Täna peaks kirjutama Tartu rahust, aga üks teine teema sõitis sisse. Tuleb siis minulgi nentida nagu Vabadussõja alguses nenditi, et tahaks teha küll üht, aga näe tuleb teha teist. Ja pealegi – kes teab, kas ta nii väga teine ongi, see teema nimelt.
Olge avatud. Avatus on hea. Suletus on paha. On egoistlik. Mõelge sellele, kui palju te ise abi olete saanud. Mõelge neile, kes avasid oma kodud ja südamed hädalistele, otsimata tasu, isegi tänulikkust, ning teenisid sellega ära järelpõlvede igavese lugupidamise. Miks mitte õndsuse.
Ning nõnda edasi ja edasi. Avatus hää, suletus paha, halleluuja. Tänases „Postimehes“ võttis meid selles suunas õpetada Mikael Raihhelgauz. Huvitav, et just 2. veebruaril, mil Eestis muidu tähistatakse üht vastupidise märgiga sündmust – võitu Vabadussõjas, milles üksnes võitjate poolel langes ligi 10 000 inimest. Sõjas, mis võinuks olemata olla, kui eestlased oleksid punaarmeelaste suhtes üles näidanud kristlikku armastust ning neile oma kodud ja südamed avanud. Ja muidugi sahvrid, rahakotid ning magamistoad. Hästi avali oleksid olnud ka massihauad, nagu mitmel pool juhtuski.
Kui palju ohvreid oleks selline avatus kokkuvõttes kaasa toonud? Millega lõppenud eesti rahva jaoks?
See viimane on muidugi väga tagurlik küsimus. Rahva kadumine pole ju mingi õnnetus. Pigem vastupidi. Meile tuuakse eeskujuks mees, kes „lasi oma juurtest lahti“ ja vastas igale küsimusele oma päritolu, sünnipaiga ja rahvuse kohta üksnes, et on kristlane. Nii et vaadake, nii teevad head inimesed. Unustage oma juured. Võtke uuesti üles laulujoru „Moi adres ne dom i ne ulitsa, moi adres Sovetski Sojuz.“ Millel polnud tõelise ligimesearmastusega küll midagi pistmist, nagu me oma silmaga nägime ja oma ihuga kogesime, aga meie kogemused ei maksa pennigi, sest teooria ütleb teisiti.
Lõõp lõõbiks. Vihjata, et oma juurte säilitamine on „õige“ kristluse ja ligimesearmastusega kuidagi vastuolus – see, seltsimehed, on üksjagu vaimukas leid. Õnnitlen. Kahjuks saab sedasorti vaimukusest väga kiiresti villand. Nii et võtan õnnitlused tagasi.
Avatud ei saa olla kõigile ja kõigele. Avatus ei ole hea ega halb, kõik sõltub sellest, mille vastu. On vaid üks asi, millele tuleb olla avatud alati ja igal juhul. Avatud tuleb olla tõele.
Kui tõde seisneb selles, et võõraste juurdevool hakkab teatud määrast alates ühiskonda lagundama, selle koostöövõimet vähendama ja kuritegevuse taset märgatavalt tõstma, siis tuleb seda tõde tunnistada. Jah, avatuse-suletuse probleem tuleb poliitilistes diskussioonides tõesti teadlikumalt esile tuua. See probleem tuleb lausa üksipulgi lahti võtta, et puust ette teha ja punaseks värvida, kui hukatuslikud on üleskutsed valimatule-piiramatule avatusele.
On veel väga palju tõdesid, mis vaid ootavad, et inimesed neile oma mõistuse avaksid. Nii et – elagu avatus. Soovin jõudu ja meelekindlust kõigile, kes on ennast kaua petnud. Tõe tuppalaskmine on veel palju suurem katsumus kui võtta oma isikliku katuse alla lasterohke pagulasperekond.
