Andres Kollisti ettepanek anda kõigile soovijatele ilma pikema mulinata ja inimesi kiusamata Eesti kodakondsus teeb rinna rõõmsaks. Teeb lausa mõlemad rinnad kuni nibudeni rõõmsaks. Ammu oleks aeg olnud, raisk ma ütlen! Oleks see asi kohe 1992. aastal ära tehtud, oleksime pääsenud kogu sellest kuradima rahvavaenulikust saastast, mida nimetati Mart Laari valitsuseks – sellekssamaks, kelle süü läbi me peame nüüd virelema NATO ja rahvusvahelise imperialismi kõledates eeskodades, selle asemel et Venemaa viljakates avarustes arbuusi vohmida ning imeda juba emapiimaga sisse Puškini üllast keelt.
Kuid pole veel hilja. Kui teha ära see, millest räägib too õnnis vanainimene, pisar silmanurgas – Kollist nimelt – , siis on tõsine lootus, et saame riigikokku ühe Stalnuhhini asemel kümme ja mõne Klenski veel pealekauba, ja see juba on midagi, seltsimehed! Siis läheb selliseks diskursuse dekonstrueerimiseks, et siga ka ei söö… vabandust, arhüksose hüoosis ajab mu pinnaakulid kandiliseks – ühesõnaga, nii et piimajõed hakkavad voolama ja õnn ronib otse seinapragudest tuppa.
Kusjuures Andres Kollisti suurt algatust tuleb rakendada ka mujal. Tegemist on üleüldise kuldvõtmekesega, mis teeb uueks kogu meie elu ja surma. Näiteks – milleks vaevata ennast vaktsiinivastaste veenmisega? Vaktsiinivastased on teadupärast EKRE loodud pahalased, aga meie – mis teeme meie? Meie kuulutame nad – hopsti – vaktsineerituks, vaat sulle lateraalset arabeski! Olid vaktsiinivastased – enam ei ole. Oli pandeemia, aga nüüd – mis pandeemia? Kõik on vaktsineeritud ja kõik on rahul, kogu lugu. Teise määrusega kaotame ära vaesuse, kolmandaga lolluse ja neljandaga natsionalistid. Ainult fašiste me ära ei kaota, nendega võitleme elu ja surma peale hommikust õhtuni, sest millegagi peab noorsugu ju tegelema ja kuidagi ennast karastama. Georgi lint üle silmade ja kõmaki fašiste nottima, olgu aga mindud.
Niimoodi arvan mina. Lihtsalt zuurepärane, zeltzimehed.
