Lasin ennast ära rääkida ja kandideerin jälle Isamaa ridades, seekord Harju- ja Raplamaal. Ja taas pean tundma, kuidas Eesti Riigikokku kandideerimine teeb inimesest otsekui pidalitõbise. Teda ei taheta enam näha toimetustes, ERR arvamusportaal paneb ennast tema ees suisa lukku, kõik tema mõtte- ja arvamusavaldused liigitatakse pikemalt mõtlemata parteilisteks ning küsitakse üksnes, palju ta selle või teise mõtteavalduse abil loodab hääli teenida.
Kõik see on äärmiselt veider. Loogiline oleks, et rahvaesindajaks kandideerivatel inimestel oleks, vastupidi, kõige avaramad võimalused valijaile selgitada, kes nad on või miks ema nad sünnitas. Kuid ei! Ei tohi – sest kindlasti valetab! Selle asemel tulevad lavale lehe-, raadio- ja teleajakirjanikud pluss piiratud seltskond vannutatud eksperte (politolooge), kes teavad muidugi palju paremini, mida kandidaat X või kandidaat Y tegelikult taotleb, mis on erakond Z või N partei tegelik eesmärk. Sest kõik on ju üks suur vandenõu ja see vajab rumalale valijale äraseletamist.
Mis siis pidalitõbistel üle jääb? Eks nad peavad vorpima flaiereid ja plakateid ning varustama need võimalikult lühikeste ja mõttetute loosungitega, et üldse midagi öelda. Või siis tülitama inimesi tänaval, nööpi keerama ja neile vihma käes seistes ära seletama, miks RB on hea idee (või väga halb idee), miks raiemahtu tuleks vähendada (või hoopiski samaks jätta), miks palku ikkagi ei saa näpunipsust tõsta (või vastupidi, just nii seda teha tulebki), mis Eestil on vaja tuumajaamu (või et need on saatanast) ja ikka nõnda edasi.
Pidalitõbist ei tohiks muidugi üldse inimeste ligi lasta, mistõttu ootan põnevusega rahvaliikumist Poliitikutel Suu Kinni, Raisk! või midagi taolist. Kõige kindlam oleks kõik kandidaadid kinnipidamisasutusse paigutada, kus neil puudub internet, telefon, paki saamise ja kirja saatmise õigus ning toitu annab läbi luugi ette robot. Vaid nii saaksime olla kindlad, et valimispäeval teeb valija õige ja eesti rahvale kõige kasulikuma valiku.