Mu kunstnikust vend Silver avaldas hiljaaegu tabava postituse, mille mõte oli umbes selline: jutt sellest, kuidas rahvus on sotsiaalne konstruktsioon, on „progressiivsete liberaalide“ loba, mille najalt on mõnus normaalset rahvuslust pilgata, kusjuures keeldutakse märkamast üht sotsiaalset konstruktsiooni, kes praegu Ukrainas märatseb, nimelt venelasi. Ometigi just see on tõesti „sotsiaalne konstruktsioon, millesse on ehitatud teadmine, et teiste maade allutamine ja teiste rahvaste hävitamine on õige, varastamine, vägistamine ja tapmine „russki miri” nimel õiglane“.
Rääkisime sellest ja imestasime ühiselt seda kummalist viha, mis nii „number üht“ ehk Putinit kui reaokupante ja nende ergutuskoori kannustab. Selles on midagi perversset, enesehävituslikku. Sest tapmise ja hävitamisega käib kaasas jutt, kuidas ukrainlased polegi omaette rahvas või et Venemaa ei tunne ennast ilma Ukrainata terviklik olevat. Mis tähendab, et nuheldakse justkui omaenda ihuliiget või, veel enam, oma hingesaali tagumist soppi – oma keele ja kultuuri lapsepõlve.
Ja selles on ka midagi Dorian Gray´likku. Venemaa silmis on Ukraina muutunud millekski koledaks, „natslikuks“. Dorian Vladimirovitš põrnitseb nüüd seda koletist, mõistmata, et koletise on ta loonud ise. Veelgi enam – et see koletis ongi tema ise – julm, alatu ja reetlik. 24. veebruaril haaras ta noa, et koletis tappa. Mäletate, millega „Dorian Gray portree“ lõpeb? Sellega, et päris Dorian – inetu ja jälestusväärne – lebab vereloigus, olles iseennast surnuks pussitanud. Portreelt aga vaatab vastu selge pilguga noormees, kellel kõik on alles ees.
Me kõik väidame, et me muinasjutte ei usu, ja me kõik usume neid. Niisiis miks mitte ka seda.