Tsensuurivabalt 2.02.21

Provintsluse teema on nagu latentne tõbi, mis halva ilma korral ikka ja jälle
päevakorrale kerkib. Hiljaaegu köitis tähelepanu dirigent Kristjan Järvi märkus, et
Eesti pole mingi provints ega ääreala, sest Eestis ollakse päris hästi kursis laias
maailmas toimuvaga, siin on küllalt julgeid, iseseisvalt mõtlevaid ja käituvaid
inimesi. Sealsamas meenuvad arvukad vaimuliidrid, kes arvavad vastupidist.

Kui on provints, siis peaksid olema ka provintslased. Tavaarusaama järgi siis need, kes ei ela suures linnas, ei hoia kätt elu pulsil, kelle riided on moest läinud. Ülekantud tähenduses ajast maha jäänud tohmud, kes ei tea, kuidas asjad käivad Pariisis, ja arvavad, et need käivadki kõikjal nii, nagu nende kodukülas.

Tõsi, tänapäeval kohtab sellist klassikalist provintslast harva. Sidevahendid on nii tõhusad, et õieti keegi ei arva, et kõikjal käiksid asjad nii nagu kodukülas. Ülepea ei ole elukoht tänapäeval enam eriti oluline. Provintslased on sellegipoolest alles – need on vaimus provintslased.

Mida tähendab „vaimus provintslane“? Eelkõige iseseisva mõtlemisvõime puudumist ja paanilist hirmu selle ees, „mida nad must mõtlevad“ (seal Pariisis ja Londonis). Irooniline seik – meil ei ela nende provintslaste põhimass üldsegi mitte maal ega külas, vaid Tallinnas ja Tartus, ning nende õpetliku sisuga kirjatööd ummistavad Sirpi ja Müürilehte ning üleüldse igasugust väljaannet, mille toimetus on pisutki kuulnud diskursuse dekonstruktsioonist. Nad loevad usinalt välismaiseid ajakirju ja hoiavad justkui kätt „elu pulsil“, ainult et provintslase kombel. Nende kõige paradoksaalsem ja silmatorkavam tunnus on see, et nad peavad provintslasteks teisi ja kergitavad oma enesetunnet nende teiste sildistamisega: tervetalupoegmõistlased, uusreaktsionäärlased, tagurlased, matšod, keskealised valged mehed jne.

Mismoodi näeb välja provintslase kombel ajaga kaasas käimine, selle kohta on venelastel hea vanasõna: „Õpeta loll palvetama, ta peksab endal lauba veriseks.“ Sest ta on ülipüüdlik ja rumal. Mart Niineste või Ahto Lobjaka tüüpi. Olles ära näinud peegelduse peegelduse sellest, mida ta peab moodsaks, asub vaimus provintslane seda fanaatiku kirega ellu viima. Kui juba palvetada, siis ikka nii, et laup verine. Vähe sellest: sundida ka teisi. Lootuses, et need
seal Pariisi või Brüsseli merevahu koordineerimise instituutides või vikerkaarevärvilises ajalehes ikka märkavad.

Vanasti nimetati sedasorti tegevust ka ahvimiseks. Võib-olla lugupidamisest ahvide vastu kuuleb seda sõna viimasel ajal harva. Igatahes tähendab ahvimine mingi nähtuse mehaanilist, dogmaatilist järeleaimamist – erinevalt elutervest ja rikastavast kultuurilaenust, mille juures laenu tähendust mõistetakse ja osatakse seda sihipäraselt kasutada.

Ekslik oleks arvata, et selline ahvimine käib üksnes jalanõusid, autot või puhkusekohta valides. Ei, see käib kõikjal, kogu kultuuris, poliitikas, filosoofias, õiguses ja isegi teaduses. Provintslikult ülipüüdlikud ajaloolased kordavad otsekui käibetõena, et rahvused on 19. sajandi leiutis ja et rahvuslikku vaenu ega rahvustundeid enne seda ei olnud. Ehkki vastupidise tõestamiseks leidub lõputult materjali, muuhulgas Eesti ajaloos. Tõsine provintslane muidugi Eesti ajalugu ega teaduslugu ei tunnegi, see oleks kuidagi matslik. Politoloogias on olukord sarnane. Mis sest, et uurimuse tulemused on täiesti absurdsed – kõik on parimas korras, kui töö on teostatud õigel ideoloogilis-teoreetilisel alusel ning õigeile autoreile viidates. Sealsamas seatakse õppejõu kutsesobivus kahtluse alla etteheitega, et ta on rahvuslane ega varja seda. Kus ja kunas küll käis asi samamoodi, kas mäletab keegi?

Üks populaarsemaid dogmasid, mille juures provintslane saab endal laupa veriseks taguda, on muidugi ksenofoobia. Peeter Espak kirjeldas hiljuti ühe noormehe sõnavõttu välismaalt saabunud heasoovlike külaliste ees. Eestlased on ksenofoobid, eestlased on rassistid, eestlased on natsid! Paraku võib nii rääkida üksnes kapitaalne provintslane, kes ei tea, mis õieti on ksenofoobia – see, mille vastu Euroopa pärast II maailmasõda võitlema asus (kahjuks pendlit vaid teise äärmusse ajades). See võõraviha oli tõeline, sügav ja tõesti äärmiselt ebameeldiv ning julm. Kes soovib täpsemaid kirjeldusi sakslaste ja inglaste ksenofoobiast, palun lugege Elin Toona Gottschalki mälestusteraamatut „Pagulusse“. Kuid sellist võõraviha pole Eestis kunagi olnud, ka mitte tol hallil ajal. Järelikult ei sõdi meie antirassistid ja antiksenofoobid mitte rassismi ja ksenofoobiaga, vaid lihtsalt ahvivad lääne moode.

Nagu eelnevast nähtub, on provintslane eeskätt see, kes ise valusalt tunneb, et pärineb provintsist. See vaevab teda, tekitab komplekse, varjatud või varjamatut agressiivsust. Provintslasele ei tule pähegi, et ta ise võiks midagi olla, et tema kultuur võiks ka kultuur olla. Jaan Kaplinski kuulutas aastat kolmkümmend tagasi: „Eesti on agul!“, mida tema jüngrid masohhistliku rahuldustundega kordasid. Jaak Urmet lajatab täna: Eesti on maailma kultuurimetropolide kõrval sama, mis Lihula bussijaam Solarise keskuse kõrval. Mõlemal mehel jääb vaid lisada: ja mina kui lilleke pasamere keskel. Marek Tamm kirjutab pika artikli kultuuriajaloo uurimisest, viidates enam kui saja autori ja teose hulgas ühele (!) eetikeelsele ja Eesti-ainelisele. Õige, pole vaja oma töid risustada mingite eesti nimedega. Vuih. Mine metsa oma eesti nimega, ütles Eesti tuntumaid provintslasi Jorh Adniel Kiir. Tuleb järeldada, et ka Tamm tunneb end provintsist pärinevat. Ei vea mõnel.

Kuid Juri Lotman ei kaevelnud, et Eesti on agul. Vaevalt et selline küsimus teda üldse huvitas. Albert Camus ei vaevanud end küsimusega, kas Alžeeria on provints, vaid kirjutas raamatuid, mille eest anti Nobeli preemia. Immanuel Kant ei tõstnud jalga välja Königsbergist, aga provintslane ei olnud. Hando Runnelile pole eales pähe tulnud ehtida end „Skandinaavia ajakirjaniku“ või muude võõraste sulgedega, aga ta on sama vähe provintslane kui Wimberg eurooplane. Runnel lihtsalt on eurooplane, tahab või ei taha, sest ta on suveräänne looja ja mitte ahvija.

Üldine seaduspära näib osutavat, et maailmamehed nagu Järvi või Lotman on seda sõltumata sellest, kas nad tiirutavad üle viie mandri või on Tartus paigal, ja nemad Eestit provintsiks ei pea. Nad on tegijad nii siin kui seal. Seevastu need, keda Eesti provintslus vaevab, on lastud varesed, kes Pariisis läbi kukkusid, aga Eestis sellegipoolest laia lehte mängivad, sest CVs on kirjas uhked koha- ja koolinimed. Neil on omakorda ahvijad, kes on veel iseäranis püüdlikud. Kui öelda sellisele mikukesele „Hüppa kaevu – meie Pariisis hüppame kogu aeg kaevu“, siis ta hüppabki. Jõudes enne veel manitseda: „Kui tahame olla tänapäeva euroopalik riik, siis ei tohi sellised-ja-sellised väljendid kõlada ei töökohal ega avalikus ruumis.“

Vaimne provintslus mõjub kultuurile nagu liiv hammasrataste vahel. Ärge tehke, Pariisis nii ei tehta! Meid ei mõisteta! Kõige rohkem kardab provintslane olukorda, kus tuleb ise mõelda ja otsustada. Näiteks millal lõpeb kriitika ja algab sõim. Millal lõpeb erootika ja algab porno. Millal on tegemist mitmekesisusega, millal liigse mitmekesisusega. Milline vahe on noorelt abiellumisel ja liiga noorelt abiellumisel. Provintslane tahaks täpset eeskirja, aga kahjuks pole paljude asjade matemaatiline defineerimine võimalik. Nad ongi hinnangulised, nõuavad
otsustamist. Aga kuidas ometi? Kõik on ju suhteline ja absoluutset tõde pole olemas. (Need väited sobivad söögi alla ja söögi peale.) Mis on kellelegi liig, see on teisele paras, mis kellelegi paras, see teisele vähe. Järelikult – las igaüks teeb, mida tahab, ja mida ta tahab, seda ütleb Feministeerium. Kõige vähem tohib muidugi keelata võõraid. Las vägistavad, vaesekesed. Meie sellal võitleme ahistamisega. Printsipiaalselt. Resoluutselt. Ainult et teises
kohas.

Niisiis, kui kohtate innukat diskursuse dekonstrueerijat või sotsiaalkonstruktivisti, veendunud antiksenofoobi või „natsipasa peksjat“, siis on ülimalt tõenäoliselt tegemist ebakindla provintslasega, kes laupa veriseks tagudes üritab tõestada, et tema tuli just praegu Pariisi südalinnast. Mingil salapärasel põhjusel on seesinased provintslased vallutanud suure osa, kui mitte enamiku meediaväljaannete toimetustest ja kõrgkoolidest. Seal kirjutatakse ja kaitstakse suurepäraseid väitekirju merevahu aina teaduslikumast uurimisest arhüksose pinnakulaarse hüoosise vaimus. Sest miskipärast võluvad ahvijaid suure ja rikka Euroopa kultuuriloo just kõige piinlikumad eksirännakud. Vägisi kerkib silme ette Hando Runneli ammune visioon mädasohu vajuvast ülikoolist.

Mida teha? Piiratud mõistusega ahvijaid on alati olnud, aga kuidas me oleme lasknud juhtuda, et nad juhivad ja valitsevad, võtavad tööle ja vallandavad, mõistavad hukka ja kiidavad heaks?

Eesti ei ole provints, aga siin on tõesti tarbetult palju provintslasi. Võimalik, et sellel on oma negatiivne mõju meie niigi negatiivsele iibele. Mis on tegelikult kõige tähtsam küsimus. Aga, nagu öeldakse, sellest järgmine kord.

Ilmunud Postimehes 26. jaanuaril 2018