Kunagi pani imestama, nüüd pigem muigama rea ajaloolaste visadus eesti rahva olematuse tõestamisel. Tänapäeval ehk on olemas, sest keegi konstrueeris ta, kuid 13. sajandil kindlasti mitte. Väite tõenduseks pole aga kunagi toodud mingeid argumente.
Mõnikord üksnes viidatakse ebamääraselt marksistlikule postulaadile, et rahvused tekkisid 19. sajandil ja siis peamiselt tänu raudteedele ja muidugi konstrueerijaile. Teine asjaolu, mida esile tuuakse, on Eesti maakondade omavahelised verevalamised muistse vabadusvõitluse lõppetapil. Viimasest oli suures artiklis juttu, see ei näita mingil juhul rahva olematust – siis tuleks eestlased ka II maailmasõja ajal olematuks kuulutada – , esimene ei taba aga märki. Uusaegsed rahvused sündisid tõesti suhteliselt hiljuti (ehkki varem kui 19. sajandil, Marx lihtsalt üldistas sakslaste ajalookäiku), kuid eestlaste puhul ei olegi keegi rääkinud uusaegsest rahvusest. Pole väidetud, et nad korraldasid muinaslaulupidusid või kirjutasid muinasisamaalist luulet. Kuid „rahvad“ olid 13. sajandil maailmas olemas, nii nagu ka aastatuhandeid enne seda, ja seega pole ka eestlaste olemasolu mingi rahvusromantiline luul, vaid täiesti arukas seletus olemasolevatele arheoloogilistele ja kirjalikele allikatele.
Ignoreerida ei saa Läti Henriku kroonikat, mis kõneleb Eestist kui omaette maast ja nimetab sageli selle asukaid üldnimetusega „eestlased“. Võiks kahtlustada, et tegemist on kõrvalseisja vaatevinkliga, mis sageli paneb võõrad nähtused ja inimesed ühte patta, nii nagu nüüdki leidub maailmas neid, kes nimetavad eestlasi, lätlasi ja leedulasi kokkuvõtvalt baltideks vms. Kuid selle seletuse vääravad Henriku teised tekstilõigud, mis korduvalt kõnelevad eestlaste maakonnaülestest aktsioonidest. Psühholoogiliselt on absoluutselt võimatu, et Lembitu kutsel kokku kogunenud maleva liikmed ei opereerinud nii sõnas kui mõttes mõistega „meie“. Lahingusse minnes ainult meie omad ja nende omad olla saavadki. Ja igal „meiel“ ning igal „nendel“ on ka konkreetne nimi. (Kui ehk välja arvata Putini rünnakrühmlased, kellele „meiest“ (naši) piisabki.) Me ei tea, kuidas kõlas see omanimi nimi Lembitu sõdalaste meeltes, kuid Henriku jaoks olid need mehed eestlased. Pole erilist alust arvata, et sama ei kehtiks vähemalt 50 aastat varem Pihkva poole teele läinud „kogu eestlaste maa“ ühisväe kohta ja miks mitte ka nende kohta, kes veel sadakond aastat varem venelaste käest Tartu tagasi võtsid. Muuseas pidi tegu olema silmapaistva sõjalise saavutusega, mitte loomanahkades metslaste kaootilise märatsemisega.
„Eesti ajaloo II“ ümber puhkenud vaidluse raugemise järel on maad võtnud vaikus, mille keskel eestlaste olematuse kontseptsiooni kinni jäänud novaatorid on püüdnud oma veendumustest ajalooallikate kiuste tasahilju tautoloogilist aabitsatõde kujundada. Ehk siis tõde, mida kõik eesrindlikud inimesed teavad ja tõeks peavad, kuna tegemist on tõega, mida kõik eesrindlikud inimesed teavad. Sest et see on tõde. Kes tões kahtleb, on rahvusromantik ja rahvusromantikuga ei vaielda, neid uuritakse kõrgemalt positsioonilt, klassifitseeritakse ja liigitatakse nagu loodusnähtust.
Sama taktikat rakendatakse teise peamise vaidlusobjekti, nimelt vabaduse asjas. Kas eestlased (keda pealegi olemas ei olnud) olid nii intelligentsed, et sõdida vabaduse eest? Ei, öeldakse, see ei tule kõne allagi. Nende mõistus midagi nii keerulist ei võtnud. Oma maalapi, naise ja hõbeda eest, olgu peale, aga mitte vabaduse eest.
Huvitav, miks? Vabadus on keeruline üksnes siis, kui ta keeruliseks ajada, muidu on tegemist võrdlemisi lihtsa ja ürgse sotsiaalse mõistega, võib-olla ühe ürgsemaga „omandi“ kõrval. Niipalju kui me teame inimkollektiivide kaugemast minevikust, on nad ikka rivaalitsenud ja võidelnud. Ka lapsed õpivad kelleltki küsimata ära väljendid „minu oma“, „meie oma“, „lase lahti“ ja „jätke meid rahule“. Ammugi valdab neid rahvas, kes sõdib – aga eestlased sõdisid, nagu äsja nägime. Tutvuge Põhja-Ameerika indiaanipealike poeetiliste sõnavõttudega, kui kolonistid neilt peamiselt maad, aga ka vabadust röövisid. Miks 13. sajandi eestlane selleni ei võinud küündida?
Küllap ikka küündis. Rahvusromantilisest lopsakusest oleme kaldunud teise äärmusse ja otsekui kardame, et muinasaja lõpu eestlane ilmub meie ette arukama, organiseerituma ja raseeritumana kui kes-teab-mis asjaoludel kinnistunud kuvand vaprast, kuid juhmist karvikust, nui käes ja habe prahti täis. „Muinasaeg“ või „vanad eestlased“ on ju kõigest tinglikud nimetused, polnud see mingi muinasmaa.
PS Ajasid küll.
Ilmunus Postimehes 21. septembril 2022
