On lausa imetlusväärne, kui järjekindlalt Vene tsaarid ja tsaarikesed enda kaevatud auku kukuvad. 1924. aastal ootas Georgi Zinovjev, et eestlased võtavad 1. detsembri mässu vastu lilledega ja liituvad sellega viivitamatult. 1939. aastal ootas Stalin sama soomlastest. 2022. aastal arvas Putin, et nii läheb Ukrainas. Kõik nad eksisid ja kõik need valearvestused tulid ekslikust ideoloogiast, mis ei lasknud maailma näha sellisena, nagu see on, vaid üksnes sellisena, nagu see teooria kohaselt pidanuks olema. Aga ei olnud.
Tõsi, vahepeal toimus üks episood, mis valearvestusi otsekui õigustas ja toetas. Nimelt avaldati 1945. aastal paiguti rõõmu Punaarmee saabumise üle. Seda oskavad täpsemalt kommenteerida II maailmasõja spetsid, kuid leppigem siinkohal teadmisega, et üldine see olla ei saanud. Baltimaades koges Punaarmee lillede ja rõõmuhõisete asemel vihast vastupanu, samuti äsjastel Ida-Poola aladel, vallutajad oldi ka Ungaris, Rumeenias ja Bulgaarias. Ehk kõige rõõmsamad olid tšehhid, kelle raadiojaam Prahast hüüdis „Ruda armada, na pomoć!“ 1968. aastaks oli rõõm paraku „raugenud“, nagu tänapäeval armastatakse öelda. Hoopis olematu oli rõõm Saksamaal, kus sooritatud koledusi pole järelmaailm tänase päevani täies mahus tunnistanud ega selgeks rääkinud. (vt nt „Naine Berliinis“) Selle asemel püstitasid vallutajad endale Berliini mälestusmärgi kui vabastajatele.
Paraku – kui „röövel päästab röövli käest“ (populaarne ütlemine Eestis II maailmasõja ajal), siis see ei ole vabastamine. Milles seisneb vabastaja ja vallutaja vahe, on hästi selgeks tehtud sakslaste kuueosalises teleseriaalis „Tannbach“ (2015-2018). Soovitan. Lisaks erinevustele rahva kohtlemises leidub ka üks fundamentaalne erinevus: vabastajad nimelt lähevad ära, vallutajad mitte. Ja seda, kellega on tegu, kas vabastajate ja vallutajatega, otsustavad lõpuks need, keda vabastati/vallutati, mitte need, kes vabastasid/vallutasid.
Punaarmee ehk „venelased“, nagu kogu Kesk- ja Ida-Euroopa neid nimetas, teatavasti ei lahkunud, vaid käitus vallutajana, mässides oma kohalolu sellegipoolest vabastaja kuvandisse. Nn vabastatute hulgas see müüt väga sügavaid juuri ei ajanud, tegemist oli peamiselt oma tarbeks mõeldud ilusa valega. Nii et ajupesu asemel võiksime pisut poeetiliselt rääkida autoajupesust ehk lühidalt autopesust. Selle asemel, et 1924. ja 1939. aasta (ning arvukate muude episoodide) kogemustest õppust võtta ning naaberrahvaste vene-lembust mitte üle hinnata, haarasid Kremli doktrinäärid kinni üksikutest 1945. aastal nähtud rõõmuavaldustest ja surusid ämbri endale nii sügavale pähe, et tegelikkus täiesti silmist kadus ja on kadunud tänini.
Üheks selle tulemuseks on kohutav fiasko 2022. aastal, mis on alles poole peal ja mis võib viia selliste koledusteni, millest ei taha praegu mõeldagi. Lapsik jutt, et Putin on väga ratsionaalne ja vastastest alati sammu võrra ees, hakkab õnneks järk-järgult maad andma arusaamale, et selline hirmusegane tunnustus kehtib üksnes tema viirastusliku maailmapildi raames, mitte aga tegelikkuses, kus ta on kokkuvõttes sama abitu kui seotud silmadega inimene metsas. Ta ei tea puude asukohta ja lööb ennast pidevalt ära.
Kust see side tuli? Selle sidus ta endale silmadele ise, autopesu korras. Mitte muidugi üksi, vaid kollektiivselt. Karjaviirastused on uskumatult agressiivsed ja inimene neile uskumatult vastuvõtlik. Psühholoogid on ammu katseliselt tõestanud, et peaaegu igaüht võib panna musta valgeks tunnistama, kui kari seda veendunult ja üksmeelselt ees teeb. See on inimsoo tugevus ja nõrkus ühekorraga, osa meie olemusest. Kuid mõnel juhul ja mõne puhul ulatub see nn konformism täieliku jaburduse tasemele ja just seda praegu näemegi. Igale terve mõistusega inimesele on Lavrovi või Putini sõnavõtud lihtsalt piinavad kuulata, sest puudub selgus, miks sellise jutu ajajatel lastakse vabalt ringi kõndida.
Putin koos oma võimukaaslastega on loonud grandioosse fantaasiamaailma, kus tegutsevad Ukraina natsid, Ukrainat valitseb rahvavaenulik režiim ja ukraina rahvas ootab vene vabastajaid; kus laias maailmas möllab russofoobia ning kõik tagurlikud jõud on ühinenud Venemaa hävitamiseks. Nagu eespool öeldud, on see suuresti II maailmasõja kohta loodud vabastajamüüdi järelkaja või uuestisünd. Müüt oli vaja luua selleks, et teha (endale) meeldivaks ja õigustatuks Kesk- ning Ida-Euroopa püsiv anastamine maailmasõja järel, et ei tekiks küsimust, miks punavägi pärast vabastamist koju tagasi ei läinud.
Aga tõepoolest – miks ta siis ei läinud? Justkui lihtsameelne küsimus. Eks ikka sellepärast, et Venemaa ei oska teisiti eksisteeridagi kui pidevalt laienedes. Kadunud Gromõko ütles selle seoses nelja Kuriili saarega ka välja, ja tema väljaütlemist võib pidada musta huumori klassikaks: „Te küsite, miks suurel Nõukogude Liidul on vaja nelja väikest saart? Aga Nõukogude Liit sellepärast nii suur ongi, et ta kunagi ei anna ära seda, mis on tema oma; ülejäänu osas oleme nõus pidama läbirääkimisi.“ Ehk: mis hammaste taga, see oma.
Ent see pole kõik. On veel üks mõttekramp, mis sunnib Venemaad käituma vaimuhaige kombel, ja sellest olen mõnel korral juttu teinud seoses Vabadussõjaga. Nimelt hirm „platsdarmi“ ees.
Nimelt iseloomustab nii individuaalset kui kollektiivset psühholoogiat omadus projitseerida oma mõtteid, kavatsusi ja hinnanguid teistele. Viimati juhtis sellele tähelepanu Volodõmõr Zelenski: kui tahate teada, mida Venemaa kavatseb, siis pange tähele, milles ta süüdistab teisi. See seaduspära on psühholoogidele ammu teada ja toimib vankumatult. Järelikult Venemaa, kes pidevalt mõtleb naabrite ründamise, allutamise, alistamise ja terroriseerimise peale, näeb pidevalt ohtu, et keegi tahab rünnata ja allutada teda. Kuna vahetud naaberriigid peale Hiina sellist julgustükki ette võtta ei suudaks, peab suurvaenlane olema kaugemal. Praegu on selleks muidugi USA. Kuid naaberriigid on ohtlikud sellegipoolest, sest neist võib kujuneda suurvaenlase „platsdarm“, kus valmistatakse ette rahuarmastava Venemaa ründamist. Järelikult tuleb hüpoteetiline platsdarm hõivata. Vene valitsejaile ei tule pähe kiuslikku küsimust, kuidas selline teguviis, mis Vene impeeriumi piiri suurvaenlasele aina lähemale nihutab, tema julgeolekut suurendab. Tegelikult on asi risti vastupidi. Platsdarmi taga on järgmine platsdarm, tolle taga ülejärgmine, ja kommunikatsiooniliinid venivad aina pikemaks. Võimalike sõbralike naabrite asemel jääb päris-Venemaa ja tema kujuteldava suurvaenlase vahele hoopis Vene ülemvõimu kirglikult vihkavate rahvaste vöönd.
Kuid nagu öeldud, Kremli valitsejad selle üle pead ei murra. Neil mõlguvad meeles üksnes need juhtumid, kus naaberriik (või endine ääremaa) ongi tõesti osutunud vaenuliku jõu platsdarmiks. Just selleks kujunes Vabadussõja teises pooles Eesti, kui meie pinnal loodi, varustati ja korraldati Judenitši Loodearmee, mis oleks äärepealt Petrogradi ära võtnud. Jällegi muidugi ei mingit loogikat. Doktrinääride peas keerleb üksainus sõna – platsdarm – ja küsimata jääb, miks ikkagi nii läks. Kas Eestist oleks saanud platsdarm, kui Nõukogude Venemaa oleks Eesti Vabariiki kohe 1918. aasta lõpus tunnustanud ja temaga mõne suurepärase lepingu sõlminud – selle asemel, et teda visalt rünnata? Kuid neid asju ei küsita. Süüdi on alati teised.
Jääb viirastus nimega platsdarm, mis oli ka Soomele kallale tungimise üks põhjusi. Soomegi kujutas endast Kremli silmis ohtlikku maalapikest, mis julges asuda Leningradile liiga lähedal, nii et kogu maailma russofoobidel oli sealt hea Venemaad rünnata. Sellest küll mingeid märke ei olnud, aga… aga ikkagi. Kui ei ründa, siis kindlasti kavatsevad. Autopestud kollektiiv ei mõtle enam selgelt ega loogiliselt.
Nagu 2022. aastal selgus, polnud platsdarmihirm Venemaa juhtide peadest vahepeal kusagile kadunud, vaid leidis endale sihtmärgi Ukraina näol. Kõik algas muidugi märksa varem, siis kui Ukraina hakkas juba tõsisemalt NATO poole vaatama. Putinile ja tema mõttekaaslastele ei tulnud muidugi pähe mõtet, et initsiatiiv võis olla Ukraina-poolne ja selle süvapõhjuseks Venemaa ilmne agressiivsus ja Ukraina (tõelise) iseseisvuse mittetunnustamine; nende kindla veendumuse kohaselt on kõige taga USA, kes valmistub hinge tõmbamata Venemaad hävitama ja seetõttu ajab oma kombitsaid aina lähemale.
Loogiline järeldus: Ukraina tuleb Ameerika imperialistide haardest päästa. Vabastada rahvavaenulikust valitsusest. Vabastada ka rahvavaenulikust rahvast, kui vaja. Praegu sellega tegeldaksegi.
Olukord on vaata et lootusetu. Agressiivne, kaklushimuline ja alaväärsuskompleksi all kannatav rusikakangelane kujutleb, et kõik ümberringi aina soovivad teda alistada ning ohjeldada. Kusjuures senikaua, kuni ta on agressiivne, see nii ongi: naabritel pole tõesti muud unistust, kui et saaks „metsalise lõuad kokku siduda“, nagu ütleb laulusalm. Rusikakangelane ei hakka ilmselt iialgi mõistma, et probleem algab temast endast, mitte naabrite kurjusest. Hea on vähemalt seegi, et läänemaailm näeb nüüd oma silmaga, kus on probleemi juured ja millises fantaasiamaailmas elab suurem osa vene(maa)lasi ühes oma juhtidega. Hetkel pole selge, kuidas see teadmine meile konkreetselt kasuks tuleb, aga kuidagi ja ükskord kindlasti.
Ilmunud EPL/Delfis 6. aprillil 2022 keeleliselt veidi toimetatud kujul pealkirja all “Rusikakangelane Venemaa ei hakka ilmselt kunagi mõistma, et probleem algab temast endast”. Kuna mõni parandus tundus tarbetu, avaldan teksti siinkohal algkujul.
