Ajaloost See väike Eesti
Lauri Vahtre

Intervjuu Taavi Minnikule

14/12/2021
Jaga

Veel nullindatel tegeles Eesti ajalooteadus põhiliselt 1940. aasta iseseisvuskaotuse ja sellele järgnenud sündmustega. Tänaseks on see pilt palju vaheldusrikkam ning on ilmunud suurepäraseid uusi uurimusi ja käsitlusi kaugematest ajalooperioodidest ning-sündmustest. Seda, et tuleks ümber vaadata eestlaste roll orduriigi ajal ja hiljem räägiti juba sõdadevahelise Eesti Vabariigi lõpuaastatel ning on räägitud ka taasiseseisvusajal. Viimasel ajal on Eesti varasema ajalookäsitlustele leheveergudel veel kõvemini vinti peale keeratud. Vahtre rõhutab, et ajalookirjutus peab põhinema ikkagi reaalsetel allikatel, mitte fantaasialennul ja soovmõtlemisel.

 

  1. Sind ennast on oponentide poolt demoniseeritud kui eesti marurahvuslast ja ideoloogi. Kui nende väited on tõsi, siis miks ei meeldi sulle ajaloodoktorandi Oadi järeldused sellest, et Varbolas istus kivilinnuses eestlaste kuningas, kes müntis oma raha, keskajal oli arvestatav hulk aadlist eestlased, kes saksastusid alles uusajal jne? Muudaksid ju eestlaste ajaloo tõesti ilusamaks, seda enam, et varasema ajaloo kohta on allikaid ka suht vähe. Kui ülikoolides domineerivate humanitaarteaduste suundade järgi on ajalugu nii või teisiti enam-vähem võrdväärne ilukirjandusliku narratiiviga, siis äkki oleksidki sellised fanataasialennud positiivsedki, kui alternatiiviks on sajandite pikkuste kannatuste rõhutamine?

Ma pole kunagi olnud marurahvuslane ega rahvusromantik. Patrioot küll, see on teine asi. Ideoloog mõnikord, kui kirjutan olevikust ja tulevikust, aga mitte kunagi siis, kui uurin ajalugu ja sellest kirjutan. Mõni neurootiline kirjanikuhärra ei suuda seda uskuda, aga see on tema probleem. Minu jaoks on ajalugu teadus, mitte ilukirjandus, ja ehkki väike fantaasialend peab tiivustama ka tõsiteadlast, on kuskil piir, mille taga väikesest fantaasiast saab fantastika ja diletantlus. Kusjuures selle järele pole tegelikult mingit vajadust. Niisugune „rongi alt väljatulek“, nagu eesti rahvas selle II aastatuhande jooksul ära tegi, on juba ise piisavalt imeväärne. Et mitte öelda unikaalne, millest olen ettevaatlikult ka kirjutanud.  Ka Vabadussõda on imeväärne – st tervikuna, kokkuvõttes, tagasivaateliselt. Lähedalt vaadates leiame nii mõndagi ebameeldivat ja kindlasti poliitiliselt ebakorrektset, kuid tervikpildi – kuidas nüüd öeldagi? – rabav ilu jääb sellegipoolest püsima.

 

  1. Tavainimese jaoks, kes koolis ajalugu õppinud, võibki näida, et 1227 lõppes Eestis muinasaeg ja algas keskaeg. Kui palju võis oletuslikult see üleminek tegelikult kest ja alata? Oma enda Eesti 20. saj lähiajaloost näeme, et need üleminekuperioodid ühelt ühiskonnakorralduselt teisele võisid ühiskonna jaoks kujuneda 10-15 aasta pikkuseks. Kas varasematel ajalooperioodidel olid üleminekuperioodid pikemad ühiskonna vähesema arengutaseme tõttu (vrdl. 20. ja 21. saj.-ga) või vastupidi kiiremad, kuna inimeste eluiga oli lühem ja põlvkonnad vahetusid kiiremini?

Ma siin väga suuri üldistusi teha ei julge. Pigem sõltub see siiski jõudude vahekorrast ja olijate – tulijate kultuuride erinevustest, mitte ajajärgust. Mis Eestisse puutub, siis ajaloolased on ammu taibanud, et Läti Henriku kroonika tekitab mulje, nagu oleks Eesti muinasaeg lõppenud nagu noaga lõigatult. Ja et sellest kuvandist üle saada, tuleb üleminekut näha sujuvamalt. Nõus. Juba 40 aastat tagasi kirjutatud „Kodu loos“ rõhutasime seda: Muinas-Eesti hääbus kaua, sulas osalt sisse uude elukorraldusse. Pean mingiks oluliseks piiriks Jüriöö ülestõusu ja loen seda muistse vabadusvõitluse epiloogiks. Praegu püüavad mitmed ajaloolased näidata, et tegu ei olnud mitte niivõrd Muinas-Eesti viimase vabaduskatsega kui n-ö juba keskaegse Eesti elukorralduse raames toimunud sündmusega. Siin tuleb mängu ka küsimus, kui hierarhiseeritud oli Eesti ühiskond 13. sajandi algul; samuti muidugi see, kas või kui palju tundsid Eesti eri maakonnad üle-Eestilist ühtsus- või solidaarsustunnet. Kui väitlejad suudavad lauale panna uusi andmeid, on selline vaidlus ju väga hea. Kui ajendiks on soov järgida ajalooteaduse moesuundi, siis nii hea ei ole.

 

  1. Kui Eesti keskajas midagi ümber hinnata, siis äkki peaks selleks olema hoopis ordu ja Hansa roll? Hansa oli ju tänapäevamõistes siiski pigem koloniaalorganisatsioon, millel kohaliku maa ja rahvaga sidet vähe ning mis ikkagi vaid ekspluateeris kohalikke ressursse jne, aga samas ordu korraldada oli ikkagi Eesti kaitse 13.-16. sajandini ja ordu omas kohalike rahvastega tihedamaid sidemeid kui Hansa. Kuidas kommenteerid?

Aga mida siin nii väga ümber hinnata? Ordu oli muidugi koloniaalorganisatsioon, seda on veenvalt näidanud nt Priit Raudkivi. Mis suuri sidemeid tal kohaliku rahvaga oli, ma eriti ei näe. Ordu meenutas piirikindluse garnisoni, kusjuures orduvennad ei saanudki juurduda ega suguvõsasid rajada, sest neile kehtis abiellumiskeeld. Linnadki olid enam-vähem kolooniad, nii nagu neid kunagi asutasid ka foiniiklased ja kreeklased. Pilti ei muuda seegi, et linnade elanikkonnas võisid moodustada suure või koguni suurema osa eestlased. Siin tulevad mängu pooltoonid. Russowi kroonikast aimub selget nostalgiat kohaliku koloriidi, nt „suuri Liivimaa torupille“ paristavate talupoegade jms järele. Ka võisid Eestist pärit kaupmehed osata niipalju eesti keelt, et seda võõrsil omavahelise salakeelena kasutada. Ometi ei saa me Eesti keskaegseid linnu seepärast veel eesti linnadeks pidada. Kes olid kindlamalt maa küljes kinni, olid mõisnikud. Ent teisalt tundsid nemadki ennast siin teiskeelsete talupoegade meres veel 16. sajandilgi alles võõrastena – ka sellest kirjutab Russow ilmekalt.

 

  1. Mida teha eestlaste 700-aastase “orjaaja” müüdiga? Tänapäeva inimesele võib see tekitada tõesti valearusaama, et terved eestlaste põlvkonnad 13. kuni 19. sajandini orjasid parunite põldude peal nagu mustanahalised Ameerikas? Ehk oleks õigem seda üritada pehmendada?

Väljendist „700-aastase orjaaja müüt“ on omaette müüt saanud. Tegelikult ei saa üheselt öelda, kas tegu on müüdiga või millegi tõelähedasemaga. See tuleb sellest, et sõna „orjus“ tähendus on muutunud. Praegu kerkib meile silme ette onu Tomi onnike ja võib-olla mõisatallis jagatav peksukaristus, kuid varasemal ajal oli tähendus leebem. Pole sugugi välistatud, et juba 13. sajandil eestlased ise leidsid, et neid on orjusse heidetud. Tegelikult olid nad siis hilisema ajaga võrreldes veel üsna vabad, aga midagi oli siiski muutunud – uued maksud, läänimehed, läänimeestel maahärra. Saarlaste alistumistingimused on meile teada 13. sajandi keskelt – need olid vägagi leebed ja võiks küsida, mis häda oli saarlastel üldse mässama hakata. Ometi nad hakkasid, kusjuures korduvalt. Järelikult nad ise ennast vabaks ei pidanud. Kui me nüüd tagantjärele leiame, et 13. ja võib-olla ka 14. ning 15. sajandit veel päris orjaajaks nimetada ei saa, siis pole tegu 700-aastase, vaid näiteks 400-aastase orjaajaga. Kuid siiski orjaajaga, sest muidu tekiks küsimus, millest õnnis Aleksander I meid siis vabastas. Pole vaja vaevelda. Olime jah orjad, mis siis. Seda uhkem on, kuidas me sellest välja murdsime.

  1. Sakslaste arv Eesti elanikkonnas ei ületanud paari protsenti, maad valdav aadel moodustas neist vähemuse. Kuidas seletada seda, et antud rahvakild valitses 13. sajandist kuni a-ni 1918 Eestit? Äkki oleks selles vallas mingeid uusi lähenemisi või selgitusi, mis hõlmaks ka eestlaste rolli ümber vaatamist?

Nii päris ei saa, et otsustame – meile see pilt ei meeldi, maalime parema. On mujalgi ette tulnud, et käputäis sõdalasi suudab endale allutada terve rahva ja seda pikalt valitseda. Näiteks mamelukid Egiptuses. Baltisakslased pidasid vastu Võnnu lahinguni 1919. Kuidas see neil õnnestus, on muidugi huvitav küsimus, aga hulk vastuseid on teada. Näiteks oli neil alati seljataga märkimisväärne sõjajõud – algul ordu ja Taani näol, seejärel juba (rahvus)riigid (Rootsi, Poola, taas Taani, hiljem Venemaa) oma armeedega. Teiseks nüsiti eestlaste sotsiaalselt püramiidilt järk-järgult ära tipp. Oma ülikkonna kadumine vähendas aga oluliselt eestlaste organiseerumisvõimet. Miks baltisakslased ei eestistunud? Ameerika lõunaosariikide plantaatorite kohta me sellist küsimust ei esita. Baltisakslased, eriti aadel, tajus oma arvulist väiksust ilmselt teravalt ja just see ajendas teda eriti püüdlikult eestlastest isoleeruma, et mitte sulanduda. Kolmandaks – nende selja taga oli kõrgkultuur, Euroopa vaimupärand. Eestlaste roll oli läbi kesk- ja uusaja muidugi suur, eestlaste töö ja vaev üldse tagas selle, et siin maal sai elada, kuid juhtijateks-otsustajateks me neid ei mõtle. Pole vägisi vajagi, piisab täiesti, et oleme seda praegu.

Ilmunud Delfi/EPL 13. detsember 2021 pealkirja all: “Lauri Vahtre: olime jah orjad, ja mis siis?”

Sarnased postitused

Isamaasõda või arusaamatus

16/04/2021

 

Isamaa erakonna Esimene isamaasõda peeti teadupärast 1994. aastal ja keegi pole siiani suutnud ammendavalt selgitada, millest see õieti puhkes. Kõige tõenäolisem tundub seletus, et vastuolud olid pigem isiklikud kui põhimõttelised ning isamaasõda üks suur arusaamatus. Kui see pole ka kogu tõde, siis mingi osa tõest kindlasti. Praeguse käärimise puhul, mida võiks ka Teiseks isamaasõjaks nimetada, on aga lood pigem vastupidi – vastuolud on põhimõttelised. Kusjuures pingete allikas asub Isamaast väljaspool, see on suurem ja laiem kui meie erakond ning avaldub mujalgi kui Isamaa ridades.

Millega on tegu? Kui vastata lühidalt, siis sisu ja vormi lahkuminekuga pöörase kiirusega muutuva maailma mõjul. Sedagi võib laias laastus nimetada arusaamatuseks, kuid paraku kapitaalseks, mida mõne selgitava sõnaga ära ei klaari.

Kuid selgitama peab ikka. Järgnevalt väljendan loomulikult isiklikku arusaama asjast, mis ei pretendeeri mingil juhul viimase instantsi tõele.

Kui lugeda ja kuulata Isamaa parempoolsete seiskohavõtte, siis hakkavad silma mõned korduvad motiivid. Esiteks igatsetakse tagasi Laari-aegset Isamaad, mis oli julge, nooruslik, uuenduslik ja rõõmsameelne. Kindlasti ka läänemeelne. Selle igatsusega käib kaasas märksõna „avatud“ – Eesti peab olema avatud, millest järeldub, et Eesti seda praegu ei ole või vähemalt leitakse, et Isamaa praegune juhtkond avatust ei poolda. Teiseks puudub parempoolsete tekstides mure eesti rahva kestmise pärast. Ei räägita perepoliitikast, eestlaste loomulikust iibest, ka mitte eesti keele positsioonist ärisfääris ja kõrghariduses. Kolmandaks vaikitakse maha probleemidering, mida eufemistlikult nimetatakse vähemuste õigusteks ja mille kõige aktuaalsem osa seostub homoabielu ning sellega kaasneva lapsendusõigusega, samuti laste seksuaalkasvatuse ja soovahetustega.

Võiks öelda, et selline programm on paljuütlevalt väheütlev. Kui võtta arvesse usutlustes ja kommentaarides pillatud märkusi, siis pole kahtlust, et vähemuste õigusi puudutav temaatika on parempoolseile tegelikult oluline. Miks see siis maha vaikida? Ilmselt kartusest vähemusse jääda, st samal põhjusel, miks oldi vastu referendumile. Iibeküsimusega on lood vastupidi. Kui homoabielust ei räägita seetõttu, et see on liiga tähtis, siis iibest seetõttu, et seda ei peeta oluliseks.

Mis on Isamaa nime kandva erakonna puhul üllatav. Seletuse leidmiseks pöördume uuesti selle juurde, mida parempoolsed soovivad – uuenduslikkust, nooruslikkust, avatust, läänemeelsust. Just see ongi see vorm või kooruke, mida nimetasin alguses. Laari valitsus oli tõesti kõike seda, kuid see oli vaid pealmine kiht. Et seda mõista, tuleb kas mäletada nõukogude aega või olla piisavalt empaatiline, et ajalooraamatute, filmide ja mälestuste abil mõista, millised õieti olid need tõukejõud, mis viisid laulva revolutsioonini ja sealhulgas ka seesinase korduvalt kiidetud Laari valitsuseni.

Neist tõukejõududest kaugelt kõige tähtsam oli väljakannatamatuks muutunud ängistus eesti rahva kadumise pärast, kui võõrvõim, immigratsioon ja venestamine jätkuma peaksid. Laulev revolutsioon toimus eesti rahva, keele ja kultuuri päästmiseks. Et kaoksid eesti keelt mittevaldavad taksojuhid ja poemüüjad, et Kohtla-Järvel enam ei terroriseeritaks eesti lapsi, et väitekirju saaks kaitsta eesti keeles. Et peatataks Lasnamäe. Kuid see on kõigest pool tõde. Teine pool tõde seisneb selles, et ka hilisemad suured reformid (omandireform, erastamine, kõva valuuta, täielik orienteerumine Läände, tasakaalus riigieelarve, NATOsse ja Euroopa Liitu pürgimine jpm) teostati sama eesmärki silmas pidades. Mälestus nõukogudeaegsest lämbumistundest oli veel erk, tolleaegsed otsustajad ei pidanud ei üksteisele ega rahvale pidevalt korrutama, et kõik see – isegi iseseisva riigi taastamine – on lõpuks üksnes abinõu peaeesmärgi saavutamiseks, milleks oli rahva püsimine. Ja mitte üksnes püsimine, vaid püsimine peremehena omal maal, kes sätestab korra, kuidas siin elatakse, ollakse või mis keeles räägitakse. Olles selle juures maksimaalselt tsiviliseeritud ja mõistev rahvusvähemuste suhtes.

Kuid aeg möödus ja taastamisajastu triviaalsused hakkasid märkamatult ununema. Peale kasvas uus põlvkond, kes võib-olla enam ei teadnudki, miks öölaulupidudele koguneti. Küll aga jäid põlvkonna tegusamatele liikmetele meelde mõned märksõnad: tuleb olla avatud ja uuenduslik, tuleb vaadata Läände, tuleb minema pühkida kopitanud stagnandid. Siis saab ministriks, siis saab isegi peaministriks. Et sinna jõuda, tuleb olla osav poliittehnoloog, hea organiseerija, läbinägelik mainekujundaja.

Kõike seda nüüd püüeldaksegi. Siiras teadmatuses, et Laar hakkas peaministriks mingil eesmärgil ja nimelt selleks, et juhtida Eestit niisuguse seisundi poole, mis tagaks rahva püsimise, mitte lihtsalt selleks, et peaministriks hakata. Läände vaatamisega on sama lugu. Laari-aegne Isamaa ei vaadanud Läände mitte sellepärast, et üks ilmakaar oleks teistest parem, vaid sellepärast, et Lääs kaitses läänelikke väärtusi. Aga kui Lääs ise oma traditsioonilisi väärtusi jalge alla hakkab trampima, nagu vihakõneseadused jmt märgid näitavad, siis on meie asi neid väärtusi kaitsma asuda, mitte Läänt papagoilikult matkida. Läänt tasub matkida vaid sel määral, kui Lääs ise oma väärtusi järgib. Selline hoiak nõuab teatud kriitikameelt ja paindlikkust.

Oponent võiks öelda, et rahvuslus on just selline kivinenud dogma nagu masinlik läände vahtimine ja et kui peame kriitilised olema Lääne suhtes, siis ammugi rahvusluse suhtes. Kuid see vastab tõele üksnes pisut. Loomulikult peavad rahvustunded ja eriti nende avaldused ajaga kaasas käima. Praegu me ei korralda keeleloitse ega õhka „eestlane olla on uhke ja hää“, kuid see ei tähenda, et meie tahtmine või täpsemalt öeldes vajadus eestlane olla oleks kadunud. Me lihtsalt ei märka seda, nagu too idamaa mõttetark, kes leidis, et kuu on tähtsam kui päike – sest kuu paistab siis, kui on pime, päike aga siis, kui on niigi valge.

Rahvusega on sama lugu, me tarbime oma kultuurivälja sama märkamatult kui päevavalgust või õhku. Ka kõige rahvusjahedamad uuendajad teevad seda pidevalt, isegi magades – see ei ole nali – , töödeldes laekuvat infot nende teadmiste, hoiakute, meemide jms tööriistade abil, mille neile on andnud kasvukeskkond, eesti kultuuriväli. Nad suhtlevad kogu oma multikultuursusest hoolimata eeskätt rahvuskaaslastega ja käivad isegi oma rahvast kirumas ikka eestikeelsetel internetikülgedel.

Need asjaolud on esile toodud selgitamaks, miks kasutasin alguses sõnu „kapitaalne arusaamatus“. Näha nn vanas Isamaas üksnes tema uljast ja uuendusmeelset vormi, unustades sisu – rahvuse – on kahetsusväärne arusaamatus. Ilma sisuta vorm ei püsi, seda on üks hingusele läinud erakond juba tõestanud. Isamaa on kas rahvuslik erakond – uuenduslik majanduses, alalhoidlik kultuuris ja kõige enne väljas eestlaste püsimise eest – või ei ole teda olemas. Kui Isamaa peaks üle võtma jõud, kes rahva püsimisest ei hooli, siis lakkab see erakond olemast. Siis muidugi tuleb asutada uus, et mõistlikel inimestel oleks, keda valida.

Ilmunud portaalis Eesti Uudised 16. aprillil 2021

 

Isamaa ei kao kusagile

29/07/2020

Kirevus on ikka tore ja selles mõttes võib Parempoolsete ühendust üksnes tervitada. Võib ka kinnitada, et sellise ühenduse teke ei tähenda põrmugi, nagu ülejäänud Isamaa erakond ei oleks parempoolne. Sest pretsedent on olemas – meie erakonnas on kaua eksisteerinud ja eksisteerib praegugi Rahvuslaste ühendus ning see ei tähenda, nagu poleks ülejäänud erakond rahvuslik.

Kuid hall on teooria ja haljas elu kuldne puu, nagu ütleb Goethe. Tegelikult on Parempoolsete ühenduse sünni taga siiski midagi enamat kui lihtsalt soov erakonna elu värvikirevamaks muuta. Uue ühenduse manifest ütleb kõike ja mitte midagi. Isamaalisust sealt eriti ei leia ja see pole mitte üksnes minu, vaid paljude teistegi arvamus. Väga lihtsustatult öeldes jääb mulje, et manifesti autorite arvates on Isamaa erakond muutunud liiga isamaaliseks (kitsarinnaliseks, suletuks, tagurlikuks vms) ja unustanud oma teise suure idee – üksikisiku vabaduse, st parempoolsed väärtused. Nii et jätkem patriootlikud loosungid ja koondugem taas paremat palka, paremat elu ning aina suuremaid õigusi nõudma.

Õige, nende kahe – isamaalisuse ja liberaalsuse – ühendamine ongi omamoodi mustkunst ja seda tuleb maailmas suhteliselt harva ette. Patrioodid kipuvad ikka kalduma – ei, mitte tingimata natslusse või rassismi, kuid teatavasse patriarhaalsusse, mis tüüpilise liberaalse demokraatiaga kokku ei klapi. Kui nad ei kaldu, siis väidetakse ikkagi, et kalduvad, ja varustatakse neid vastavate siltidega. Mindki on eeskätt küberruumis ja eravestlustes korduvalt niimoodi „paika pandud“, mis ei jäta paikapanijate analüüsivõimest paraku head muljet. Sest asi on natslusest või rassismist väga kaugel. Loogiliselt mõtlev isamaalane ei ole nats ega rassist, vaid konservatiiv. Ja see on liberaalse demokraatiaga juba ühildatav. Vähe sellest, liberaalne demokraatia lausa vajab konservatiivsust, muidu ta läheb ula peale nagu vallatu vasikas. Võtame näiteks vaidluse ukraina põllutööliste üle. Mõnesaja või -tuhande inimese riikilubamiseküsimuse juurest jõuti väga kiiresti kategooriliste obadusteni: ah teie tahate Eesti lukku panna ja lapsed käsukorras põllule saata – see on kolhoosikorra taastamine! Ah teie tahate vallandada kontrollimatu sisserände ja teha ära selle, mida nõukogude võim ei jõudnud – eestlaste muutmise vähemusrahvaks omal maal!

Millega jäeti mulje, et valik ainult nende äärmuste vahel ongi. See pole nii, kuid miskipärast ei astunud esile ei ühtki arvamusliidrit ega erakonda, kes öelnuks: küsimus pole mõnesajas ega isegi mõnes tuhandes inimeses. Natuke võõraid on alati vaja, see on ikka nii olnud ja jääb nii kõikjal, kus ei valitse Kim Jong-un. See tähendab, et isegi suhteliselt suletud ja tagurlike patriootide võimu korral. Ka Saudi-Araabias ja Iraanis on võõraid. Kuid küsimus on selles, kas meie siin Eestis tahame rajada terve oma ühiskonna ja majanduse odavale võõrtööjõule? Kas me tahame sellest sõltuvaks muutuda nagu haige inimene hapnikuvoolikust? Kas me tahame luua olukorra, kus niisuguse odava ressursi järsk kokkukuivamine – näiteks uue ja hirmsama pandeemia korral või kellegi poliitilise pahatahtlikkuse tõttu – tõmbaks meie majandusel vaiba alt, nii et me kukume tagasi vaesuse ja kaitsetuse auku, millest väljaronimine on meilt nii palju vaeva võtnud? Just neid küsimusi tuleks esitada, mitte loopida süüdistusi, et ühed on ära sotsiks läinud või et teised tahavad eestlasi välja suretada. Tööjõu vaba liikumine on ilus printsiip, aga mitte püha lehm. Täiesti vaba liikumise ja täieliku suletuse vahel on terve skaalatäis vahevariante, mis kõik on mõistlikumad kui need kaks äärmust. Tuleb neist vaid üles otsida meie jaoks kõige mõistlikum. Ette hoiatades: see kõige mõistlikum ei pruugi olla lühiperspektiivis kõige meeldivam. Iga vahepealne lahendus sisaldab mingeid piiranguid, ent sellepärast ei pea kohe parempoolsuse lippu lehvitama.

Kui erakonna nimi on Isamaa, siis ei saa parempoolsus kui selline olla millegi juurde „tagasipöördumine“. Parempoolsuse vastand on vasakpoolsus, kuid juba ammu ei seisa Lääne peamine poliitiline veelahe teljel parempoolsus – vasakpoolsus, vaid konservatiivsus – liberalism. Õieti pseudoliberalism, sest nagu igaüks igapäevaelus näha võib, ei juhi tänased liberalismi eestvõitlejad ühiskondi mitte vabaduse, vaid uue türannia poole, kus inimesi pannakse vangi „Tuulest viidud“ vaatamise eest, nii nagu neid kommunistide võimu ajal pandi vangi koguteose „Eesti Vabadussõja“ lugemise eest. Või vallandatakse neid töölt, kuna keegi julges kasutada vulgaarseid termineid „naine“ ja „mees“. Kui taas veidi vinti peale keerata. Kuid selline on asjade loogiline käik, kui nad lähevad edasi nii, nagu on seni läinud. Liberalism on kaaperdatud, seda tuleb osata näha. Imalad naeratused ja sallivuskuulutused ei pruugi olla need, millena nad ennast esitlevad.

Selles seisus on Isamaa erakonnal ees suur ülesanne: olla see tuletorn ja orientiir, mis aitaks leida teed peagi saabuvas suures segaduses, kui mitte kaoses. Olla Eesti kõige mõistlikum erakond. Olla see mõttekoda, kus suudetakse otsida ja leida lahendusi, mis tagavad eesti rahva ja eesti kultuurivälja püsimise, kuid mitte lühiajalise laastutule (nagu odav võõrtööjõud) abil, vaid kriisikindlamate vahenditega. Mis peavad silmas põhiseaduse preambulit (eesti rahva, keele ja kultuuri kestmine), kuid ei tähenda suletust. Mis on suunatud eestlaste iibe tõstmisele, kuid ei suhtu naistesse kui sünnitusmasinatesse. Kõik see olekski elav, ettepanekutele avatud ja arenemisvõimeline konservatiivsus.

Nagu öeldud, isamaalisust saab ühendada liberaalse demokraatiaga – teatud määral ja teatud mõttes. Just seda sulamit vajab Eestil lähimatel aastakümnetel nagu õhku. Kuid isamaalisust ei saa ühendada antirahvuslusega. Siin on paraku see koht, kus öelda – andke andeks, aga kui teie tee läheb sinna, siis meie oma tänna. Isamaa erakond ei kao.

Ilmunud portaalis Eesti Uudised 29. juulil 2020

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga