Lugesin teadmata põhjusel Linda Kaljundi ja Aro Velmeti kirjutist Eesti ajalooteaduse uutest suundadest 21. sajandil.[i] Olen siiani loetu mõju all, nii et vabandage, kui jutt kõige selgem pole.
Juba algus on paljutõotav. Autorid lubavad keskenduda rahvusülesele ajaloole ja tuua esile ajalooteaduse olemusliku poliitilisuse, soovitades ühtlasi kultuuriliste representatsioonide uurimist senisest ulatuslikumalt ühendada võimusuhete uurimisega. Mida iganes see tähendama peaks. Aga võimusuhted, tingimata. Ootan põnevusega jutustust sellest, kuidas valged keskealised mehed konstrueerisid laulva revolutsiooni, et naised igaveseks pliidi külge aheldada, seejärel aga töötasid välja ohvrinarratiivi, õigustamaks oma süsteemset natsionalismi.
Ajaloolises uurimistöös avaldub ka mitmehäälsus, mis mõistagi seostub võimusuhete analüüsiga, viimast omakorda võib vaadelda nii saavutuse kui ka täitmata potentsiaalina. Uimastav hoop: poliitilise aktina võetakse uurimise alla vaikimisi eiratud ühiskonnagrupid, näiteks mitteinimesed keskkonnaajaloos. Ahah. Mitteinimeste ajalugu kui poliitiline akt. Aga vähe sellest. Kui ajaloovoolud tegelevad tajutava jaotuskorra ümberjaotamisega, siis on seegi poliitiline akt. Edasi tuleb jälle hulk vaffaid infokilde, sekka uudis, et Eesti ajaloole ja kultuurile on omane hübriidsus. Mis pärinevat postkoloniaalsest teooriast. Sissejuhatuse lõpuks sain teada sedagi, et raha uue suundade ülesehitamiseks pikemas perspektiivis on ikkagi vähe. Oleks rohkem vaja.
Edasi tuleb ootuspäraselt juttu sellest, et tegelikult pole siiani midagi eriti uuritudki. Näiteks olla läbi uurimata ja vaidlemata suured kategooriad nagu klass, sugu, rass ja mõistagi „rahvus“ ise. Mis sest, et autorid loeavad seejärel üles terve rea uurijaid ja nende töid. Kusjuures nimekiri pole kaugeltki ammendav. Seejärel pikem kiidulaul rahvusülesele perspektiivile, iseäranis selle rakendamisele „Eesti ajaloo“ II köites, mis sisuliselt tähendas eestlaste-poolse vaatevinkli asendamist baltisakslaste omaga ja sellega ärplemises. Kogu seda rahvusülesuse-loba on võrdlemisi raske lugeda, sest autorid räägivad õhinal asjadest, mis on ammu teada, mida on ammu uuritud ja millest on ammu ning palju kirjutatud. „Eesti ajaloos on objektide ja subjektide ringi laiendamise potentsiaal suur – siinse mitmerahvuselise maa ajalugu on olnud pikk, suhted võimukeskustega muutlikud ja keerulised.“ – Ai-vai, aga kus siin see uudis on? Või pole te ühtki Eesti ajaloo õpikut lugenud? Baltlaste toimimisest Vene imperiaalses süsteemis olevat palju räägitud alates 2010. aastast seoses mingi salapärase imperiaalse pöördega? Kuripatt, Rein Helme „Barclay de Tolly“ ilmus juba 2003. aastal ja ilma mingi pöördeta.
Ühiskonna toimimise ja võimusuhete uudse mõtestamise raames olla sündinud uus arusaam venestamisest – tegemist ei olnudki assimileerimispoliitikaga, vaid lihtsalt keisririik kohendas ja moderniseeris end. Halastage ometi. Juba lähtekoht on loll – kas see või teine. Sest oli nii seda kui teist, ka see on eesti ajaloolastele ammu teada, ka sellest on ammu kirjutatud ja võrdlemisi tasakaalustatud pilt loodud. Millest Kaljundil ja Velmetil taas nähtavasti aimu ei ole. Olen ise oma väikese valge käega kirjutanud kiidusõnu Vene üsnagi modernse kohtuasutuste seaduse kehtestamise kohta Balti kubermangudes 1889. aastal venestuse raames. Aga see ei tee olematuks Toompeale istutatud Aleksander Nevski katedraali ega tõsiasja, et vürst Šahhovskoi tahtis eesti emadele panna suhu venekeelsed hällilaulud! See on küsimus, mida ei saa lahendada binaarsüsteemis. Et kas oli assimileerimispoliitika või ei olnud. Ja et kui oli, siis ainult see oligi, ja kui ei olnud, siis kohe üldse ei olnud. Kes siin kellele üldse õpetama peaks, et ajalugu pole must-valge?
„Kui seni on rahvuslik ajalookirjutus Nõukogude Liidu ajaloo uurimisel keskendunud repressioonidele, autoritaarsele riigikorrale ja dissidentlusele, siis nüüd näikse tähelepanu järjest enam koonduvat argielu, turismi jms ümber (…)“ Mis mõttes nüüd? Minu „Elu-olu viimasel vene ajal“ ilmus 2002. aastal, materjali selle jaoks hakkasin koguma u 35 aasta eest, 1980ndate keskel. Enno Tammeri sari „Meie mälestused“ hakkas ilmuma 2004.
Seoses „rahvusülesusega“ kerkib loomulikult üles ka maiskondlikkuse printsiip, mis Kaljundi-Velmeti arvates on uudne ja enneolematu; sellele pani nende teada aluse Jaan Undusk 2002. aastal. Achso, baltisakslaste olemasolu ja tähendus oli niisiis varem teadmata? Või venelased, juudid, rootslased, soomlased, isegi pärslased ja šotlased? Ja Laiuse mustlased? Mis mõttes tuleks neid „kaasata“? 2013. aastal kirjutasin Mauruse kirjastuse Eesti ajaloo gümnaasiumiõpiku sissejuhatuses, et Eesti ajalugu ei saa kirjutada jäigalt ei etnilisest ega geograafilisest printsiibist lähtudes. Esimene jätaks kõrvale kasvõi needsamad baltisakslased, ilma kelleta oleks eestlaste ajalugu täiesti arusaamatu, teine aga oleks lihtsalt igav. See oleks nagu jäik turvakaamera, mis fikseerib toas toimuvat, ei näita aga, kust mingi uus tegelane õieti tuli või kuhu ta läks. II maailmasõja kümned tuhanded pagulased rajasid terve Välis-Eesti, aga selle peame oma ajaloost kustutama, sest turvakaamera seda enam ei näita. Või kuidas? „Teiseks tekiks küsimus, miks on kaamera vaateväljaks valitud just see territoorium. Põhjendus, et selle määrab ära meie riigipiir, ei ütle midagi. Riigipiir, vähemalt Eesti oma, on ju ise kujunenud – vähemalt üldjoontes – vastavalt eesti rahva asualale teatud ajaloolisel hetkel. Järelikult tuleks ajaloo kandjaks pidada just rahvast, teatavat omavahel ühendatud ja ennast kultuurilises mõttes taasloovat inimeste kogumit, keda ühendavad mitmesugused kultuurilised ja majanduslikud sidemed.“ Targad sõnad, mis?
Järgnevalt vatravad Kaljundi ja Velmet postkoloniaalse teooria raamistikust ja postkoloniaalsest pöördest, mis kuuldavasti peaksid väga põnevad ja viljakad olema ka Eesti ajaloo uurimisel. Jälle jääb suu lahti – kus siin uudis on? Et baltisakslased pidasid end kolonistideks, see peaks teada olema juba kaheksasada aastat. Et nõukogude võim käitus koloniaalvõimuna, on teada 1940. aastast saadik, kui mitte juba kommuuna päevist. Kui kolonialismi „avastamisest“ üldse kõnelda, siis oleks sel mõtet üksnes niipalju, et rõhutada: Eesti ajalooline koloniseerimine lõppes ebatüüpiliselt, kolonistide lahkumisega, mis on harukordne juhtum (+ lätlased) kogu Euroopa ajaloos – jah, vaat selle ümber tasuks kella lüüa ja sellest rahvusvahelisi konverentse korraldada. Mitte aga udutada mingist maastiku koloniseerimisest, et iga hinna eest euroopalikku moevoolu kaasa ahvida: Näete-näete, meie ka kolonistid!
Edasi tulid uudised mälu-uuringuist. Otsekui oleks kellelegi teadmata nende tähtsus (me vist oleme Jakob Hurda rahvas, või kuidas?) või asjaolu, et ühed mäletavad asju ühtmoodi, teised teistmoodi. Jah, muidugi tuleb küsitleda ja talletada. Jah, muidugi tasub uurida, miks mäletatakse erinevalt (ehkki laias laastus on see teada, mingit Ameerikat siin ei avasta). Seoses Vabadussõjaga ei näi autoreil aimugi olevat Alo Lõhmuse mälestuskogumikest. Küll aga pudeneb tähendusrikas lausekild: „…isegi kui uurimistöö eesmärgiks on rahvusliku mälu dekonstrueerimine…“, millele sekundeerib teine samasugune artikli kokkuvõttes, kus on juttu „rahvusliku diskursuse“ dekonstrueerimise eesmärgil tehtud uurimistööst). Kummalgi puhul ei väljenda autorid oma imestust ega nördimust sellise ebateadusliku lähenemise üle, vaid nõustuvad sellega nagu millegi enesestmõistetavaga.
Kas tõesti? Kas tõesti võib ajaloolane Kaljundi ja Velmeti meelest seada endale eesmärgi midagi rajada või purustada? Väga huvitav. Samal meetodil töötasid nõukogude ajal terved ajaloovõltsimise instituudid. Kes võib-olla ei tea, neile avaldan saladuse: sel viisil ajalugu „uurida“ on mage konjunktuurlus või veelgi vähem. Aus ajaloolane, keda ei huvita mitte poosetamine, vaid tõde, saab endale seada üksnes hüpoteesi ja asuda seejärel uurima, kas hüpotees vastab tõele või mitte. Rõõmustades ükskõik kumma tulemuse üle. Ainus eesmärk, mida ajaloolane võib endale seada, on pääseda sammuke lähemale tõele. Mitte dekonstrueerida mingit narratiivi üksnes põhjusel, et keegi Harvardis ütles, et see olla aegunud.
Pikalt ei viitsigi seda jahu sõeluda, sest asi ei parane. Mälu-uuringud, mis peaksid 21. sajandil jõudma oma posthumaansesse faasi, kus valgete meeste suurte tegude kõrval kaasatakse – milline armas sõna – naised, lapsed, vähemused, kitsad ja laiad rahvamassid, koerad, kassid ja alustassid. Järgneb mõtisklus, kuidas rahvuslikku narratiivi lammutada teadus-, tehnika- ja meditsiiniajaloo abil. Vaesed teadusloolased, nad ei teagi, milline õilis ülesanne nende kätesse on usaldatud. Ja otse loomulikult ei saa me siingi läbi uudse ja värskendava maiskondlikkuseta. (Loomulikult ei saa. Jälle mingi uudis või? On’s keegi püüdnud Wilhelm Ostwaldi eestlaseks tembeldada? Avaldage palun selle nurjatu nimi.) Veel saame teada, et eugeenika on sündinud eesti karskusliikumisest Jaan Tõnissoni ja Villem Reimani mahitusel ning et 19.-20. sajandi vahetuse eesti rahvuslikus liikumises oli kesksel kohal rassimõte. Seda muudkui mõeldi ja mõeldi, et ennast parema ja tsiviliseeritumana tunda. Ahah. Viimaks räägitakse veel keskkonnaajaloost, mida Andres Tarand on pool sajandit ilma kedagi dekonstrueerimata uurinud, aga see ei kuulu mainimisele. See alapeatükk on nagu kaapekakk, kuhu on teistest valdkondadest kokku kraabitud kõik, mida suure hädaga saaks nimetada keskkonnaajalooks. Et siis ette näidata ma ei tea kellele. Ökokriitika. Biosemiootika. Kliimaajalugu. Atlandi heeringas. Põlevkivi.
Asjaloo võiks kokku võtta järgmiselt:
Inimkond elas pimeduses, aga see pimedus hakkab õnneks läbi saama. Ajalugu tuleb uurida nii, et tükid taga. Narratiivi dekonstruktsioon, maiskond, kaasamine. Mitmehäälsus, rahvusülene perspektiiv, postkolonialism. Edasi, seltsimehed, kotkana rahvusvahelisse taevasse. Klurps. Täpsemad suunised edaspidi. Teie L.K. ja A.V
[i] https://kirj.ee/acta-publications/?filter[issue]=402&fbclid=IwAR34oHsQHXApLF-GyupbLwydnYSdXx0nu5vS0yrF_hDgCAKBcKm8goUM79I
