Nüüd peaks siilile ka selge olema, miks Isamaad ikkagi vaja on. Eestis leidub tuhandeid ausaid rahvuslasi, kelle Mart Helme „mehejutud“ kogu oma ürgses ilus on pehmelt öeldes ära tüüdanud. On seal siis tõetera või mitte, aga lõpuks loeb ka toon ja sõnavalik. Tark teab, mida räägib, loll räägib, mida teab. Kaua sa ikka sõpradele seletad, et tegelikult ei mõeldud üldse seda ja et tegelikult mõeldi hoopiski toda. Rahvuslane saab olla ka ilma sellise jamata. Üks võimalus on liituda Isamaaga. Ebaõnnestunud väljaütlemisi tuleb muidugi Isamaaski ette, aga vähemalt mitte epideemiliselt.
Vahemärkus. Ma pole mingi „parteilane“, ehkki mõni vähem andekas vaimuhiiglane mind sel viisil sildistada armastab. Isamaa paleused on aastaid minu arusaamadele lihtsalt kõige lähemal olnud, kattumata nendega kunagi sajaprotsendiliselt. Kahjuks on nähtud ka valija ees pugemist, sotsiaalset siirupit, sahkerdamist ja koguni flirti tühistajatega, kuid kõik need asjad on õnneks üle läinud. Nagu on hajumas ka see veider udukogu, mis end mingil põhjusel „parempoolseteks“ tituleerib. See, mis tõeliselt tähtis, on aga minu arusaamist mööda püsinud. Antagu mulle andeks – Isamaa on ainus erakond, mis üldse kuskile kõlbab.
Sest tõesti – on siis mingit muud varianti? Vaadake ringi, olukord on nagu Prantsusmaa presidendivalimistel – võta üks ja viska teist. Ennastunustavalt „progressiivsete“ põhimõtete ja nende kuulutajate ees pugev Reformierakond? Oravate peale võib muidugi kindel olla: kui Brüsselist öeldakse, et inimestel on 52 sugu, siis nad teatavad viivitamatult, et nemad kõik ongi seda juba lapsest saadik arvanud ja et on väga häbiväärne, kui mõni tagurlane seda ei mõista. Riigikaitset arendada pole vaja, vihakõneseadust aga see eest hädasti. Mingu metsa, orava koht on seal. Või vene valijate häältest sõltuv ja eestimeelsust etendav Keskerakond? No jätke. See reptiil peab enne mitu korda nahka ajama, kuni temast midagi asjalikku välja koorub. Kui koorub. Sotsid? Tunamullune lumi. Ime et neid üldse veel nii palju alles on. 8-tunnine tööpäev on ammu käes, nüüd ei oska nad muud nõuda kui üleüldist õnne. Tänan, teine kord. Eesti 200? Olge lahked – kõik, kes te vaevatud, valesti mõistetud ja ebapiisavalt tunnustatud olete. Eesti 200 ootab teid avasüli, parandab teie hingehaavad ja paneb näopildi seitungisse. Millega teie tähelend paraku ka lõpeb, sest pärast edukaid valimisi ei oska te ei riigikogus ega valitsuses midagi peale hakata. Selle peale pole lihtsalt mõeldud.
Ja lõpuks muidugi vana hea EKRE. Hulk ausaid Eesti patrioote ja teine hulk ennasttäis külafilosoofe, osa püüne peal, osa publiku hulgas hurraatamas. Need tarkpead ei näi mõistvat, et „Eestimaa, su mehemeel“ skandeerides ei suuda me ennast agressori vastu kaitsta, vaid meil on vaja liitlasi. On vaja NATOt, on vaja isegi Euroopa Liitu. Uskumatu, eks ole. Selle asemel kostab ikka ja jälle hõikeid stiilis „Ameerika imperialism on sama hull kui Vene oma“ või „Euroopa Liit või NSV Liit, mis seal vahet on“. Isegi kui selle taga on kristallpuhas patriotism, on see sellegipoolest laul Putini noodist. Aga Putini noot on midagi, mida kõlbab laulda üksnes sügava irooniaga, paroodia korras – govorit Moskvaa, täna leiba ei saa. Kurat, me istume ameeriklaste laia selja taga, kui mõni pole märganud. Siin on muidugi tore laiutada ja ultrarahvuslast mängida.
Nii et teie, kes te olete arukad eesti poisid, tulge üle. Tüdrukud muidugi samuti. Parempoolsed jätsid teile lahkelt ruumi ja Isamaa erakonda ongi vaja natuke müksata. Igasugu asju on vaja teha. Tuleb Vene kodanikelt võtta hääleõigus kohalikel valimistel, sest kaua see jama kestab. Tuleb Vene agressiooni ja šovinismi avalikult pooldavad ning kuulutavad väljamaalased saata sinna, kus on nende koht – välja. (Kui väljenduda viisakalt, tuletamata meelde Vene sõjalaeva lõppsadamat.) Ja üht-teist veel.
