Sõda pole kaugeltki läbi ja „sõda pärast sõda“ pole veel alanudki, kuid juba püütakse teha sõjast järeldusi. Miks mitte. Üks meelierutavamaid teemasid on, kas või mis määral seab Vene agressioon ja Ukraina – ning Lääne – vastus sellele kahtluse alla sallivuse, hoolimise, kaasamise ja avatuse pühaks peetud põhimõtted.
See ei ole skolastika ega targutamine. Sisuliselt käib arutelu selle üle, kuidas vältida samasuguse õuduse kordumist tulevikus või vähemalt kahandada sellist võimalust. Inimkeeli öeldult – peame endalt küsima, kas vabadust kaitsvad ja kalliks pidavad ühiskonnad tegid mingeid vigu, millest on võimalik õppida, et neid tulevikus mitte korrata. Lootes, et meile see tulevik üldse antakse.
Esmajäreldus on kerge tulema: oleme olnud liialt pehmed, püüdnud agressorit naiivselt hõlmata ja selle abil ümber kasvatada, uskunud liialt vagameelset vanasõna, et hea sõna võidab võõra väe. Konkreetne näide – Vene propagandakanalid, mille keelustamise ettepanekud aasta aasta järel sõnavabaduse ja demokraatia vastaseks tembeldati ning ettepanekute tegijad vaata et mustsajaks maaliti. Nüüd on nende kanalite keelamine äkki võimalik ja sõnavabadus pole kuskile kadunud. Ainus loogiline järeldus on, et eelnimetatud tembeldajad (mis seal salata, peamiselt ajakirjanikud ning viimaste ees lipitsevad poliitikud) lihtsalt eksisid ja et seda eksimust on vaikimisi tunnistatud.
Kuid juba kõlab ka väiteid selle esmajärelduse vastu (vt nt Andris Feldmanis, „Sallivuse kaitseks“[1]). Kõik läheb põhimõtteliselt õiget rada, on moodustunud demokraatlik ühisrinne, Lääs on näidanud oma tugevust, tugevuse aluseks on paindlikkus, paindlikkus tuleneb aga sallivusest ja pehmusest. Umbes nagu paju, mida hiinlased peavad tugevuse võrdkujuks: paindub, aga ei murdu. See paindlik Lääs suutvat vajadusel kurssi muuta, jäik autoritarism aga mitte; paraku tüürivat Lääne pehmuse kriitikud läänemaailma teadlikult või teadmatult just selle viimase poole.
Ärge uskuge sellist juttu. Need vastuväited pole muud kui filosoofiasse rüütatud katse veenda ennast ja teisi, et nõrkus on tugevus ning head lapsed kasvavad vitsata. Taustaks kahurikõmin ja Volodimir Zelenski hüüatus, et kui Lääs oleks andnud Ukrainale õigel ajal õiged relvad, oleks sõda juba läbi ja mitte venelaste võiduga. Oleksid oleksiteks, aga Zelenski peaks asja teadma paremini kui meie siin, ja kui Lääne viivitamise tagajärjeks on näiteks 10 000 tapetud ja vägistatud ukrainlast, kes kiirema tegutsemise korral jäänuks tapmata ja vägistamata, siis võtab Lääne „paindlikkuse“ õigustaja oma hingele väga raske koorma. Kas tõesti paremat teha ei ole? Praegu, mil Ukraina sõda on alles pooleli ja mil säilib täiesti reaalne oht, et hullunud Putin ründab kogu läänemaailma, on väga kummaline muretseda, ega Lääs viimati pisut konservatiivsemaks ja tervemõistuslikumaks ei muutu.
Pealegi – kuidas peaks maailm paremaks muutuma, kui vigadest ei õpita? Õppimise, arengu ja edasimineku esimene eeldus on vea tunnistamine. Jah et, näete, eksisime. Ja nüüd küsime endalt, miks me eksisime – kus olid meie algandmed valed, kus tegime loogikavea, kus oli valemisse x asemel sisse lipsanud y. Ma muidugi mõistan, et antud juhul on eksimist väga valus tunnistada, sest leidus ka päris häälekas hulk hoiatajaid, kes juba aasta(kümne)id on lokku löönud, et Lääs pingutab oma nn sallivuse ja kaasamisega üle. Õieti on see ammu teada. 1968. aastal püüdsid tšehhid-slovakid Vene tankide kahuritorusid lilledega kinni toppida ja me kõik teame, mis sellest sai. Kuid „liberaalne konsensus“ nii Eestis kui kogu läänemaailmas üksnes irvitas nende hoiatuste peale ja selle üheks tulemuseks oli, et Venemaad koheldi nagu ulakat, aga samas armsat koolipoissi, kes tuleb ikka ja jälle mängu võtta, mis sest, et ta aeg-ajalt mõne klassivenna nina veriseks lööb ja mõne akna sisse viskab. See-eest on tal väga ilus ja õrn hing (Puškin ja Glinka ja nii edasi) ning seda õrna hinge ei tohi haavata.
Nüüd me siis saime. Ning nii nagu venelaste hulgast tuleb tikutulega otsida neid, kes tunnistavad, et nad on oma rahvas pettunud, nõnda tuleb kaasajate-sallijate hulgast täna tikutulega otsida neid, kes tunnistaks, et „teistsuguste“ kaitsmise ja kaasamisega sai liiale mindud, vähemalt Venemaa osas. Tõtt öelda polegi nii mehiseid hääli kuulnud.
Lääne väidetava paindlikkuse õigustuseks toob Feldmanis arutluse, et Lääs suutis kurssi muuta ja ennast kokku võtta, aga Putini režiimil selline võime puudub. Nagu eespool öeldud, tekib kõigepealt küsimus, miks Läänel üldse oli vaja kurssi muuta, teiseks aga on türanniad võimelised väga järskudeks kursimuutusteks. Meenutatagu kasvõi Orwelli „1984“, kus terve suur asutus pidi pidevalt ajalugu ümber tegema, sest vaenlastest olid saanud sõbrad ja vastupidi. Rääkimata Stalini järskudest kursimuutustest nii poliitikas kui isegi ideoloogias. Nii et siit sallivusele ja paindlikkusele eelist otsida ei maksa. Lääs suutis kurssi muuta küll, kuid pole üldse selge, mida selle eest tänada tuleb, kas paindlikkust ja pehmust või hoopis seda, et Läänes oli säilinud kriitiline mass konservatiivselt ja kainelt mõtlevaid inimesi.
Kuid see selleks. Põhiküsimus on: kui on midagi, mis suudab Putinile vastu hakata, siis mis see on? Vastus on lihtne, karjub meile näkku, me kõik teame seda: see on jõud. Vägivalla peatab üksnes jõud.
Kui mõni hoolija-sallija peaks olema seda teksti siiani lugenud, siis nüüd ta ilmselt kangestub hirmust: see ongi jõupõhine maailm ja just seda me ei taha! Lisades: kui vägivalda hakkab ohjeldama toores jõud, oleme barbaarsuses tagasi – see toores jõud pole muud kui vastassuunaline vägivald ja lõpuks pole üks parem kui teine.
Võib-olla on see kõige suurem ja ühtlasi kõige saatuslikum viga, mida vägivallatuse kuulutajad on teinud ja teevad tänagi. Need kaks ei ole põrmugi üheväärsed ja maailm ei ole väsinud vihkamast, sest maailm ei väsi kunagi vihkamast. Mahatma Gandhi eksis. Ning kui ta juba eksis nii olulises küsimuses, siis võib-olla ta polnudki nii tark, kui arvatakse.
Vägivalda ohjeldab tõepoolest üksnes jõud, me näeme seda oma silmaga praegu Ukrainas, kuid see ei tähenda veel, et need jõud oleksid võrdselt halvad. On väga suur vahe, kas kasutada jõudu nii palju kui võimalik või nii vähe kui võimalik – kuid siiski nii palju kui vajalik. Just siin ilmneb türannia ja demokraatia erinevus. Türannid vägivallatsevad kõikjal ja nii palju kui vähegi saavad, demokraatiad teevad seda üksnes vägivalla peatamiseks.
Demokraatliku maailma ainus viis Ukraina-taolisi õudusi ette ära hoida on saata võimalikele agressoreile aegsasti sõnum: meie oskame seda ka, me oskame seda sama hästi kui teie, kui mitte paremini, ja me teeme seda kõhklematult, kui vaja. Me oleme võimelised hävitama teie elavjõudu, me võime isegi teie linnu pommitada – kui vaja.
Kui me aga oleme siiski lasknud asjal niikaugele minna, nagu ta praegu läinud on, siis pole tarvis raisata aega läänemaailma pehmostumise õigustamiseks, vaid toetada agressiooni ohvreid kogu oma jõuga, mida on võimalik rakendada. Kui otsene sõjaline sekkumine on võimatu, siis tuleb saata jõudu teisel moel – jõhkrate, tapvate, hävitavate relvade näol. Toorest jõudu.
On maitseasi, kas nimetada sellist maailma jõupõhiseks või kuidagi teisiti. Maailm on nagunii jõupõhine, meeldib see kellelegi või mitte. Oleks aeg seda tunnistada, lõpetada tugevuse otsimine pehmusest ja keskenduda küsimusele, kuidas tagada, et jõudu oleks piisavalt ja et seda kasutataks ainult õilsatel eesmärkidel. Nii et sallivusel ja pehmusel oleks tema selja taga turvaline pesake, kus viljeleda performatiivset kunsti, mõista hukka kolonialismi pärandit ja olla avatud, nii avatud.
[1] https://www.err.ee/1608567250/andris-feldmanis-sallivuse-kaitseks
