saadakse lihtsalt hakkama. Kuna autor on lapsest saadik väga erksa loodustunnetusega, siis on muidugi väga mõjusad ka tema ekskursid mitmesugustesse kõrkjastikesse, laugaste vahele, võsastikesse ja puude otsa. Sellelegi, keda ornitoloogia otse pöördesse ei aja.

Ja see kõik kokku on huvitav, ausõna. Saaremaa on teadupärast üks omaette maa. Oli Läti Henriku ajal, oli Ränga ajal, oli Männi lapsepõlves ja on tänagi. Käisin esimest korda Saaremaal 1971. või 1972. aastal koos isaga. Kõigi eelduste kohaselt valmistus üks Raivo sellal Kingissepa linnas keskkooli lõpetama ja võib-olla me kõndisime kuskil teineteisest mööda. Matkasime isaga põhiliselt jala, ta kogus materjali oma Jüriöö-raamatu jaoks. Ja rääkis mulle muuhulgas kellestki eestiaegsest literaadist või ajakirjanikust, kes olla kuskil kirjutanud, et tal on Saaremaal käies alati tunne, nagu oleks välismaal. Leidsime üksmeelselt, et sama tunne kimbutab meidki. 1970ndate alguses.

Mõnevõrra hiljem, sama kümnendi lõpus, tutvusin ühe hilisema tuntud ajaloolasega, kes rääkis, et tema „kogub“ (st loendab) bussiootepaviljone, mille klaasid on terved ega ole puruks pekstud. Mandri-Eestis olid sellised väga haruldased, ta oli leidnud mõne üksiku. Aga kui ta Saaremaale jõudis, läks lugemine sassi. Nii et selline välismaa… Männi jaoks normaalsus, mida kadakasaare poiss ise ei märganud, märkas hoopis seda, kui Kingissepa pätid, vastupidi, olid paviljoni klaasid siiski katki peksnud.

Männi klassikaaslaste hulgast lipsab läbi paar vene nimega kõurikut, aga sellist vene kampade probleemi nagu mandril, Saaremaal järelikult ei olnud. Järelikult ka vihmaveetorude, pargipinkide, prügikastide jne järjekindlat lõhkumist ning muidu lagastamist. Mis laskis lapsepõlvel kahtlemata märksa rahumeelsemalt mööduda kui jäi näiteks minul, ehkki kasvasin suhteliselt viisakas piirkonnas. Tänaval sain mitu korda tappa ikka. Teine erisus enda mälestustest tuleneb ehk sellestsamast tühisest kuueaastasest vanusevahest. Erinevalt minust õnnestus Raivo Männil täie rinnaga osa saada kuldsete kuuekümnendate mesinädalatest, kui „aasta siis oli kuuskümmend viis“ ja maki ees seisval Ivo Linnal (kah saarlane), käes käärid ja liim, aeg seisma jäi. Seitsmekümnendatel läks meeleolu seevastu järk-järgult juba süngemaks.

Selline on minu vaatevinkel. Päris huvitav oleks teada, kuidas mõjuvad Männi mälestused noorematele – neljakümnestele? kahekümnestele? Viimaste jaoks peaks Männi lapsepõlveolustik ja tolleaegsete inimeste väärtushinnangud üksjagu ulmelised olema. Selline kogus tervemõistuslikku ellusuhtumist võib põlved nõrgaks võtta. Aga on see noortele ka põnev? Loodan väga, et on, sest lõpuks oli see kõik alles eile ja on mitte isegi muldvanade inimeste kaudu olemas veel ka täna. Kuidagi.

 

Kes sünnitas Putini?

27/02/2022

Kuni tõde pole kõva häälega välja öeldud, asjad ei parane. Niikaua, kuni me ninnunännutame noori venelasi vagajuttudega sellest, kuidas venelased ja Venemaa milleski süüdi ei ole, üksnes Putin ja tema klikk, senikaua on pind uue Putini tulekuks jätkuvalt valmis. Sest kõrvaldamata jäävad allikad, mis toidavad tema taastulekut. Suurest delikaatsusest jätame niiviisi ellu šovinismi ja vägivalla lätted.

Venelastele tuleb hakata ükskord tõtt rääkima. Nad on selle tegelikult ära teeninud, sest nende hulgas on palju korralikke, ausaid, töökaid, õiglasi ja ülepea toredaid inimesi.

Tõde on lihtne: selles, et Putin on võimule lastud, et tal on lubatud kogu Venemaa kokku varastada, et ta nüüd võib noori mehi mõttetusse surma saata – selles pole süüdi mitte keegi teine peale vene rahva. Just vene rahvas on ainus jõud maailmas, kes suudab panna Venemaa troonile hullu diktaatori, ja vene rahvas on ka ainus jõud, kes suudaks ta sealt maha võtta. Miks peavad seda tegema teised rahvad, ohverdades oma poegi ja tütreid?

Kui Saksamaa II maailmasõjas puruks löödi, algas sakslaste järk-järguline ümbersünd. Selleks kulus mitu inimpõlve ja tagajärjed on tegelikult teadmata. Vahel tundub, et sakslaste uhkus on liigagi maha trambitud, teisalt pistab aeg-ajalt pea välja vana hea Übermensch, kes ei tee väikseid rahvaid endiselt nägemagi. Kuid laias laastus näib vaev olevat vilja kandnud, vähemalt teavad sakslased nüüd, milleni nende ülbus viis. Selle teadmise juurutamiseks kulus palju teraapilisi ekskursioone koonduslaagritesse, hulk filme ja raamatuid ning jõhkraid ülesvõtteid ohvrite moonutatud surnukehadest.

On äärmiselt naiivne loota, et vene rahvas oma vabastajakompleksist (ja kümnest muust kompleksist) lihtsalt iseenesest üle saaks. Ei, ka neile on vaja teraapilisi ekskursioone koonduslaagritesse ja vennashaudadele ning jõhkraid ülesvõtteid ohvritest. Nii Krediitkassa keldrist kui Ukrainas viimastel päevadel toimunust, KGB piinakambritest kui venestamise, kollektiviseerimise, kodanlike natsionalistide väljajuurimise kui Siberi koloniseerimise ohvritest.

Aeg oleks rääkida ka ausalt kogu Venemaa ajaloost. Karakorumis Kuldhordi khaani juures pugemas käivatest Vene vürstidest, tatarlaste abiga vastastikku valatud vene verest, hävitavast tungist Läände, mille ohvriks langes ka Liivimaa, sajanditepikkusest alaväärsuskompleksist, mis sunnib kõikjal vaenlasi nägema, naeruväärsetest teooriatest nagu „põline Vene maa“ või „Kolmas Rooma“, mida võtavad tõsiselt üksnes venelased ise, noormehest, kes pronksööl Tallinnas röökis: „Eto vsjo naše!“.

Ainult sel viisil võime pisutki ära seletada mõistatuse – mis meie jaoks eriline mõistatus polegi – , kust tuli Putin ja kes tema tulekus süüdi on. Või miks kõik naaberrahvad Venemaad kardavad ja üldsegi „lugu ei pea“, et mitte halvemini öelda. Ja alles siis, kui need asjad on vähegi ära klaaritud, võib asuda teravmeelitsema ja vastata pealkirjas esitatud küsimusele, et Putini sünnitas mõistagi Putina.