Nalja kah Sõgeduse mängumailt
Lauri Vahtre

Afanassi Pirn: Eesti vajab latekapriinset välispoliitikat

19/04/2022
Jaga

Vaata ka: Rainer Kattel: Eesti vajab feministlikku välispoliitikat

Möödunud nädalavahetusel Inglise ajalehes The Sunday Times ilmunud intervjuus arvas peaminister Kallas, et kui inimesed jooksid rohkem kitsepiima, oleks maailmas vähem sõdu ja konflikte. Kallasel on õigus, kuid Eesti peab mõtlema kaugemale külmutuskapist ja söögilausast ning viima oma välispoliitika täielikult kitsepiima (latte di capra) alusele, kirjutab kolumnist Afanassi Pirn, Uugametsa Cat’s College’i säilenõtkuse õppetooli külalisprofessor

Kitsepiimandusele tuginev ehk latekapriinne välispoliitika taotleb piima-alast võrdõiguslikkust nii ühiskonnas üldisemalt (näiteks mis puudutab ligipääsu turundusele ja tarbimisele) kui ka kitsamalt seedimisprotsessides. Viimasele viitas ka Kallas oma intervjuus, öeldes, et tippkohtumistel peaks kitsepiima olema menüüs rohkem kui praegu. Seda arusaama toetavad ka rahvusvahelised teadusuuringud, mis näitavad, et mida rohkem juuakse kitsepiima, seda rahumeelsem on ühiskond. Eriti just välis- ja julgeolekupoliitikas on aastasadu valitsenud lehmapiimakvoot, sõjapidamine ja sellele järgnevad rahulepped oleks justkui veiste ja neid karjatavate kauboide sünnijärgne ainuõigus.

Eesti valitsuse tegevusprogrammis aastateks 2021–2023 seisab välispoliitika tegevuspõhimõttena kirjas järgmine lause: «Eesti inimeste turvalisus ja heaolu on kõige paremini tagatud maailmas, mis põhineb demokraatlikul riigikorraldusel, inimõiguste tagamisel, rahvusvaheliselt kokku lepitud reeglitel ja euroopalikel väärtustel, mille aluseks on praktiliselt piiramatu kitsepiima tarbimine kuni meelemärkuse kaotuseni.» Samas ei saa öelda, et meie tegelik välispoliitika mainitud põhimõtteid kuigivõrd ellu viiks. Ka välisministeeriumi koostatud Eesti välispoliitika arengukava 2030 nendib, et «Eesti arengukoostöö, humanitaarabi ja kitsepiimanduse rahvusvaheline nähtavus on olnud tagasihoidlik». Pole vähimatki kahtlust, et selle peamiseks põhjuseks on lehmapiima jätkuv eelistamine ja kitsepiimanduse vaikiv torpedeerimine, seda nii meil Eestis kui Ida-Euroopa vaimselt mahajäänud piirkondades laiemalt, kus parempoolsed-konservatiivsed jõud klammerduvad ajast-arust lüpsimasinate külge. Piimatootmist nähakse lehmade monopolina, tallates jalge alla kitsede, lammaste, kaamelite, hobuste – tegelikult kõigi ülejäänud imetajate – ja kuuse-, kase- ning männiriisikate seaduslikud õigused.

On väga naiivne loota, et demokraatlik maailm suudab ohjeldada Vladimir Putini taolisi tegelasi, kui kitsepiimanduse arendamisse otsekohe ei suunata olulisi ressursse, selle asemel et osta relvade pähe kokku vanarauda või ehitada aina uusi šovinistlikke lehmalautu. Eesti peab siin asuma teerajaja rolli ja Brüsseli nõupidamislauad kitsepiimaga piltlikult öeldes üle ujutama. Peame saavutama olukorra, kus iga Eesti diplomaadi või riigijuhi ilmumine seltskonda paneb ülejäänud maailmaliidrid süüdlaslikult neelatama.

Sarnased postitused

Kelle päralt on tulevik?

06/08/2017

Midagi on valesti, kui end just kui liberaalideks kuulutanud arvamusliidrid sildistavad, ähvardavad ja alavääristavad kogu ülejäänud eesti ühiskonda.

See, mis toimus, ei olnud mitte mineviku retsidiiv, vaid tuleviku ettekuulutus. Ja siit ka mõne ideoloogilise isatapja ahastus. Võim hakkab käest libisema. Sotsiaalkonstruktivistlik hobuseunenägu on lõppemas.

Vandenõupõllud lokkavad

Vandenõusõpradel on head päevad, materjali leidub külluslikult. Koguni nii külluslikult, et hakka või ise uskuma. Näiteks võib igaüks esitada küsimuse, kuidas juhtus, et just siis, kui oli puhkenud Vene propagandakanalite lausrünnak – natsismisüüdistusega aukohal – NATO egiidi all vändatud metsavendi tutvustava pooldokumentaalfilmi pärast, ilmub artikkel, milles arvukate absurdsuste kõrval laimatakse eestlaste rahumeelseid rahvustundeid ja tembeldatakse neid russofoobseteks ning natslikeks. (vt: ERR 15.07.17)

Kuidas juhtus, et selle valeliku artikli korjas üles Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaal? Kusjuures mitte tööõnnetuse korras, vaid hiljem kinnitades, et see oli «õigustatud». Kuidas juhtus, et laimulugu nimetab värske õhu sõõmuks ajakirjanik, kes importis Eestisse kellegi Itaalia fotograafi (või peaks ütlema «fotograafi»?) ja püüdis innukalt kaasa aidata, et too saaks pildistada relvadega lapsi ning omakorda mingi laimuloo kokku klopsida?
Kuidas kõlab see kõik tõsiasja taustal, et Vene propaganda on juba aastakümneid püüdnud Eestile külge kleepida pisikese tigeda natsiriigi mainet? Kui naiivne tuleks olla, et keelduda uskumast, et selle eesmärgi nimel arendatakse ka plaanipärast tegevust, selleks kulutatakse raha, selleks kohtutakse inimestega, selleks tehakse veel palju muudki – mitte ei lahmita niisama, umbropsu, kui tuju tuleb?

Pole narri ilma publikuta

Kuid pidagem hoogu. Kuldreegel ütleb, et põhjused on alati lihtsamad, probleem ise aga laiem. Raske on uskuda ju sedagi, et ükski arukas infodiversant valiks oma rünnaku teravikuks ullikese, kelles pole raske ära tunda püünele ihkavat edevat luuserit ja kes natsikuvandi levitamise pühale üritusele pigem kahju kui kasu toob. Jah, võib-olla kuskil on süsteem ja korrapära, aga mitte kõikjal.

Ajalookangas on lähedalt vaadatuna alati märksa kaootilisem, kui arvatakse. Kangast kaugenedes hakkavad kumama mingid mustrid, ent need moodustuvad meie otsustest pigem loodusjõulise stiihilisusega, mitte kellegi plaani järgi. Inimlik plaan ilmneb harva ja ka siis on see vaid sündmuste kaasmõjutaja, mitte ainupõhjus ega suveräänne suunaja.

Ehk teisisõnu: selleks et kasutada psühholoogilise sõja tandritel vastaspoole «kasulikke idioote», peab aeg nad kõigepealt sünnitama, ja teiseks peab aeg sünnitama ka nende kuulajaskonna. Kui see tõepoolest sünnib, siis pole tegu enam rutiinse hälbega (alati leidub ju äraostetavaid hingi ja egomaniakke), vaid millegi laiemaga, millel on oma ajalugu ja arenguloogika. Lüüa käega, öeldes: «Ah, jälle üks egomaniakk eputab!», on tegelikult lõks. Tuleb küsida: miks ta püünele lasti? Miks tal on publik?

Antiliberaalne liberalism

Antud juhul võib seda laiemat nähtust nimetada vasakpoolseks liberalismiks. Selle alla saab liigitada nii Pärnitsa kui ka Lobjaka, Parise kui ka Niineste, Härmsi kui ka Männi, Loone kui ka Poomi ning paraku veel paljud.
Kõik nad vaenavad EKREt, kõigile neile viirastub natsism, kõik nad suhtuvad (eesti) rahvuslusse tigedalt või vähemalt pilkavalt. Vasakpoolse liberalismi juuri võib otsida veel sada või koguni mitu tuhat aastat varasemast ajast, sest igal lool on eellugu, kuid valdavaks ja lausa valitsevaks on see mõttevool läänes – täpsemalt lääne intellektuaalide hulgas – tõusnud viimase poole sajandi jooksul.

Absurdsena kõlavad süüdistused – à la Eesti identiteet on rajatud vastuseisule Venemaaga – toetuvad akadeemilisele vundamendile, mida on arvukates instituutides ja mõttekodades laotud vähemalt pool sajandit.
Vasakpoolsed liberaalid usuvad, et nad on inimkonna tunglakandjad. Kuna nad sammuvad progressi tipus, näevad just nemad esimesena, kuhu areng inimkonna viib. Sabas sörkival massil pole vaja pead vaevata, vaid tuleb lihtsalt kuulata, mis on 21. sajandil «in» ja mis on «out».

Rahvus igatahes on «out», selle üle vaidlemine näitab vaid madalat arengutaset. Tõde pole olemas, rasse pole olemas, sugusid pole olemas, kõige suhtes tuleb olla tolerantne, rahvaste ja kultuuride segamine on hea, kõigil peab olema õigus olla see, kes ta soovib.

Paraku ei suuda vasakliberalism näha ega ammugi tunnistada, et praktikas kasutavad selle mõttesuuna pooldajad ja propageerijad kõiki neid vahendeid ning institutsioone, mida nende ideoloogia justkui põlustab. Kuulutades kõigi tõdede võrdsust, jäetakse mainimata, et ainus õige tõde on siiski vasakliberaalne tõde; kuulutades tolerantsust, ollakse valmis füüsiliselt ära tapma need, kes pole piisavalt tolerantsed; kuulutades igaühe õigust ise oma põhimõtted valida, tegeldakse ajupesuga konkreetsete dogmade juurutamiseks ja teisitimõtlejate tagakiusamisega.
Ühesõnaga, vasakliberalism ei ole tegelikult liberalism. Liberaalsus oli silmapete, mis ilmnes algusaegadel, kui võideldi mingite konkreetsete normidega. Niipea kui võimu ligi pääseti (kõigepealt ülikoolides ja meedias), kadus liberaalsus nagu tina tuhka.

Halb unenägu hakkab lõppema

Neist asjaoludest võrsub mitu olulist järeldust. Esiteks pole vasakliberalism varasematest ideoloogiatest parem – sama sallimatu, sama täditsev, sama kinni oma tões. Kuid ühtlasi skisofreeniline ja silmakirjalik, oma meetodeid ühtaegu eitades ja samas praktiseerides. Teiseks selgub, et nii nagu teiste ideoloogiate aeg, nii saab ka vasakliberalismi aeg ükskord läbi. Nagu lääs tüdines viktoriaanlikust täditsemisest, nii tüdineb ta ka vasakliberaalsest täditsemisest. Täiesti paratamatul kombel hakkavad ühiskonnad lõpuks mässama dogmaatikute vastu, kes üritavad olla valitsejad ja vabastajad ühekorraga ning juurutada piitsaplaksude saatel riiklikult reguleeritud armastust.

Usun, et minu silmad seda mässu – selle kõige esmasemas, õrnemas ja stiihilisemas staadiumis – viimasel laulupeol nägidki. See oligi noore põlvkonna vastus uksest ja aknast sisse pugevale ülbitsevale ideoloogiale, mis näeb siira armastuslaulu «Ta lendab mesipuu poole» taga natsismi. See, mis toimus, ei olnud mitte mineviku retsidiiv, vaid tuleviku ettekuulutus. Ja siit ka mõne ideoloogilise isatapja ahastus. Võim hakkab käest libisema. Sotsiaalkonstruktivistlik hobuseunenägu on lõppemas.

Ma ei julge ennustada, et ees ootavad ainult lilleaed ja sõbralikult sumisev mesipuu. Kultuuri alustalasid hävitada üritanud ideoloogia paneb veel kaua vastu. Kutsudes sellega esile juba tõesti tumedaid jõude, keda ma ei oota ega toeta. Kui see nii juhtub, siis ütlen nagu Picasso Saksa ohvitserile, kes «Guernica» kohta küsis: «On see teie töö?» – «Ei, teie.»

Ent lubage mul siiski jääda mõõdukaks optimistiks. Selle tunde sain kaasa oma viimaselt – ja ühtlasi ühelt elu võimsaimalt – laulupeoelamuselt.

Ilmunud Postimehes 6. augustil 2017