Ilus keel – elus keel

Jaga

 

Eesti keele kaitse on teema, mis ei kao, kuni me ise ei kao. Paraku kõigub meie püsimine rahvana ja meie keel II maailmasõjast saadik noateral ning me ei saa küsimust ilmselt kunagi päevakorrast maha. Nagu öeldud – kuniks on meid endid.

Leidub rahvuskaaslasi, kelle arvates ei eesti keel ega rahvas ole mingid väärtused, mida kaitsta või taga nutta. Õieti neid objektiivselt polevatki olemas – on vaid usk nende olemasolusse ja rahvuse „tuum“ haihtub niipea, kui kaob see usk. Selle Slavoj Žižeki pealtnäha vaimuka, kuid sisuldasa absurdse teooria üks komistuskive ongi muide keel. Oleks raske kujutleda, et rahvusidee müstilise „haihtumise“ käigus unustaksid eestlased korraga oma emakeele. Keel peamise suhtlusvahendina hoiab rahvast koos ja n-ö taastoodab teda pidevalt, kaasa arvatud seesinast rahvuse „tuuma“. Eriti selge ja ilmne on see nende rahvaste puhul, kelle keel on unikaalne, nagu eestlased. Teist eestikeelset rahvast ei ole. On üksainus eestikeelne kultuuriväli või kultuuriline mikrokosmos, ja kes on kord selle liikmeks kasvanud, see selleks ka jääb – üksikud erandid välja arvatud – , millised poleks ka tema veendumused või kui sügav tema põlgus kõige rahvusliku suhtes.

Irooniline on see, et sageli needsamad inimesed, kes rahvaid/rahvusi tähtsusetuiks või koguni saatana sünnitisteks peavad, on nõus teerulli alla viskuma, et kaitsta mõnd looma- või taimeliiki. Ehkki rahvad on sama väärtuslikud kui taime- või loomaliigid ning rahvuste mitmekesisus sama väärtuslik kui looduslik mitmekesisus. Ja seetõttu on iga rahva esmane kohus kõigepealt iseennast kaitsta.

Meil on keeleseadus, keeleinspektsioon ja keelepoliitika. Olen aastakümneid korrutanud, et ükski keeleseadus ei aita, kui me ise füüsiliselt välja sureme. Uskudes vagajutte, et lapsed sünnivad armastusest, et nad on igaühe isiklik asi ja et nende puhul ei ole tähtis arv, vaid kvaliteet. Selle mõtteviisi kõige rõvedamaks võsuks on internetiavarustes kohatud sõna „lapsepidajad“. Samaväärsena loomapidajate kõrval. Või nagu oleks tegemist mingi hobiga.

Kuid see selleks. Et rahvas sel kombel koos keelega välja sureb, on selge igaühele, kes julgeb tõsiasjadele otsa vaadata. Ent tõsi on seegi, et keeleseadust ja keelepoliitikat on meil ikkagi tarvis. Kuni säilib lootus, et eesti rahvas aru pähe võtab ja siiski püsima jääda otsustab, on vaja keele eest hoolt kanda, et üldse oleks, mida oma (loodetavale) järelpõlvele pärandada. Hoolt kanda kui väiksema ja nõrgema eest, kes agressiivsete „suurte poiste“ olelusvõitluses kipub hammasrataste vahele jääma.

Mitte et keegi üritaks puhtast õelusest eesti keelt välja suretada. Ei maksa ennast üle tähtsustada. Maailm on lihtsalt suur ja hoolimatu. Oht meie keelele tuleb viimase poolsajandi jooksul mitmekordselt kiirenenud ja tihenenud suhtlusest. Suhtlus on iseenesest hea, suhtlemine üldse inimesest inimese ja eestlasest eestlase teebki, kuid liiga järsk muutus võib ka midagi lõhkuda, ning lõhutud koha kokkulappimine, st muutuse assimileerimine, võtab aega. Kui selliseid lõhutud kohti saab liiga palju, võib alata keelevahetus ja see omakorda tuua kaasa terve kultuurivälja kadumise. Nagu juhtus liivlastega. Geenid jäid alles, rahvas mitte. Et eestlastega nii ei läinud, on suures osas kirjaoskuse, eestikeelse kirjanduse ja ajakirjanduse teene. Millega jõuame tagasi alguspunkti: rahvast on vaja selleks, et püsiks keel, keelt selleks, et püsiks rahvas.

Pole saladus, et praegu ja ettenähtavas tulevikus ohustab eesti keelt kõige enam inglise keel. On tekkinud terved eluvaldkonnad, milles suheldakse ainult või peaaegu ainult inglise keeles. Pealtnäha pole selles midagi erilist, seda on ennegi nähtud. Näiteks merendus oli meil kunagi suuresti friisikeelne, aga pootsmanist või faarvaatrist rääkides me selle peale ei mõtle. Sajandeid oli survestajaks saksa keel ja veel 20. sajandi leidus praegusest veel palju rohkem valdkondi, milles eesti keeles suhelda ei saanudki. Need ajad on germanismide näol eesti keelele tugeva jälje jätnud. Sama on teinud vene keel, mida suruti peale käsu korras ja sihikindlalt. Kuid märkamatult aitasime me sellele kaasa. Näiteks suur osa anekdoote käibisid eheduse huvides, kuid mõnikord ka tarbetult, venekeelsetena.

Kuid vene keele pealetung tekitas ka trotsi ja vastuseisu, selle vastu võideldi teadlikult. Tänane inglise keel toimetab hoopis märkamatumalt. Ükski keskkomitee pole sellekohast otsust vastu võtnud, me toome teda ise. Kõigepealt üksikute sõnade ja nimede kaudu. Pole olemas head vastet inglise sõnale „drink“ – seetõttu öeldaksegi, et tegime dringid. Koomiline on jälgida, kuidas üks laensõna asendub teisega – plakatist saab poster, loosungist slogan, gnoseoloogiast epistemoloogia, muhameedlasest moslem. Sügiseti ja kevadeti pole õues enam porine, nagu vanasti, vaid on mudane, sest inglise „mud“ tähendab nii muda kui pori. Lokulööja asemel on meil vilepuhuja, ehkki see ei tähenda eesti keeles muud kui pillimeest, ja sõna metafoorse tähenduse mõistmiseks tuleb tunda inglise keelt. Ja see on juba keelevahetuse esimene faas. Sama on juhtunud sõnaga „kontinent“, mis eesti keeli tähendab mandrit. Kuna aga inglise keele lõa otsas rippuvad ajakirjanikud räägivad alatihti Euroopa või Ameerika kontinendist, mitte aga maailmajaost, tuleb seda sõna mõista ingliskeelsena. Ka „tehnoloogiat“ on tabanud sama saatus. Kui kohtate tekstis sõna „tehnoloogia“, uurige kõigepealt välja, ega tegemist pole tõlketekstiga inglise keelest, millisel juhul on võimalik, et jutt käib hoopis tehnikast, mitte tehnoloogiast.

Nimede osas on olukord samuti murettekitav. Täiesti alusetu printsiibi kohaselt tuleb eelistada n-ö omakeelset vormi. Seega siis võõrkeelset. Näiteks on õige Hawaii ja mitte Havai. Tundub igati korrektne – nad ise kirjutavad nii, meie respekteerime seda ja kirjutame ka. Kuid tegelikult kirjutavad nad nõnda üksnes seetõttu, et hääldus tuleks õige: „hav-ai“ või „hau-ai“. Mille annab välja ka meie vana traditsiooniline Havai. Nüüd, inglispäraselt kirjutatuna annab ta meile aga häälduse „haua-ii“. Mis tähendab, et nime korrektseks menetlemiseks peame me seda valjusti või mõttes hääldades hetkeks lülituma inglise keelele.

Selles pole muidugi midagi ennekuulmatut. Ka John Smithi nime hääldades läheme me samuti üle inglise hääldusele ja midagi nagu ei juhtu. Pole probleemi ka Poirot’ga, hääldame seda õigesti, tarvitsemata kirjutada „Puaro“, nagu teevad lätlased. Mille eest ma neid vargsi imetlen, aga jäägu see minu südametunnistusele. Kuid jällegi – kus on piir? Või kui palju tohib rakendada sundust? Johni hääldame inglispäraselt ära, aga Jane tuleb juba eestipäraselt. Asi on ise loomulikus korras paika loksunud, ilma keelekorraldajate terrorita, mis sunnib meid vana sisseharjunud Nizza asemel kirjutama Nice või kasutama poola pärisnimedes püüdlikult kriipsukestega poola l-e (ł), milleks pole mingit tarvidust. Me hääldame neid nimesid enamasti niigi õigesti.

Nimetatud nõuded lähtuvad teisest alusetust printsiibist: esmatähtis on kirjapilt, mitte hääldus. Kui vaadata nutitelefonidesse uppunud noori, siis tekib tõesti tunne, et varsti käibki kogu suhtlus kirja teel ja kõnelevad veel ainult filmitegelased. Sel juhul on kirjapilt muidugi oluline. Kuid kui meenutada inimkeele algusaegu, siis oli keele sünnifunktsiooniks kõlada arusaadavalt. „Teda hüüti Jüriks.“ Hüüti, mitte ei tekstitud. Ka ristimisel saab laps nime hetkel, kui see esimest korda välja öeldakse.

Tänapäeval me isikunimesid enam kuulmise järgi ei kirjuta, see aeg on möödas ja keegi eriti ei vaidlegi. Aga sellega võiks siiski nõustuda nimede puhul, mille originaalkuju ei ole ladinatäheline. Meil on kaks võimalust: kas kirjutada neid nii, nagu meile sobib, või mingis nn rahvusvahelises transkriptsioonis, mis tegelikult on ingliskeelne. Kas Kuveit või Kuwait. Kas Ufaa või Ufa. Kas Preobraženskoje või Preobrazhenskoye.

Lühidalt: siin on kaks teineteist välistavat põhimõtet, mis toimivad elavas keeles sellegipoolest kõrvuti ja ühe ainuõigeks kuulutamine tähendaks keele sandistamist. Las loksuvad ise paika, las olla kõrvuti kirjapildi-järgne Poirot ja hääldusjärgne Kuveit. Pole ka vaja Birmat püüdlikult Myanmariks nimetada, sest mine tea, ehk tuleb järgmine sõjaväevalitsus, mis ta jälle Birmaks tagasi muudab ja hakka siis kõiki oma vikipeediaid ümber tegema.

Võib-olla veelgi salakavalam on aga inglise keele tungimine lausesse. Ilmunud on tõlkijaid, kes justkui ei tea, et eesti keeles ajad (enamasti) ei ühildu. Ingliskeelne „Mary knew what John wanted“ tõlgitakse: „Mary teadis, mida John tahtis“, ehkki õige oleks „Mary teadis, mida John tahab“.  See viga on nii tavaline, et hakkab juba mõjutama üldist keelekasutust. Mis toob kaasa tuttava tagajärje: et öeldust õigesti aru saada, tuleb lause endamisi tagasi tõlkida.

Mida teha? Maailm on väikeseks muutunud, seda tagasi ei pööra ja pole vajagi. Meie „eesti maailm“ tundub üha ahtamana, aina enam tuleb ette, et tõeliseks eneseteostuseks on vaja Ott Tänaku kombel selle piirest väljuda. Kuid see ei tähenda, et väikesed rahvuslikud kultuuriväljad peaksid kaduma. Enamikule meist piisab „eesti maailmast“ täiesti, ka selle piires võib luua suuri ja isegi väga suuri asju. Eesti keele marginaliseerumisele tuleb vastu hakata ja see puudutab eeskätt ülikoole. Probleemi üks osa on „(rahvusvahelise) massiülikooli“ idee, mis on algusest peale lombakas. Sõnad „üli“ ja „massid“ ei käi kokku. Tuleks lõpetada kõrghariduse käsitlemine majandusharuna. Eesti kõrgharidus peab teenima eesti rahva arenemise ja püsimise huve, nii nagu saja aasta eest otsustatud. See ei tähenda sugugi suletust ega välisõppejõudude eemalepeletamist.

 

Ilmunud Õhtulehes 29. novembril 2019

 

 

 

 

 

 

 

 

Sarnased postitused
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga