Putini-Venemaa käitumine on peale viha ja tülgastuse tekitanud vabas maailmas ka teatavat nõutust. Seda eeskätt nende jõudude leeris, kes varem mõnevõrra naiivselt noogutasid kaasa Putini sellele või teisele konservatiivsele seisukohale nn kultuurisõja küsimustes. Väga laias laastus – küsimustes, mis puudutavad inimese individuaalsete õiguste ja vabaduste määra ning nende õiguste suhet tema kohustustesse ühiskonna ja oma rahva liikmena. Putini ideoloogid on aastaid propageerinud rahvuslikke ja konservatiivseid hoiakuid, rõhutanud „meie“ tähtsust „mina“ asemel ja need põhimõtted oleksid nüüd justkui häbistatud. „Näete, kuhu see patriotismi-, perekonna- ja traditsioonijutt välja viib,“ võib nn progressiivne liberaal rahulolevalt kuulutada.
Ent see on suures osas silmapete. Martin Ehalal on õigus, kui ta ütleb: Kuid asjaolu, et Putin on konservatiiv, ei diskrediteeri konservatiivsust, nagu ei diskrediteeri vegetaarlust asjaolu, et Hitler oli taimetoitlane. Konservatiivsuse ja liberaalsuse vastasseis ei ole Putini tekitatud, see on lääne enda sisemise arengu tulemus.
Täpsemalt öeldes – ei diskrediteeri mõtleva inimese silmis, kes suudab kasutada mõisteid „mõõt“ ja „määr“, millest tagapool. Seevastu nende silmis, kes mõtlevad vähe või üldse mitte, ja neid on palju, on Putin ikkagi teretulnud ettekääne konservatiivsust ja selle üht avaldust, nimelt rahvuslust, saatanlikuks nähtuseks pidada, mille vastu tuleb „läänelike väärtuste“ nimel viimse veretilgani võidelda. Kuid küsigem: kui me rahvusluse ära hävitame, mis meid siis Putini eest kaitseb? Kas kujutab keegi ette armeed, mis marsib Putini agressiooniväe vastu, lippudel kiri „Sureme vähemuste õiguste eest“? Olen kirjutanud: Idealistlikud inimesed võivad ju kujutleda, et praeguses suures vastasseisus seisavad vastamisi Putin ja demokraatia, kuid tegelikult seisavad vastamisi Putin ja rahvuslik vabadustahe. See on loogiline, sest Putin on eelkõige Vene šovinismi kehastus ja alles seejärel demokraatia lämmataja. Šovinismile hakkab vastu patriotism, despootiale demokraatia. Kuidagi ei saa märkimata jätta, et see tekst ilmus Postimehes nädal aega enne Venemaa täiemahulise agressiooni algust Ukrainas. Järgnevad sündmused on tõestanud, et just nõnda asi ongi: Putinit ohjeldab vaid ukrainlaste määratu rahvuslik vaprus ja vabadustahe, mitte mingid umbmäärased läänelikud väärtused.
Samas ei saa eitada, et kui Hitleri taimetoitlus oli kogu tema tegevuse suhtes ebaoluline detail, siis Putini konservatiivses kuues patriotism (õieti küll šovinism) on putinismi oluline osa, kui mitte lausa alustala. Millega me jõuame ebameeldiva tõdemuseni, et kui Ukrainat praegu hoiab püsti rahvuslik vabadustahe ja teisel pool rinnet on Vene šovinism, siis tähendab see justkui, et Peltsebul sõdib Luciferiga. Millesse Lääs ei peaks sekkuma. Ja kes teab, võib-olla ei sekkukski, kui oht ei ähvardaks Euroopat ennast.
Selle ebameeldiva tõdemusega – Euroopat hoiab praegu elus ukrainlaste natsionalism – on vaja tegeleda ja see lahti mõtestada, mitte häbelikult mööda vaadates rääkida vana udujuttu läänelike väärtuste kaitsest. Kusjuures ega siin midagi väga keerulist olegi. On vaja päriselt mõista, mida pidas silmas Aristoteles, kui kõneles mõõdukuse vajalikkusest. Kahjuks just see tundub paljudele „progressiivsetele liberaalidele“ üle jõu käivat. Inimene, kes suudab küll mõista, et natuke soola supi sees on hea, ülearu palju aga halb, ei suuda ometi mõista, et natuke patriotismi on hea, ülearu palju aga halb, vähemalt rahuajal, sest see viib suure rahva puhul šovinismi ja imperialismini, väikerahva puhul olmevägivallani. Primitiivne progressiiv seevastu nõuab visalt must-valget postulaati: igasugune rahvuslus on saatanast, see viib fašismini, see tuleb halastamatult välja juurida, rahvusriik on midagi „ebamoraalset“ ja sõnu (rahvuslik) vabadus kasutatakse jutumärkides. Sellist vaimset peetust esindavad ka mitmed Eesti pseudo-arvamusliidrid, kuid nad pole väärt siinkohal mainimist. Praegu on nad üldiselt vait või etendavad koguni patrioote, sest ukrainlaste ilmselge kirglik rahvuslik meelestatus teeb nende põhimõtted ilma pikemata lolliks. Kuid pole põhjust uskuda, et nad millestki aru saanud või oma seisukohti muutnud oleks.
Kuid rahvusriigi idee, kontseptsioon ja koguni sõna oli enne 24. veebruari põlu alla libisemas kogu Euroopas, mitte vaid üksikute ärklejate illusioonides. Nüüd tuleb selles osas midagi ette võtta, muidu pole Euroopa käitumine lihtsalt loogiline. Kui Euroopa soovib Ukrainat aidata, siis tuleb tunnistada, et toetatakse rahvustundeid ja rahvusriigi ideed. Vastasel korral asetab Euroopa ennast vanade roomlaste olukorda, kes oma impeeriumi lõpuaegadel lasid enda eest sõdida piirirahvastel, keda nad pidasid barbariteks, et nende barbarite selja taga anduda hedonistlikele lõbudele või vähemalt elule üksnes iseenda nimel. Me teame, mis (Lääne-)Roomast lõpuks sai.
Paraku on soov elada üksnes endale väga tugev, selle põhjenduseks ja kiituseks on välja arendatud terve hulk pseudoteooriaid, mis on kasvõi kaudselt mõjutanud meid kõiki. Nagu juba korduvalt varem öeldud: kogu Lääs vajab suurt vaimset nihet, kursimuutust. Kindlasti mitte 180 ega 90 kraadi, piisaks tunduvalt vähemast. Hakatuseks oleks hea seegi, kui avalikkuses ei teeks ilma ega jagaks hirmu ja armu ärklejate armee, kes iga konservatiivse ja/või rahvusliku mõtteavalduse peale afektiseisundisse satub. Lühidalt – tuleb jagu saada tühistamispandeemiast. Kõlab justkui paradoksaalselt: selleks, et minna tagasi mõistliku, mõõduka konservatiivsuse (ja rahvusluse) juurde, on vaja taastada normaalne liberaalsus, mõtte- ja sõnavabadus.
Lõpetades traditsiooniliselt: nii lihtne see ongi.
