Poliitikud on ikka valetanud. Muide, mitte ainult poliitikud. Me kõik valetame aeg-ajalt. Näiteks siis, kui meeleolu on must nagu öö, aga sõbra küsimuse peale, kuidas läheb, vastame: “Hästi.” Niisiis tasub arvesse võtta, et poliitikud on ka inimesed. Lisaks on neil mõnikord vaja keerutada, midagi ütlemata jätta, äärmuslikul juhul isegi valetada. Ma mõtlen seda tõsiselt. Vahel võib tõesti vaja olla, näiteks et ära hoida hävitavat paanikat. Hiljem saab asja ära klaarida.
Kuid nagu enamiku asjade puhul, on siingi oluline mõõt ja määr. Kui valetamisest saab eluviis ja harjumus, on kuri karjas. Miks? Värskendame mälu. Miks üldse on vaja vahet teha aususe ja valskuse vahel? Aga sellepärast, et meie kõigi ühiseks huviks on, et ühiskond üldse koos püsiks – et inimesed üksteist mingilgi määral usaldaksid ja üksteist toetaksid. Me keegi ei saa hakkama ilma teisteta. Kuniks vale on erand, püsib ühiskond koos. Kui valest saab norm, laguneb ühiskond ära. Üldine valetamine ja usaldamatus on aga loomuvastane olukord, sest inimene on üldjoontes programmeeritud siiski tõtt rääkima ja teiste juttu uskuma. Vastasel korral ei saaks kasutada valedetektorit: valetamiseks peab inimene vaeva nägema, ta läheb pingesse; tõe rääkimine nii ei mõju. Millest järeldub loogiliselt, et täieliku usaldamatuse ja üldise valetamise keskel on inimene sunnitud loomastuma. (Kui see nüüd pole ülekohtune loomade suhtes, kes ju samuti oskavad usaldada, aga jäägu see siinkohal pealegi.)
Ja nüüd jõuame Mart Võrklaevani, kes peab eesti rahvast idioodikarjaks, kellele võib külma rahuga näkku valetada: “Automaksu peamine eesmärk ei ole riigieelarve auku lappida.” See valetamine on Eesti riigi ja eesti rahva suhtes märksa suurem sigadus kui automaks ise. Ole mees, astu lavale ja ütle välja: “Ei midagi isiklikku, aga meil on vaja kinni mätsida oma kinnisidee nimega “maksuküüru kaotamine”, mis käristab niigi kärisevat eelarvet veel sadade miljonite võrra aastas, ja selle tegevuse üheks abinõuks ja õlekõrreks on automaks. Lisaks laste jalgrataste varastamisele.” (St suurperede toetuse kärpimisele.) Siis oleks kogu sellel mõttetusel vähemalt üks hea omadus: asi oleks aus. Inimesed teaksid, et selle poliitiku juttu võib uskuda. Ütleb, et oleme pätid, ja vaat ongi pätid.
Nüüd aga külvatakse valet ja sellega koos arusaama, et valetamine on igati vahva tegevus. Et Eestit juhtivaid poliitikuid ei saa uskuda ja üleüldse kõlbab Toompea poole üksnes sülitada.
Paremat kingitust Putinile annab välja mõelda.
