Lugesin 18. novembri Postimehest Tõnis Saartsi artiklit „Pandeemia ja rahvusliberalismi kibedad viljad“ ja pähe tulid niisugused mõtted.
Juba ammu võib Eestis üsna priskelt ära elada Eesti ja eestlaste süüdistamisega. Sellest on pseudoakadeemilistes ringkondades (ehk siis nende hulgas, kes kirja järgi peaksid olema teadlased, aga tegelikult on ainuõiget ideoloogiat kuulutavad propagandistid) saanud lausa omaette majandusharu või vähemalt elatusala.
See käib umbes nii: kirjutate kõigepealt paarkümmend arvamusartiklit, mille sisuks on sõnum, et kõigis Eesti hädades on süüdi Eesti riik ja eesti rahva rahvustunded. Neid avaldatakse meeleldi ja autorit hakkab peagi saatma julge ja ausa inimese oreool – näe, kui halvasti söandab oma rahva kohta öelda. Autori nimele tuleb sobival ettekäändel lisada sõna „analüütik“ või midagi samaväärset. Kirjutades lihvite oma väljendusoskust ja omandate sõnavara: multikultuursus, sotsiaalsed konstruktsioonid, vaenlase kuju loomine, hegemoon, ajaloo valitsemine, toksiline natsionalism jne. Seejärel tuleb asuda väitekirja kallale. Kõigepealt magistrikraad teemal „Rahvussuhete mõju Eesti ühiskonna sotsiaalsele antagonismidele 20. sajandi lõpukümnendil“, millest kasvab sujuvalt välja doktoritöö pealkirjaga „Sotsiaalsete antagonismide mõju Eesti ühiskonna rahvussuhetele 20. sajandi viimasel ja 21. sajandi esimesel kümnendil.“ Mõlemad muidugi inglise keeles, alapealkirjaga Comparative cultural study. Kraadid edukalt käes, võite oma nimele juba uhkelt lisada tiitli „võrdleva poliitika dotsent“ või „multikultuursusuuringute professor“. Nüüdsest kuulutate üksnes puhast tõde, kusjuures tõde on ikka vana koha peal: kõiges on süüdi Eesti riik ja eesti rahvas. Viimane sedavõrd, kuivõrd ta üritab olemas olla, ennast nii füüsiliselt kui vaimselt taastoota ning kaitsta oma õigust olemasolule. Need on poliitiliselt väga korrektsed sõnumid, nende eest saab mitmesuguseid uurimistoetusi nii oma riigilt kui Euroopa Liidust.
Aja jooksul võib publik muidugi märgata, et sõnum on kogu aeg üks. See pole iseenesest suur patt, nii mõnigi prohvet on eluaeg üht ja sama kuulutanud, kuid teadlasel on siiski paslik olla mitmekesisem. Mis ongi võimalik, jättes süüdlase küll samaks, kuid varieerides seda, milles ta süüdi on. Seda, et eestlased on süüdi eestivenelaste raskes elus, me juba teame. Kuid vaadake kui uudselt kõlab, kui öelda, et eestlased on süüdi ka selles, et eestivenelased ennast eriti vaktsineerida ei taha. Tõnis Saarts kirjutabki: „Suur osa venekeelseid inimesi pagendati sisuliselt ühiskonna äärealale, nende arvamust ei küsitud, sest nad polnud ju täisväärtuslikud kodanikud, vaid potentsiaalne julgeolekukoht. Nüüd on aga valitsusel neid inimesi ühtäkki vaja – nende panus üldise turvatunde suurendamisse on muutunud ülioluliseks. Aga miks peaksid paljud venekeelsed inimesed usaldama ja kuulama riiki, mis pole neid 30 aastat kuulanud ja usaldanud?“
Tänulik lugeja noogutab lummatult. Süüdlane leitud. Milleks enam tülitada kõrgeaulist dotsenti kiuslike küsimustega, näiteks et mida ta õieti mõtleb „venekeelsete inimeste pagendamise“ või nende ignoreerimise all, mida siis õigupoolest oleks tulnud teha teisiti, kuidas konkreetselt oleks pidanud riik eestivenelasi (ja keda täpsemalt) usaldama ja kuulama. Kas oleks tulnud anda kõigile Eesti elanikele kodakondsus, mis sest, et see oleks vältimatult kaasa toonud kaks riigikeelt? Või oleks tulnud rubla käibele jätta? Kadunud Mihhail Lõssenko siseministriks panna? Paluda Vene armeel igaveseks oma baasidesse jääda ja meie julgeolekut turvata?
Kuid Tõnis Saarts selliste kohatute probleemidega pead ei vaeva, sest süüdlane on leitud ja punkt. Kuid ta on veel tublim. Ta oskab isegi selle tõiga, et ka eestlased ise ennast eriti vaktsineerida ei taha (täpsemalt: et vaktsiinivastaste osakaal suhteliselt kõrge) kirjutada Eesti ja eestlaste arvele. Selle jaoks on ta välja haudunud kavala vainlase nimega „rahvusliberalism“. Venelaste tõrksuses on süüdi „rahvus-“, eestlaste tõrksuses aga „-liberalism“. Kaks ühes, väga soodne. Jedem das seine.
Muidugi võiks mõni minusugune arulage tagurlane siinkohal hüüda, et jätku ometi see möla. Tõrksus vaktsiini suhtes on õige mitme otsaga nähtus, millel on palju põhjusi alates ehmatavalt laialdasest usust imearstidesse (millel jälle on omad põhjused) kuni pisut pilkliku suhtumiseni oma riigijuhtidesse (millel on märksa kaugemad põhjused kui praeguse peaministri saamatus). Võiks rääkida sellest, et võib-olla pole eesti rahvas siiani veel päriselt õppinud Eesti riiki enda omaks pidama, sest pikkadel sajanditel võõra võimu all – mida ei armastatud, aga mille sõna kuulati – on oma järelmõju. Eestis levivaid suundumusi võiks võrrelda lääne- kui idapoolsete rahvastega, demokraatlike ja diktatuurirahvastega, uute ja vanade riigirahvastega.
Aga paljugi, mis võiks. Milleks tarbetut vaeva näha. Märksa lihtsam on süüdlane kokku võtta sõnasse „rahvusliberalism“, sellega saab anda litaka korraga nii oravatele kui isamaalastele, kaabudest rääkimata. Jälle kaks ühes. Akadeemiline maailm aplodeerib. Vabandust, pseudoakadeemiline.
