Sõgeduse mängumailt Vastasseisud
Lauri Vahtre

Vilja Kiisleri pärlid ja mis küsimusi need tekitavad

14/06/2022
Jaga

VK: “Niisiis, puust ja punaseks: paljukiidetud emapalk teeb naise vaesemaks. Mida kauem naine lastega kodus püsib, seda vaesemaks ta jääb.” – Aga kumb siis teeb vaesemaks? Kas vaesemaks teeb emapalk või hoopis see, et naine on lastega kodus? Vast ikka viimane, sest vastasel korral oleks asi lihtne – kaotaksime emapalga (täpsemalt küll hüvitise) ära ja rikkus majas. Aga karta on, et seda ei juhtu, leidub ju vastutustundetuid olendeid, kes isegi ilma emapalgata mõne lapse ilmale toovad ja palgalõhe sellega hoopis laiaks kangutavad. Naissoo reeturid sellised! Vilja Kiisleri siht on selge: kurikuulsa palgalõhe vähendamiseks ja võib-olla koguni likvideerimiseks on tarvis Eesti naised lõplikult võõrutada sünnitamisest. Kas on oodata sünnitamise ärakeelamist? Trahvid, vanglakaristus? Sundabordid? Mida meie vaba sõna apostel ja kõigi vaevatute kaitsja konkreetselt soovitab?*

VK: “Sünnita, oh, naine, sünnita, sest nii me püsime rahvana; sünnita, sest seda me toetame heldelt. Mida rohkem sünnitad, seda rohkem riik sulle raha annab. Ja näe, sina kohe sobid selle töö peale, miks siis mitte jäädagi? Peretoetused on meil nii head, et naine meie riigis tööl käima ei pea.” – Ei, mitte nii. Tegelikult on asi lihtsam. Sünnita, oh, naine, sünnita, sest muidu muutud selliseks nagu Vilja Kiisler. Khm.

* Tähelepanelik blogilugeja tegi siinkohal märkuse: tuleb alustada ikka algusest ja keelata ära üldse igasugune seks vastassoost isikute vahel. Kes sellelt tabatakse, steriliseeritakse. Lubatud on seks üksnes omasoolistega, samuti olendite ja esemetega, kelle/mille nimekirja kinnitab Tundetaipliku Säilenõtkuse Kõrgem Nõukogu.

Sarnased postitused

Sotsiaalkonstruktivism ja hall udu

04/05/2018

Viimasel ajal sotsiaalkonstruktivismi ümber miilanud sõnasõda on muuhulgas
ilmsiks toonud, kui kandiliste kaigastega on valmis väitlusse astuma ka kõige
kõrgemalt tituleeritud humanitaarid. Paraku kehtib see ka Rein Raua kirjutise
«Sotsiaalsed konstruktsioonid ja poliitiline tegelikkus» (PM 28.04) kohta. Välisest
soliidsusest hoolimata ei selgita Raua kirjutis eriti midagi, küll aga kummutab
innukalt väiteid, mida pole esitatud.

Rein Raud alustab väitega, et mõned «traditsionalistlikud kultuurikriitikud» viljelevad loogikat, mille kohaselt «asjad saavad ainult päriselt olemas olla või täielikult puududa. Niimoodi on sattunud nende löögi alla mõiste «sotsiaalne konstruktsioon» – kui midagi nii nimetatakse, siis ei olevat seda asja olemas ja sellega nad ei lepi». Raud leiab, et selline olukord on kahetsusväärne ja tekitab piinlikkust.

Hakatuseks tahaks teada, miks on vale arvata, et asjad saavad ainult päriselt olemas olla või täielikult puududa? Kas nad saavad olemas olla kuidagi mittepäriselt? Või natukene puududa? Teisisõnu, kuidas need asjad siis olemas peaksid olema, kui mitte päriselt? Ja kuidas nad peaksid mitteolemasolu korral puuduma, kui mitte täielikult? Vägisi meenub lugu tütarlapsest, kes arvas, et ta on natukene rase…

Vastust pakub Raud pisut tagapool: asjad võivad olemas olla ka konstruktsioonina. Järgneb selgitus: «Konstruktsioon on igasugune inimeste ühistegevuses tekkinud nähtus, mis ei ole objektiivsete loodusseaduste tekitatud. Seega on konstruktsioonid täiesti reaalsed, sest nad mõjutavad meie elu.» Jätame kõrvale pisiasja, et teine lause ei järeldu kuidagi esimesest, mistõttu on sõna «seega» kasutamine õigustamatu. Teine lause on ülepea täiesti mõttetu, kui veidi uurida. Lause esimene pool on muidugi truism. Konstruktsioonid on tõesti reaalsed. Näiteks Saue vallavalitsus on sotsiaalne konstruktsioon ja ühtlasi täiesti reaalne. Arusaamatuks jääb, kellele
Raud seda teatab. On ta kohanud kedagi, kelle arvates Saue vallavalitsust olemas ei ole?

Lõbusaks teeb tõik, et kui vaadelda denitsiooni Raua avalausete kontekstis, siis ilmneb, nagu tähendaks konstruktsioon oma reaalsuses mingit kolmandat eksistentsivormi «päriselt olemas olemise» ja «täieliku puudumise» vahel. Sellist kompromislikku natukene-olemas-olemist. Heatahtlikult lugedes võib ju mõista, et Raud tahab öelda: sotsiaalne konstruktsioon on sama palju olemas ja sama «päris» kui objektiivsete loodusseaduste tekitatud mägi või ookean, aga miks segada siia targutust täielikust ja mittetäielikust olematusest? Aga kui Raud peab silmas vaimseid konstruktsioone (arusaamu), siis nii öelgugi. Siis satume vana hea universaalide vaidluse juurde (kas mõisted on «päriselt» olemas või mitte).

Kas arusaam või asi?

Eelnev viibki meid Raua esitatud selgituse tõsisemate puuduste juurde.

Esiteks jätab ta kogemata või tahtlikult täpsustamata, kas konstruktsiooniks tuleb liigitada ainult maailmas käegakatsutavalt eksisteerivad asjad nagu Eiffeli torn ja Saue vallavalitsus või ka arvamised ja teadmised. Või mõlemad. Raud ise räägib neist igatahes läbisegi ja sama häda käes vaevlevad paljude konstruktivismi reapropageerijate väljaütlemised. Alatihti jäetakse segaseks, kas jutt käib sugudest või soostereotüüpidest, kas rassidest või rassilistest eelarvamustest, kas eesti rahvast ja selle n-ö konstrueerimisest seltsitegevuse edendamise abil või arusaama eestlasest, mille kohaselt ta on pikk, ilus, blond, tark, töökas ja sööb kama.

Vahe on pehmelt öeldes oluline, sest kui pidada silmas vaid arvamisi/arusaamu – kuidas me sisustame mõisted nagu «naine», «neeger» või «eestlane» – , siis tahaks küsida, kus on siin uudis? Võib-olla mõni veendunud platoonik vaidleks vastu, kuid siinkirjutaja möönab tõrkumata, et kõik mõisted kui mõisted eksisteerivad vaid inimeste omavahelises suhtlemises ja on seetõttu tõesti inimeste loodud. Küngas ja mägi on kahtlemata iseseisvalt olemas, kuid see, kus lõpeb «küngas» ja algab «mägi», on pika aja jooksul kujunenud enam-vähem ühine arusaam. Konstruktivist muidugi ütleks, et kokkulepe. Inimkond on aastatuhandeid reaalsetest üksiknähtustest välja destilleerinud abstraktseid ühisjooni ja loonud suhtlemise hõlbustamiseks mõisted – «kivi», «laud», «loom», siit edasi veelgi abstraktsemad «ausus», «naiselikkus» jne. Nüüd nimetab teooria selle destillaadi konstruktsiooniks, muud midagi. Kusjuures ebaõnnestunult, sest konstrueerimine seostub sünteesimisega, kokkupanekuga, millegi uue – paraku ka väljamõeldise – loomisega; abstraktsioon aga pigem analüüsi ehk lahtivõtmisega, millegi
olemasoleva esiletoomisega.

Siinkohal võiksime jõuda tõeliselt olulise küsimuseni, nimelt kui vabad on inimesed õieti oma konstruktsioonide – kui neid ikka tingimata nii peab nimetama – loomisel. Kui palju võib näiteks «naiselikkuse» mõistele külge pookida suvalisi jooni – on’s nad tõesti kõik laest võetud, nagu äärmusfeminism väidab? – või on siiski midagi, mis tuleb paratamatult, ilmudes «naiselikkuse» mõistesse visa järjekindlusega kõigis kultuurides? Võiks arutleda, kui palju on mõistes «eestlane», «naine» või «neeger» abstraktsiooni, kui palju konstruktsiooni?

Seni on selliste arutelude katsed läbi kukkunud, sest… «ei tasu otsida ka tõde ja tegelikkust: kõik see, mida me enda ümber näeme, on kinni meie enda mõtlemises ja meie enda loodud tähendussüsteemides ja diskursustes». (Tõnis Saarts, Sirp, 03.01.17) Nagu Aro Velmet hiljaaegu lehelugejaile vahendas, on sotsiaalkonstruktivismi loojad Peter L. Berger ja Thomas Luckmann märkinud, et selline arusaam «vastab skisofreenia kliinilisele denitsioonile». Hea, et
nad selle jõudsid välja öelda. Ilmselt isegi Rein Raud ei söandaks süüdistada Bergeri ja Luckmanni sotsiaalkonstruktivismi põhitõdede mittetundmises.

Künkale tekkis maja

Raua esitatud denitsiooni teine viga – võib-olla mitte nii sügavmõtteline, kuid see-eest elulisem – peitub sõna «konstruktsioon» tavatähenduse veel ühes aspektis. Tavakasutuses on konstrueerimine plaanipärane tegevus nagu maja ehitamine, milleks peab olema mingisugunegi projekt. Raua määratluse järgi aga on konstruktsioon rõhutatult igasugune inimeste ühistegevuses tekkinud nähtus, sealhulgas mitte-plaanipärane. Niisiis konstrueeritakse ka kogemata. Näiteks arendavad inimesed oma poliitilist süsteemi, kuni lõpuks on neil demokraatia. Keegi ei rajanud seda teadlikult, aga «kukkus välja».

Ja siis? Ajalugu peamiselt nii kulgebki. Muuseas kujunevad sel viisil ka rahvad ja isegi rahvused. Edendatakse haridust ja ehitatakse seltsimaju, aga välja kukub rahvus. Kuid miks kasutada kohatut sõna? Öelda, et rahvus konstrueeriti, on sama narr – ainult et vastassuunas – kui öelda, et künkale tekkis maja. Kui aga jääda traditsioonilise ja arusaadava kõnepruugi juurde ning öelda, et maja siiski ehitati, aga rahvus tekkis, siis poleks jälle peent teooriat, mille klassikute mittetundmise eest Maarja Vainot, Peeter Espakit või siinkirjutajat hurjutada.

Võitlus viirastustega või demagoogia?

Nagu öeldud, võitleb Raud ka väidetega, mida pole esitatud. Võtab näiteks minu konstateeringu, et konstruktivistide hulgast võib kuulda väidet: tõlgendusi on sama palju kui tõlgendajaid ning üks tõlgendus pole teisest parem, ja teatab, et Vahtre eksib, sest tõlgendused polevat omavahel sugugi võrdsed. Järgneb pikk ja dotseeriv tõestus.

Vabandust? Mina pole ju öelnudki, et nad on võrdsed. Otse vastupidi, ma taunin kirglikult absurdset teesi «igaühel oma tõde, üks pole teisest parem», mis juba aastaid saastab infovälju. Kui aga Raud tahab öelda, et sellist absurdi üldse keegi ei viljelegi, siis tehku silmad ja kõrvad lahti. Miskipärast vaevas sama mure Bergeri ja Luckmanni: «Nemad aga väidavad, et kõik tõlgendused on võrdsed (…) [mis on] on retsept teaduse enesehävitamiseks ning, mis on veel palju-palju ohtlikum, fanaatiliseks poliitikaks.» Kui nad poleks surnud, kas asuks Raud siis neilegi selgitama, et nad eksivad?

Mulle on selline väitlusviis vastuvõtmatu. Kui Rein Raud kirjutaks, et teda häirivad inimesed, kes peavad Maad lapikuks, siis mis tundega loeks ta vastulauset: «Raua väide on ekslik – Maa ei ole tegelikult lapik, vaid enam-vähem ümmargune.» See on demagoogia raudvara: omista oponendile rumal väide ja kummuta see aplausi saatel.

Raud puudutab ka rahvuste kujunemist, ütlemata midagi uut. Keegi neist, kellele ta otsekui oponeerib, pole eitanud sihipärast rahva edendamist. Ükski ajaloolane ei arva, et I üldlaulupidu sündis nagu seen mingi metafüüsilise rahvustungi viljana, vaid selle organiseeris ikkagi perekond Jannsen. Ükski ajaloolane ei eita «Tasuja» või «Tõe ja õiguse» kujundavat mõju. See, et riigikord on inimtekkeline ja et Kersti Kaljulaidi võim ei tule Jumala käest, võis kõlada uudselt ehk 18. sajandil. Aga täna? Need, kellele Raud epistlit loeb, on üksnes väitnud, et kõik ei ole konstruktsioon. Mis ei ole veel essentsialism, nii nagu antikommunism ei ole veel natsism ega vastuhakk ajalooga soperdamisele rahvusromantism.

Puändiks jäägu Raua õiendus: «Vahtre eksib ka väites, et sotsiaalne konstruktivism ise oma sotsiaalset konstrueeritust ei tunnista. Vastupidi, ta kriipsutab seda pidevalt alla. Juba 1920ndatel aastatel rõhutas Karl Mannheim, et ainult teiste kõrval ka iseenese pilgu paratamatut ideoloogilisust tunnistades saab meil olla mingitki lootust oma eelarvamustest üle saada.» Uskumatu – teooria, mis loodi 1966. aastal, kriipsutas midagi alla juba 1920ndatel?

Kõikvõimas teooria siis küll. Ent kes see õieti kriipsutab? Pole kuulnud, et oma ideoloogilisust möönaksid tõdede võrdsuse kuulutajad nagu Tõnis Saarts, valitseva moeideoloogiaga sobimatute ajalooseikade «ümberprofileerijad» nagu Marek Tamm, mitmesugused Feministeeriumi amatsoonid, natsitempliga vehkijad või inimõiguste universaalsuse apostlid. Vastupidi, nad peavad ennast ideoloogiaülesteks müüdimurdjateks, silmade avajaiks. Olles selgema ja loogilisema mõtlemisega inimesed oma jamaga lihtsalt surmani ära tüüdanud.

Lühidalt, professor Raud haugub vale puu all. Vale puu all haukuv professor ei ole vaatepilt, mis rõõmustaks.

 

Ilmunud Postimehes 4. mail 2018

13. sajandil olid rahvused olemas, ka eestlased

05/02/2013

Alo Rauna mõnevõrra hüplik refereering suulisest ettekandest

Ajaloolane Lauri Vahtre nimetas tänasel arutelupäeval (5. veebruar 2013) «Eesti ajaloo» 2. köite lähenemist turvakaamera-meetodiks ning ta väitis, et vähemalt Läti Henriku jaoks olid eestlased rahvana juba 13. sajandil olemas, kuid nüüd üritatakse seda kahtluse alla seada.

Kindlasti ei ole mina «Eesti ajaloo» 2. köite vastane, pean seda väga tähelepanuväärseks saavutuseks. Ma ei tee erilist vahet rahvuse ja rahva vahel, nii et kui läbisegi kasutan, palun andke andeks. Rahvusromantismi teema on õnneks nüüdseks maas, on leitud, et seda pole tegelikult enam üsna ammu olemas, võib-olla ta kunstis ja laulusõnades ja õhtuses lõõpimises levib, aga mitte enam teaduslikes töödes ja õpikutes.

Seetõttu keskendun ma mõistele «rahvas», millest sõltub küsimus vabadusvõitlusest. Kui me saame rääkida «rahvast», siis saame rääkida vabadusvõitlusest. Kui ei saa, siis pole ka tema võitlust. Mina leian, et saame kõnelda võitlusest. Ka Anti Selarti jutust sain aru et ka keskaja kontekstis võib rahvast rääkida. Ma olen näinud selle küsimuse arengut paari-kolmekümne aasta jooksul, kus keskajal ei olnud rahvaid olemas, oli vaid sotsiaalne kuuluvus. Aeg on edasi läinud, on leitud rahvuslikke eristusi. Ei tulene vaid sellest, et näeme rahvuse taga analoogilist kooslust kui tänapäevane rahvus, aga ikkagi sisuga mõiste.

Võtame Läti Henriku ette. Näiteks mida orduvend Arnold hõikas, kui eestlased metsast välja kargasid: «Vennad sakslased![1] Ärgem tõmmake häbisüüd oma rahva peale.» Vend Arnold sai aru, et on baierlased, vestfaallased, reinimaalased, aga ta nimetas neid ühe nimetusega ja rääkis koguni selle rahvasoo aust või häbist. 13. sajandil olid rahvused kindlasti olemas, aga ei pidanud isamaalisi kõnesid – aga ega see hüüatus väga erinev olnudki! Juba sumeriteni välja on jagatud inimkonda rahvasteks.

Vähemalt Läti Henriku jaoks oli tegu ühe ühtse maaga. Esitati vastuväide, et see oli vaade väljast, näis Henrikule, et üks. Väljaspoolt võib näha, et on vaid üks mari rahvas, aga tegelikult on kaks. Sellele võib vastu väita, siis kui ta vaid väljast tundus ühtne, siis miks? Teiseks, kuidas see maa käitus. Miks siis üsna alguses saadeti Ümera jõelt kõigisse Eesti maakondadesse saadikuid? Kas Eesti maakonnad, nii lõuna- kui põhjapoolsed korraldasid ühiseid sõjakäike?
Kuulsad kolme maleva ühissõjakäigud. Miks Läti Henrik võtab ekstra sule kätte ja lisab kroonikasse pärast episoodi Saaremaa vallutamise kohta? Ta luges ka saarlased eestlaste osaks.

Millegipärast Läti Henrik ei jätka oma kirjutamist, miskipärast lõppes mingi konkreetne etapp konkreetse aastaga. Ma arvan, et teda tuleb võtta tõsiselt. Olukordi, kus on olemas ühtne maa ja rahvas, aga pole ühtset riiki, on ajaloos palju ette tulnud – võtame vanad head muistsed kreeklased. Aga kas me räägime Kreeka-Pärsia sõdadest? Kas olid kreeklased olemas enne hellenismi ajastut? Ei ole põhjust jagada neid eraldi rahvasteks, spartalasteks, ateenlasteks jne. See ilmneb meile läbi ajaloo liiga sageli, et lugeda seda väljamõelduks. Eestlaste nime kasutatakse näiteks selgelt Hoeneke kroonikas, eestlased tahtsid endale kuningaid saada. Ka Kelch, Renner, Russow räägivad rahvaste erinevusest, räägivad eestlastest, kes tahavad tagasi oma maad, millest mäletavad, et see on nende maa (Olearius). Russow räägib, kuidas väga pandi pahaks, kui maal kõndiv sakslane kõndis mööda mõisast, sest ta võeti vastu meelsasti tema murraku[2] pärast. Ei lugenud õiguskord ega sotsiaalne staatus, vaid rahvus.

Anti Selart rääkis endale vastu rannarootslaste näites. See on kõige parem tõend, et erinev õiguslik staatus tulenes rahvusest ja mitte vastupidi. Selle põhjaks oli rahvus ja mitte lihtsalt keeleline kuuluvus. See, mis juhtus 19. sajandil eestlastega, ei ole seletatav ainult Carl Robert Jakobsoni isamaakõnedega. Väljend 700-aastane orjapõlv on loodud ammu enne tema sündi. Kõiki kaasnevaid asjaolusid ei seleta ära ainult teadliku rahvuse loomisega. Kui sõideti Tartusse laulupeole, tuldi nii põhjast kui lõunast, aga mitte Lätist. Arusaamine, mis on Eesti, on olemas, see ei saa põhineda Merkeli raamatutel, see oli vana mälestus. Iseasi, et selle ümber kogu Eesti ajalugu esitada, ehk pole jah põhjust. Aga et selline läbiv köis on Eesti ajaloos olemas, on asjaoludega tõendatud.

Kui rääkida rahvuskesksusest, siis siin on käsitlus olnud rõhutatult panoraamsem kui varem. Siin on autorid teinud ühe näpuvea – deklareerides laia haaret, on unustanud ükski kaart lisada, mis näitaks, kui kaugel asus Königsberg Riiast jne. Kaardid on ikka Vana-Liivimaa omad. Kui öelda, et on tegu Eesti-keskse raamatuga, siis on tegu nn turvakaamera-meetodiga. Fikseerime kaamera ühele maale, ja fikseerime liikumised seal. Niimoodi ajalugu kirjutada ei saa – aga miks me üldse selle territooriumi valisime? See on ikkagi eesti rahvas, kes on selle territooriumi tekitanud. Enamasti need lähevad kokku, aga mitte alati.

Ajalugu on paremini mõistetav, kui kaamera ikkagi liigub, mitte ei ürita olla kiretuseni objektiivne. Ega see nagunii õnnestu, sest juba see, mis faktid me valime, on meie teha. Kõike kunagi teha ei saa – näiteks on käesolevas köites puudu Tabelinuse nimi. Aleksander Nevskit kordagi selle nimega ei nimetata. Pealtnäha ainult faktide juurde jäädes ei ole võimalik olla kiretu. Siin ma loodan, et me oma järgmises üldkäsitlses astume siiski sammu tagasi eestlaste poole ja ka rehabiliteerime mõiste «eestlaste muistne vabadusvõitlus».

[1] Fratres Theuthonici. Need kaks võib-olla kõige olulisemat sõna olid käesolevast tekstist, mis ilmus Postimehe elektroonilises väljaandes 5. veebruaril 2013, mingil põhjusel välja jäänud (L.V. 22.10.20)

[2] Mille all Russow mõtles saksa keelt (L.V. 22.10.20)