Suur aju ja selle kasutamise oskus on teatavasti inimese peamine evolutsiooniline eelis. Sellega on ta korvanud oma abituse kiskjana ja õppinud kogutud tarkusi järeltulijaile pärandama. Ent inimese võime oma suurt aju kasutada on väga ebaühtlane ja seda näeme me paraku igal sammul. Vähe sellest, mõnikord tekitab mõistuse kasutamine lausa pahameelt ja leidub jõude, kes sooviksid seda tüütut harjumust lausa välja juurida.
Mine õige metsa
Võtame hakatuseks keskkonnakaitse. Keskkonda võib kaitsta arukalt ja võib kaitsta arulagedalt. Pole näiteks mõtet riiklikul tasemel otsustada, et „sel sügisel korjame Eesti õunapuude otsast poole vähem õunu kui mullu, sest õunapuud ägavad ülekorje käes“. Sellise poliitika rumalusest peaks igaüks aru saama – küpsed õunad tuleks ikkagi ära korjata ja kui seda ei tehta, siis nad mädanevad lihtsalt ära.
Kuid metsade ja raiemaju puhul see loogika unustatakse. Eesti summaarne raiemaht peaks tulenema küpseks saavate „õunte“ hulgast, mitte valijate hääli püüdva poliitiku otsusest. Liiga palju raiuda on vale – see oleks nagu küpsemata õunte korjamine ja selle juures puu vigastamine – , aga ka liiga vähe raiuda on vale. Kusjuures nii meie kui metsa kui keskkonna kui planeedi seisukohast – iga mädanema jäetu puu tähendab, et selle võrra tuleb rohkem puurida naftat või põletada gaasi. Paraku ei ole see seosteahel tänapäeval üldsegi enesestmõistetav, sest ehmatavalt sügavale on juurdunud must-valge maailmapilt, mille järgi puu on hea, mittepuu paha; metsaraie on paha, raiumata jätmine hea. Tulemus: kui keegi julgeb öelda kasvõi nii palju, et lageraie pole tingimata saatanast (kõik sõltub asjaoludest), saab ta külge metsatöösturite suuvoodri või kinnimakstud loodusevaenlase tiitli. Ja metsatööstur on muidugi midagi sama kohutavat kui orjakaupmees või naisepeksja, ehkki tegutseb legaalselt ja annab tööd tuhandetele (maa)inimestele. Aga mis see meile, progressiivsele linnarahvale, korda läheb. Linnast on üldse hea metsa kaitsta.
Metsast välja tulles
Mõistuse vastu ei sõdita üksnes metsas, vaid ka linnas. Viimati tekitas – ja küll ta edaspidigi tekitab – suisa raevu peretoetuste tõstmine. Kõige kummalisemate vastuväidete ja süüdistuste virr-varri tagant kumab (emotsionaalne) algpõhjus: vaen kõige vastu, mis meenutab kohustusi järeltulevate põlvede ees. Tegelikke, mitte deklaratiivseid kohustusi. Selliseid, mis nõuavad isiklikku suurekssaamist, laste kasvatamist ja neile õpetamist, mis on õige ja mis vale. Nende kohustuste meenutamine on põlu all, see olla konservatism ja tagurlus. „Maa tuleb täita lastega…“ – seda julgevad tänapäeval öelda veel vaid vähesed. Ja ometi algas just sealt, nende mõtete ja tunnete juurest, meie tänane vabadus.
See-eest ollakse väga lahked planeeti päästma ja siis kõlbab küll kõnelda kohustustest, mis meil on tulevaste põlvede ees. Ainult et milliste tulevaste põlvede? Kust need peaksid tulema? Mõnikord näib suisa, et progressi tunglakandjate arvates peaks kas just kogu maailmas, aga vähemalt Eestis üles kasvama paar ilma lasteta põlvkonda, et lõplikult vabaneda rahvuse-nimelise konstruktsiooni orjusest ning jõuda tõelise eneseteostuse ja õnneni. Ainult et… nojah.
Samast allikast lähtub ilmne ärritus II pensionisamba vabakslaskmise üle. Kõigi keeruliste ja vähem keeruliste pahameeleavalduste taga lehvib sellesama individualismi vaim: igal inimesel olgu õigus elada vabalt ja õnnelikult, ilma et teda tülitaks lapsed ega vanemad. Elu, see on minaminamina ja iseiseise. Irooniline asjaolu: selline hüperindividualism suubub kiirelt uude karjahüsteeriasse. Indiviidi suveräänsuse kuulutajatel on tugev potentsiaal moonduda määgivaks karjaks. Tegelikult näeb selle fenomeni avaldusi – progressiivseid „kambakaid“ – iga päev. Kes on progressiivide rünnaku alla sattunud, teab, mida see endast kujutab.
Kultuurimarksismi imeteod
Mis viib meid vana hea kultuurimarksismi juurde. Kultuurimarksistid ise küll väidavad, et neid pole olemas ja et nende olemasolu on üksnes vandenõuteoreetikute alatu väljamõeldis. Mis on tõeline imetegu: seista mäe otsas, puhuda pasunat ja selle vahele kinnitada, et sind pole olemas. Aga umbes nii nad käituvad.
Kultuurimarksism tähendab lühidalt öeldes ideoloogiat, mille eesmärgiks on kogu senine kultuur maha lammutada ja kehtestada selle asemel mingisugune uus, kõiki vabastav ja kõiki võrdsustav kultuur, millest mitte keegi mitte midagi ei tea. Võrreldes klassikalise marksismiga on kultuurimarksism Hegeli pea pealt taas jalgadele pööranud ja möönab, et kõik saab siiski alguse vaimust (mõttest, kultuurist), mitte sirbist, vasarast ja higist. Järelikult ei ole tarvis hõivata mitte tööpinke ega vabrikuid, vaid kultuuriministeeriume, meediakanaleid ja ülikoole. Siit edasi läheb juba lihtsalt ja riigi raha eest ilmuv Müürileht võib rahvale teatavaks teha, et kui ka heteroseksuaalsed mehed rohkem pedereerimist harrastaksid, langeks inflatsioon, vohaksid metsad ja lõppeksid sõjad. Lahustub piiskhaaval nn maskuliinsuse kultus ja maailmast saab rahulikum koht. Ukraina sõja kontekstis eriti aktuaalne initsiatiiv muidugi. Pedereerime sõja surnuks.
Aga traditsioonid näe segavad. Kogu senine kultuur segab. Et heteroseksuaalsed mehed teiste meeste kaissu ronimisega nii närvalt tegelevad, on muidugi üksnes pool häda. Suurem häda on rahvas, rahvus ja rahvustunne, mida tuleb analüüsida nii et kivi ei jää kivi peale. Rahvus on teatavasti konstruktsioon. Rahvusi tehakse nagu filme ja me kõik teame, et film ei ole „päris“. Igaüks, kes tahab olla vähegi akadeemiline inimene ja aeg-ajalt filosoofiliselt sisutühjal pilgul kaugusse vaadata, peab neid aksioome regulaarselt kordama. Sekka tõeteri kapitalismi orjastavast olemusest, rassismi ja kolonialismi pärandist, võimusuhete vähkkasvajast ühiskonna ihus ja iga inimese õigusest otsustada ise oma sugu, vanus ja veeväljasurve. Tõsi, kõike seda tuleb teha ohutus kohas, näiteks auditooriumis. Ukraina rindemeeste hulka ei maksa selliste juttudega minna. Kõige vähem Müürilehe teooriaga sõdade lõpetamise võluvahendist.
Slava Ukraini, elagu Lääs
Sest tõsi ta on – praegu seisab Euroopa ja hullumise äärele jõudnud putinistliku Venemaa vahel veel ainult ukrainlaste au, uhkus, visadus, mehisus ja eeskätt nende rahvustunne. 20. sajandil sai maailm õppetunni, milliste koledusteni võib viia natsionalism. 21. sajandil saab maailm õppetunni, millistest koledustest võib natsionalism maailma päästa. Ehkki neid õppetunde on antud varemgi ja neid võinuks märgata. Näiteks oli selline õppetund Eesti Vabadussõda, üks tegureist – ja üldsegi mitte kõrvaline – , mis aitas ära hoida maailmarevolutsiooni 1919. aastal. Täpsemalt öeldes „konstruktsioon“ nimega eesti rahvas. Veelgi rohkem ja ilmsemalt on Läänt kõigi tema pühade väärtushinnangutega ära päästnud konstruktsioon nimega poola rahvas.
Kultuurimarksistide viha on pikk nagu Hiina ajalugu. Vabadussõjast on möödas üle saja aasta, aga alles äsja teavitas Igor Kopõtin võimuahnete poliitikute poolt konstrueeritud eesti rahvast, et „Vabadussõja kujutamine läbinisti positiivse sündmusena õigustab kaudsel viisil vägivalda ja pole tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas vastuvõetav.“ Millest järeldub, et kokkuvõttes on ikkagi suhteliselt inetu, et ukrainlased niimoodi vastu hakkasid ja oma sangareid veel austavad ka, mitte ei häbene. Sest vaadake ikka, kui palju ohvreid, see pole tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas vastuvõetav. Kopõtini relvavend Kaarel Piirimäe manitseb omalt poolt: „Ühelt poolt mõistame sõjategevuse jätkamise vajalikkust Ukraina eesmärkide ja üldise julgeolekukeskkonna toetamise nimel. Teisalt peame suutma vältida (…) vägivalla ülistamist ja vaenlase dehumaniseerimist. Ei tohi kaotada sidet Euroopa kultuuriruumis juurdunud humanismi ja patsifismiga.“
Ja selline ajuvaba targutamine kõlab meie avalikus ja „ametlikus“ inforuumis (ikkagi ERR) praegu, kui Ukrainas surrakse vabaduse ja inimlikkuse kaitsel. Aga, jah, eks needsinased ukrainlasedki ole konstrueeritud, või kuidas? Teooria ju nii ütleb? Ja nagu ütleb Putin – väljamõeldud rahvas.
Vaatepilt, kuidas Lääne „progressiivne“ sotsiaalkonstruktivism ulatab käe massimõrvar Putinile, võiks olla ülev, kui see poleks masendav. Niipaljukest seda mõistust siis jätkuski?
Praegu on meie pilgud Ukrainal, sest seal sõditakse jõuga, mille kaugemaks eesmärgiks on hävitada või vähemalt alistada Lääs. Kuid ei maksa unustada tõsiasja, et Läänes endas käib juba üle poole sajandi kodusõda, kus ühe poole eesmärgiks samuti on hävitada Lääs. Sõda käib ülikoolides, toimetustes, sotsiaalmeedias, ministeeriumides, teatrilaval. Kui Ukraina oma sõja ükskord võidab, läheb kodusõda edasi. Pole mitte mingit lootust, et kultuurimarksistid oma eesmärgist loobuksid, neil on buldogi iseloom. See tõbi ei lähe ise üle, sellele tuleb vastu hakata, sest Lääne tsivilisatsioon väärib seda.
Ilmunud lühendatult Postimehes 24.01.2023 pealkirja all “Mõistus ajab vihale kui kultuurimarksism oma imetegu teeb”