Sihiks on teadmine, mitte muutmine. Ei otsita mitte „süüdlasi“, vaid otsitakse põhjust.
Jutt saab käia üksnes inimeste aitamisest, mitte survestamisest ega hurjutamisest.
Kas eesti rahva püsimist sobib tõesti nimetada „huviks“, ammugi parteiliseks või isiklikuks?
„Magamistuppa piilumine!“ „Naised taandatakse jalgadega emakateks!“ „Partei ja pankurid imbusid meie magamistuppa!“ „Nad soovivad otsustada mu keha üle!“
Tekib tunne, nagu marsiks meie meediaruumis ringi võimas voog fanaatikuid, kes autosid põletades ja vaateaknaid purustades loovad avatud ja kaasavat maailma, nõudes selleks kõigepealt nõidade armutut ärapõletamist. Peab olema päris tugev psüühika, et sellise hulluse keskel rahulikku meelt ja kainet mõistust säilitada. Selliseid tublisid inimesi on ja nad võtavad ka sõna, aga nõidade põletajaid nad muidugi ei veena.
Näib, et nakatunud on ka need, kellest seda ei ootaks. Vikerraadios küsitles asjatundmatu saatejuht kaht sotsiaalteadlast. Viimaste ebamäärasest torisemisest jäi meelde infokild, et Pere Sihtkapitali skandaalseks tembeldatud uuringu „eesmärk on rohkem rasedusi“. Mis on valitseva eufooria taustal isegi loogiline. Just nõnda maalivad endale ette uuringu eesmärke inimesed, kes asjast midagi ei tea, ja nagu näha, ka need, kes võiksid ja peaksid teadma.
Ühegi uuringu eesmärk ei saa olla „rohkem rasedusi“. See on nagunii absurd. Mitte rohkem rasedusi, vaid rohkem soovitud rasedusi, aga teadusse ei puutu seegi. Kes veel ei tea – teaduse eesmärk pole mitte inimese või looduse muutmine ega naiste rasestamine, mis hoogtöö vormis iseloomustab pigem Vene armeed, vaid teadmised. Muutusi seevastu võib taotleda mingi aktsioon, seadusemuudatus, rahaeraldus vms.
Niisiis, sihiks on teadmine, mitte muutmine. Teiste sõnadega, ei otsita mitte „süüdlasi“, vaid põhjust. (Usutavasti küll põhjusi.) Alles siis, kui selles osas on edu saavutatud, võivad poliitikud mõelda, kas saadud tulemusi saaks kasutada mingi eesmärgi nimel.
Mis kõlab kurjakuulutavalt. „Erakonna ja pankuri huvid langevad kokku“. Kuid, vabandust, millised huvid? Kas eesti rahva püsimist sobib tõesti nimetada „huviks“, ammugi parteiliseks või isiklikuks? Pealegi nii nurjatuks, et lähemat seletust pole vajagi, piisab, kui pomiseda „Isamaa huvid“ vms. Jah, võib-olla Isamaal on tõesti huvi teha mõni seadusandlik algatus, mille eesmärk on soodustada soovitud laste sünde, viidates selle juures korrektsele teaduslikule uuringule, millest nähtub, et teatud lahenduse puhul võiks pidada sündide arvu kasvu tõenäoliseks.
Nagu näete, ei puuduta see kõik absoluutselt kellegi isiklikku otsustusvabadust, keha ega magamistuba. Jutt saab käia ainult võimaluste loomisest või parandamisest neile, kel on soov juba olemas. Jutt saab käia üksnes inimeste aitamisest, mitte survestamisest ega hurjutamisest. Pole vaja karta – seal kapis ei ole ühtki kurja kasvatajatädi.
Ma ei mõista, mida üks osa ajakirjandusest neid irratsionaalseid hirme üles küttes mõtleb, paljundades ajuvabu õudusjutte kurjadest onudest, kes tulevad ja … (teadagi). Lisas toidetakse sel viisil neid tugeva iseloomuga inimesi, kes ongi siiralt veendunud, et kaelkirjakut ei ole olemas ja et eesti rahva väljasuremiskurss on tühi paanitsemine. Matemaatika neid ei häiri, matemaatika on nõrkadele.
Ilmunud Postimehes 24. augustil 2023
