Ühiskond Vastasseisud
Lauri Vahtre

Vastus Saartsi vastusele: ärge müüge patentravimi pähe searasva

12/02/2017
Jaga

Kõiki Tõnis Saartsi vastulause huviväärsusi kommenteerima hakata läheks pikale.
Seepärast piirdume mõne kopsakamaga, mis võiks huvitada teisigi.

Saarts väidab: «Kui mina lähtun konstruktivismist (ühiskondlik reaalsus on meie peas ja läbi eri kõnelemisviiside ehk diskursuste, konstrueeritud), siis Vahtre on essentsialist (kõikidel asjadel on oma eripärane kaasasündinud olemus ja loomus).» Väite teise poole on ta võtnud laest. Ma pole iial midagi sellist mõelnud ega öelnud. Olen vaid
öelnud, et kõik ei ole konstrueeritud, mis on hoopis teine asi. Paraku Saarts miskipärast arvab, et kui inimene ütleb «kõik kassid ei ole hallid», siis ta ütleb «halle kasse pole olemas». Loogikaõpetaja paneks sellise võrdsustuse eest kahe. Kuid kahemees ajab oma jonni edasi ja nimetab mind korduvalt essentsialistiks, kelle jaoks inimtekkelisi sotsiaalseid konstruktsioone ei eksisteeri. Ehkki tunnistan korduvalt oma kirjutises konstruktsioonide olemasolu.

Edasi läheb veel piinlikumaks. Saarts esitab laest võetud väite, et Vahtre arvates eestlaseks sünnitakse (ehk teisisõnu: peab eksisteerima eestlase geen), ja esitab omaenda justkui alternatiivse seisukoha rahvuse olemusest – eestlaseks saadakse läbi kultuuri. Ainult et see tema seisukoht on nagu minu pealt maha kirjutatud. [1]
Kui Ernesto Laclau [2] ja Chantal Mouffe’i [3] mitteteadmine võib olla akadeemiline ignorantsus, siis oponendile väidete omistamine, mida too iial esitanud pole – olles öelnud lausa vastupidist –, on päris kindlasti akadeemiline alatus. Isegi kui see juhtub teadmatusest. Kedagi õpetama tulles oleks mõistlik enne järele uurida, mida too teine arvanud ja kirjutanud on. Või ei ole tarvis?

Saarts ütleb: «Ei tasu otsida tõde ja tegelikkust.» Sel juhul jääb arusaamatuks, miks ta püüab eesti rahvale selgitada, kuidas asjad Eesti ajaloos «tegelikult» käisid – kui tõde ja tegelikkust otsida ei tasu? Loogilisem oleks öelda see lause ja suu igaveseks sulgeda. Saartsi väide, et konstruktsionism ja essentsialism on ühitamatud, meenutab usufanatismi, sest mingit tõestust ei ole ega saagi olla. Neid kaht ühendab iga surelik iga päev, püüdes iga nähtuse puhul selgust saada, mis see «päriselt on» ja teisalt mida inimesed sellest «asjast arvavad». Ka Saarts arvab salamisi nõnda ja näeb vastulauses pikalt vaeva, selgitamaks, mida ta tegelikult mõtles ja mida tema lausest arvati; kusjuures arvati muidugi valesti. Mis on iseenesest naljakas inimese puhul, kes äsja postuleeris, et kõik on konstruktsioon ja ainult konstruktsioon, järelikult valesti polegi võimalik aru saada, sest üks arusaamine pole halvem teisest ja tegelikkust otsida ei tasu. Võib koguni tekkida mulje, et Saartsi näol on tegemist kapiessentsialistiga, kes usub, et tema tekstil on olemas eripärane kaasasündinud olemus ja loomus. Ai-ai.

Oma vastulause lõpus küsib Saarts, kas kritiseerisin teda poliitiku või ajaloolasena. Vastus on: ei esimese ega teisena. Kõigest kodanikuna, kes tunneb kohustust sekkuda, nähes, kuidas turuplatsil juba pikemat aega müüakse inimestele patentravimi pähe searasva, millele on lisatud tilk lõhnaõli.

[1] Vt nt L. Vahtre, Suur pettumus (2002 ja 2016) ja «Lauri Vahtre: Kust eestlased tulevad» (leitav ka siinses blogis)
[2] Ernesto Laclau (1935-2014) – Argentiina poliitikateoreetik
[3] Chantal Mouffe (sündinud 1943) – Belgia poliitikateoreetik

 

Ilmunud Postimehes 12. veebruaril 2017

Sarnased postitused

Üllas nooruk Ahto ehk politruki lõrin

16/10/2020

 

Ahto Lobjaka laimavad süüdistused rassismis osutavad suuremale ohule kui kellegi maine hävitamine. Selliste süüdistuste taga on soov kehtestada demokraatlike vabadusteta hirmuühiskond.

 

Kuulates viimast vestlussaadet Lobjakas vs Vooglaid valdasid mind vastuolulised tunded. Tervelt pool saatest oli pühendatud küsimusele, kas Lauri Vahtre on rassist või mitte. See saatepool kujunes raskeks katsumuseks tervele mõistusele. Varro Vooglaid oli ära tüdinenud Ahto Lobjaka sellesisulistest märkustest ja võttis teema üles, nõudes oponendilt selgitust, mis alus on tal selliseks väiteks. Paarikümneminutise heietamise järel selgus, et alust polegi, on vaid Ahto Lobjaka veendumus, et Vahtre on rassist, sellepärast et ta on rassist. Vastuväiteid kuulda ei võetud.

Mina ei pea ennast ühe kärkiva politruki ees õigustama. Kui Ahto Lobjakas mu laimamist ei jäta, pean ta ilmselt kohtusse kaebama, ehkki heameelega tegeleks muuga. Laimamine on Eestis seni veel keelatud, vähemalt sai see mu enda osalusel põhiseaduse teise peatükki sisse kirjutatud. Aga see selleks.

Kuid on ka publik, kelle hulgas võib-olla mõni arvab, et kus suitsu seal tuld, ja kui Vahtre just lausrassist ei ole, siis natukene ikka. Neile tahangi öelda: ei ole natukene ka. Olen seda korduvalt väljendanud nii suuliselt kui kirjasõnas, kirjutades muuhulgas, et mustanahaline eestlane on täiesti võimalik, ehkki harukordne. Või et mulle on täiesti vastuvõtmatu, kui minnakse tundmatu inimesega norima lihtsalt sellepärast, et ta on neeger. Lisaks märgin, et minu veresugulaste ja hõimlaste hulgas on esindatud kõik tähtsamad rassid, ühtlasi kümmekond rahvust. Võite mind uskuda – rassist sellist olukorda välja ei kannataks, ta hüppaks meeleheites merre. Ma ei tunne selleks mingit vajadust.

Kuid Ahto Lobjaka hoiak ja tegevus, mille varjamatuks eesmärgiks on hävitada mu maine ja mind n-ö kodanlikult hukata, väärib siiski tähelepanu, sest see ei ohusta üksi mind, vaid meid kõiki. Piisab vaid demokraatial veidi hajuda, kui politrukkide näpuviibutuse peale algab täiemahuline nõiajaht. Ärge arvake, et näen asjata kolle. Lobjakas ütles vestlussaates selge sõnaga, et minusugused tuleks vallandada ja põlu alla panna – mis kahtlemata juhtukski, kui võim oleks tema käes.

Milles seisnes minu „süü“? Süü seisnes selles, et kirjutan ja räägin päris maailmast ja päris inimestest, aga mitte sellest ulmeühiskonnast, mis on ennast sisse seadnud Lobjaka ajus, ja mille ehitamine on sama idiootlik ettevõtmine nagu kommunismi ehitamine. Lobjakas ongi sajaprotsendiline nõukogude inimene: tegelikkus tuleb asetada ideoloogia Prokrustese sängi ja kõik, mis ei klapi, maha raiuda. See tähendab, kas hävitada või maha vaikida. Nõukogude Liidus ei saanud rahvuslikke pingeid kuidagi hallata ega leevendada, sest ametlikult neid polnud. Nende olemasolu ei tohtinud tunnistada, ja sinna see liit läkski. Nii üritab käituda ka üllas nooruk Ahto Lobjakas, igatsedes tagakiusamist kõigi suhtes, kes vaid konstateerivad rasside olemasolu. Välja arvatud muidugi juhul, kui karjuda Black lives matter! – sellisel juhul lubab meie politruk armulikult rassidel eksisteerida ja karjub ise kaasagi. Nõukogude inimesega ühendab Lobjakat lisaks ka kalduvus olümposliku üleolekuga see või teine isiku „ajaloo prügikasti“ mõista. Kes mäletab N Liidu lõppu, see teab, kes lõpuks millises kastis maandus.

Minu sõnavõttude mõte on tegelikult lihtne: vaadakem endasse ja mõistkem, mis on inimesele loomuomane, mis mitte. Umbusk kõige võõra suhtes on meisse sisse kodeeritud, selles pole midagi häbiväärset, seda leides ei pea tingimata Kaposse iseenda peale kaebama jooksma. Kasvatatud ja kultuurne inimene (selle sõna õiges tähenduses) suudab selliseid tunge ohjeldada, kuid selleks tuleb esmalt nende olemasolu tunnistada. Mitte maha vaikida ja endasse peita, et siis elada viitsütikuga pommi otsas. Ainult tõde teades ja tunnistades on lootust ohjata rassismi ja primitiivset natsionalismi. Kuulutades iga väiksemagi ebaluse võõra suhtes või pisimagi rahvusliku meelsuse ilmingu tagurlikuks ja atavistlikuks petame vaid iseennast ning projekteerime tulevikku kataklüsme. Nagu ka siis, kui uksed migratsiooni ees täiesti valla lööme, hõisates vaid „Tere tulemast!“ Olen kõige selle eest hoiatanud juba oma kolmkümmend aastat ja kavatsen edasi hoiatada. Kuni lastakse. Ahto Lobjaka suguste võimuletulek oleks just see, millest pääsemiseks me korraldasime laulva revolutsiooni, ja seda ei tohi reeta – kaalul on nii rahvuslik kui igaühe isiklik vabadus.

Lõpetuseks lühidalt Ahto Lobjaka kombest tituleerida mind irooniliselt üksnes „doktor Vahtreks“. Nimelt niipalju, et olen elu jooksul tähele pannud, et akadeemilised kraadid tekitavad elevust ja kihistamist eeskätt kadedate ning piiratud mõistusega inimeste seas.

 

Ilmunud Postimehes 16. oktoobril 2020

Tõde ja konstruktsioon

01/12/2017

Kes meist poleks kuulnud, et igaühel on oma tõde. Või et rahvus, rass ja sugu on
konstruktsioon. Kõik me teame, et see, mis on ühe jaoks lohk, võib teise jaoks olla
muhk, ja mõlemal on õigus.

Me teame, et see, mida meie tajud esitlevad meile tõena, võib olla illusioon (nt fatamorgaana). Või et meie arusaamades rahvuse, rassi ja soo kohta on palju konstrueeritut, kokkuleppelist, ajastuomast, mis mõnel teisel ajalooetapil ei kehti põrmugi ja mida ei saa järelikult pidada igikestvaks tõeks. Klassikaline näide on muidugi naisest kui vältimatult KKK (Kinder, Kirche und Küche) külge aheldatud olendist, sest – ennäe – on võimalik ka hoopis teistsugune naine. Ja lõpuks teame arvukaid juhtumeid, kus ajalooline tõde – kuidas asjad „tegelikult“ toimusid – osutus uute allikate valgusel hoopis teistsuguseks ja miski justkui ei garanteeri, et mõni
järgmine avastus sedagi pilti pea peale ei pööra.

Tõde

Kuid nagu kõigi triviaalsuste puhul tavaks, leidub ikka inimesi, kes on valmis need kreeka ja ladina sõnatüvedesse mässima ning absurdini viima. Üks selline absurdsus on väide, et tekstil või reaalsusel on sama palju interpretatsioone, kui on nägijaid-lugejaid-tajujaid, ning et üks interpretatsioon pole teisest parem. Sellise väite esitamine tähendab, et kujundlik, üle vindi keeratud tavatarkus („igaühel oma tõde“) on pööratud sõnasõnaliseks. Igaühel oma tõde, mis on päriselt tõde, ja need ongi juba denitsiooni järgi võrdsed. Järelikult meie kõigi tõed on
võrdsed. Eriti kergekäeliselt tarvitatakse sellist suhtumist ajaloolise tõe suhtes, mille puhul on saavutatud enam-vähem üldine arvamus, et üht, teistest õigemat ajaloolist tõde ei eksisteerigi. Kõik, kes midagi ajaloo kohta väidavad, teevad seda omalt positsioonilt, teatava eesmärgiga jne, mis muudab nende tõe vaid üheks paljudest võimalikest.

Tulemused on umbes samad kui pöörata sõnasõnaliseks ülekeeratud vindiga tavatarkus, et inimene on inimesele hunt või et varga peas müts põleb. See tähendab – mõttetus.  „Tõdede võrdsuse“ mõttetuse demonstreerimiseks on mitu võimalust. Võib näiteks esile tuua tõsiasja, et kõik interpretatsioonid praktikas ei tööta. Näiteks kui te interpreteerite hernesuppi järjekindlalt šampoonina, siis jätab abikaasa teid tõenäoliselt maha. Kui interpreteerite
lähenevat autot kaugeneva autona, võib tagajärg olla veel kurvem – et teie jätate maha nii abikaasa, lapsed kui ka terve maise ilma. Isegi väga tugeva iseloomuga sotsiaalkonstruktivist keedab kohvi ikkagi kohvist, mitte näiteks kruusast, ehkki teoreetiliselt peaks väide „see siin on kohv“ võrdse eduga kehtima kõige kohta, mida keegi arvab heaks kohviks nimetada. Kõigi nende näidete peale leiaks järjekindel konstruktivist siiski enam või vähem vaimuka
vastuväite. Lähenev auto on kellegi teise jaoks kahtlemata kaugenev ning isegi supp võib mingi manipulatsiooni abil osutuda šampooniks, ja see oleks vaid järjekordne tõend, et „kõik on suhteline“. Ja et oponendi vastuseis sellele sedastusele tuleneb lihtsalt subjektiivsest vastumeelsusest või mis veel mõjuvam – tema vaimsest piiratusest, mis ei luba näha suurt pilti ja universumi üldist olemust.

Seepärast tasub tähelepanu juhtida teisele viisile, kuidas näidata tõe suhtelisuse dogma mõttetust. See on täiesti veekindel ja pealegi märksa lõbusam kui targutamine lohkude ning muhkude üle.  Nimelt sisaldab iga lause eeldust, et on olemas tõde, mille suhtes teised tõed on kõigest „tõed“ ehk silmapetted ja eksitused. Iga lause – ka kõige veendunuma tõeeitaja lause. Kõnealune tõde sisaldub selles lauses eneses. Iga lause peab tõeseks iseennast. Kui konstruktivist ütleb, et tõde on üksnes kokkulepe, siis ta väidab midagi. Ta ütleb, et „nii on“. Ja et see, kes arvab, et
ei ole kokkulepe, eksib, sest et „nii ei ole“.

Öeldu tundub paradokslemisena, kuid demonstreerib ilmekalt tõetuseõpetuse olemuslikku skisofreenilisust. Mida arvaksite inimesest, kes karjub teile kõrva: „Sa ei kuule mind! Kas kuulsid?“ Või siis korrutab: „Saa aru, sa ei saa minust aru. Kas said aru?“ Antud juhul siis: „Tõde on kokkulepe! Jäta see meelde, sinu arvamust siin ei küsita – tõde on kokkulepe!“

Võib-olla üritab konstruktivist end välja keerutada, öeldes, et tuleb vahet teha tõe ja „tõesuse“ vahel. Ärge laske end eksitada. Tõesus ei tähenda muud kui tõelevastavust ehk vastavust tõele, mis toob meid alguspunkti tagasi. Tõde on nagu kleepuv kommipaber näpu küljes, millest ei saa kuidagi lahti. Või nagu ajakirjanik, kes astub aknast sisse samal hetkel, kui ta uksest välja visati. Eelduseta, et miski on tõde (või tõene), ei saa moodustada ühtki lauset. Mis ei tähenda veel, et tõde peaks tingimata olemas olema. Meie lihtsalt ei saa elada, mõelda ega suhelda ilma selle
olemasolu eeldamata.

Nagu näete, sisaldavad ka kaks viimast lauset kirjeldatud kommipaberit. Me eeldame, et asjad on täitsa iseseisvalt kuidagi, sõltumata igasugustest kokkulepetest, kuid arukate inimestena teame, et asi on küll asi, aga see, mida temast arvatakse, on iseasi. Seda viimast nimetavad merevahu teaduslikud koordineerijad konstruktsiooniks.

Konstruktsioon

Nagu nägime, on sotsiaalkonstruktivism tõetuseõpetusega lähedalt seotud. Konstruktivistid väidavad selge sõnaga, et „ei tasu otsida ka tõde ja tegelikkust: kõik see, mida me enda ümber näeme, on kinni meie enda mõtlemises ja meie enda loodud tähendussüsteemides ja diskursustes.“ (Tõnis Saarts, Sirp, 3.02.17)

Siin puutumegi kokku selle hämmastava mõtlemishäirega, mis sunnib mõnd inimest väitma, et rasse, rahvaid ega sugusid ei ole „olemas“, tegemist on konstruktsioonidega, st inimeste omavahelise kokkuleppega, kuidas mingit nähtust mõista ja mõtestada. Mõtlemishäirega selle poolest, et juba doktriini lävepakul satume ületamatutele loogilistele vastuoludele.

Vastuolud algavad väitest, et mingit nähtust mõista ja mõtestada võib põhimõtteliselt ükskõik kuidas, piisab vaid kokkuleppest. Kuid mis sellisel juhul üldse on see nähtus ise? Mismoodi mõjub see seedimisele või atmosfääri koostisele? Selleks, et millegi mõtestamises kokku leppida, peab see miski kõigepealt, ilma igasuguse kokkuleppeta, olemas olema, mis aga eeldab, et tal on ka mingid meie arvamustest sõltumatud omadused.

Näiteks on naised keskmiselt lühemad kui mehed. Ortodoksne konstruktivist ütleb nüüd muidugi, et ka „mehed“ ja „naised“ on konstruktsioon, aga Y-kromosoomlaste keskmine pikkus jääb sellegipoolest kõigis sootsiumides väiksemaks kui sama sootsiumi X-kromosoomlaste pikkus. Konstruktivist pistab siinkohal vahele, et sugude piires varieerub pikkus märksa rohkem kui sugude vahel, kuid sellega räägib ta ennast ainult sisse – mis sood? Neid ei pidanud ju olemas olema? Lisaks ei tee varieeruvus põrmugi valeks lauset, et „mehed on (keskmiselt)
pikemad kui naised“.

Lõpuks peab konstruktivist ilmselt möönma, et tema kõneles ikkagi kõigest meie arusaamadest, milline üks õige X-kromosoomlane peaks olema – et me omistame neile seda, teist ja kolmandat, mis on vaid hoiak, arvamus, eelarvamus. Jah, aga kus siin uudis on? Inimesed on teadnud aastatuhandeid, et on olemus ja on arvamus. Triviaalne.

Ühtlasi ilmneb, et tegelda tuleks hoopis küsimusega, kus asub reaalsuse ja kokkuleppe piir ehk kus lõpeb asi ise ja kus algab see, mida temast arvatakse. Ja kui palju arvamuses on seda, mis 1) tuleb vältimatult asjast endast, ning kui palju seda, 2) mille osas me võime kokku leppida nii ja teisiti. Sellist analüüsi kardavad sotsiaalkonstruktivismi maaletoojad nagu tuld, rippudes kinni võluvormeli küljes – „kõik on konstruktsioon“.

Arusaadav. Rahulik analüüs välistab näiteks võimaluse lajatada, et „rahvus on konstruktsioon“. Tuleks hoopis hakata uurima, mil määral paratamatu, mil määral konstrueeritud. Millega kaoks võimalus suvalist inimest või ideed üleolevalt natslikuks või rassistlikuks tembeldada. Ja paljud tublid merevahuanalüütikud kaotaksid oma võluriided nagu ahned naised Bulgakovi „Meistris ja Margaritas“.

Iseküsimus on, miks mõni kardab paaniliselt üldistusi, nagu eestlane või neeger. Tegemist on tingitud refleksiga, mis sunnib lauset „rassid on olemas“ kuulma lausena „tapke neegreid“.[1] Refleksid on kasulikud asjad, kuid ratsionaalses arutelus võiks kasutada närvisüsteemi muid võimalusi. Okaspuude ja lehtpuude eristamine ei tähenda üldse soovi üht kahest välja juurida.

Pealegi ei ole üldistustest nagunii pääsu, iga nimisõna on üldistus. Ja iga lause, mis püüab mõistete piire hägustada või olematuks väita, kubiseb ise mõistetest ja nende piiridest.

Võtke varas kinni

Oma väidetes kõige konstrueeritusest teeb sotsiaalkonstruktivism sama kapitaalse loogikavea kui tõe eitaja oma tõega selle kohta, et tõde ei ole. Väide „kõik on konstrueeritud“ peaks laienema ju ka sotsiaalkonstruktivismile endale. Sotsiaalkonstruktivism on nagu varas, kes karjub tänaval „võtke varas kinni!“ ehk teiste sõnadega: tegemist on ideoloogiaga, mis süüdistab küll rahvuslasi, küll konservatiive, küll „uusreaktsionäärlasi“ võimuahnes
konstrueerimises – tegeldes ise just sellega.

Sama metoodikaga tuleks vaadelda ka sotsiaalkonstruktivismi üksikuid postulaate. Tõsimeelne tervemõistlane ei tule võib-olla selle pealegi, et peale asjade olemasolu võib konstrueerida ka nende puudumist. Nagu hallutsinatsioon, mis võib tähendada olematu kaelkirjaku nägemist, aga ka olemasoleva kaelkirjaku mittenägemist. Nii et võib rahumeeli väita: rassi, rahvuse ja soo (samuti ka tõe) konstruktsiooniks kuulutamine on ise puhtakujuline sotsiaalne konstruktsioon, mis tõepoolest teenibki – nagu teooria ütleb – kellegi hegemoonia kehtestamise või säilitamise huve. Kelle? Kelle huvides on konstrueeritud teooria, et (meie) rahvus on
konstruktsioon?

PS. Jään huviga ootama järjekordset oponenti, kes põrutab kõigepealt, et Vahtre ei tea midagi, Vahtre eksib, ja seejärel asub usinalt kaitsma doktriini, mille kohaselt igaühel on oma tõde ja kõik tõed on võrdväärsed. See lisaks kaamosele vürtsi.

1 Siin on viidatud Ahto Lobjakale, kes demonstreeris kõnealust refleksi 2015. aastal Twitteris ja uuesti eriti reljeefselt 2020. aastal vestlussaates Varro Vooglaiuga

 

Ilmunud Postimehes 1. detsembril 2017

Sellest artiklist sai alguse laiem diskussioon, millest suurem osa on koondatud Rein Raua toimetatud kogumikku “Tegelikkus ja sotsiaalsed konstruktsioonid”, Tallinn, Salvaja 2018  kogumikku Paraku ei mahtunud sellesse väljaandesse siinse blogipidaja kirjutis “Kas inimene loob iseennast?”, mis ilmus ajakirjas Akadeemia, aga on õnneks leitav ka käesolevast blogist.