Keel on nagu kapital – teda tuleb kogu aeg teha, et tema maht püsiks. Kui tahame, et keel laieneks, tuleb veel rohkem teha. Eeskätt tuleb teha muidugi lapsi, kellele keel selgeks õpetada, sest ilma keele kõnelejateta ei püsi isegi tehisintellektide ajastul ükski päris keel.
Aga lisaks keelele tuleb lastele õpetada ka suhtumist oma keelde, et nad temast lugu peaksid, tema võimalusi tunneksid ja neid kasutaksid. Milleks? Sest keel on üks peamisi infokandjaid, mis viib meie vaimset kallisvara, sajandite jooksul talletatud meeme, hoiakuid, mälestusi – kultuurilist „salakeelt“ – edasi tulevikku.
Kõige parem keelepoliitika on iibepoliitika
Kuniks see niimoodi käib, on olemas rahvas, kes teab, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Sellise rahva jalad on maas ja tema hoolde võib Eesti jätkuvalt usaldada. Riigi pidamine on selle keelt kõneleva rahva õigus ja kohustus. Seda ei saa teha juhuslik ega pidetu immigrantide mass, vaid üksnes need, kes teavad, kes nad on ja miks nad on. Nende teadjate või, palun väga, pärisperemeeste olemasolu tagab keel.
Keel ei eksisteeri kuskil omaette, vaid üksnes suhtluses. Keel on alles senikaua, kuni seda kõneldakse. Just kõneldakse, sest keele postuumne eksistents kirjalike tekstide kujul ei kujunda ega mõjuta enam kuigivõrd maailma palet, ta on pelk huviväärsus. Keel peab kõlama. Kui kustub kõla, on keel surnud.
Olen korduvalt öelnud, et kõige parem keelepoliitika on iibepoliitika. Ja kui rahvas füüsiliselt välja sureb, ei päästa keelt ka maailma parim keeleseadus. See aga ei tähenda, et keeleseadust või keele kasutamise reegleid poleks üldse tarvis, vastupidi. Eriti on neid tarvis just meil, kes me oma väikesest keelest väga sageli peame välja astuma, et ammutada teistest keeltest mitmesugust teavet maailma kohta.
Enamasti tuleb seda teha inglise keele kaudu, mille tulemusel kraabib meie keele piiril terve Trooja hobusekari, kes kõik tahavad sisse tuua mõne anglitsismi – mõni üksik sõna või nimi (hiljuti rabas mind nt „Superiori järv“), küll värdkonstruktsioon („lahkus Tartusse“), küll värdväljend („Kust sa tuled?“ tähenduses „Kust sa pärit oled?“).
Üks kõige koledamaid Trooja kronusid on inglispärane aegade ühildumine: „Ta kinnitas, et tundis seda inimest,“ kuigi mõeldud on ja eesti keeles öeldakse: „Ta kinnitas, et tunneb seda inimest.“ Pidin ühe tõlkeraamatu lausa pooleli jätma, kuna ei tõlkija ega toimetaja polnud eesti keele omadustest nähtavasti midagi kuulnud.
Keel areneb, järelikult muutub, aga mõni areng hoopis lagundab keelt. Ka geograafiliste pärisnimede moonutamine „originaalkujule“ lagundab keelt. Kui kirjutame Genua asemel Genova, on eesti keel taas millimeetri võrra väiksemaks jäänud.
Kus enne oli eestikeelne (juurdunud, traditsiooniline) nimetus, on nüüd „originaalkeelne“ ehk võõrkeelne. Meie keel, mis kunagi hõlmas seda Itaalia linna ja võis enesekindlalt rääkida Fiesco vandenõust Genuas või üldse genualastest, nüüd neid enam ei hõlma. Ta lõpeb Genova piiril ära.
„Kas siis selle maa keel…?“
Ent ikkagi see kõla, et eesti keel kõlaks! Luuleline ja paatoslik soov, silme ette kerkib laulukaar ja Kristjan Jaak Petersoni traagiliselt monumentaalne kuju: „Kas siis selle maa keel…?“ Ja lasemegi edasi: „Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või kõlada Bolti taksos ja Narva linnavolikogu istungil? Kas siis selle maa keel taevani tõustes ei võiks kosta ka Tallinna keskturul?“ – kus muuseas ülbed turumutid täiesti sihilikult keelduvad eesti keeles suhtlemast. Turg on neile osake „Vene maailmast“, kus nad tunnevad end mõnusalt nagu põrsad poris.
Kui selle vastu saab mingi seadusega, siis tuleb see teha ja jutul lõpp! Volikogu kandidaatidele keelenõude kehtestamise mõtte on Brüsseli tuuletargad kunagi hirmsaks inimõiguste rikkumiseks kuulutanud, aga miks peaksime sellist jama, kõrval lidus, pealt kuulama ja sellega nõustuma?
Meie riigis on nõude kehtestamine igal juhul vajalik ja rohkem pole tarvis targutada. Umbkeelne taksojuht võib vabalt valida mõne teise töö, kus keeleoskus pole tingimata tarvilik. Taksojuht peab vahel sõidutama muu hulgas hädaolukorras inimesi. Pole üldse naljakas, kui mõni sünnitusmaja asemel näiteks kaubamajja sõidutatakse.
Oleme kaua ülearu leplikud olnud. Naiivne oleks arvata, et keegi meile selle eest tänulik on või et see kedagi meie keelt õppima innustaks, vastupidi. Dilemma on tegelikult lihtne: kas meie räägime keelt, mis on meile võõras, või räägivad võõrad keelt, mis on neile võõras. Imelik, et sellisel teelahkmel üldse midagi mõelda on.