Sõgeduse mängumailt Vastasseisud
Lauri Vahtre

Vilja Kiisleri pärlid ja mis küsimusi need tekitavad

14/06/2022
Jaga

VK: “Niisiis, puust ja punaseks: paljukiidetud emapalk teeb naise vaesemaks. Mida kauem naine lastega kodus püsib, seda vaesemaks ta jääb.” – Aga kumb siis teeb vaesemaks? Kas vaesemaks teeb emapalk või hoopis see, et naine on lastega kodus? Vast ikka viimane, sest vastasel korral oleks asi lihtne – kaotaksime emapalga (täpsemalt küll hüvitise) ära ja rikkus majas. Aga karta on, et seda ei juhtu, leidub ju vastutustundetuid olendeid, kes isegi ilma emapalgata mõne lapse ilmale toovad ja palgalõhe sellega hoopis laiaks kangutavad. Naissoo reeturid sellised! Vilja Kiisleri siht on selge: kurikuulsa palgalõhe vähendamiseks ja võib-olla koguni likvideerimiseks on tarvis Eesti naised lõplikult võõrutada sünnitamisest. Kas on oodata sünnitamise ärakeelamist? Trahvid, vanglakaristus? Sundabordid? Mida meie vaba sõna apostel ja kõigi vaevatute kaitsja konkreetselt soovitab?*

VK: “Sünnita, oh, naine, sünnita, sest nii me püsime rahvana; sünnita, sest seda me toetame heldelt. Mida rohkem sünnitad, seda rohkem riik sulle raha annab. Ja näe, sina kohe sobid selle töö peale, miks siis mitte jäädagi? Peretoetused on meil nii head, et naine meie riigis tööl käima ei pea.” – Ei, mitte nii. Tegelikult on asi lihtsam. Sünnita, oh, naine, sünnita, sest muidu muutud selliseks nagu Vilja Kiisler. Khm.

* Tähelepanelik blogilugeja tegi siinkohal märkuse: tuleb alustada ikka algusest ja keelata ära üldse igasugune seks vastassoost isikute vahel. Kes sellelt tabatakse, steriliseeritakse. Lubatud on seks üksnes omasoolistega, samuti olendite ja esemetega, kelle/mille nimekirja kinnitab Tundetaipliku Säilenõtkuse Kõrgem Nõukogu.

Sarnased postitused

Te kõik olete süüdi. Teie ka

06/04/2021

Ma jätsin prints Harry ja Meghani kuulsa intervjuu teadlikult vaatamata. Nii nagu ma ei tahtnuks pealt vaadata Bamiani Buddha kujude purustamist ega üldse vandalismi. Samal põhjusel pelgan Ameerika märulifilme, kus järjekindlalt korraldatakse tulevahetus mõnes muuseumis, ja kui kuskil paistab mõni Stradivariuse viiul, siis lüüakse see tingimata katki.

Kuid meedia eest nii kergesti ei page. Mis ei tule uksest, tuleb aknast ja üks sellistest infokildudest on prints Harry mõttearendus, et valgetel on mustanahaliste suhtes alateadlikud eelarvamused, mille olemasolust nad midagi ei tea. Mis pole iseenesest mingi uudis, seda juttu on kuuldud juba aastaid. Aga nüüd siis ka Harry. 24. märtsi Daily Mail kirjutab Harry ja Meghani uuest suhtlusstrateegist Genevieve Rothist, kes võitleb aktiivselt „valgete eesõiguste“ ja „kaasasündinud rassismiga“. Kuna ta ise on valge ja tema mees neeger, siis tähendab see peaasjalikult võitlust iseenda ning oma kaasasündinud patuga.[1]

Tuuakse näiteid. Roth heidab endale ette taipamatust, et kui ta abikaasa Jordan häält tõstab, mis temale mõjub karjumisena, siis ei pruugi mees tegelikult isegi vihane olla. Lihtsalt mees kasutab häält teisiti. Või siis sõnelus: mees küsib, kas naine teab, et kui politsei nende auto kasvõi aegunud numbrimärkide pärast peatab, siis võib see lõppeda mehe tapmisega – ja naine peab oma suureks häbiks tunnistama, et pole selle peale tulnud. Lõpuks kolmas näide: autosõidul küsib mees, kas naine teab, et nad möödusid äsja Eric Garneri hukkumispaigast, ja naine ei tea. Paraku oli tegemist mustanahalisega, kelle politseinikud 2014. aastal kinnipidamise käigus lämmatasid nagu George Floydi kuus aastat hiljem.

Rassism? Ei. Mingisuguse rassistliku eelhoiaku võiks külge monteerida üksnes viimasele näitele, ja sedagi suure vaevaga. Väga võimalik, et mõnest Ameerika kodusõja lahingupaigast möödudes poleks Roth ka seda teadnud, ja sellest rassismi otsida oleks juba õige veider. Eric Garneri puhul peab lugeja aga mõistma asja nii, et naine ei mäletanud tema surmapaika põhjusel, et surmasaanu oli neeger. Paraku on see üksnes oletus, mille vastust ei tea ka Roth ise, sest alateadvus sellepärast alateadvus ongi, et ta tegevus jääb meile teadvustamata. Kuid ülejäänud kaks näidet ei küüni isegi oletuseni. Kui valgetel ja mustadel on erinev elukogemus, siis ei tähenda see veel rassismi. Nii nagu valge ei tea ega peagi pisiasjadeni teadma, „mis tunne on olla must“, nii ei tea ega peagi must teadma, „mis tunne on olla valge“. Näiteks kõndida valgena ringi Kingstoni äärelinnas Jamaikal. Või, olge lahked, peatada numbrimärkide pärast autot, mis on täis musti mehi. Kas pole nii, et surma võib saada ka hoopis politseinik? Selle kohta on statistika olemas.

On tore, on isegi väga hea, kui inimesed on erinevuste peale mõelnud ja püüdnud ette kujutada elu teist värvi nahas või teisesoolisena. Mida intelligentsem on inimene, seda paremini ta oskab ennast eri rollidesse ja olukordadesse sisse mõelda, aga kõik ei ole ikkagi võimalik. Kelleltki ei saa tahta, et ta teaks, mis tunne on olla naine, mustanahaline, sõjapõgenik, Inglise kuninganna, surmamõistetu, F1 maailmameister, kiirlaskuja – kui sa tegelikult oled valgenahaline meessoost kontoritöötaja mõne demokraatliku väikeriigi keskmise suurusega linnas.

Kõige raskem on ennast sisse mõelda võõrasse kultuuri või subkultuuri, ja seda puudutabki Rothi toodud näide kõnetugevuse kohta. Olen seda ise kogenud Egiptuses, kus mulle tänaval ja turul liikudes esialgu tundus, et egiptlased on alatasa vihased, sest nad ju karjuvad. Tegelikult ei karju nad midagi, hoopis vestlevad intensiivselt, täie rinnaga. Araabia keelt ei saagi ümiseda-pobiseda nii nagu meie oma keelt. Intonatsioon ja kõne tugevus omandatakse varases lapsepõlves, see jääb verre. Lisame veel muezzinite regulaarsed palvelekutsed minarettidest ja kõva häälega skandeerides (või seda kuulates) omandatud värsid koraanist. Ja isegi kui sirgub üles tasase jutuga araablane, siis ei häiri valjuhäälsus teda teiste juures, ta on sellega maast-madalast harjunud. Sama lugu on inimese personaalse ruumivajadusega, mis kultuuriti tugevalt erineb. Soomlane ei saa midagi parata, et ta kreeklasega vesteldes ise seda märkamata sammukese tagasi astub. Neid asju võib inimene teada, kuid ta ei saa neid enda seest välja – ega peagi saama. Paraku on seda sammukest imelihtne esitleda rassismina ja hävitada inimese elu üheainsa hästikorraldatud meediarünnakuga.

Ometi pole kõigel sellel rassismiga absoluutselt mitte mingit pistmist. Rassism on füüsiliselt erinevate inimeste alaväärseks pidamine, mitte erinevuste tajumine ja neile reageerimine. Isegi võõrastamine ei ole päriselt seesama mis halvustamine. Eriti ilmne on see kultuurierinevuste puhul, nagu eelmainitud kõnetugevus. Kes on harjunud Lõuna-Eesti vikativarrega, sellele on Põhja-Eesti oma võõras ja nii ongi. Kus on siin rassism? Ometigi raputavad prints Harry, tema suhtestrateeg Roth ja miljoni õiglusenõudjad endale innukalt tuhka pähe ning kahetsevad oma olematuid patte. Pool maailma kuulab neid ja veerand maailma usub. Tohutu hulk inimesi.

See ei ole üksnes tragikoomiline, vaid ka väga ohtlik. Siin jõuame me Orwelli „mõtteroimani“. Kaasasündinud rassismi teoreetikud ei püüdle enamat ega vähemat kui kuulutada osa meie „minast“ kuritegelikuks. Loomulikult mõtleme me kõik vahel kuritegelikke mõtteid, kuid üldise, vääramatu, kaasasündinud ja – NB! – teadvustamata patu idee kipub üle trumpama isegi nõidade põletamise ja stalinismi. „Sa oled süüdi,“ ütleb Suur Vend. „Sa sooritasid mõtteroima, ja mina näen seda sinu sees, isegi kui sa ise ei näe. Heida põrmu ja anu vabandust. Siis ma ehk mõtlen, kas sulle andestada või mitte.“ Kui inkvisitsioon nõudis, et inimene tunnistaks üles oma koostöö Saatanaga, siis kaasasündinud rassismi idee nõuab, et inimene selle koostöö kõigepealt ise välja mõtleks. Moodne pärispatt ilma lootuseta lunastusele.

Midagi head siit võrsuda ei saa, pigem tuleb karta tõelise rassismi (taas)teket. Miks ameeriklastel oli vaja just seda teed minna, teab üksnes ajalugu ise.

[1] https://www.dailymail.co.uk/news/article-9395755/Marrying-husband-realise-racist-Harry-Meghans-new-strategist-says.html#readerCommentsCommand-message-field

Ilmunud Postimehes 6. aprillil 2021

Isamaasõda või arusaamatus

16/04/2021

 

Isamaa erakonna Esimene isamaasõda peeti teadupärast 1994. aastal ja keegi pole siiani suutnud ammendavalt selgitada, millest see õieti puhkes. Kõige tõenäolisem tundub seletus, et vastuolud olid pigem isiklikud kui põhimõttelised ning isamaasõda üks suur arusaamatus. Kui see pole ka kogu tõde, siis mingi osa tõest kindlasti. Praeguse käärimise puhul, mida võiks ka Teiseks isamaasõjaks nimetada, on aga lood pigem vastupidi – vastuolud on põhimõttelised. Kusjuures pingete allikas asub Isamaast väljaspool, see on suurem ja laiem kui meie erakond ning avaldub mujalgi kui Isamaa ridades.

Millega on tegu? Kui vastata lühidalt, siis sisu ja vormi lahkuminekuga pöörase kiirusega muutuva maailma mõjul. Sedagi võib laias laastus nimetada arusaamatuseks, kuid paraku kapitaalseks, mida mõne selgitava sõnaga ära ei klaari.

Kuid selgitama peab ikka. Järgnevalt väljendan loomulikult isiklikku arusaama asjast, mis ei pretendeeri mingil juhul viimase instantsi tõele.

Kui lugeda ja kuulata Isamaa parempoolsete seiskohavõtte, siis hakkavad silma mõned korduvad motiivid. Esiteks igatsetakse tagasi Laari-aegset Isamaad, mis oli julge, nooruslik, uuenduslik ja rõõmsameelne. Kindlasti ka läänemeelne. Selle igatsusega käib kaasas märksõna „avatud“ – Eesti peab olema avatud, millest järeldub, et Eesti seda praegu ei ole või vähemalt leitakse, et Isamaa praegune juhtkond avatust ei poolda. Teiseks puudub parempoolsete tekstides mure eesti rahva kestmise pärast. Ei räägita perepoliitikast, eestlaste loomulikust iibest, ka mitte eesti keele positsioonist ärisfääris ja kõrghariduses. Kolmandaks vaikitakse maha probleemidering, mida eufemistlikult nimetatakse vähemuste õigusteks ja mille kõige aktuaalsem osa seostub homoabielu ning sellega kaasneva lapsendusõigusega, samuti laste seksuaalkasvatuse ja soovahetustega.

Võiks öelda, et selline programm on paljuütlevalt väheütlev. Kui võtta arvesse usutlustes ja kommentaarides pillatud märkusi, siis pole kahtlust, et vähemuste õigusi puudutav temaatika on parempoolseile tegelikult oluline. Miks see siis maha vaikida? Ilmselt kartusest vähemusse jääda, st samal põhjusel, miks oldi vastu referendumile. Iibeküsimusega on lood vastupidi. Kui homoabielust ei räägita seetõttu, et see on liiga tähtis, siis iibest seetõttu, et seda ei peeta oluliseks.

Mis on Isamaa nime kandva erakonna puhul üllatav. Seletuse leidmiseks pöördume uuesti selle juurde, mida parempoolsed soovivad – uuenduslikkust, nooruslikkust, avatust, läänemeelsust. Just see ongi see vorm või kooruke, mida nimetasin alguses. Laari valitsus oli tõesti kõike seda, kuid see oli vaid pealmine kiht. Et seda mõista, tuleb kas mäletada nõukogude aega või olla piisavalt empaatiline, et ajalooraamatute, filmide ja mälestuste abil mõista, millised õieti olid need tõukejõud, mis viisid laulva revolutsioonini ja sealhulgas ka seesinase korduvalt kiidetud Laari valitsuseni.

Neist tõukejõududest kaugelt kõige tähtsam oli väljakannatamatuks muutunud ängistus eesti rahva kadumise pärast, kui võõrvõim, immigratsioon ja venestamine jätkuma peaksid. Laulev revolutsioon toimus eesti rahva, keele ja kultuuri päästmiseks. Et kaoksid eesti keelt mittevaldavad taksojuhid ja poemüüjad, et Kohtla-Järvel enam ei terroriseeritaks eesti lapsi, et väitekirju saaks kaitsta eesti keeles. Et peatataks Lasnamäe. Kuid see on kõigest pool tõde. Teine pool tõde seisneb selles, et ka hilisemad suured reformid (omandireform, erastamine, kõva valuuta, täielik orienteerumine Läände, tasakaalus riigieelarve, NATOsse ja Euroopa Liitu pürgimine jpm) teostati sama eesmärki silmas pidades. Mälestus nõukogudeaegsest lämbumistundest oli veel erk, tolleaegsed otsustajad ei pidanud ei üksteisele ega rahvale pidevalt korrutama, et kõik see – isegi iseseisva riigi taastamine – on lõpuks üksnes abinõu peaeesmärgi saavutamiseks, milleks oli rahva püsimine. Ja mitte üksnes püsimine, vaid püsimine peremehena omal maal, kes sätestab korra, kuidas siin elatakse, ollakse või mis keeles räägitakse. Olles selle juures maksimaalselt tsiviliseeritud ja mõistev rahvusvähemuste suhtes.

Kuid aeg möödus ja taastamisajastu triviaalsused hakkasid märkamatult ununema. Peale kasvas uus põlvkond, kes võib-olla enam ei teadnudki, miks öölaulupidudele koguneti. Küll aga jäid põlvkonna tegusamatele liikmetele meelde mõned märksõnad: tuleb olla avatud ja uuenduslik, tuleb vaadata Läände, tuleb minema pühkida kopitanud stagnandid. Siis saab ministriks, siis saab isegi peaministriks. Et sinna jõuda, tuleb olla osav poliittehnoloog, hea organiseerija, läbinägelik mainekujundaja.

Kõike seda nüüd püüeldaksegi. Siiras teadmatuses, et Laar hakkas peaministriks mingil eesmärgil ja nimelt selleks, et juhtida Eestit niisuguse seisundi poole, mis tagaks rahva püsimise, mitte lihtsalt selleks, et peaministriks hakata. Läände vaatamisega on sama lugu. Laari-aegne Isamaa ei vaadanud Läände mitte sellepärast, et üks ilmakaar oleks teistest parem, vaid sellepärast, et Lääs kaitses läänelikke väärtusi. Aga kui Lääs ise oma traditsioonilisi väärtusi jalge alla hakkab trampima, nagu vihakõneseadused jmt märgid näitavad, siis on meie asi neid väärtusi kaitsma asuda, mitte Läänt papagoilikult matkida. Läänt tasub matkida vaid sel määral, kui Lääs ise oma väärtusi järgib. Selline hoiak nõuab teatud kriitikameelt ja paindlikkust.

Oponent võiks öelda, et rahvuslus on just selline kivinenud dogma nagu masinlik läände vahtimine ja et kui peame kriitilised olema Lääne suhtes, siis ammugi rahvusluse suhtes. Kuid see vastab tõele üksnes pisut. Loomulikult peavad rahvustunded ja eriti nende avaldused ajaga kaasas käima. Praegu me ei korralda keeleloitse ega õhka „eestlane olla on uhke ja hää“, kuid see ei tähenda, et meie tahtmine või täpsemalt öeldes vajadus eestlane olla oleks kadunud. Me lihtsalt ei märka seda, nagu too idamaa mõttetark, kes leidis, et kuu on tähtsam kui päike – sest kuu paistab siis, kui on pime, päike aga siis, kui on niigi valge.

Rahvusega on sama lugu, me tarbime oma kultuurivälja sama märkamatult kui päevavalgust või õhku. Ka kõige rahvusjahedamad uuendajad teevad seda pidevalt, isegi magades – see ei ole nali – , töödeldes laekuvat infot nende teadmiste, hoiakute, meemide jms tööriistade abil, mille neile on andnud kasvukeskkond, eesti kultuuriväli. Nad suhtlevad kogu oma multikultuursusest hoolimata eeskätt rahvuskaaslastega ja käivad isegi oma rahvast kirumas ikka eestikeelsetel internetikülgedel.

Need asjaolud on esile toodud selgitamaks, miks kasutasin alguses sõnu „kapitaalne arusaamatus“. Näha nn vanas Isamaas üksnes tema uljast ja uuendusmeelset vormi, unustades sisu – rahvuse – on kahetsusväärne arusaamatus. Ilma sisuta vorm ei püsi, seda on üks hingusele läinud erakond juba tõestanud. Isamaa on kas rahvuslik erakond – uuenduslik majanduses, alalhoidlik kultuuris ja kõige enne väljas eestlaste püsimise eest – või ei ole teda olemas. Kui Isamaa peaks üle võtma jõud, kes rahva püsimisest ei hooli, siis lakkab see erakond olemast. Siis muidugi tuleb asutada uus, et mõistlikel inimestel oleks, keda valida.

Ilmunud portaalis Eesti Uudised 16. aprillil 2021