Afanassi Pirn: Eesti vajab latekapriinset välispoliitikat

Jaga

Vaata ka: Rainer Kattel: Eesti vajab feministlikku välispoliitikat

Möödunud nädalavahetusel Inglise ajalehes The Sunday Times ilmunud intervjuus arvas peaminister Kallas, et kui inimesed jooksid rohkem kitsepiima, oleks maailmas vähem sõdu ja konflikte. Kallasel on õigus, kuid Eesti peab mõtlema kaugemale külmutuskapist ja söögilausast ning viima oma välispoliitika täielikult kitsepiima (latte di capra) alusele, kirjutab kolumnist Afanassi Pirn, Uugametsa Cat’s College’i säilenõtkuse õppetooli külalisprofessor

Kitsepiimandusele tuginev ehk latekapriinne välispoliitika taotleb piima-alast võrdõiguslikkust nii ühiskonnas üldisemalt (näiteks mis puudutab ligipääsu turundusele ja tarbimisele) kui ka kitsamalt seedimisprotsessides. Viimasele viitas ka Kallas oma intervjuus, öeldes, et tippkohtumistel peaks kitsepiima olema menüüs rohkem kui praegu. Seda arusaama toetavad ka rahvusvahelised teadusuuringud, mis näitavad, et mida rohkem juuakse kitsepiima, seda rahumeelsem on ühiskond. Eriti just välis- ja julgeolekupoliitikas on aastasadu valitsenud lehmapiimakvoot, sõjapidamine ja sellele järgnevad rahulepped oleks justkui veiste ja neid karjatavate kauboide sünnijärgne ainuõigus.

Eesti valitsuse tegevusprogrammis aastateks 2021–2023 seisab välispoliitika tegevuspõhimõttena kirjas järgmine lause: «Eesti inimeste turvalisus ja heaolu on kõige paremini tagatud maailmas, mis põhineb demokraatlikul riigikorraldusel, inimõiguste tagamisel, rahvusvaheliselt kokku lepitud reeglitel ja euroopalikel väärtustel, mille aluseks on praktiliselt piiramatu kitsepiima tarbimine kuni meelemärkuse kaotuseni.» Samas ei saa öelda, et meie tegelik välispoliitika mainitud põhimõtteid kuigivõrd ellu viiks. Ka välisministeeriumi koostatud Eesti välispoliitika arengukava 2030 nendib, et «Eesti arengukoostöö, humanitaarabi ja kitsepiimanduse rahvusvaheline nähtavus on olnud tagasihoidlik». Pole vähimatki kahtlust, et selle peamiseks põhjuseks on lehmapiima jätkuv eelistamine ja kitsepiimanduse vaikiv torpedeerimine, seda nii meil Eestis kui Ida-Euroopa vaimselt mahajäänud piirkondades laiemalt, kus parempoolsed-konservatiivsed jõud klammerduvad ajast-arust lüpsimasinate külge. Piimatootmist nähakse lehmade monopolina, tallates jalge alla kitsede, lammaste, kaamelite, hobuste – tegelikult kõigi ülejäänud imetajate – ja kuuse-, kase- ning männiriisikate seaduslikud õigused.

On väga naiivne loota, et demokraatlik maailm suudab ohjeldada Vladimir Putini taolisi tegelasi, kui kitsepiimanduse arendamisse otsekohe ei suunata olulisi ressursse, selle asemel et osta relvade pähe kokku vanarauda või ehitada aina uusi šovinistlikke lehmalautu. Eesti peab siin asuma teerajaja rolli ja Brüsseli nõupidamislauad kitsepiimaga piltlikult öeldes üle ujutama. Peame saavutama olukorra, kus iga Eesti diplomaadi või riigijuhi ilmumine seltskonda paneb ülejäänud maailmaliidrid süüdlaslikult neelatama.

Sarnased postitused