Tsensuurivabalt Ühiskond
Lauri Vahtre

Tsensuurivabalt 16.03.2023

16/03/2023
Jaga

Vaadeldes rändavaid pilvi, ups, vaadeldes vikerkaarekoalitsiooni rassimisi raha „leidmisel“ ja maakera seest teise maakera välja urgitsemisel, hiilib hinge kahtlane tunne, et küll minu koduerakonnal (mis on vanast armust ikka Isamaa) seekord vedas. Vedas ka mul endal. Mind ei ole Toompea lossis, kuhu ma olen matnud liigagi palju aastaid oma hinnalisest elust, ja mu erakonda ei ole Stenbocki majas raha leidmas. Või otsimas, visalt nagu Pipi spunki. Pole vaja tõtt vahtida inimestega, kelle arvates naine võib olla mees ja mees võib olla naine ning nad mõlemad võivad samal ajal olla ka iseenda vanavanemad. Vahtida tõtt ja mitte välja öelda, et nad on – ee – alternatiivse vaimse tasemega. Selline olukord oleks raske, sõbrad, nii raske. Ja kui sellises olukorras olema ei pea, siis on jällegi nii kerge, nii kerge.

Päike hakkab lausa heledamalt paistma.

Üks asi teeb muret ka. 2033. aastal peaks kõik elamud olema mingis klassis, kuuldavasti d-klassis, aga ma pole kindel, kas ma oma vana armsat rehielamut veel selles vanuses (ikkagi sada aastat) enam koolipinki vedada jõuan. Ise olin küll d-klassis tervelt kaheksa aastat (see oli tol hallil ajal, 1967-1975, kui käisin Tartu 5. keskkoolis), aga seda vist ei võeta arvesse. Nii et siis nad tulevad, aastal 2033, ja viivad mu vangi, naise ka, ja panevad maja põlema. Või ei pane? Aga kuidas teisiti? Kuidagi tuleb ju direktiivi täita. Kui maja püsti jätta, siis nagunii ronib keegi sisse elama ja säh sulle siis d-klass. Maakera atmosfäär lämbub, mandrite triivimine peatub, meri tõuseb üle kallaste.

Peab vist püssi ostma.

Sarnased postitused

Vabadus, see vabadus

21/07/2020

Pole kallimat ja ilusamat asja kui vabadus. Selle mõistmiseks ei pea olema ilmtingimata Sandor Petöfi austaja, seda mõistab iga südamega inimene, eriti hästi veel see, kes on kogenud, mida tähendab olla vabaduseta. Ning kes on tundnud vangist vabanemise joovastust. Balti ketis seistes me skandeerisime: „Vabadust! Vabadust! Vabadust!“ Ja vabaduse me justnagu saime. Nüüd aga teevad ennast rahvuse eliidiks kuulutanud valeprohvetid kõik, et me skandeeriksime: „Vabandust! Vabandust! Vabandust!“ Nad näitavad aktiivselt eeskuju ja nõuavad, et nendega ühinetaks. Me olevat kõik väga süüdi.

Kuidas me kõigest kolmekümne aastaga niikaugele oleme jõudnud? Balti ketis nõudsime vabadust, aga me nõudsime sellega taga eeskätt oma rahvust, iseolemise õigust. Need kaks langesid kokku, üks polnud mõeldav teiseta. Balti ketis ei seistud soovahetusoperatsioonide riikliku rahastamise nimel, vaid selle nimel, et eesti lapsed eesti keeles rääkimise eest enam peksa ei saaks. Kui veidi lihtsustada. Aga umbes nii see oli, eesti rahva lükkas käima ikkagi reaalne oht Eestis vähemusse jääda, ja kui me tollal julgesime oma rahva eest välja astuda, siis peab meil olema julgust seda mäletada ja toimunud asju õigete nimedega nimetada, ka tagantjärele. Poliitkorrektsust põrgusse saates.

Kui olime oma rahvusliku vabaduse kõigi üllatuseks taastanud ja laia maailma läksime, selgus paraku, et oleme oma paleuste ja põhimõtetega pisut vanamoodsad. Et mitte öelda vuih. Meid taluti, aga seljataga kirtsutati nina. Natsionalistid. Kindlasti kibelevad nõrgemaid rõhuma. Sestap saatis Lääne poliitiline establishment, keda ei olnud meie rahvuse tapmine pool sajandit põrmugi häirinud, viivitamatult siia oma missioonid ja emissarid, kes pidid tagama, et me oma natsionalismis kellelegi liiga ei teeks.

Kiirelt kasvas ka Eestis peale põlvkond, kes teadis, mis Läänele meeldib ja kähku ära õppis, kuidas rahvustundeid üleoleva muige saatel või ka ilma selleta põlastada. Põlastuse vundamendi moodustab peen ja mitmeharuline teooria, mille tüveks on marksistlik tees, et rahvused on kellegi huvides 19. sajandil sihipäraselt konstrueeritud nähtused. Nende aeg olevat ümber ja nii nagu progressiivne inimkond peab vabanema kapitalismi ahelatest, nii peab ta vabanema ka rahvuse ahelatest. Selle tüve ümber püüdleb päikest nüüd juba tuhat õit, üks ilusam kui teine, pakkudes tööd ja kuulsust tuhandetele akadeemilistele petistele.

Kõik see on kestnud juba aastaid ja asi, mille eest vabandada tuleks, on ikka olnud rahvus. Marksismi ja antirahvuslusega koketeeriv meedia on rahvustundeid kord varjatumalt, kord avalikumalt, kuid järjekindlalt halvustanud, eesmärgiga ausameelseid patrioote iga hinna eest solvata, pilgata, alavääristada ja natsismisildiga õnnistada. Mis sünnib? Miks on see epideemilised mõõtmed võtnud? Miks toob Eesti Rahvusringhääling oma arvamusküljele Mikk Pärnitsa taoliste fantaasiaid? Viimatise juhtumi järel väideti, et tegu oli tööõnnetusega ja artikli pani üles praktikant, aga siis tekib küsimus, kust tulevad sellised praktikandid. Abikoolist? Või siiski mõnest ülikoolist? Kes on need õppejõud, kes selliseid praktikante koolitavad?

Ent kuna rahvustunnete halvustamine käis kõik see aeg justkui vabaduse nimel, tekkis ohtlik illusioon, et vabaduse endaga on meil asjad siiski hästi ja aina paremaks lähevad. Et on vaid tekkinud ootamatu vastuolu vabaduse ja rahvuse vahel. Pisut ajalugu tundev pseudoliberaal võis siinkohal isegi ironiseerida: mis siin ootamatut on? – juba Kingissepp teadis, et mis ühele iseseisvus, see teisele ike. Ja et Vabadussõda, mis pidi justkui tooma vabaduse, tõi hoopis ahelad. Selline ironiseerimine laulaks aga nii ilmselt üht nooti stalinismi, küüditamiste, hävituspataljonide ja Rein Ristlaane kahe emakeele poliitikaga, et sedasorti leksika jäetakse kõrvale. Selle asemel heidetakse teravmeelset nalja rahvusliku rividrilli, kohustusliku kamasöömise ja emaduse kaelamäärimise üle, mida kurjuse jõud kuskil organiseerivat. Ja kui ei organiseeri, siis kindlasti tahavad organiseerida. Mille eest neid peab tabama progressiivsete inimeste (st antirahvuslaste) õiglane viha.

 

MITTE AINULT RAHVUS

Paraku ei piirdu progressiivsete inimeste viha rahvusega. Rahvuse juurest jõuti nii Läänes üldiselt kui ka Eestis kiiresti muude nähtusteni, mis pidavat inimest ahistama ja tema vaba eneseteostust takistama. Näiteks sugu. Jutt ei käi enam sellest, et miks ei võiks naine olla kooliõpetaja (mille üle vaieldi 19. sajandil) või kirikuõpetaja (mille üle vaieldi 20. sajandil), vaid sellest, et miks peab naine üldse olema naine. Karjuv ahistamine! Selle küsimuse kiiluvees on välja arenenud terve omaette tööstusharu, mis oskab ühekorraga väita, et sugusid pole olemas ja et sugu saab muuta. Nn gender studies sildi all on kokku kirjutatud terve ookean lollusi.

Sama piirav kui sugu, on loomulikult ka rass. Jälle loogiline hookuspookus: rasse pole olemas, aga black lives matter. Tegelikult on piirav ja ahistav üldse kõik, mida on seni peetud looduse (bioloogia) poolt determineerituks. Miks peab inimene sündima naisest? Miks peab inimene sündima üldse teisest inimesest? Miks peab inimene surema? Karjuv ebaõiglus. Miks sõltub inimese eksistents hapnikust, süsinikust ja vesinikust? Miks me ei võiks töötada näiteks räni baasil? Või veel parem – üldse mitte millegi baasil?

Bioloogia seljataga ootab oma järge füüsika. Füüsikaseadused on kahtlemata ahistavad. Gravitatsioonijõud hoiab meid Maa küljes kinni ja selle vastu on inimkond kaua võidelnud, kusjuures kohati isegi edukalt (kui mõelda lennumasinaile). Nüüd oleks aeg see iganenud piirang aga lõplikult kaotada. Mis meetodil, eks seda näeb. Aga hakatuseks tuleks hakata häbistama, seejärel vangistama ja lõpuks hukkama neid, kes väidavad, et gravitatsioonijõud on alati olnud, on praegu ja on ka tulevikus ning selle vastu ei saa midagi parata.

 

IKKAGI VABADUS

Viin jälle asjad absurdi? Nii on minu kohta korduvalt väidetud. Aga, vabandust, sel viisil juba koheldakse neid, kes väidavad, et oma eripäraste omadustega on olemas rassid ja sood. Prognoosida selle mõistusevastase türannia süvenemist ei ole põrmugi kohatu. Sest sinnapoole ju asi kisub. Kui kõigi maade proletaarlasi tuli ühinema kutsuda, siis kõigi maade idioodid ühinevad kutsumatagi. Võib-olla meil tuleb ühel hetkel mõistus pähe, võib-olla antakse hullusele ühel ilusal päeval tagasikäik nagu anti 18. sajandil nõidade põletamisele, kuid … kunas? Kui palju mõtlevaid päid on selleks ajaks maha võetud?

Või öelgem veelgi otsesemalt: kui palju vabadust on selleks ajaks hävitatud. Sest

see, mis algas vabaduse kaitsmisena rahvusluse eest, on asunud hävitama vabadust ennast.

Meil on varsti aeg asuda uude Balti ketti ja taas karjuda: „Vabadust! Vabadust! Vabadust!“ Vabadust nimetada hunti hundiks, lonti londiks ja kanakarja kambakat kanakarja kambakaks. Vabadust otsustada, keda me oma koju lubame ja keda ei luba. Vabadust rääkida anekdooti eestlasest, venelasest ja juudist või mehest ja naisest. Õigust välja visata tädike, kes tuleb koolieelikutele nokulaule õpetama, ja noori hingi püüdev „transspetsialist“. Vabadust välja öelda, et mulle ei meeldi see, teine ja kolmas asi, näiteks rõveduste kunsti pähe kaelamäärimine avalikus ruumis. Või see, et minu linnaossa ehitataks mošee. Kas ma võin öelda, et see mulle ei meeldi? Kas ma võin nõuda ja tahta, et kui see ei meeldi minu linnaosa elanike valdavale enamusele, siis teda ei ehitatagi?

Kas olete tähele pannud, et neid vabadusi meil enam pole? Need on meilt vaikselt varastatud ja meie oleme sellel vaikides sündida lasknud. Hea küll, mitte päris vaikides, aga vastuporisemine on kostnud ikka kuskilt kõrvalkoridoridest, mitte avaratest hästisisustatud kabinettidest, kus lumehelbekesed üksteisele aukirju, medaleid ja meie ühist raha jagavad.

Vabaduse kiirenev kadumine on ära ehmatanud isegi teatud osa vanema põlve liberaalidest. Aga kes tegi? Ise tegi. Nii et pühkigu oma krokodillipisarad ära ja tundku lämbumisest rõõmu. Ees terendab hirmuühiskond. Me anname oma vabadust käest iga päev ja iga tund, nii lihtne see ongi. Pettes ennast naiivse lootusega, et see järeleandmine oli viimane. Ärge mitte lootkegi, ei ole. Te ei suuda ettegi kujutada, mida meilt kõike nõutakse, enne kui see hullus läbi saab. Parem siis juba kohe maoli maha visata ja kõige ning kõigi eest vabandust paluda. Kuigi tegelikult pole sellelgi mõtet, sest süüdi oleme ikka. Milline karistus meid tabab, seda otsustab mõni järjekordne hüsteeriline krõhva, kes teab, mis meile hea on. Ups. Vabandust.

 

Ilmunud teise pealkirja all Postimehes 21. juulil 2020

Tsensuurivabalt 25.02.2021

25/02/2021

Ennäe, kevad läheneb ja püksimaalijad juba jälle platsis. Kunstiajalugu tunneb selliseid hästi. Ikka juhtub, et saabub järjekordne puritaanlik epohh, rajatakse mingi ultrasünnis ühiskond või saab võimule mõni ülivaga valitseja, ja naksti maalitakse ka freskodel tiibu lehvitavatele alasti inglikestele püksid jalga. Sest muidu on vuih.

Oh, kuis meie sellist kitsarinnalisust, sellist mõistmatust, sellist rumalust pilkame ja naerame. Onju? Appi, kus harimatu mats, tema küsib – kus on lehm. Oh, milline viktoriaanlik silmakirjatseja, tema kahvatab, kui paljast nokut näeb. Sest kunst, seltsimehed, peab olema vaba. Kunst peab olema ka autentne. Ei tohi inglitele pükse jalga maalida. Olgem ikka eesrindlikud. Mida suuremalt ja selgemalt, seda eesrindlikum.

Ainult et nüüd maalime ise. Pükse nimelt. Eesrindlike kuraatorite ja kunstikriitikute taktikepi all. Seekord mitte pildile endale, vaid alla serva, kus on pildi nimi. Oli „Abessiinlane“, aga nüüd on „Samuel Petersi portree“. Kuraator Linda Kaljundi käskis ja kunstikriitik Rebeka Põldsam kiidab käteplagina saatel heaks, kirjutades, et selline lahendus rahuldab kõiki. Mis on juba hoopis kõva sõna, sest näiteks minu käest pole keegi küsinud, kas ma olen rahuldatud, küsitud pole ka minu venna Silveri ja sõber Tiidu, samuti sõber Marguse käest ning ma usun, et ka Samuel Petersi sugulaste käest mitte. Õigust öelda võiksid viimased üles võtta ühe parajalt tummise kohtuprotsessi: miks mingid eesti tädid lehvitavad ilma luba küsimata nende esivanema nimega? Inimõiguste rikkumine! Isikuandmete lekitamine! Privaatsfääri tungimine! Võib-olla kuskil on sada inimest, kes on sada aastat kiivalt varjanud, et nende esiisa Samuel Peters viibis 1903. aastal Tallinnas, see on mingi hirmus perekonnasaladus, ja nüüd…? Ai-ai-ai.

Kusjuures selgitamata jääb, mille poolest too „Abessiinlane“ on solvav. Kellele? Abessiinlane on seesama mis etiooplane. Midagi alavääristavat selles nimes ei ole. Kui keegi maaliks üles minu pea ja paneks allkirjaks „Eestlane“, siis oleksin ma saja aasta pärast teisest ilmast välja piiludes väga imestunud, nähes, et see on klassifitseeritud solvamiseks. Tegelikult ei ole midagi solvavat ka Viiralti „Neegri peas“, öelgu keegi kuskil mida tahes. Kui pildil on neegri pea, siis peabki pildi nimeks olema „Neegri pea“, mitte näiteks „Narva kosk kevadel“. Jah, see oleks küll solvav.

Aga mis see jutt aitab. Kes kangesti solvuda tahab ja ilma kohe kuidagi ei saa, solvub nagunii. Sellisele ei mõista muud öelda, kui et solvugu terviseks. Solvugu kohe vahetpidamata ja suurtes kogustes, aitab madala vererõhu vastu.

Ja veel. Kunstimuuseumi tulek ei ole kohustuslik, nii et kui välja ei kannata, mindagu kasvõi suusatama. Mõni muuseas ei tulegi. Maailmas leidub uske ja põhimõtteid, mille jaoks suur osa Euroopa kunstist alates selle sünnist on kõlblusvastane, et mitte öelda ropp. Antiikkunst, Michelangelo, Rubens, Modigliani – kõik. Kas peamegi nende pilli järgi tantsima? Võõpame pildid pruuni põrandavärviga üle?

Mine tea, viimati jõuame niikaugele ka. Raamatuid juba põletatakse, vabandust – tsenseeritakse, miks ei peaks järjekord ka kujutava kunstini jõudma. Nii et piltide ümberristimine oleks nagu väike sissejuhatus. Väike sähvatus silmapiiril enne täiemahulist tuulispaska, kui see nimetus kellelegi nüüd solvav ei ole. Kindlasti on.