ehk iga päästepaadi kandevõimel on piir
Ukraina pagulaste teemal on oht muutuda millekski Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli koerakorjuse sarnaseks, mida vastastikku üle aia loopida. „Sina tahad kõik valimata sisse lasta!“ – „Aga sina tahad kõik piirilt tagasi peksta!“ Pole vist eriti sisukas tegevus? Sest tegelikult pole keegi nõudnud ei kõigi soovijate valimatut sisselaskmist ega piiri täielikku sulgemist sõjapõgenike ees.
Kuid fakt jääb faktiks, et igal päästepaadil on teatav maksimaalne kandevõime, ja kui seda ületada, läheb paat põhja ja koos paadiga ka päästjad ja päästetud. Ning Eestit võib päästepaadiga võrrelda küll, sest Eestilgi on oma maksimaalne kandevõime. Selle asemel et koerakorjust pilduda, tuleks välja uurida – või lasta targematel uurida – kui suur meie kandevõime siis ikkagi on. Kusjuures ette teades, et sel küsimusel on mitu vastust, kõik oma taustsüsteemis õiged. Üks oleks puht-majanduslik (kui palju on töökohti, kui palju raga toetusteks, võimalikke vabatahtlikke, elamispinda jne), teine aga märksa ebamäärasem, kuid ühtlasi äärmiselt oluline: kui suure hulga teiskeelseid suudab endasse hõlmata eesti(keelne) ühiskond, ilma et sellest suuri lõhesid ja konflikte tekiks? Siingi tuleb nõutada mitut vastusevarianti sõltuvalt sellest, kui kauaks kui palju pagulasi meie juurde jääb. Loogiline, et lühemaks ajaks rohkem, pikemaks ajaks vähem.
On naiivne loota, et meil pagulastega mingeid olmetasandi hõõrumisi ette ei tule. See on sellise inimhulga juures, kes elab meiega läbisegi, täiesti paratamatu. Kui Eesti alevisse majutatud pagulased kutsuvad kohale politsei ja teatavad, et neile on liiga tehtud, et neil ei ole võimalik elada siin metsade keskel, kus on karud, linna aga pole ollagi, et nad nõuavad teist elukohta, siis hajub algne kaastunne kergesti. Iga õhin taltub nagunii, see on paratamatu, ja õhina asemele on tarvis seada rutiinne kord, mis lähtub rutiinsest kristlikust arusaamast, et hädasolijat tuleb aidata, kuid siiski mitte iseenda hävitamise hinnaga.
Hõõrumised ei tule kasuks kellelegi, kõige vähem ukraina pagulastele endile. Järelikult oleks parim, kui ukrainlased ise omakeskis korda peaksid, liig nõudlikke ohjeldaksid ja ülepea pagulaskonda ning Eesti riiki (ja eesti rahvast) vahendaksid. Kui maailmas on nähtud ajutisi valitsusi, miks ei võiks siis olla mingit Ukraina Komiteed vms, mis konflikte ennetada aitaks.
Aga alustada tuleks ikkagi päästepaadi kandevõime mõõtmisega, sest turvatunnet vajame ka meie. Nimelt valitsuse selget kinnitust, et paati põhja ei aeta. Pole vaja koera üle aia loopida ja sisutuid süüdistusi pilduda, vaid on tarvis kindlaks teha meie võimaluste piir. Ja pole vaja eriti pingutada, et eestlaste tundlikkust selles küsimuses mõista. Oleme niigi ennast ületanud – rahvas, kes laulva revolutsiooni ajal tuli relvitult tankide vastu, sest teda ähvardas jääda vähemusrahvaks omal maal, laseb nüüd sisse ja võtab külalislahkelt vastu 50 000 pagulast. Enamat ei saa nõudagi ja häbi neile, kes eesti rahvast praegu näägutavad, et me veel külalislahkemad pole. Oleme täiesti piisavalt, kuid meil on tagasihoidlik soov edasi kesta.
