Sõgeduse mängumailt Vastasseisud
Lauri Vahtre

Vilja Kiisleri pärlid ja mis küsimusi need tekitavad

14/06/2022
Jaga

VK: “Niisiis, puust ja punaseks: paljukiidetud emapalk teeb naise vaesemaks. Mida kauem naine lastega kodus püsib, seda vaesemaks ta jääb.” – Aga kumb siis teeb vaesemaks? Kas vaesemaks teeb emapalk või hoopis see, et naine on lastega kodus? Vast ikka viimane, sest vastasel korral oleks asi lihtne – kaotaksime emapalga (täpsemalt küll hüvitise) ära ja rikkus majas. Aga karta on, et seda ei juhtu, leidub ju vastutustundetuid olendeid, kes isegi ilma emapalgata mõne lapse ilmale toovad ja palgalõhe sellega hoopis laiaks kangutavad. Naissoo reeturid sellised! Vilja Kiisleri siht on selge: kurikuulsa palgalõhe vähendamiseks ja võib-olla koguni likvideerimiseks on tarvis Eesti naised lõplikult võõrutada sünnitamisest. Kas on oodata sünnitamise ärakeelamist? Trahvid, vanglakaristus? Sundabordid? Mida meie vaba sõna apostel ja kõigi vaevatute kaitsja konkreetselt soovitab?*

VK: “Sünnita, oh, naine, sünnita, sest nii me püsime rahvana; sünnita, sest seda me toetame heldelt. Mida rohkem sünnitad, seda rohkem riik sulle raha annab. Ja näe, sina kohe sobid selle töö peale, miks siis mitte jäädagi? Peretoetused on meil nii head, et naine meie riigis tööl käima ei pea.” – Ei, mitte nii. Tegelikult on asi lihtsam. Sünnita, oh, naine, sünnita, sest muidu muutud selliseks nagu Vilja Kiisler. Khm.

* Tähelepanelik blogilugeja tegi siinkohal märkuse: tuleb alustada ikka algusest ja keelata ära üldse igasugune seks vastassoost isikute vahel. Kes sellelt tabatakse, steriliseeritakse. Lubatud on seks üksnes omasoolistega, samuti olendite ja esemetega, kelle/mille nimekirja kinnitab Tundetaipliku Säilenõtkuse Kõrgem Nõukogu.

Sarnased postitused

Tsensuurivabalt 25.02.2021

25/02/2021

Ennäe, kevad läheneb ja püksimaalijad juba jälle platsis. Kunstiajalugu tunneb selliseid hästi. Ikka juhtub, et saabub järjekordne puritaanlik epohh, rajatakse mingi ultrasünnis ühiskond või saab võimule mõni ülivaga valitseja, ja naksti maalitakse ka freskodel tiibu lehvitavatele alasti inglikestele püksid jalga. Sest muidu on vuih.

Oh, kuis meie sellist kitsarinnalisust, sellist mõistmatust, sellist rumalust pilkame ja naerame. Onju? Appi, kus harimatu mats, tema küsib – kus on lehm. Oh, milline viktoriaanlik silmakirjatseja, tema kahvatab, kui paljast nokut näeb. Sest kunst, seltsimehed, peab olema vaba. Kunst peab olema ka autentne. Ei tohi inglitele pükse jalga maalida. Olgem ikka eesrindlikud. Mida suuremalt ja selgemalt, seda eesrindlikum.

Ainult et nüüd maalime ise. Pükse nimelt. Eesrindlike kuraatorite ja kunstikriitikute taktikepi all. Seekord mitte pildile endale, vaid alla serva, kus on pildi nimi. Oli „Abessiinlane“, aga nüüd on „Samuel Petersi portree“. Kuraator Linda Kaljundi käskis ja kunstikriitik Rebeka Põldsam kiidab käteplagina saatel heaks, kirjutades, et selline lahendus rahuldab kõiki. Mis on juba hoopis kõva sõna, sest näiteks minu käest pole keegi küsinud, kas ma olen rahuldatud, küsitud pole ka minu venna Silveri ja sõber Tiidu, samuti sõber Marguse käest ning ma usun, et ka Samuel Petersi sugulaste käest mitte. Õigust öelda võiksid viimased üles võtta ühe parajalt tummise kohtuprotsessi: miks mingid eesti tädid lehvitavad ilma luba küsimata nende esivanema nimega? Inimõiguste rikkumine! Isikuandmete lekitamine! Privaatsfääri tungimine! Võib-olla kuskil on sada inimest, kes on sada aastat kiivalt varjanud, et nende esiisa Samuel Peters viibis 1903. aastal Tallinnas, see on mingi hirmus perekonnasaladus, ja nüüd…? Ai-ai-ai.

Kusjuures selgitamata jääb, mille poolest too „Abessiinlane“ on solvav. Kellele? Abessiinlane on seesama mis etiooplane. Midagi alavääristavat selles nimes ei ole. Kui keegi maaliks üles minu pea ja paneks allkirjaks „Eestlane“, siis oleksin ma saja aasta pärast teisest ilmast välja piiludes väga imestunud, nähes, et see on klassifitseeritud solvamiseks. Tegelikult ei ole midagi solvavat ka Viiralti „Neegri peas“, öelgu keegi kuskil mida tahes. Kui pildil on neegri pea, siis peabki pildi nimeks olema „Neegri pea“, mitte näiteks „Narva kosk kevadel“. Jah, see oleks küll solvav.

Aga mis see jutt aitab. Kes kangesti solvuda tahab ja ilma kohe kuidagi ei saa, solvub nagunii. Sellisele ei mõista muud öelda, kui et solvugu terviseks. Solvugu kohe vahetpidamata ja suurtes kogustes, aitab madala vererõhu vastu.

Ja veel. Kunstimuuseumi tulek ei ole kohustuslik, nii et kui välja ei kannata, mindagu kasvõi suusatama. Mõni muuseas ei tulegi. Maailmas leidub uske ja põhimõtteid, mille jaoks suur osa Euroopa kunstist alates selle sünnist on kõlblusvastane, et mitte öelda ropp. Antiikkunst, Michelangelo, Rubens, Modigliani – kõik. Kas peamegi nende pilli järgi tantsima? Võõpame pildid pruuni põrandavärviga üle?

Mine tea, viimati jõuame niikaugele ka. Raamatuid juba põletatakse, vabandust – tsenseeritakse, miks ei peaks järjekord ka kujutava kunstini jõudma. Nii et piltide ümberristimine oleks nagu väike sissejuhatus. Väike sähvatus silmapiiril enne täiemahulist tuulispaska, kui see nimetus kellelegi nüüd solvav ei ole. Kindlasti on.

Abieluvõrdsus on uue ühiskonnakorra võiduks lõppude lõpuks kõige tähtsam, kõige peamine

16/03/2023

Kõigepealt palve võimalikule lugejale: lugege see tekst tingimata lõpuni või jätke üldse lugemata

 

Eesti vajab abieluvõrdsust. Tõelist abieluvõrdsust. On käsitamatu, kuidas saab 21. sajandil ühes Euroopa Liidu riigis valitseda olukord, kus osa inimesi võib oma armastuse vormistada abieluinstitutsiooni näol, teine osa aga mitte. Miks? Põhjust õieti polegi. Viidatakse umbmääraselt mingitele traditsioonidele, ajaloole, hoiakutele, mis näitab üksnes, et vastuvaidlejad ei ole teemaga päriselt kursis. Abielu pole loodusnähtus, vaid inimestevaheline kokkulepe. Kui on võimalik kokku leppida üht moodi, siis on võimalik kokku leppida ka teistmoodi. Peab olema vaid head tahet, lugupidamist üksikisiku valikute ja erisuste vastu ning arusaamist progressi üldisest suunast. Ainult nii saab Eesti jätkata esirinnas, langemata sabassörkijate rolli. Maailm jälgib suure huviga, mida meie äsjaste valmiste tulemused praktikas kaasa toovad. Me ei pea ennast alahindama. Meie otsused võivad olla teenäitajaks mõnele teiselegi ühiskonnale.

Nende printsiipide ja lootuste taustal on täiesti arusaamatu, miks kobrutab ajakirjanduses vanameelsete, konservatiivide ja kultuuripidurite retooria. Marek Reinaas, Aili Kala, Alari Rammo, Erik Moora jpt. on mingil põhjusel valinud tagurluse tee ja esinevad üleskutsetega, mille realiseerimine paiskaks Eesti vähemalt keskaega, kui mitte kaugemale. Loeme:

Ja riigil ei ole mitte mingisugust õigustust aktsepteerida diskrimineerimist, ronida inimeste magamistubadesse ja otsustada, mis on kahe inimese vahelises suhtes õige ja vale. Selline käitumine ei ole vaba ühiskonna tunnus. (M. Reinaas)

Kas märkate, kus on viga? Loomulikult: siin räägitakse kahe inimese vahelistest suhetest. Kuid kus on kirjas, kes on otsustanud või millise füüsikaseaduse põhjal on determineeritud, et abielu peab ühendama just kaht inimest?

Hea küll, me oleme sellega harjunud. Meid on sel kombel programmeeritud sajandeid – ikka sellestsamast pimedast keskajast saadik. Nii et heasoovilikult võttes võiks Reinaasa vääratust pidada näpuveaks. Kuid samas on see väheusutav. Haritud inimesena teab ta hästi, mis on kaks, mis on kolm ja mis on palju. Ei, pigem on tegemist sihikindlaga ja julma vastuhakuga tuhandete inimeste õnnele, millesse ta nüüd, olles riigikokku valitud, tahab kaasata ka Eesti Vabariigi. Äärmiselt küsitava väärtusega teguviis.

Sest maailmas, kaasa arvatud Eestis, on tõepoolest tuhandeid, võib-olla miljoneid inimesi, kes sooviksid abielluda näiteks kolmekesi. Või X-kesi, kus X tähistab suvalist naturaalarvu. Milles on need inimesed süüdi, et neile keelata abieluõnne? Igaüks teab, et mitmikabielud on nii ajaloos kui tänapäevases maailmas täiesti tuntud nähtus. Siiski ühe täpsustusega: ajaloost tuntud mitmikabielud seisnevad ühe abielupoole abielus korraga mitme partneriga (mitmenaisepidamine, mitmemehepidamine), kuid tõeline abieluvõrdsus tähendaks, et abielus on kõik abielu osalised omavahel. Järelikult – nt kolmeliikmelise abielu puhul on kõik kolm, soost sõltumata, üksteise abikaasad. Selliseid abielusid on tänapäeva maailmas juba palju ja arv suurneneb, ainult et meie hädavõrdõiguslased sellest ei räägi.

Loomulikult pole kolm mingi piir. Me ei saa välistada võimalust, et näiteks hästi kokku töötanud jalgpallivõistkond, kes on aastaid jaganud ühiseid rõõme ja muresid, riietusruumi nurgas oma intiimseid muresid pihtinud, limonaadilonksu ja närimiskummipadjakest jaganud, duši all üksteiselt šampooni laenanud, soovib ühel päeval selle vormistada abieluna. Võib-olla sellist asja ei juhtu kunagi, aga miks me peaksime selle ette välistama? Armastus ei hoiata, ta kerkib teie ette ootamatult nagu mõrtsukas.

Nendele küsimustele hädavõrdõiguslased vastata ei oska. Oskavad vaid korrutada, et abielu on kahe inimese liit, sest et on kahe inimese liit. See ei ole ju tõsiseltvõetav jutt! „Kahe inimese liit“ on primitiivse duaalnormatiivsuse relikt, ja juba ammu on aeg liikuda edasi polünormatiivsuse juurde, millest aastakümneid hingestatult kirjutas Jaan Kaplinski – kas see kõik oli asjata? 21. sajand on käes, saage ometi üle!

Hirm on väga halb nõuandja ja teejuht. Konservatiivse maailmavaatega aktivistid hirmutavad meid sellega, et kui kehtestatakse tõeline, polünormatiivne abieluvõrdsus ja noortele pakutakse koolis seksuaalkasvatust, siis kukub taevas maa peale, me sureme välja ja noorus on lõplikult hukas. Meeleheitlik kinnihoidmine kiviaegsetest moraalinormidest sünnitab õige kummalisi mõtteavaldusi:

Pea kümme aastat kestnud ühiskondlik arutelu teemal, kas kõik perekonnad peaksid olema võrdselt kaitstud ja tunnustatud, võiks nüüd lõppeda otsusega, et abielluda saavad kõik täisealised inimesed sõltumata nende soost. Sellega saaksime lõpuks laualt maha ka sallimatust õhutavad jutupunktid, mida igal valimisperioodil jälle poliitilise omakasu saamiseks üles köetakse, tehes haiget ja liiga paljudele inimestele, keda need isiklikult või kaudselt puudutavad. Kui me seda praegu ei tee, siis millal veel? (Aili Kala)

Jällegi on meie ees osavalt maskeeritud demagoogia. Kõik täiskasvanud inimesed sõltumata soost? Aga miks jäetakse mainimata – sõltumata sugulusastmest? Loomariik toob kuhjaga näiteid nn inbriidingust, mille tulemused ei pruugi sugugi alati olla negatiivsed. Pealegi – mis see riigi asi on? Kaks täiskasvanud inimest on vabad otsustama, mida nad teevad või ei tee. Lapsed ei puutu üldse asjasse. Jätaks Kinder, Kirche, Küche-mentaliteedi ükskord seljataha? Lapsed ei sünni abielust ega sugulisest läbikäimisest, vaid armastusest. Abielu ja lapsed on kaks täiesti eri asja. On kahetsusväärne, et laste selja taha pugedes üritatakse keelata abieluõnne emale ja pojale, isale ja tütrele, emale ja tema kahele tütrele, õele, õele ja vennale – ja nii edasi, valik on teie. Parafraseerides Marek Reinaasa: riigil ei ole mitte mingisugust õigustust aktsepteerida diskrimineerimist, ronida inimeste magamistubadesse ja otsustada, mis on nende omavahelistes suhetes õige ja vale. Selline käitumine ei ole vaba ühiskonna tunnus.

Ja ei ole mõtet tulla välja hädise kommentaariga, et siin ajab keegi küsimuse äärmusse ja üritab pilli lõhki puhuda. Mis mõttes äärmusse? Kui kahe mehe abielu on normaalne, siis miks peaks kolme mehe abielu olema ebanormaalne? Ei mingit äärmust, üksnes sallivus ja inimõigused.

Muidugi ronib rahvas põlevate luudadega Toompea platsile, opositsioon õlitab kõik relvad tuhandete muudatusettepanekute ja ööistungiteni, aga see tuleb üle elada. Julm diskrimineerimine peab lõppema. Õudne lõpp tundub lihtsam kui see tramburai lausa kaks korda läbi teha, mis juhtuks, kui sätestaksime kõigepealt duaalnormatiivse pseudo-abieluvõrdsuse, lootuses kunagi hiljem polünormatiivse ehk tõelise abieluvõrdsuseni jõuda. Koera saba ei ole mõtet raiuda jupphaaval. Küllap tuleks vastav eelnõu siduda riskantsevõitu usaldusküsimusega, sest kärarikkad vastased ei kao parlamendist ega valijate seast kuhugi. Aruteluta usaldushääletus pole kõige demokraatlikum, ent sisuliselt on arutelu kestnud ju kümme aastat.

—-

PS Palun lugejal mitte arvata, et olen mõistuse kaotanud. Käesoleva teksti autor võinuks olla professor Alfred Lepaotsast-Latsatas. See oli paroodia, mis juhib tähelepanu olulisele asjaolule: põhimõtted, millele toetudes nõutakse nn abieluvõrdsust, on ebaloogilised ja iseendale vastukäivad. Neid järjekindlalt rakendades jõuame absurdi. Loogiliselt võttes pole võimalik nõuda kahe mehe abielu ja olla samal ajal vastu kolme mehe abielule. Ja miks peaks kolmgi olema piir? Jalgpallivõistkond on muidugi üle võlli näide, aga mõni ususekt saab massiabieluga hakkama väga hästi. Mis alusel me keelduksime seda ametlikult abieluks tunnustamast? Nõndasamuti lähisugulaste abielu, kui oleme äsja postuleerinud, et kahe (kolme, kümne) täiskasvanud inimese omavaheline suhe on eranditult nende omavaheline asi?

Palun ka mitte arvata, nagu vaenaksin ma homoseksuaale. Mul pole nende vastu põhimõtteliselt midagi. Neid on alati olnud, neid on praegu, neid on ka tulevikus. Paljud neist on väga andekad inimesed. Isegi kooseluseaduse vastu ei protsessi, ehkki pean seda mittevajalikuks – asju saaks lahendada ka lepinguga. Ei tiku ma kellegi magamistuppa, ei taha kellelegi keelata kooselu ega armastust. Jutt käib üksnes ametlikust abielust. Nagu tavatsetakse rõhutada: abielu institutsioonist.

Võrdsuse nõudjatele tahan meenutada sedagi, et ka paljud heteroseksuaalid ei saa abielluda sellega, kellega tahavad. Mõnel, tõsi, see õnnestub – vähemalt mõneks ajaks – , aga keskeltläbi on maailm siiski ebaõiglane ja siin ei aita ükski seadus.

Oluline on ka mõista, et neil, kes on praegu taganõutava nn abieluvõrdsuse vastu, on täielik õigus lihtsalt vastu olla ja punkt. Nad ei pea selle kohta kellelegi aru andma, oma seisukohta põhjendama või ammugi välja vabandama. Ei meeldi ja kõik. Kuni sellised inimesed on enamuses, tuleb abielu rahule jätta. Ammugi veel praegu, sõja ajal, kui iga lisalõhe meie niigi lõhestunud rahva ihus on kurjast mis kurjast. Ja kuna küsimus tõesti kütab kirgi, ei ole arukas hakata abielu ümber defineerima enne, kui seda toetab veendunult mitte lihtsalt enamus, vaid rõhuv enamus rahvast. Kui selline aeg peaks tulema.