2015. aasta hägused horisondid

Mitmeid Eesti ajaloolasi on viimasel ajal lummanud küsimus, kuidas toimus 12.-14. sajandil üleminek muinasajalt keskaega. Erinevatest sõna- ja seisukohavõttudest koorub välja hüpotees – või eelhoiak – , et see üleminek ei olnud nii järsk ega kõike pea peale pöörav, kui seni arvatud või eeldatud.

Selline hoiak oli hästi tajutav Eesti muinasaja lõpule ja keskaja algusele pühendatud konverentsil „Omal maal, omal moel“, mis peeti Tallinnas 27. novembril 2021. Esinesid Anti Selart, Mihkel Mäesalu, Heiki Valk, Priit Raudkivi, Kristjan Oad, Kristjan Kaljusaar, Kersti Markus ja Marika Mägi. Ettekanded ja ettekandjad olid erinevad, kuid Eesti muinasaja ja keskaja otsapidi „kokkusulatamise“ taotlus iseloomustas kõiki, ehkki erineval määral.

Miks need küsimused (taas) päevakorda on tõusnud, võib oletada. Probleem, kas ja kuivõrd Eesti on Euroopa, on iseenesest vana, aga endiselt aktuaalne. See sobib hästi meie üldise eurointegratsiooniga, lisaks on üleminek muinasajalt keskaega ka lihtsalt põnev. Tegemist on võrdlemisi tumeda maaga, kus jääb ruumi mitmesugustele hüpoteesidele, paraku kuni absurdsete ja diletantlikeni. Selleski pole midagi uut. Meenuvad Edgar V. Saks, Uku Masing, Lennart Meri jmt, ning see rida kipub viimasel ajal lisa saama. Ahvatlus „senine ajaloopilt pea peale pöörata“ ja sellega ajaloo ajalukku minna on ikka suur. Siin pole midagi valesti, sellega peab vaid kaasnema piisaval määral nii enese- kui allikakriitilist meelt.

Kõnesoleva temaatika käsitlemisel, sealhulgas nimetatud konverentsil, võib paraku näha palju sissemurdmist lahtisest uksest. See, et muinasaeg ei lõppenud ega keskaeg ei alanud järsult, otsekui skalpelliga lõigatult, pole tegelikult mingi saladus. Isegi juba 40 aastat tagasi kirja pandud „Kodu loos“ on ristiusu varane levik ära märgitud, samuti see, et muinasaegsed ühiskondlikud suhted ja õigus säilisid suurel määral ka pärast ristiusustamist. Ka pole iseenesest uudis, et osa muinaslinnuseid jäi kasutusse – see on lausa kirjalikult teada saarlaste 1261. aasta ja Jüriöö ülestõusuga seoses, millele on juba pikka aega lisatõendeid pakkunud arheoloogia. Seepärast jääb mõnevõrra selgusetuks, mida õieti peavad silmas Heiki Valk või Marika Mägi, kinnitades, et „peenhäälestusest“ enam ei piisa ja et senine ajaloopilt tuleb täiesti koost lahti võtta ja uuesti kokku panna.

Marika Mägi tõi konverentsil selle kinnituseks näite: kui Läti Henriku tekstis mainitakse Eestis talvitunud kaupmehi, siis peame me neid automaatselt sakslasteks. „Kuid midagi sellist Henrik tegelikult ei ütle,“ nentis Mägi, „need võisid olla ka liivlased või ükskõik kes.“ Paraku tõendab näide vastupidist: pole vaja hakata jalgratast leiutama. Ükski liivlane poleks jäänud Eestisse talvituma, vaid oleks kenasti saaniga koju sõitnud. Talvituma jäid need, kelle kodu oli jäätunud mere taga, ja kes pidid ootama jää sulamist. Kõige tõenäolisemalt sakslased.

Nagu me ei pea uuesti avama vaidlust, kas Kuu pole mitte juustust, nii pole põhjust siingi kõike lausa nullist alustada. Eesti muinasaja lõpu ja keskaja alguse põhinäitajad peaksid paigas olema. Maa vallutati ja ristiusustati sõjaga, eestlased hakkasid vastu, kuid said lüüa – sellest ei saa üle ega ümber. Aga millised olid täpsemad asjaolud, milline oli Eesti ühiskond enne vallutust ja millisena elas edasi pärast alistamist – jah, need küsimused väärivad täpsustamist võib-olla lõputult. Näiteks joonistus Heiki Valgu ettekandest välja äärmiselt huvitav muster pärast vallutust kasutusse jäänud muinaslinnuste osas; need asetsesid peaaegu eranditult vaid Põhja- ja Lääne-Eestis ning Saaremaal, mis viib muidugi mõtted Jüriöö juurde. Valgu oletatud põhjused, miks linnused lõpuks maha jäeti, sobivad hästi kokku oletusega nende seosest kaubandusega, mitte ainult võimuga. Ka Kersti Markuse hüpotees varasest kirikust Lihulas on mõtlemapanev, ehkki lahtiseks jääb, kuis õnnestus sel kirikul mööda pääseda kõigist seni teadaolevaist kirjalikest allikatest. Sisukas ettekanne tuli Priit Raudkivilt keskaegsete liivimaalaste eri kihtide identiteedist. Huvitav, et ta kasutas keskaegse võimusüsteemi kohta kujundit „rippus õhus“. Olen kuskil ja kunagi umbes sama moodi väljendunud.

Puhuti oli näha, millist vaeva pidid ajaloopildi ümbermõtestajad/värskendajad nägema, et pääseda läbi rahvusromantismi Skylla ja marksismi Charybdise vahelt. Mõlemad on taunitud ja muidugi õigusega, ent kohati liigse innuga. Rahvusromantismi malakas on kerge välkuma kasvõi minu suunas, mistõttu paneb muigama, kui malakakeerutajad ise rahvusromantikasse eksivad. Juba konverentsi pealkiri „Omal maal, omal moel“ kõlab üksjagu jakobsonlikult. Kuhu jääb kuulus kotkaperspektiiv? Ka Kristjan Kaljusaare ilma kommentaarita pillatud seisukoht, et Jüriöö ülestõusu kandvaks jõuks olid ilmselt eesti soost vasallid, on puhas rahvusromantika. Ühest küljest salatakse kirglikult, et 13. sajandi alguses võis üldse olemas olla mingi eesti rahvas, teisalt omistatakse eesti soost vasallidele – kelle olemasolus muidugi pole põhjust kahelda – sadakond aastat hiljem motiive, mida saaks seletada üksnes pulbitseva rahvustundega. Kui jääda Liivimaa nooremas riimkroonikas jt kirjalikes allikates toodud selgituste juurde ülestõusu põhjuste kohta, siis olid need just vasallid, kelle ülekohtu vastu välja astuti. Rahvuslik viha võis mängus olla küll, ja sellest kroonika kirjutabki, aga mitte vasallide poolelt. Üles tõusnud eestlased tahtsid „oma kuningaid“, ent olid valmis leppima ka Rootsi kuninga või isegi ordumeistriga, kui vaid poleks muid „junkruid ega isandaid“. Ilma allikatest üle sõitmata on siia väga raske monteerida mingit vasalkonnas eksisteerinud „eesti parteid“.

Hoopis põhjalikult läheb rahvusromantismi rappa aga Kristjan Oad oma fantaasiatega end eestlasteks pidavatest aadlikest 13.-14. sajandil ja hiljemgi, enne kui nad prestiiži huvides lõpuks sakslasteks „hakkasid“. See kõik on laest võetud ja mõjus iseenesest asjalikul konverentsil kummaliselt. Asjaolu, et mingi 17. sajandi kirjandusteos eestlasi vanaks ja võimsaks rahvaks kiidab, ei näita mitte Eesti aadlike eestimeelsust, vaid hoopis seda, et romantismi juured on kaugemal minevikus kui üldiselt arvatakse.

Teisalt marksism, evolutsionism ja kolonialistlik ajalookäsitlus, mille väljajuurimist nõudis Marika Mägi. Nõustuda võib tema osutusega, et kuigi ühiskonnad üldiselt arenevad suurema hierarhiseerituse suunas, ei pea see kehtima alati ja igal pool. Samuti et puuduv või vähene ülikuvõim ei pea tähendama ühiskonna primitiivsust ja vähest administreeritust. Muidugi. Ajaloos on korduvalt nähtud, kuis elitaarsus taas egalitaarsusele maad annab, kuis kuningriigist saab vabariik vms. Olen ka ise tähelepanu juhtinud võimalusele, et kõik muinaslinnused ei pruukinud olla mõne üliku või ülikuperekonna võimukeskused, mõni võis kuuluda ka kogukonnale ja olla ühiseks kaitserajatiseks, aidaks, turvaliseks peatuspaigaks kaupmeestele ja kaupadele vms.[1] Nende mõtete eest tabas mind Mägi juhendatava doktorandi üleolev vastulause, mis paraku lähtus just sellestsamast evolutsiooniloogikast: kui Eestis tunti kindlustatud asulaid juba pronksiajal, siis 13. sajandiks need lausa pidid olema tugipunktideks, „mille abil võimuahned poliitikud end lihtrahva üle kehtestasid“. Primitiivsemat marksismi annab otsida.

Isekeskis võiksid ajaloopildi uuendajad ära klaarida ka ühe teise ebakõla. Anti Selart rõhutas Lõuna- ja teiselt poolt Põhja- ning Lääne-Eesti erinevust, öeldes, et kui me teame, kuidas olid asjad Otepääl, siis ei ütle see meile midagi selle kohta, kuidas nad olid Saaremaal. Samas aga läksid Eesti „võimuahnete poliitikute“ olemasolu tõestuseks käiku võrdlused naabermaadega: kui oli neil, küllap siis meilgi. Siin puudub loogika. Võimu ja võimusuhete lummusest võiks ülepea üle saada. Pean seda moodsa ebafilosoofia (peamiselt Michel Foucault’, aga ka teiste) käopojaks ajalooteaduse pesas. Inimesi ei ajenda üksnes võim, võimuahnus ei seleta kõike.

Kolmas asi, kus ootaks rohkem loogikat, on võitlus eelnimetatud kolonialismi pärandiga. Marika Mägi küsis, kuidas meile meeldiks ajalugu, mis kirjeldab Teise maailmasõja järgset Eestit venelastest sisserändajate või lausa Moskva positsioonilt. Vastus on, et umbes sama hästi kui „Eesti ajaloo“ II köites esitatud kirjeldus muistsest vabadusvõitlusest, mis on esitatud ristisõdijate positsioonilt, seda küll „kotkaperspektiiviks“ nimetades. On tõsi, et seda kritiseeris ka Marika Mägi, aga üldiselt summutati kriitika vähemalt ajakirjanduses sildiga „rahvusromantikud ajavad end tagajalgadele“ ja seda silti olen ma pidanud sestpeale kandma. Tegelikult ei ole tõdemus, et eestlased olid 13. sajandi algul täiesti olemas ja mõistsid sõna „vabadus“ tähendust, mingist otsast rahvusromantiline, vaid see lihtsalt vastab nii meie otsestele kui kaudsetele teadmistele tollest ajastust. Eestlaste olemasolu eitamises on midagi neurootilist, see on vastuhakk allikaile. Saades üle neuroosist, saame üle ka kolonialismi pärandist, mis praegu avaldub õhinas teha järele kõike, mida Lääs ees teeb.

Pole põhjust uskuda, et veel veidi uurimist ja senine pilt Eesti ajaloost laguneb koost. Seda on põnev kuulutada, aga seda ei juhtu. Vähemalt kuni pole leitud mingeid uusi rabavaid ajalooallikaid, näiteks et taanlaste asemel maabusid 1219. aastal Lindanise all hoopis türklased või et Lembitu oli Vatikani spioon ja Läti Henrik tema poeg. Seni tasub ajalugu lihtsalt edasi uurida. Pole midagi katki, kui selle juures ringiga eelkäijate juurde tagasi jõutakse, olgu see siis Jüri Uluots (Mihkel Mäesalu) või Paul Johansen (Kristjan Kaljusaar). Tõsi, Edgar Valter Saksa juures (Kristjan Oad) võiks aja kokkuhoiu mõttes käimata jätta.

Kuid Uluotsa ja Johanseni juurest on vaja minna edasi. Või tagasi (kuidas võtta), see tähendab allikate juurde. Ka konverentsil märgiti, et leidub meilgi publitseerimata materjale. Me räägime ja räägime 13. sajandi läänimeestest ja teoretiseerime nende päritolu üle, aga ripume selle juures ikka Johanseni küljes. Kas keegi võtaks kätte ja korjaks kokku mingi suurema massiivi? Viinis ootab sorimist Saksa ordu keskarhiiv. Kui palju materjali peitub veel Vatikanis? Ka Paul Johanseni „Estlandliste…“ võiks uuesti üle vaadata, kontrollida paleograafiat ja anda välja täielik nüüdisaegne transkriptsioon, mis hõlmaks nii koha- kui isikunimesid.

Kui lõpetuseks algusse tagasi jõuda, siis seisukohaga, et üleminek ühelt ajastult teise oli suhteliselt sujuv, ei ole iseenesest midagi valesti. See kõlab igati tõenäoliselt ja siin on tõesti koht, kus me ei tohiks jääda liialt kinni Läti Henrikusse. Tema värvikaid ja veriseid kirjeldusi lugedes – mis on kohati nii julmad, et kroonikul endalgi näib piinlik olevat – on raske mingit „sujuvust“ uskuda. Kuid kasutusse jäänud muinaslinnused ja muudki märgid kõnelevad enda eest. Eraldi teemaks jääb Lõuna-Eesti olude erinevus ühes küsimusega, kui kaua see erinevus kestis. Ent kui keskenduda Põhja- ja Lääne-Eestile ning Saaremaale, siis näivad kõik teed taas Jüriöö ülestõusuni viivat. Ülestõusu kõige ilmsem põhjus on mingi suur ülekohus, lepingute ja traditsioonide ränk rikkumine vasallide poolt. Eestlaste vastus sellele oli nii järsk ja julm, et kordan oma ammust arvamust: just see sündmus lõikas lõplikult ära võimaluse mingi ühise identiteedi tekkeks ja jättis eestlased ning sakslased teineteisele vihaselt otsa põrnitsema kuni 1939. aastani, olles ammu unustanud, mis asjaolud ajaloo just sellisesse sängi suunasid.

Mis muidugi ei tähenda, et asjad poleks võinud umbes samal viisil kulgeda ka ilma Jüriööta. Aga siinkohal väljuvad mõlgutused juba ajalooteaduse piirest.

[1] https://arvamus.postimees.ee/7298306/lauri-vahtre-eesti-ajaloo-i-koitest-muinaslinnustest-ja-voimust

samuti artiklisari „Padise maantee ja Raikküla valitsus“ ajakirjas Eesti Loodus 2021 nr. 3, 4, 5 ja 7.