Vene taassündiv imperialism antifašismi sildi all

Jaga

 

 

Venemaa kasutab süüdistusi fašismis/natsismis traditsiooniliselt oma imperialistlike ja šovinistlike ambitsioonide maskeerimiseks ning vastaste ründamiseks; seda ka siis, kui viimastel puudub igasugune seos fašismi, natsismi või antisemitismiga.

 

 

Venemaa (NSV Liit) on II maailmasõjast alates süüdistanud natsismis kõiki, kes astuvad vastu Venemaa (NSV Liidu) imperialistlikele ambitsioonidele või vene šovinismile.

Vene propagandal on aastakümnete jooksul õnnestunud miljoneid inimesi veenda, et kuna venelased sõdisid fašistide vastu, siis tähendab iga vastuhakk Venemaale, vene rahvale või vene keelele fašismi. Pole mingit vahet, kas vastuhakkajal on mingi seos natsismiga või mitte. Vajadusel võib Vene propaganda vähemalt omaenda rahva jaoks nimetada „fašistlikuks” isegi ladina tähestikku (M. Gorbatšovi määratlust mööda „saksa tähed”).

Äsjane näide: organisatsioon „Mir bez Natsizma” agiteerib innukalt vene keele sätestamise poolt Läti teiseks riigikeeleks, millega antakse mõista, et teise riigikeele sisseseadmise vastased on natsimeelsed.

 

Lääs on lasknud Venemaal usurpeerida maailma antifašistlike jõudude liidri rolli.

Läänes on II maailmasõja lõpust saadik vabandatud koostööd Staliniga välja tõsiasjaga, et natsism-fašism võideti ja NSV Liidu panus selle juures oli otsustav. See aitab Lääne rahvastel iseendale viisakalt ära seletada oma ajalugu, mis sisaldab liitu maailmaajaloo ühe veriseima diktaatoriga. Ilma NSV Liidu (Venemaa) kui fašismi hävitaja kuvandita näeks prantslaste või brittide ajalugu lihtsalt „halb välja”. Siit tuleneb aga järeleandlikkus Venemaa pretensioonidele olla viimase tõe kuulutaja fašismiohu teemadel ka täna.

 

Vaikiv nõustumine Venemaa kui antifašistlike jõudude liidri kuvandiga on julgeolekuriskiks kõigile Venemaa naaberriikidele, kuid ka demokraatlikule maailmale tervikuna.

Olukord, kus demokraatiaprobleemidega Moskva osutub selleks, kes annab n-ö eksperthinnanguid isikute, organisatsioonide, nähtuste ja riikide võimaliku fašistlikkuse või natsimeelsuse kohta, on ohtlik eriti Lääne-Euroopa suureneva energiasõltuvuse tõttu Venemaast. Venemaa on korduvalt tõestanud, et kasutab „gaasikraani kinnikeeramist” kõhklematult, kui arvab selle endale vajaliku olevat. Selliste meetodite ohtlikkus suureneb oluliselt, kui maskeerida neid fašismisüüdistustega või süüdistustega fašistide mahitamises.

Lihtne näide: kui Venemaa otsustab Lätile vene keele kui teise riigikeele jõuga peale suruda, siis tabab Läänes selle vastu protesteerivaid jõude ja riike vältimatult natsismisüüdistuste laviin, mis ajab segadusse avaliku arvamuse ning võimaldab loomuldasa kollaborantlikel jõududel Läti toetamisest viisakal ettekäändel loobuda.

 

Mida tugevamad on fašismile ja natsionaalsotsialismile sarnanevad tendentsid Venemaal endal, seda jõulisemalt kasutab Vene propaganda nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt fašismisüüdistusi.

Natsismisüüdistusi ei loobita ainult konkreetsetel eesmärkidel (n-ö projektipõhiselt), vaid ka preventiivselt, loomaks rahvusvahelises inforuumis sobivat fooni Venemaa enda antidemokraatlike tendentside kinnimätsimiseks. Piltlikult öeldes sarnaneb tänane Putini-Venemaa oma fašismisüüdistusi pildudes vargaga, kes tähelepanu kõrvalejuhtimiseks karjub: „Võtke varas kinni!”

 

Taust:

1945. aasta kevadel lõppes II maailmasõda Euroopas Saksamaa ja tema liitlaste purustamise või nende alistumisega ning natsismi ja fašismi kuriteod mõisteti rahvusvahelise üldsuse poolt hukka.. Selle võitluse põhiraskust kandnud NSV Liit osutus Euroopa vabastajaks natsismist. Paraku ei toonud see vabastamine Ida- ja Kesk-Euroopale mitte vabadust, vaid ühe totalitaarrežiimi asendumist teisega. Sellegipoolest muutus legend NSV Liidust kui „vabastajast” aastakümnete möödudes kirjanduses, meedias ja avalikus arvamuses aina tugevamaks ning on täna nii venelaste kui ka suure osa lääne-eurooplaste hulgas sügavalt juurdunud.

Tänapäeval püsib legend Läänes peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on traditsioon alati iseenda põhjus ja selle muutmine vajab eriti mõjuvat põhjust. Teiseks vajab lääne rahvaste enesekuvand, rahvuslik identiteet selgitust või vabandust tõsiasjale, et II maailmasõjas võideti küll üks mõrvarlik režiim, kuid vaid teise samaväärse režiimi kaasabil, kusjuures viimasele jäeti tasuks oma abi eest terve Kesk- ja Ida-Euroopa – tapmiseks, röövimiseks, vägistamiseks ja piinamiseks. Aeg töötab siin siiski ajaloolise tõe kasuks. Mida rohkem on aega möödas II maailmasõjast, seda suurem on lootus, et Lääne-Euroopa rahvad julgevad oma ajaloole ausalt otsa vaadata. Kuid kahtlemata on siin vaja aastakümnetepikkust vaevanägemist.

Venemaal püsib legend peamiselt ühel, kuid see-eest väga mõjuval põhjusel: „vabastaja” kuvand on ainus võimas ideoloogiline kapital, mis Venemaal ja venelastel Lääne ees on. Just see kuvand tõstab Venemaa võimaliku paariariigi staatusest rahvusvahelise kogukonna respekteeritud liikmete hulka – koostoimes Venemaa suuruse, energiarohkuse ja tuumavõimekusega. Venemaa kui vabastaja kuvand aitab Schröderi-taolistel Lääne poliitikutel (kes on sisuliselt sama kollaborantlikud kui Pétain või Quisling) petta ennast ja avalikkust ning toita sellega Venemaa unistust taas maailmavõimuks tõusta.

 

Sahtlisse jäänud isiklik olukorrahinnang 2014. aasta kevadest

Sarnased postitused