Kõigepealt suur tänu kõigile, kes mind õnnitlesid ja minu ausamba jalamit lillede ning pärgadega kaunistasid 😊
Aga nüüd ühel kõrvalisel teemal, vähemalt Ukrainaga võrreldes, mis teisest küljest niiväga kõrvaline polegi. Jälle kisti mind mingisse neegrisõtta. Eesti Päevaleht palus lühidat kommentaari Lätis riiklikul tasandil tehtud otsusele, et nēgeris ei ole solvav, ja ma vastasin. Kergekäeliselt muidugi, sest EPL avas mu kommentaari omakorda kommenteerimiseks, millist võimalust tõttas kasutama arengukoostöö ümarlaua kommunikatsioonijuht (lapsed, jätke meelde, see on unistuste amet) Mart Valner. Seetõttu võis lehelugejale jääda mulje, nagu ma vaidleks selle noorhärraga, millist plaani mul polnud ega pole. Reageeris ka vana sõber Herman Kelomees – seesama, kes kunagi Postimehe arvamustoimetajana võttis nõuks mind autorite hulgast „välja faasida“, mind oma plaanist muidugi informeerimata. Nüüd siis kirjutas seesinane Kelomees: „Jep, hr Aasta Arvamusliider, sul peab õigus olema, sest USAs ju muudkui loobitakse sõna “negro” tänase päevani vasakule ja paremale.“ Selgituseks: iroonia käis mu väite kohta, et meie „neegrile“ vastab ingliskeelne „negro“ ja et see on põhiliselt neutraalne sõna, erinevalt „niggerist“.
Kuna repliik oli suunatud otse mulle, siis võtan vaevaks vastata:
Oo üllameelne nooruk, su vaimukus on piiritu ja USAs tõesti ei tarvitata sõna „negro“ kuigi laialt, ent rahvusvahelised teadusuuringud on kindlaks teinud, et neegreid elab ka mujal kui USAs. Vähe sellest, USAs elab kogu maailma neegritest kõigest umbes 3% – seetõttu võiks huvi tunda, mida arvavad asjast ülejäänud 97%, kes elavad mujal. Kahjuks puudub tarkpea, kes teaks seda täpselt, kuid leidub üksikuid kaudseid andmeid. Näiteks on kaugel-kaugel Aafrikas olemas riigid nimega Niger ja Nigeeria (vastavalt u 20 ja 200 miljonit elanikku), kellel kõnealuse nime(tuse)ga ei näi probleeme olevat. On veel ka selline riik nagu Libeeria (5 miljonit), mille kehtiv põhiseadus ütleb, et Libeeria kodanikuks võib sünni või naturalisatsiooni läbi saada üksnes „neeger või neegri järeltulija“ (only (…) Negroes or Negro descent). Kujutan ette Su hingepiinu, kui kuri saatus peaks Sind sundima Libeeria põhiseadust eesti keelde tõlkima.
Hea küll, vaimust vaesed jäävad vaimust vaesteks, selle vastu ei saa. Kuid ka arengukoostöö ümarlaua kommunikatsioonijuht esitas mõned argumendid, mis näitavad ilmekalt, kui kiiva meie vanker õigupoolest kisub. Esiteks muidugi postulaat, et sõna „neeger“ ei ole enam aktsepteeritava alatooniga. Sest et ei ole. Sest kogu progressiivne inimkond arvab nii. Said aru, kulupea? Järgneb kaitseriivi plõksatus. – Ei midagi uut. Nõuka-ajal käitusid aktiivsemad komnoored sama moodi. Nad teadsid täpselt, mis on ja ei ole enam aktsepteeritava alatooniga.
Mõnes mõttes veelgi kurjakuulutavam oli teine argument: „Lõpptulemusena taandub ju asi sellele, kuidas me kutsuks näiteks rahvusvahelisel konverentsil oma mustanahalist vestluskaaslast ning kas me tahame hakata lisaks natuke ehmunud ümbritsevatele inimestele üle maailma hakata pärast seda pidama loengut Eesti või Läti lingvistikast.“ Siin on nii palju rumalust koos, et ei tea, millest alustada. Kas kommunikatsioonijuht tõesti arvab, et rahvusvahelisel konverentsil pöörduks keegi vestluskaaslase poole näiteks „Härra neeger“? Või „Neeger, kas te kohvi soovite?“ Ma muidugi ei tea, kuidas kõnetab inimesi kommunikatsioonijuht Valner, kuid mina teeksin seda teisiti.
Pealegi – jutt käib ühe eestikeelse sõna sobilikkusest, rahvusvahelisi konverentse peetakse aga maailmakeeltes. Mure konverentsil lahvatava skandaali pärast näitab, et meie kommunikatsioonijuht on selle pisiasja unustanud ja viibib mõtetega juba ühes teises semiosfääris, st teisel kultuuriväljal. Selline nn svitšing on midagi uut ja ületab kaugelt käesoleva vaidluse piirid. Küsimus ei ole enam ühes sõnas. Iirlased vahetasid keelt, kuid jäid iirikultuurseteks. Meil toimub vastupidine – räägitakse küll veel eesti keeles, kuid mõeldakse juba nagu rahvusvaheline ärkleja. See on omaette (sub)kultuur, rahvuskultuuridest eristuv ja osalt neile vastanduv semiosfäär. Siin on omad reeglid, omad tabud, omad pühad tõed, kangelased, vaenlased, müüdid ja rituaalid. Selles sfääris liikuvad inimesed mõtlevad põhiliselt (Ameerika) inglise keeles; kasutades mingit muud keelt, kaasa arvatud oma emakeel, on tegemist tõlkega inglise keelest.
Millest järeldub, et me räägime kõrgeaulise kommunikatsioonijuhiga teineteisest mööda. Mina kõnelen eesti kultuuriväljast, tema ühest teisest, ja see, mis kummalgi väljal on lubatud või lubamatu, on erinev. Ning me oleme järelikult ka eri rahvusest, sest inimese rahvuse määrab just kultuuriväli või -ruum, milles ta elab, tegutseb, mõtleb ja ennast väljendab ning mille reeglitele ta allub.
PS Eesti kultuuriväli muutub muidugi ka. Sujuvalt, loomulikus korras, ilma politrukkide lõrinata.