Kas Venemaa ongi nii hoomamatu kui räägitakse?

Jaga

Vene literaat ja diplomaat Fjodor Tjuttšev (1803 – 1873) on kirja pannud surematud luuleread: „Venemaad mõistusega ei võta (…) Venemaad tuleb uskuda“. Kindlasti mõlgub see praegu meeles paljudel, kes hirmu ja hämminguga jälgivad Vladimir Putini – või Venemaa, kuidas võtta – käitumist, mida tõepoolest on raske mõistusega võtta. See käitumine on ülbe, ambitsioonikas, kaval, küüniline ja jõhker, kuid laias laastus Venemaa enda huvide vastane. Putin on teinud NATO ja Euroopa Liidu tunduvalt ühtsemaks, liitnud kokku ukrainlased ning tõestanud kogu maailmale, et poolakate ning eestlaste-lätlaste-leedulaste jutud Vene ohust polegi laest võetud. Miks ta seda siis teeb? Vastus: sest Venemaad mõistusega ei võta.

Ent ometi pole see nii. Venemaa saab mõistusega võtta küll, nagu ka kõike muud siin maailmas, kui diskursuse dekonstruktsioon välja arvata. See, et Venemaa on mõistusele tabamatu, on kõigest müüt, kusjuures Venemaale kasulik müüt, mida ise ilmse rahuloluga levitab.

Venemaa mõistusega võtmiseks on aga olemas võti, ja selle võtme nimi on alaväärsuskompleks. Kui vaatleme Venemaa ajalugu, siis leiame sealt terve hulga umbsõlmi, mis paistavad lahendamatute ja müstilistena, kuid vaid senikaua, kuni me ei kasuta eelnimetatud võtit.

Venemaa algus on, mis seal salata, pikantne. Juba tõsiasi, et üks suur rahvas peab alustama oma ühise ajaloo kirjeldamist tõigast, et ennemuiste ei suutnud nad ennast ise valitseda ja pidid seetõttu mere tagant endale vürstid kutsuma, peaks igale patrioodile mõjuma nagu krooniline maohaavand. Selle käes on vaeveldud sajandeid ja ehkki Mihhail Lomonossov püüdis kõigest hingest musta valgeks rääkida, jääb tõsiasi tõsiasjaks: riikluse tõid Venemaale viikingid. Siit sai alguse Kiievi-Vene.

Praegune Venemaa võiks muidugi juhust kasutada ja ennast sellest episoodist lahti haakida, väites, et Rjurikust sai alguse küll Kiievi-Vene, aga Moskva ja Moskoovia on hoopis teine asi. Miks nad seda ei tee, on mulle teadmata, kuid põhjuseks võib olla, et seesinane Moskoovia alustas Kuldhordi usina maksualuse ja truu alamana, sai suurvürstitiitli Kuldhordi khaanilt ning kasutas Vene maade järk-järgulisel liitmisel ja vene vere valamisel korduvalt tatarlastest isandate abi. See kõik on vaata et piinlikumgi kui Rjurik oma vendadega.

Pilt paraneb alles Kulikovo lahinguga. Kulikovo lahing võis küll tähendada mongolite-tatarlaste ülemvõimu lagunemise algust, kuid üks tõsiasi jäi püsima: Kuldhordi aeg oli Venemaast teinud Aasia riigi. Kui Vladimir Püha või Jaroslav Tark kuulusid Euroopa valitsejate hulka ja olid nendega ka dünastiliselt seotud, siis Moskoovia valitsejad enam mitte. Euroopa silmis olid nad Kuldhordiga kokku sulanud ja imagoloogiliselt polnudki erilist vahet, kas tatarlased valitsevad venelasi või vastupidi (nagu see oli alates Ivan Julma valitsusajast) – Aasiaks jäi ta ikka.

Seda kuvandit ei sallinud tugevneva Moskva suurvürstiriigi valitsejad silmaotsaski. See näris hinge ja sundis otsima võimalusi tõestamaks, et tegelikult on Moskva kõige parem ning et küll me teile veel (koha kätte) näitame. Siit võrsus „kolmanda Rooma“ kontseptsioon, mis kõrvaltvaataja jaoks kõlab nagu uppuja appikarje. Moskva ja Rooma? Jätke, palun. Ainsana suudavad seda tõsiselt võtta Vene marurahvuslased ise. Seetõttu tegi Ivan Julm ka katseid end uuesti Lääne-Euroopa dünastiate võrgustikuga siduda. Neid ponnistusi võiks pidada naeruväärseiks, kui tegijaks poleks olnud Ivan Julm. Tema kosjaplaanide tagasilükkamine mõjus alandavalt ja selle eest pidid verehinda maksma teiste hulgas ka eestlased, keda Ivan Julma väed nottisid nii palju, kui jaksasid. Kuid alanduse krooniks oli tõik, et vägev Moskoovia ei suutnud vallutada isegi Vana-Liivimaad. Ida suunas oldi märksa edukamad, aga see oli otsekui lohutusauhind.

Kuid alandusi tuli aina lisaks ja alaväärsuskompleks üha tugevnes. 17. sajandi alguses langes Venemaa segadustesse, Kremlis valitsesid poolakad, Venemaa tsaariks kuulutati Poola prints Vladislav ja rootslased peremehetsesid Novgorodis. See oli esimene kord, kus Venemaa või vähemalt Moskva vallutati läänest ja see lõi hingehaava, mis pole tänaseni paranenud.

Segadusteaeg sai siiski läbi, poolakad aeti koju ja taevas läks helgemaks. Kuid kompleks ei kadunud. See avaldus ka Peeter I isiku puhul. Üks Põhjasõja puhkemise ajendeid oli puht-isiklik. Nimelt kui Peeter noore mehena nn Suure Saatkonna koosseisus Euroopasse sõitis, peatus ta ka Riias ja tahtis seal tundma õppida Riia kindlustusi. Kuna linna komandandile oli sõna saadetud, et noor tsaar soovib jääda inkognito, siis paluti tal oma uurimistöö lõpetada ja lahkuda, nagu oleks tehtud mistahes teise välismaalasega. Mispeale Peeter nii hirmsasti solvus, et kui 1709. aastal Riia piiramiseks läks, siis viskas ta esimesed kolm granaati oma käega riialastele vastu silmi. Tulge veel tsaari solvama. Vene tsaari!

Venemaa järgneva ajaloo ümberjutustamine läheks pikale. Märkida võib, et alaväärsustunne painas ka mitmeid järgnevaid valitsejaid, nagu näiteks Paul I, Aleksander III või Jossif I. Sellest hädast oli vaba Katariina II, aga tema oligi puhas sakslanna. Huvitavaks erandiks võib pidada ka Aleksander II. Tema tuli troonile Venemaale häbistavalt lõppenud Krimmi sõja ajal, kuid ei tõtanud Peetri kombel solvajatele kätte maksma, vaid, uskumatu küll, otsustas hoopis Venemaad paremaks ja tsiviliseeritumaks teha, mis tal osaliselt isegi õnnestus. Samal ajal levinud nn slavofiilsus tõendas, et kompleksid stiilis „aga meie oleme ikkagi paremad“ pole siiski kusagile kadunud.

Mine tea, viimati oleks vene hing Gagarini kosmoselennu järel isegi rahu saanud, kui seesinane NSV Liit ei oleks kolmkümmend aastat hiljem mürinal kokku kukkunud. Kõige hullem, et süüdistada polnud kedagi, ehkki seda kõigest väest üritati ja üritatakse tänini. Põhisüüdlane on tuvastatud Mihhail Gorbatšovi isikus, otsekui olnuks tegu mingi üleloomulike võimetega tegelasega.

Jälle alandus, jälle häda. Hirmus lugu, maailm naerab, lääs parastab. Õudusele pani 2014. aastal krooni pähe Barack Obama oma mõtlematu lausega: „Ah, Venemaa on regionaalne jõud, mis ähvardab mõnd oma vahetut naabrit, kuid mitte tugevusest, vaid nõrkusest.“

Oi, oi. Kergesti ärrituva karu narrimine on mõtlematu tegu isegi siis, kui sa oled elevant. Kreml lausa nõksatas, kui Putin lause lõpule tähelepanu pööramata endale vandus: Ma sulle näitan regionaalset jõudu!

Nüüd ta näitabki. Kas seda oleks saanud ära hoida? Ilmselt mitte. Nii nagu meiega, nii on ka Ukrainaga nii, et sõltumata sellest, kas ukrainlased midagi solvavat ütlevad-teevad või mitte, on Kreml ikka solvunud, sest Kremlit solvab juba Ukraina olemasolu ise. See tähendab – päriselt iseseisva Ukraina olemasolu. Kui ukrainlased oleksid rahuldunud lipu, hümni ja boršiga (ehk pastelde ja kandlega, nagu meile soovitatakse), olnuks asi parimas korras. Aga kui jutuks tuleb päris iseseisvus, päris sõltumatus, päris omariiklus, siis … tutvustatakse teile regionaalset jõudu.

Nõnda oleks kahtlemata läinud ka meiega, kui me poleks NATO sulguvast väravast viimasel hetkel sisse lipsanud nagu lendav taldrik ulmefilmis. Ning kui poleks olnud Maidani, mis meie õnneks ja ukrainlaste õnnetuseks tõi Kremli fookusesse just Ukraina. Kuid Obama oleks võinud oma lause sellegipoolest ütlemata jätta, sest ei või iial teada, milline tilk on see, mis karika üle voolama paneb.

Mida öelda kokkuvõtteks? Venemaad on võimalik mõista, kuid selleks, nagu öeldud, tuleb meelde jätta, et tegemist on silmatorkavalt õrnahingelise kaunitariga. Kaunitar on päris andekas nii teaduses kui kunstis, temas on elujõudu ja visadust, kuid üksiti iseloomustab teda kaootilisus, tujukus ja järsud meeleolumuutused ning ta võib käituda ka koletisena. (Kõigi venelaste ühise veendumuse kohaselt on Venemaa muide naissoost.) Eelkõige iseloomustab Venemaad aga veendumus, et talle tehakse ilmast ilma liiga, ja pidev kahtlus, et kõik naeravad tema üle.

 

Avaldatud ERR uudisteportaalis 22.02.2022

Sarnased postitused