Kord põgenesid kaks armastajat – valges linases särgis turjakas poiss ja kena mandlisilmne neiu – möirgava kiskja eest. Nad jooksid üle halja loopealse, kuid siis tuli ette meri. Noored peatusid kõrgel rannakaljul, all mäslemas tormised lained, selja tagant aga kostmas läheneva kiskja aina tugevnev lõrin. Poiss ja tüdruk vaatasid teineteisele otsa, võtsid käest kinni ning hüppasid.
Sarnased postitused
Alfred Lepaotsast-Latsatas: totaliseerimise koherentsusprintsiip subjektsuse refleksiivses perspektiivis
Sellesuvised arutelud vasak- ja parempoolsuse üle näitavad selgesti, et keegi pole nii tark kui mina. Jäin lausa kimpu, mõeldes, kas ma olen neist õnnetutest läinud sajandi arutlejatest kaks, kolm või neli põlvkonda ees. Otsustasin, et viis. Kuid see oli ka ainus, mis raskusi tekitas. Muidu mul probleemide lahendamisega raskusi ei ole, mul on selle kohta olemas isegi Gloucester Cat’s Academy diplom rektor Dick Jerk Buggeri allkirjaga.
Niisiis, parempoolsus on parempoolsus on vasakpoolsus, nagu täiesti selgelt ütles ka Sartre: „Ta on kõigi jaoks väline, sest ta on kõigi jaoks sisemine, ta on kõikide totaliseeritud totalisatsioon ja kõikide detotaliseeritud totaalsus.“ Elementaarne, eks ole. Kuid loomulikult käib üle mõistuse idiootlikele antihistoristlikele talupojamõistlastele, kes oma lehmaga linna üritavad ronida, taipamata, et nende mõlema koht on laudas. (Siin võib lugeja naerda.)
Sest inimene peab püüdlema suveräänse mõtlemise poole. Suveräänne mõtlemine tähendab, et inimene mõtleb nii nagu mina. (Loomulikult ei suuda keegi seda nii sügavalt, aga, noh, ütleme et samade põhimõtete vaimus.) See käib nii: Puu oli eile väiksem kui täna, ja üleeile väiksem kui eile. Järelikult on ta homme suurem kui täna ja ülehomme suurem kui homme. Elementaarne, eks ole. Kui puu kasvas eile ja kasvab täna, siis ta kasvab ka homme ja igavesti. Aina kõrgemaks ja kõrgemaks, lõputult. Jah, ma tean, mingid haledad biologistid ja uusreaktsionäärlased püüavad väita, et ükski puu ei saa igavesti kõrgemaks kasvada, et kuskil on piir – kuid see on vaid primitiivne, lineaarne loogika, mida võivad viljeleda õnnetud, kes ei saa aru Sartre’ist, Derridast ega Žižekist.
Vähe sellest. Seda, et puud kasvavad igavesti aina pikemaks ja pikemaks ning inimeste õigused aina laiemaks ja laiemaks, ütlevad ka EL alusreeglid, mis on Eesti seaduste suhtes ülimuslikud. Nii et kes ei mõtle nii, nagu vaja, seda me tolereerime nii, et märga plekki ka järele ei jää. Ütlen lühidalt, raisk – maha lasta, või, vabandust, ptüi – lahti lasta. Ja kinni panna! Ega ma paha pärast, aga nad ju reostavad keskkonda. Neil on endal ka parem, kui nad vangis istuvad. Mingid ülemöödunud sajandi diskursiivsed konstruktsioonid rassidest? Sugudest? Rahvustest? Andke andeks, sellist uusreaktsionäärlust me taluda ei saa. Miks? Vastuse andis juba Kanada peaminister Trudeau: „Beacuse it’s 21st century.“ Elementaarne, eks ole. On 21. sajand ja seepärast seotakse kellad lehmadele sappa, mitte kaela.
Mis viib meid lõpuks subjektsuse juurde. Mittesuveräänselt mõtlevail isendeil see üldiselt puudub. Nagu on esile toonud Peter P. Kyhrzelg, ei taju nad enda olemasolu ega suuda reflekteerida oma tegevust, ammugi selle motiive. Subjektsus esineb nende puhul vaid ajutiselt, siis kui mina nendega suhtlen ja senikaua, kuni ma nendega suhtlen. Muul ajal on nad objektid, mis ongi nende õige olemisviis, nagu võililleebemetel, mille sihitut lendu filosoof targa, pisut nukra naeratuse saatel jälgib.
Järgmisel korral, kui ma kirjutan, kirjutan ma jälle; see tähendab, ei kirjuta, kuid kirjutan siiski.
Ilmunud Postimehes 9. augustil 2017
Afanassi Pirn: on viimane aeg sekkuda
Ennast bioloogiks pidaval Raivo Männil ilmus läinud laupäevases Postimehe AK-s pikk ja targurlik jutt peakirjaga „Inimene ahvimajas“ (20.03.21). Seal märgib autor, raevukas tagurlane, aasta meesšovinisti nominent 2016, muude poliitiliste ebakorrektsuste ja rämedate biologismide seas, et inimene ei ole püüdnud või suutnud niivõrd ise kohaneda keskkonnaga kui on ennast keskkonnast isoleerinud. Näiteks kui keskkond on muutunud väidetavalt ebatervislikuks. (No mis jutt see on? Ebatervislikuks?) Äraseletatult – kui kliima külmenes, siis hakkas inimene keha katma. Millega? Muidugi kehakatetega, lingvistid on selle ammu selgeks teinud. Jalgu hakkas tema varjama jalavarjudega ning pead katma peakatetega. Vähe sellest, peakene ei tahtnud üksi katmist vaid koguni varjamist ja sel ettekäändel ehitas ta peavarju ehk onni.
Tänapäevaste progressiivsete ja ainuõigete põhimõtete taustal, millele allumine on õnneks nagu Saksa sõjaväkke minek II maailmasõja ajal – vabatahtlik, aga seejuures sunniviisiline – tuleb sellist käitumist mõistagi igati taunida. Inimene peab olema avatud ja kaasav. Inimene peab olema salliv, põrgu värk! Ei tohi ennast isoleerida. Ei tohi olla välistav. Põhjus on ilmne. Nagu armastas öelda minu kadunud mentor, professor Alfred L. Latsatas: täna ei talu teistsugust ilma, homme ei salli teistsugust inimest. Sest, vaadake, ta ehitab omale onni, aga varsti juba onnile ukse ja siis, va nurjatu, paneb ukse pulka! Ei lase kedagi sisse, ei ole avatud. Niimoodi sünnivadki natsionalistid ja mitmesugused -foobid.
Ja nii nad tõepoolest sündisidki, kogu maailma on neid nüüd täis. Harrastavad süsteemset rassismi ja on veel uhked takkapihta. Kui aga mõelda sellele, et onne ja urge ehitavad juba loomadki, läheb pilt veel palju pahaendelisemaks. Kusjuures seda ei tee mitte üksnes kõrgesti arenenud organismid nagu näiteks imetajad (palun väga – koprad, rebased jt), vaid ka pisikesed ja algelised sipelgad ning mesilased. Oleme sunnitud tegema ebameeldiva järelduse, et inimõigusi ja humanismi printsiipe ei rikuta mitte üksnes inimühiskonnas, vaid väga laialdaselt ka loomariigis. Väga paljud loomaliigid on oma evolutsioonilises arengus asunud hukatuslikule teele, nii et kui nad ükskord intelligentseteks, mõtlemisvõimelisteks ja ennast peegeldavateks olenditeks arenevad, on nad lootusetult läbi imbunud konservatiiv-natsionalistlikest hoiakutest, mis viib neid suletuse ja ksenofoobia perspektiivitutesse mülgastesse. Tulevane EKRE siblib otse meie nina all ja selle asemel et selle sündi takistada, vaatame me heldinult pealt ja räägime mingitest sipelgate kaitsealadest. Me paigaldame lindudele pesakaste, me õpetame seda koguni lastele! Milline juhm lühinägelikkus.
Mida teha? Praegu vastutame planeedi tuleviku eest meie. Mina, sina, tema, nemad, Greta Thunberg, Feministeerium ja Eesti LGBT Ühing. Meie kohus on sekkuda, et meie imeilus helesinine planeet ei aretaks oma pinnal üht suletud ja ksenofoobset liiki teise järel. Kui kunagi vene narodnikud mõistsid, et tuleb minna rahva sekka, siis tänased aktivistid peavad minema loodusesse. Rebasekutsikad ja koprapojad tuleb õigele teele juhatada, sipelgatele ja mesilastele tuleb kujundada uut tüüpi, avatud ja salliv eluviis.
See töö on kolossaalne ja nõuab paar-kolm miljonit aastat. Maakera vanuse kõrval on see siiski tühine ja mis peaasi – see tasub ennast ära, nagu ütles Raja talu vanaperemees, Teele isa. Nii et – julgesti, vennad, nüüd tööle! Kuna tööd on palju, alustagem juba täna.
