Lipsas läbi uudis, kuidas keegi Jüri Kivit on kohtu all Eesti hümni mõnitamise pärast ja kuidas kohus peab nüüd pikalt-laialt selgitama, kellele tehti kahju ja kui palju ja kas ikka tehti.
Absurd. Jüri Kivitit ma tean, talusin kunagi mõnda aega, kuni tüdinesin, FB-s tema ilkumist nii minu, Eesti riigi, eesti rahva kui üldse kõige eestiliku üle. Muide, kui noor olin, nimetati sellist tegevust mölisemiseks. Ühesõnaga, mingite isiksusprobleemidega inimene valas oma probleeme teiste kaela, saades selleks võib-olla lühiajalist kergendust. Teatud piirini oli tal selleks kahtlemata põhiseaduslik õigus. Kuid üksnes teatud piirini. Rahvuse ja riigi sümbolite avalik teotamine on kõikjal maailmas keelatud, nii demokraatlikes kui ebademokraatlikes maades. Mitmel pool on liberalismiga küll justkui ogaraks mindud ja keelud on hakanud murenema, mis harmoneerub roppuse ja labasuse levikuga avalikus ruumis. See selleks.
(Ärge ainult uskuge oma suure liberalismiga poosetavate ärklejate juttu, kes väidavad, et tõeliselt vaba ongi see riik, kus lippu võib põletada ja vapi peal jalgu pühkida. Needsamad ärklejad panevad omaenda pühade sümbolite teotajad viivitamatult häbiposti, riputavad võlla ja kisuvad neljak, sest nad ei kaitse mitte vabadust, vaid oma tõde, mis on teiste omast selle poolest parem, et on ainuõige.)
Kui Jüri Kivit oleks Venemaa kodanik, saaks ta välja saata sinna, kus on tema koht ja kus ta võiks “hullumeelsest Eestist” olla nii prii, nii prii. Aga tõenäoliselt on ta Eesti kodanik. Sellist ei saa saata mujale kui vanglasse, mis teeks tühisest tolast märtri, või p(…)se, viimast paraku üksnes metafoorselt. Mis on muidugi kahetsusväärne, sest niimoodi inimene ei õpigi. Sellega seoses teen ettepaneku käivitada suurepärane rahvusvaheline algatus:
RIIGIVABADE TSOONIDE LOOMINE PLANEEDIL MAA
No hakatuseks võib-olla Euroopas. Kui Euroopa riigid suudaksid kokku leppida ühe tsooni loomises, mille jaoks mõned suuremad loovutaksid no kasvõi paarkümmend ruutkilomeetrit, siis võiks seal kehtestada rangelt olematu valitsusvõimu ja elukorralduse. Ühesõnaga, seal ei oleks mitte mingisugust riiki, ei Eesti oma ega ühtki teist, ei ainsatki ametnikku, ei ainsatki politseinikku, keegi ei nõuaks kuskil mitte sõnakestki riigikeelt, keegi ei korraldaks laulupidusid, keegi ei kohustaks kedagi mingeid makse maksma, poleks liikvel ühtki hulluksläinud poliitikut, keegi ei jagaks julmi ja ebaõiglasi peretoetusi, mis naisi pliidi külge aheldavad. Ühesõnaga, puuduks kõik see, mida Jüri Kiviti taolised pilkavad, põlgavad ja mõnitavad – ei mingit (rahvus)riiki, kohustuslikku keelt ega kultuuri. Ma ei pea vist lisama, et nimetatud tsooni peab ümbritsema hästi kõrge ja kõrgepingega täidetud tara. Ikka selleks, et rahvusriigi julmused tsooni vabadustarmastavaid asukaid ahistama ei tükiks.
Nõndamoodi võiksid oma jürikivitid sinna saata kõik vastavas kokkuleppes osalevad riigid. Tsooni asukad saaksid nautida riigivaba elu kuni elutegevuse lõppemiseni või kuni mõni härda südamega riik nende anumist kuulda võtab ja nad siiski oma tiiva alla laseb. Klausliga, et kui jälle ei meeldi, siis saadetakse tagasi ja seekord lõplikult.
Kas pole hea idee?