anti-multi See väike Eesti Tsensuurivabalt
Lauri Vahtre

Tsensuurivabalt 2.02.21

03/02/2021
Jaga

 

 

Täna peaks kirjutama Tartu rahust, aga üks teine teema sõitis sisse. Tuleb siis minulgi nentida nagu Vabadussõja alguses nenditi, et tahaks teha küll üht, aga näe tuleb teha teist. Ja pealegi – kes teab, kas ta nii väga teine ongi, see teema nimelt.

Olge avatud. Avatus on hea. Suletus on paha. On egoistlik. Mõelge sellele, kui palju te ise abi olete saanud. Mõelge neile, kes avasid oma kodud ja südamed hädalistele, otsimata tasu, isegi tänulikkust, ning teenisid sellega ära järelpõlvede igavese lugupidamise. Miks mitte õndsuse.

Ning nõnda edasi ja edasi. Avatus hää, suletus paha, halleluuja. Tänases „Postimehes“ võttis meid selles suunas õpetada Mikael Raihhelgauz. Huvitav, et just 2. veebruaril, mil Eestis muidu tähistatakse üht vastupidise märgiga sündmust – võitu Vabadussõjas, milles üksnes võitjate poolel langes ligi 10 000 inimest. Sõjas, mis võinuks olemata olla, kui eestlased oleksid punaarmeelaste suhtes üles näidanud kristlikku armastust ning neile oma kodud ja südamed avanud. Ja muidugi sahvrid, rahakotid ning magamistoad. Hästi avali oleksid olnud ka massihauad, nagu mitmel pool juhtuski.

Kui palju ohvreid oleks selline avatus kokkuvõttes kaasa toonud? Millega lõppenud eesti rahva jaoks?

See viimane on muidugi väga tagurlik küsimus. Rahva kadumine pole ju mingi õnnetus. Pigem vastupidi. Meile tuuakse eeskujuks mees, kes „lasi oma juurtest lahti“ ja vastas igale küsimusele oma päritolu, sünnipaiga ja rahvuse kohta üksnes, et on kristlane. Nii et vaadake, nii teevad head inimesed. Unustage oma juured. Võtke uuesti üles laulujoru „Moi adres ne dom i ne ulitsa, moi adres Sovetski Sojuz.“ Millel polnud tõelise ligimesearmastusega küll midagi pistmist, nagu me oma silmaga nägime ja oma ihuga kogesime, aga meie kogemused ei maksa pennigi, sest teooria ütleb teisiti.

Lõõp lõõbiks. Vihjata, et oma juurte säilitamine on „õige“ kristluse ja ligimesearmastusega kuidagi vastuolus – see, seltsimehed, on üksjagu vaimukas leid. Õnnitlen. Kahjuks saab sedasorti vaimukusest väga kiiresti villand. Nii et võtan õnnitlused tagasi.

Avatud ei saa olla kõigile ja kõigele. Avatus ei ole hea ega halb, kõik sõltub sellest, mille vastu. On vaid üks asi, millele tuleb olla avatud alati ja igal juhul. Avatud tuleb olla tõele.

Kui tõde seisneb selles, et võõraste juurdevool hakkab teatud määrast alates ühiskonda lagundama, selle koostöövõimet vähendama ja kuritegevuse taset märgatavalt tõstma, siis tuleb seda tõde tunnistada. Jah, avatuse-suletuse probleem tuleb poliitilistes diskussioonides tõesti teadlikumalt esile tuua. See probleem tuleb lausa üksipulgi lahti võtta, et puust ette teha ja punaseks värvida, kui hukatuslikud on üleskutsed valimatule-piiramatule avatusele.

On veel väga palju tõdesid, mis vaid ootavad, et inimesed neile oma mõistuse avaksid. Nii et – elagu avatus. Soovin jõudu ja meelekindlust kõigile, kes on ennast kaua petnud. Tõe tuppalaskmine on veel palju suurem katsumus kui võtta oma isikliku katuse alla lasterohke pagulasperekond.

 

Sarnased postitused

Tsensuurivabalt 27.01.2022

28/01/2022

Et tähistada päikesetõusuvalitsuse 1. aastapäeva, andis meie võrratu valitsus 26. jaanuaril Riigikogu menetlusse võib-olla kõige süngema seaduseelnõu kogu Riigikogu ajaloos. Ametlikult kannab see numbrit 504 ja pealkirja „Rikkumisest teavitaja kaitse seadus“, mitteametlikult „Vilepuhuja kaitse seadus“, kuigi sisuliselt peaks ta nimi olema „Pealekaebamise soodustamise ja hirmuõhkkonna kehtestamise seadus“. Olge lahked, imetlege ise: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/be649d11-1eb9-40c2-820b-14391f119fac/Rikkumisest%20teavitaja%20kaitse%20seadus

Mida seaduseelnõu ette näeb? Et igas vähemalt 50 töötajaga asutuses või eraettevõttes seataks sisse suhtluskanal, mille kaudu iga töötaja saaks selleks ametisse pandud isikule kaevata talle tööga seoses teatavaks saanud õigusrikkumistest. Ametisse pandud isik („teavituskanali haldaja“ – see kõlab peaaegu sama hästi kui „agendijuht“) omakorda peab aga kaebajale aru andma, mis kaebusest edasi sai. Kaebaja isik jääb kõige rangemasse saladusse.

Väliselt ja ametliku versiooni kohaselt võideldakse nii korruptsiooni vastu, julgustatakse inimesi rikkumiste vastu välja astuma. Väga kena. Ainult et anonüümsete pealekaebajatena, ja pole tarvis eriti palju mõistust või elukogemust, mõistmaks, kuhu see peagi välja viib. Eriti kui seadusesse jäävad sellised pärlid nagu: „Rikkumine käesoleva seaduse tähenduses on ka tegevus või tegevusetus, mis ei kujuta endast õigusrikkumist, kuid on vastuolus õigusnormi eesmärgiga.“ Mis äraseletatult tähendab, et te võite küll seadust mitte rikkuda, aga seadusrikkuja olete ikka. Või veel lihtsamalt: te võite küll süütu olla, aga süüdi olete ikka. Sest keegi kuskil arvab heaks nii otsustada.

Tähendusrikas on seegi, et pealekaebaja, keda justkui kaitstakse, muutub seaduseelnõu kohaselt lausa immuunseks ja seetõttu osutuvad kaitsetuks hoopis need, kelle peale kaevatakse. Kaebuse esitanud isikut on pea võimatu vallandada, olgu ta nii loll või laisk kui tahes, sest iga keskpäranegi advokaat oskab kinnitada, et teda kiusatakse taga kaebuse esitamise eest – eeldusel, et tema isik „on tulnud avalikuks.“ Mida on kaebajal kahtlemata väga kerge ühtegi jälge jätmata korraldada. Ja ajastu paatost matkida üritav kohus otsustabki, nagu vaja. Võib prognoosida ka „tööalaste“ ahistamiskaasuste hüppelist kasvu.

Ühesõnaga, välja viib see selleni, et lisaks üksikutele õigustatud ja vajalikele rikkumisteadetele hakkavad kaevamiskanaleid ummistama just need inimesed, kes seda ei peaks tegema. Need, keda kimbutab kadedus, alatus, kättemaksuhimu, alaväärsuskompleks ja muud kiiduväärt kaebajaomadused.

Eelnõu kokkuklopsijad oleksid võinud endalt küsida, miks kõigis ühiskondades, ka nendes, kus hinnatakse kõrgelt ausust, seaduslikkust ja korda, ometigi põlatakse pealekaebajaid. Lapsed, kelle õiglustunne on eriti terav, lausa vihkavad „kitupunne“. Meenutage „Kevadet“ – mis see oli, mida Toots enne koolist lahkumist Kiirele veel anda tahtis? Kui keegi ei mäleta, siis – hea keretäie tappa, ja seda just kaebamise eest. Ning see, kallid lumehelbekesed, ei tähenda põrmugi, et „Kevade“ päevil oleks inimkond olnud barbaarne ja mõistmatu. Barbaarsed ja mõistmatud olete te ise, kes te ei taipa, et institutsionaliseeritud pealekaebamisest tõusev teoreetiline tulu jääb mitmekordselt alla sellele kahjule, mille toob endaga kaasa vastastikuse usalduse hävitamine ja üldise umbusu külvamine. Sada töötajat, sada pealekaebajat. Kokku üks Suur Vend, kus kõik jälgivad kõiki, keegi kedagi ei usalda ja igaühest võib saada reetur.

Selle eelnõu esitas Riigikogule Eesti Vabariigi Valitsus. Košmaar.

 

Lootusrikka tuleviku lävel?

04/09/2015

Sisserändajate küsimus on sõna otseses mõttes tuliseks läinud. Mis on ütlemata kahetsusväärne. Peame tegema kõik, et laialt levinud vastuseis immigratsioonile ei areneks epideemiliseks tänavarassismiks, tõeliseks ja nüriks ksenofoobiaks. Kuid vastuseisu ei saa ka «tappa» vastassuunaliste vihakõnedega a la Ahto Lobjakas, mis midagi paremaks ei tee. Et nende karide vahel keskteed leida, tuleb seda kõigepealt otsida.

Korraldagem mõtteline katse. Kui panna venelane ja poolakas potti ja hästi läbi segada, kas sealt tuleb välja ukrainlane? Ei tule. Pigem ikkagi kas (põhiliselt) venelane või (põhiliselt) poolakas. Kultuurid vedelikena ei segune. Kusjuures need on veel lähedased keeled ning kultuurid. Hoopis võimatu oleks oodata mingit segunemist teineteisest nii kaugete ja nii erinevates oludes kujunenud kultuuride puhul nagu eesti ja – näiteks – saudi.

Kuid neid segunematuid kultuure saab segamini ajada. Paraku on sõnadel «segama», «segamini» ja «segane» silmnähtavalt negatiivne alatoon. Tehku see meid vähemalt ettevaatlikuks ülevoolava õnnetunde ees, nähes tänavail aina rohkem ja rohkem n-ö teistsuguseid. Lõpuks tuleb ju ikkagi otsustada, kelle reeglite järgi elatakse, piltlikult öeldes: kas liiklus on vasak- või parempoolne. Naiste kottiajamine ei sobi meie senise kultuurikontekstiga kohe kindlasti mitte. On lausa rabav, kuidas ühiskond, kus mõni teadlasehakatis tegeleb ajalooõpikust mees- ja naisnägude kokkulugemisega, et siis tuvastada, et õpik on «meeste poole kaldu», on valmis taluma kaaskodanikke, kes naistele koti pähe panevad. Siis pole naiste ahistamisest juttugi, vaid kõneldakse heldinult multikultist.

Väita, et peakate on «kõigest riietusese», on talumatult naiivne. Peakatete – nt kroonide – pärast on peetud sadu sõdasid. Veel naiivsem on väita, et naised kannavad burkat vabatahtlikult. Kindlasti mõni kannabki, aga kas on võimalik, et keegi, kes teeb seda sunniviisiliselt, saaks seda tunnistada? Kui sundus paneb koti pähe, siis sundus sunnib kotti ka kiitma. Palun minge Põhja-Koreasse ja küsige inimestelt, kas neile meeldib Kim Jong Un.

Küsida tuleb muidugi, kas ühiskond ikka on valmis peakotte aktsepteerima. Võib-olla on tegu vaid hääleka ja oma eksimatuses kindla vähemusega. Pool sajandit iseennast kiitnud ja vastastikku autasusid jaganud academic left ʼiga. Kes kaelkirjakut mitte lihtsalt ei eita, vaid tema lagedale toomise peale koguni vihastab.

Vihastamine ei tule tühjalt kohalt, sellel on oma põhjus. Näiteks on esitanud argument, et ei Eestis ega Euroopas tervikuna pole riietuse reguleerimine seadusega, vähemalt 21. sajandil, kombeks. Jättes kõrvale ebatäpsuse (kuskil on seadused siiski olemas ja kirjutamata seadustena ka meil), võib möönda, et argument on kaalukas. Euroopa on kahtlemata palju saavutanud ja vabadusideed on üks eurooplaste edu alustest. Liberalismi kui sellist ei maksa pilgata, me kõik maitseme selle vilju, me kõik oleme vabaduseajastu lapsed.

Kuid vaadates tänapäevast maailma, tekib kiuslik küsimus: ega see aeg viimati läbi ole? Meie president on pillanuid maksiimi «See, mis on meid siia toonud, ei vii meid enam edasi» ja kõigile oli selge, et tarkustera käib traditsioonihoidjate, rahvuslaste ja konservatiivide pihta. Vasakliberaalne leer aplodeeris ja rahvuslased pidid, kõrvad lontis, nurgas seisma. Aga mis siis, kui seda maksiimi tuleks rakendada hoopis liberalismi enda kohta? Liberalism on meid viinud kaugele ja kõrgele, kuid ei vii meid enam edasi, sest edasi tuleb allakäik?

Minu veendumust mööda see just nii ongi ja sageli tekib tahtmine mõnele mehele-naisele lausa kõrva karjuda: «Ärka oma liberaalsuseuimast üles! Torm on tulemas!» Olen seda mõne korra ka teinud. Mu sõnumit nimetati hüsteeritsemiseks. Paneksin lähimale altarile küünla, kui keegi mulle matemaatiliselt tõestaks, et eksin.

Sest tõepoolest, neid küsimusi – kas või mis määral eri kultuurid üksteist taluvad ja läbisegi eksisteerida suudavad – saaks uurida teaduslike meetoditega ja seda tehaksegi. On korraldatud hulgaliselt eksperimente, on kirjutatud sadu artikleid ja raamatuid kultuurist kui süsteemist, selle komponentidest, sallivusest ja sallimatusest (viimasest vt ka Tiit Kärneri suurepärast artiklit 25. augusti Postimehes – «Õigest mõtlemisest», PM 25.08), kuid erilise eduta.
Vasakliberaalne peavool ignoreerib neid, kusjuures mitte ainult tulemusi, vaid teadusliku lähenemise võimalust ülepea. Viimases hädas lajatatakse: kes üritab kultuure teaduslikult uurida, on nagu Marx. Ignoreerides tõsiasja, et Marxi viga ei olnud mitte teaduslikkus, vaid teaduslikkuse eiramine, ideoloogia esitamine teaduse pähe. Ent kui isegi sellest ei aita, tullakse lagedale lõppargumendiga: igaühel oma tõde, lõplikku tõde ei ole. Ärge tulge meile oma tõde peale suruma – va marksistid! –, sest see on vaid teie tõde. (Kurioosne, et mõnigi selline Marxiga äigaja kannatab ise purumarksistliku tungi käes pidada rahvusi mingiks episoodiliseks konstruktsiooniks, kardinal Richelieu ja C. R. Jakobsoni õelaks kätetööks.)

Seda võitlust tõega on isegi raske kommenteerida. Kontseptsioon tõe suhtelisusest lagundab meie vaimset ruumi nagu viirus. Meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus, polkovnik Udu lesk sm Roosa Udu on tabavalt öelnud: «Kui sa ikka tõe olemasolu ei tunnista, siis pole sinu jaoks ka teaduse ja ideoloogia vahel mingit vahet.» Õige, sm Udu. Teadus väidab, et kaelkirjak on olemas, aga ideoloogia väidab, et ei ole. Teadus väidab, et eestlaste muistne vabadusvõitlus toimus, ideoloogia väidab, et ei toimunud. Kusjuures avalikkuse ees keeratakse seesinane tõsiasi küüniliselt pea peale.

Tõe olemasolu eitamine on tegelikult heroiline katse ennast parun Münchhauseni kombel juukseid pidi soost välja tirida. «Lõplikku tõde pole olemas» on väide, mis ise pretendeerib lõplikule tõele. Ilma et selleks oleks vähimatki ratsionaalset alust. Jällegi lõbus lugeda-näha, kuidas lajatatakse: «Tõediskursus on võimudiskursuse osa!» (R. Ruutsoo) Märkamata, et selline väide esindab ise klassikalisel viisil kõnealust tõediskursust, ilma et selleks oleks – erinevalt teaduslikust väitest –  taas mingit alust. Einstein otsis tõde – kas ta taotles võimu? Kas Kopernik taotles võimu?

Lühidalt. Tõe olematuse postuleerimine on umbes sama loogiline ja vaimukas, kui tulla koputuse peale uksele ja öelda: «Mind ei ole kodus.» Kui inimesed massiliselt uksel teatavad, et neid ei ole kodus, siis ei ole see mitte diskursuse dekonstruktsioon ega postmodernism, vaid siis on ühiskond lihtsalt lolliks läinud.

Kuid naaskem kultuurivastuolude juurde. Nii nagu inimene, on ka maailm selline, nagu ta on. Käesoleval ajal tähendab see liikumisvõimaluste enneolematut avardumist. Veel 19. sajandil elasid inimesed lihtsustatult öeldes seal, kus nad elasid. Nüüd võivad juba miljonid, kui mitte miljardid elada seal, kus pähe tuleb. Otsida paremat kliimat, rahulikumaid olusid, rammusamat suppi. Miks nad ei peaks seda tegema, kui see on võimalik? Järelikult ei ole mõtet sisserändajat või rännata soovijat esmaemotsiooni allaneelamise järel vihata puhtalt tema soovi pärast. Ammugi nahavärvi pärast, mis pole kellegi enda teha. Nad on inimesed. Nad tahavad tulla ja seda ei saa neile pahaks panna. Kuid nende tulekut tuleb reguleerida.

Ja siin on tegelikult see koht, kust tuleks arutelu alustada. Kõigepealt küsida endalt: kas meie rahvas, nagu me tänasesse päeva oleme jõudnud, kavatseb edasi kesta või välja surra? Küsimus on õigustatud, sest eestlased purjetavad juba mõnda aega väljasuremiskursil.

Kui kavatseme välja surra, siis tuleb edasi küsida, et kas me tahame seda teha 1) nii, nagu Gröönimaa viikingid (viimane jäi matmata, sest iseennast ei saa matta, ja ümberringi oli tühjus), 2) nagu liivlased, kes sulasid sarnase tausta ja tõekspidamistega naaberrahva (lätlaste) sisse, 3) nagu Haiiti indiaanlased, kes osalt tapeti, osalt surid taudidesse ja kelle asemele tuli täiesti teisekeelne ja teistsugune rahvas, või 4) nagu roomlased, kes lasid rändrahvastel oma territooriumi üle ujutada, mis oli alguses päris tulus, ainult et lõpuks Rooma riiki ega roomlasi lihtsalt enam ei olnud. Kõik need võimalused on meie ees lahti ja praegu veel ka meie otsustada.

Kui tunnistame, et kadumise vastu aitab laste saamine, ja otsustame edasi kesta, siis pole sisserändajaid vaja rohkem kui vaid vürtsiks ja värviks; lisaks (või sealhulgas) muidugi need, kes tuleb oma võimaluste piires vastu võtta puhtalt halastusest, sest nad põgenevad mõrtsukate eest. Hädapärast saaksime hakkama imeväikese negatiivse iibega, kui suudame selle kompenseerida sisserändajatega, kes – NB! – tulevad üle meie kultuuriväljale, st assimileeruvad. Nii püsisid ja olid oma negatiivsest iibest hoolimata kultuuriliselt järjepidevad keskaegse Euroopa linnad. Talupoegi nõrgus sisse, kuid neist tehti kiirelt ja otsustavalt linlased, st allutati nad linna kommetele, õigusele ja tavadele.

Umbes sellised on meie võimaluste piirid. Neid ei ole maha joonistanud kellegi isiklik arvamus, suhteline tõde ega ideoloogia, vaid reaalsus. Nii nagu 1918. aastal iseseisvusmanifestis öeldud, seisab Eesti taas… lootusrikka tuleviku lävel.

Ilmunud Postimehes 4. septembril 2015