Me oleme kohutavalt süüdi

Jaga

Tegelikult pole tarvis isegi pingutada, et ajaloolistele suurkujudele rassistisilte külge kleepida. See on ikkagi vaevarikas. Näiteks mõelda välja, kuidas siis Winston Churchill ikkagi oli rassist. Saab palju lihtsamalt. Näiteks võib üsna kindlalt väita, et kõik enne 1900. aastat sündinud suurmehed, kaasa arvatud seesama Churchill, olid meesšovinistid. Aeg oli selline. Isegi tolleaegsed naisõiguslased (soost sõltumata) järgisid igapäevaelus kümneid stereotüüpide ja konventsioone, mille peale tänased feministid minestusse langeksid. Aga see pole vabandus. Kui šovinistid, siis šovinistid ja punkt. Niisiis – kirves kätte ja maha-maha.

Või kui see teema ei sobi, siis annab suurkujusid süüdistada veel sajas surmapatus. Kindlasti hävitasid nad metsi ja loomaliike või vähemalt tarbisid sellise tegevuse (näiteks ahinguga kalapüügi ja alepõllunduse) vilju. Kuritegelikul viisil. Hoopis hull oli asi inimõigustega. Inimesed rikkusid neid vana-, kesk- ja uusajal hommikust õhtuni, seitse päeva nädalas, hulgakaupa ja suurtes kogustes. Püüdkem meiegi üle olla oma natsionalistlikust suletusest ja tunnistada tõsiasja, et meie suur kangelane Lembitu käis Pihkvas inimõigusi rikkumas, võib-olla koguni süstemaatiliselt, ja küllap tegi ta seda mujalgi. Kui selline Euroopa Inimõiguste kohtusse viia, tuleks pärast terves hoones kõva kadakasuitsu teha, et temast lõhnagi ei jääks. Nii et kirves kätte ja… teadagi.

Ning kui õnnestukski leida mingi kummaline tegelane, keda ei vaevanud soolised stereotüübid ega alepõllundus, kes ei rikkunud inimõigusi ega parema käe reeglit, mida on küll suhteliselt raske uskuda, siis vähemalt hügieenireegleid rikkus ta kindlasti. Hea küll, kirjutas geniaalse poeemi, olgu või «Jumaliku komöödia», aga pärast kemmergus käiku käsi ikka ei pesnud! Kuidas me saame sellisest inimesest lugu pidada? Ei saagi. Kirves kätte. Ja poeem tuleriidale.  Lühidalt – kogu inimkonna senine ajalugu on üksainus õudus ja häbiplekk, millest meid on õnneks päästnud antifašismi päike. See päike tõuseb vääramatult, pleegitab Lindgreni raamatust välja neegrikuninga ja koogiletilt moorapea, ning kui on jõudnud seniiti, algab inimkonna ajalugu puhtalt lehelt. Algab, aga ei arene enam kusagile, vaid jääb samasse kohta seisma, nagu seesinane antifašismi päike oma seniiti. Ideaalse ühiskonna valem on leitud, mis arengut siin enam.

Ehk siis üldjoontes nii, nagu «Kommunistliku partei manifestis» ette nähtud. Kusjuures kommunism ei puutugi asjasse. Selleks oli vaja BLM sildiga vehkivaid märatsejaid ja põlvitavaid lambakarju, et saaks päris selgeks: asi ei ole sotsiaalses, rassilises ega soolises õigluses. Asi on lihtsalt vihas teiste inimeste, elu ja maailma vastu, asi on labases, kuid ürgses ja igikestvas hävitamiskires. Pole vahet, millise kaikaga äiata või mis ettekäändel. Alles mõne kuu eest pidi maailm iga hetk hävima CO2 ülekülluse käes ja et selle vastu midagi ette võtta, tuli isegi koolist puududa. Nüüd selgub, et maailma hävingu põhjustab hoopis rassism. Õieti mitte rassism, vaid valge rass. Preili Thunberg võib pensionile minna ja hakata mälestusi kirjutama, aga valged õppigu regulaarselt põlvitama, põlvitagu lausa vahetpidamata, söömata, koolis käimata ja tööd tegemata, sest plass nahavärv on nende pärispatt. Täna valge, homme rassist, ülehomme orjapidaja, üle-ülehomme massimõrvar. Küll me juba teame.

Kui iroonia kõrvale heita, siis kinnitab Ameerikas toimunud ja Euroopassegi jõudnud sambakarneval ammuteada tõde: ajalugu õpetab ja juhatab, aga ajalugu on ka omamoodi nuhtlus. Muuseas, nii nagu ka inimese isiklik mälu. Kes meist ei tahaks unustada tehtud vigu, rumalusi, eksiteid? Tegelikult me unustamegi neid, sest muidu me lämbuksime nende käes. Kuid mida teha kirjakultuuriga, eriti veel nüüdisaegsega, kus enam miski ei unune – kõik jääb arhiividesse ja küberruumi alles?

Üks võimalus on käituda nii, nagu märatsejad teevad: purustades. Küllap nad kujude juurest jõuavad varsti arhiivideni, vähemalt oleks see omast kohast loogiline. Teine võimalus: minevikuga rahu sõlmides. See on tsiviliseeritum, kuid tunduvalt raskem, sest tsivilisatsioon on üldse raske. Eriti neile, kes veedaksid elu meelsasti üksnes lõrisedes, murdes või määgides. Minevikuga rahu sõlmimine ei tähenda muud, kui et minevikku tuleb näha ja mõista koos kontekstiga. Iga isikut ja iga sündmust omas ajas. See nõuab muidugi teadmisi ja empaatiavõimet, mispärast ütlesingi, et raske. Kuid mitte võimatu.

Sest pole lõpuks ületamatult raske mõista, et George Washingtoni tasub mäletada ikkagi kui Ameerika Ühendriikide esimest presidenti ja ameeriklaste vabadusvõitluse sangarit, aga mitte põlata kui orjapidajat. Omas ajas tegi Washingtoni eriliseks vabaduseideaali kandmine ja ellurakendamine, mitte istanduse omamine. Nõndasamuti on lood ka Lembitu ja pihkvalaste inimõigustega. Lembitu on Lembitu muul põhjusel kui see, et ta Pihkvas põletas ja rüüstas. Piiskop Albert, kellele me küll mälestussammast püstitama ei tõtta – ning õigus ka – , oli siiski märksa mitmetahulisem tegelane kui «kurjategija ja massimõrvar». Leopold Teisega on natuke teine lugu. Tema julmusi tauniti juba omal ajal, aga kui belglased talle ausamba püstitasid, siis otsustagu ise, mis nad sellega peale hakkavad. Ning Tšingis-khaani monumentide üle las otsustada mongolid.

Mis viib meid kirjatüki lõpetuseks Pandora laekani: kes peaks neid asju otsustama siis, kui belglasi, mongoleid, mehi, naisi, valgenahalisi ega neegreid enam pole? Ei ole, sest mingi eriti peen ülemkohus, mis on seadnud endale ülesandeks kaitsta kõigi õigusi kõikide ülejäänute eest, on langetanud vastava otsuse number df-8798/AXg. Kes siis? Ülemaailmne Feministeerium? Antifašistlik Huraal?

Ilmunud Postimehes 16. juuni 2020

Sarnased postitused
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.