Globaalse võrdsuse nimel tuleb ajalugu hävitada. Sellega tegeldakse intensiivselt. Tuld koolidele, tuld muuseumidele, minevik oli üksainus suur viga.
Eesti haridussüsteemi edu viimases PISA testis oli väga rõõmustav. Kuid see ei tähenda, et kooli ei kimbutaks ohud. Selle kaudseid märke võib leida sellesama testi tulemustestki. Need, keda oleme harjunud endale eeskujuks seadma, on meist nõrgemad. Kas püüame neile „järele jõuda“?
Alatasa võib kuulda kedagi käratamas: „Ärge määrige oma tõdesid mulle kaela!“ või „Teil ei ole tõe monopoli!“ Vaidluses on selline reaktsioon sageli õigustatud, kuid ühtlasi on tegu dogmatismiga, millel on ka primitiivseid edasiarendusi. Nii kiideldakse, et „meie püüame lapsi iseseisvalt mõtlema õpetada, mitte ei paku valmis tõdesid“. Laps otsustagu ise, kuidas ta midagi mõistab või millise tee valib. Üldse pidavat kool õpetama peaasjalikult väärtusi, mitte tõdesid.
Paha kool
Tegelikult on tegemist valeõpetusega. Arusaamatu, miks ausad psühholoogid pole sellele vastu hakanud. Või vaikitakse nende vastuväited lihtsalt surnuks kui ideoloogiliselt sobimatud ja 21. sajandisse mittesobivad? Sest nagu üks 20. sajandi tuntumaid grafomaanist šarlatane – kelle kuulsus on küll kustumas – postuleeris: tõediskursus on võimudiskursuse osa, seega ütlemata paha, ja kool on võimurite tööriist. Selline filosoofia on sama absurdne kui ühe endise jalgpallitreeneri veendumus, et kõige taga on ülemaailmne massoonide vandenõu, aga paraku on seesinast šarlatani viimase kolmekümne aasta jooksul miljon korda tõsimeeli tsiteerinud umbes sada tuhat akadeemilist idiooti. Ja see mõjub.
Õppimisest ja õpetamisest on ometi kirjutatud tuhandeid tarku raamatuid. Inimvaimu uurijad on ammu täheldanud, et nii väikelapsele kui kooliealisele tuleb õpetada justnimelt tõdesid („kuidas asjad on“), sest piisava intelligentsuse korral õpib ta kahtlema nagunii. Või kui tahetakse kahtlemist eraldi õpetada, siis on selleks õige koht ülikoolis, ja sealgi vaid vürtsina „valmis tõdede“ massile. Väheintelligentsele inimesele kahtlemist õpetada on tulutu. Ta ei oskagi kahelda, vaid teeb kahtlemisnõudest uue dogma, millele liitub upsakas ja dotseeriv hoiak. Elukutseline kahtleja on teadlane, kuid temagi kasutab tohutul hulgal valmis tõdesid, ja mitte üksnes igapäevaelus, vaid ka oma teadustegevuses. Ilma valmis tõdedeta poleks inimene üldse inimene. Ta oleks ohtlik endale ja teistele. Tegelikult polegi selline loobumine võimalik, kuid selle nimel pingutatakse kõvasti.
Mis juhtub, kui kogu tõde suhteliseks kuulutada? See õudus on otsapidi juba käes. Näiteks teatab Venemaa välisministeerium, et N Liit pole kunagi olnud natsliku Saksamaa liitlane ja et MRP abil päästeti miljoneid elusid. Meil pole selle peale midagi öelda, sest tõediskursus on võimudiskursuse osa ja oma tõe pealesurumine vägivallaakt. Või siis kuulutab mingi hädasti riigi tuge vajav organisatsioon, et inimese sugu või rass on inimese sisetunde küsimus ja otsustuse asi. Nii et õed ja vennad, hakkame neegriteks. Ning seda kuulutust ei saa kuidagi keelata, sest tõediskursus on… (jne).
Niisiis maha tõed, elagu „väärtused“. Loe: hoolivus, avatus, kaasamine, sallivus. Tore, aga miks peaks kool õpetama eeskätt väärtusi, kui väärtuste õpetamise õige koht on kodu? Vastus: sest kodud viimati ei õpeta õigeid väärtusi. Õpetavad äkki valesid. Mis on aegunud, rassistlikud, seksistlikud, konservatiivsed. Kool tuleb muuta ajupesulaks, kus noored omandaksid ainuõige, ideeliselt vankumatu maailmavaate. Kas nad selle juures saavad kaasa ka Pythagorase teoreemi ja keedusoola valemi pole eriti oluline. Et segadus oleks täielik, ristitakse lasteaiakasvatajad omakorda õpetajateks. Ent rahunegem – ega nemadki varsti enam voolimist või praktilist riietumist õpeta. Ikka neidsamu hüvasid väärtusi, hoolivust ja avatust, milleks käivad lastel külas habemega tädid ja miniseelikus onud.
Kooli hävitamiseks on tarvis hävitada kõigepealt õpetaja. Sellega tegeldakse. (Usun täiesti, et mitte mingi õela plaani kohaselt. Ei, vaistlikult.) Kõik, mis aitab nõrgendada õpetaja autoriteeti, on teretulnud. Õpetaja on „süsteemi“ esindaja, võimur, õpilased aga nõrgem pool. Järelikult võib õpilane õpetajat mõnitada, solvata ja alandada, see on tema kui nõrgema õigus. Kool kehastab kõike seda, mida avatud hoolijad ja kaasajad vaenavad: et räägitakse, kuidas asjad tegelikult on, et keegi on autoriteet, et kellelegi tuleb alluda. See tuleb asendada nn demokraatliku kooliga, mille apologeetidel on kriitika vastu võlusõnad varnast võtta: „Kui oled sündinud ja kasvanud Nõukogude Liidus, siis tahadki sedasi surmani elada. Kui oled sündinud vabasse maailma ja saad ise oma elu juhtida, siis tekitab see ahelates olevatele suurt õõva. (…) Mõistan, et Nõukogude Liidu inimestel on raske läänega leppida, aga mis parata.“ (internetikommentaar) Kangastuvad visioonid tulevikukoolist, kus inglise keele õpetaja kirjutab tahvlile hulga võõraid sõnu ja ütleb lastele: eks te otsustage ise, mida nad tähendavad, mina oma arvamust peale suruma ei hakka. Ja päeva lõpus saavad kõik maksimumhinde.
Tekib küsimus: miks kooli üldse vaja on, kui seal enam õpetada ei tohi? Ah jaa, õigus küll, väärtusi…
Tõeta pole kultuuri
Igasugune kultuur toetub kahele vaalale: tõele ja mälule, millest võrsub kolmas, kõlblus (ehk väärtused). Jah, väärtused. Muidugi peab jõudma ka nendeni. Aga NB! mitte üksinda, ilma tõdede ja mäluta. Seega on tõe vaenamine olemuselt kultuurivaenulik akt.
On irooniline, et tõele ja mälule toetub ka tänapäevane, tõde ja mälu eitav vastukultuur. Meie hoolivad, avatud ja kaasavad sallijad üritavad kaht vastandlikku asja. Ühest küljest „valmis tõdede“ ja mälu hävitamise läbi lagundada kultuuri kui sellist, teisest küljest kehtestada omaenda normisüsteemi, millel on omad tõed ja oma mälu. Ehk siis ikkagi mingisugust kimäärset kultuuri. Tegu on skisofreenilise vastuoluga, silmakirjalikkuse viimase faasiga, mida on kirjeldatud paljudes teostes alates Piiblist ja lõpetades Orwelli „1984“-ga, kus piinamise ja mõrvamisega tegeles Armastuse Ministeerium. Sätendavate filosoofiliste kostüümide ja konstruktsiooniteooriate all on hoolijate-kaasajate tegevuskava ülimalt lihtne: me kuulutame tõe olematuks, et kehtestada omaenda ainuõige pseudotõde. Me kuulutame arvamuste paljusust ja seejärel ütleme, kuidas tuleb arvata. Kõik.
Aga tõde – ühtlasi tõeotsing – ja mälu on tõesti inimsuse alustalad. Nii inimesed üldse eksisteerida suudavadki – pärandades lastele eelnevate põlvede poolt akumuleeritud teadmisi („tõdesid“) ja püüeldes nende aina suurema tõesuse poole. Tänu sellele ei pea lapsed ise järele proovima, kas keev vesi kõrvetab või kas eefa salvamine tapab, vaid võivad kohe asuda järgmiste ja ülejärgmiste küsimuste kallale. Kuid moefilosoofiale on see vastuvõtmatu ja moefilosoofia kuulutab: „Fakt sõltub arvamusest.“ Mis on indulgents igasuguse tõe vastu. Näiteks: see, et teise kultuuritaustaga inimeste massiline immigratsioon vähendab ühiskonna koostöövõimet, on fakt. Kuid hoolijaid-kaasajaid see ei häiri, sest fakti saab kummutada sellesama võluvormeliga: „See on üksnes teie arvamus.“ Ja mošeed kerkivad.
Paha mälu
Kui tõdede õpetamiseks on kool, siis mälu hoidjad on muuseumid. Mitte kaugeltki ainsad, kuid siiski olulised ja otsesõnu selleks loodud.
Järelikult võiks oodata, et ka muuseumidest saab pind hoolivalt avatud kaasajate silmas. Ja ongi saanud. Laiem üldsus võib-olla ei märka museoloogias toimuvat, aga toimub seesama, mis mujal – lammutamine, piiride lõhkumine, müütide purustamine, „narratiividest loobumine“, „ümbermõtestamine“ ja nõnda edasi. Eriti tugev on surve muuseumidele iseäranis eesrindlikes Põhja-Euroopa maades. Muuseumide maailmaorganisatsiooni ICOM-i kongressil esitati ettepanek muuseum ümber defineerida. Senine definitsioon kõlab: „Muuseum on ühiskonna ja selle arengu teenistuses olev (…) asutus, mis kogub, konserveerib, uurib, vahendab ja eksponeerib inimese ja tema elukeskkonnaga seotud materiaalset ja immateriaalset pärandit õppimise, hariduse ja elamuse saamise eesmärgil.“ Uue definitsiooni avalause aga ütleks: „Muuseumid on demokraatiat edendavad mitmehäälsed ruumid, mis võimaldavad kriitilist arutelu mineviku ja tuleviku käsitluste üle.“ Mis mitmehäälsed ruumid? Mis demokraatia edendamine? Mis on sellel kõigel pistmist muuseumidega? Edasi teatab väljapakutav uus redaktsioon, et muuseumid peavad olema kaasavad ja läbipaistvad ning tegutsema koostöös kogukondadega. Ning lõpetuseks: „Muuseumide eesmärk on toetada inimväärikust ja sotsiaalset õiglust, globaalset võrdsust ja planeedi heaolu.“ Niisiis peab Inglise kroonijuveelide ekspositsioon Toweris vaimu valmis panema: tuleb hakata kaasavaks, läbipaistvaks, teha tihedat koostööd kogukonnaga ja anda oma panus globaalsesse võrdsusse ning sotsiaalsesse õiglusse. Sama kehtib muidugi ka Louvre’i, Giza püramiidide ja Paju lahinguvälja kohta.
Lühidalt, globaalse võrdsuse nimel tuleb ajalugu hävitada. Oulu ülikooli professor käsib tudengitel Mannerheimi pildi seinalt maha võtta, kuna viimane olla olnud rassist ja punaste hukkaja. Kuid ega Mannerheim üksi. Ka Martin Luther oli rassist, rääkimata mõrtsukatest nagu Kolumbus või Napoleon. Kindlasti tuleb maha kanda Johan Laidoner, kelle arvates oli kommunistidest riigireeturite mahalaskmine õige asi. (Karl Marxi rassistlikud mõtteavaldused ei loe, sest Marxil olid jällegi õiged väärtused.) Kogu minevik on täis rassiste, ja kui mitte rassite, siis meesšoviniste. Rääkimata sellest, et mehi on ajaloos nagunii ülearu palju. Senine ajalooteadus pole muud kui meesšovinistide ülistuslaul meesšovinistidele, mis tuleb prügikasti visata ja asendada paljuhäälse demokraatliku hoolivuse ja avatusega. Vikerkaarelipp Pika Hermanni torni. Minevik on viga. Minevik on eksitus. Minevikust ei saa ega tohi õppida, minevik tuleb unustada. See vist ongi see „kriitiline arutelu“. Mis ei taba mõistagi üksnes ajalugu, vaid ka traditsioonilisel viisil põlvkonnalt põlvkonnale kanduvaid teadmisi ja hoiakuid. Lapsed tuleb vanemate käest ära võtta ja seda nõutaksegi aina häälekamalt. Kõige häälekamad on lastetud fanaatikud. Vanakesed, teie kasige tagasi oma mähkmete vahele ja olge vait, nagu kaks hoolivat ja kaasavat padufeministi hiljuti kuulutasid.
Tõde ja mälu, mälu ja tõde. Kas me lihtsalt vaatame pealt, kui nad jalge alla trambitakse?
Ilmunud Postimehes 14. detsembril 2019