Ühiskond Üldine
Lauri Vahtre

Teadmine on jõud 1

17/04/2021
Jaga

SOTSIAALTEADUSLIK DDT JA KUIDAS TEMAGA HAKKAMA SAADA

 

Teadmine on jõud, teadmatus on nõrkus, nagu me teame. Paraku unustame sageli, et teadmise ja mitteteadmise vahel on hall tsoon, osaline teadmine, ja otsustada, kas see on jõud või nõrkus, polegi nii lihtne.

Esimese hooga võiks arvata, et parem pool muna kui tühi koor. Enamasti meie teadmised ongi ju vaid osalised, ja neist on ikka abi. Tõeni me võib-olla kunagi ei jõuagi, oleme vaid teel tema poole. Omades teadmisi, mis kajastavad tõde, kuid mitte kogu tõde.

Kuid igal teekonnal varitsevad ohud ja nii on see ka teekonnal tõe poole. Poolteadmised sünnitavad viirastusi ja valejäreldusi. Alkeemikud tegid kindlaks, et üks aine võib muutuda teiseks, ja raiskasid mitu sajandit, püüdes valmistada kulda. Sünteesiti DDT ja avastati selle tõhusus putukate tõrjel, kuid ei mõistetud, et tegu on eeskätt mürgiga.

Öeldu ei kehti üksnes reaalteadustes, kus tõeotsingute tulemusel valmivad konkreetsed mehhanismid, ained, tehnoloogiad, mis võivad olla ohtlikud. Sama võib näha ka sotsiaalteadustes, mis tegelevad inimese ühiskondliku olemise uurimise ja selgitamisega, sünnitades eeskirju, kuidas on õige, kuidas vale. Täna võib juba öelda, et diskursuse dekonstrueerijate ühisjõul on sünteesitud teatav sotsiaalteaduslik DDT ja raputatakse seda, kuhu juhtub – pidada arendama võrdsust, vendlust ja vabadust.

Paraku…

Viimaste aastakümnete moevool sotsiaalkonstruktivism võrsub Peter Bergeri ja Thomas Luckmanni vääratele eeldustele tuginevast teosest „Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus“ (1966, e.k. 2018).[1]  Moevool propageerib seisukohta, et kõik institutsioonid, väärtushinnangud jne on üksnes kokkulepe, milles pole midagi paratamatut. Soovi korral võib alati kokku leppida teisiti, ükski „tõde“ pole teisest põhimõtteliselt parem. Sellega on antud hoop mistahes seaduse, väärtuse, asutuse või ameti autoriteedile. Pole mingit põhjust alluda näiteks politseiniku korraldusele, sest miks peaks keegi üldse kellegi korraldusele alluma, teiseks võib vaidlustada korralduse enda. Miks ma ei tohi nii käituda, nagu ma käitun? Kes ütles? Mis õigusega?

Sarnase sotsiaalse hindamisskaala on sünnitanud Sigmund Freudi algatatud psühhoanalüüs ja selle jätk Michel Foucault’ tööde näol. Igaüks, kes on nendega tutvunud, võib hakata oma kaaskodanike käitumist analüüsima: näete, siin tegeleb ta vaenlase kuju loomisega, sest ta soovib inimesi hirmutada – hirmunud inimesed on paremini manipuleeritavad; siin tegeleb ta heategevusega, et oma headusest ise mõnu tunda ja teiseks avalikkuse tunnustust pälvida, mis omakorda annab võimu; siin, kas näete, ta lõhestab, sest eri leeride olemasolu võimaldab tal üht leeri teise vastu välja mängida ja taas võimu koguda; siin väljendab ta oma vastumeelsust transvestiitide suhtes, ja see tuleb tema soovist vähemusi represseerida ning nende üle võimutseda; siin aga kuulutab ta ainumast, absoluutset tõde, sallimata ühtki teist, oodates, et inimesed ennast tema tõe ja järelikult ka võimu alla painutaksid. Ärge öelge, et see on vaid analüüs ja siin pole midagi hinnangulist.

Sellise tööriistakomplektiga on nüüdisaegsed politoloogid ja mitmesugused õiguslased läbi rehitsenud kogu sotsiaalse inimtegevuse ning leidnud massiliselt taunimisväärset. Tänu Foucault’ patoloogilistele kinnismõtetele peamiselt võimuiha. Pole inimtegevuse valdkonda, millele poleks omistatud eesmärki kedagi oma võimule allutada. Kui inimene õpetab lastele korrutustabelit, kui mees avab naisele ukse, kui ajaloolane võitleb pseudoteaduslike väljamõeldistega, kui ühiskond püüab tõrjuda senise kultuurikontekstiga sobimatuid hoiakuid ja käitumismustreid, kui mees soovib, et tema naine talle lapsi sünnitaks – aina võimuiha.

Mis neil väidetel viga on? Nad pole ju valed. Heategija tunneb tõepoolest ka ise rõõmu; ajaloolane tahab, et tema sõna peale jääks. Kuid viga on siiski olemas – kõik need väited on tõesed vaid osaliselt. Tegemist on just sedasorti osalise teadmistega, mis on sama mürgine kui DDT. Sellise (enese)analüüsi õpetamine pole muud kui ajupesu, mis ei aita inimest mitte kuidagi, küll aga võtab temalt eheduse ja asendab selle moonutatud enesekuvandiga, tekitades süütunnet, neuroose ja ebakindlust.

Vähe sellest. Ebakindlaks ja nõutuks tehtud inimesele heidetakse näiline päästerõngas maksiimi näol „inimene loob iseennast“. Paraku on see pigem habemenuga, mis on sokutatud meeleheitel õnnetukese öökapile. Selle järele haarates kaotab inimene kõik: soo, rahvuse, rassi, kultuuri, iseenda. Nüüd on ta küps allaneelamiseks soouuringute magistrantidele ja dekonstrueerimise doktorantidele, kes on lahkesti nõus selgitama, et ta on siiani ukerdanud rassismi, natsismi, vihkamise ja seksismi laukas. Kui ta tahab sellest pääseda, peab ta hakkama mõtlema, tundma, kõnelema ning käituma hoopis teisiti. Ja ongi maailmas üks ajupestud aktivist juures.

 

Mida teha? Tagasiteed ei ole. Me ei saa oma kollektiivsest mälust kustutada teadmist, et Freudi järgi teeme me enam-vähem kõike oma sugutungi sunnil, Foucault järgi võimuihast. Mõlemad väited ilmuvad visalt me arutlustesse ja analüüsidesse, nad ei lase ennast välja juurida, sest neis on mingi osa tõtt. Mis aitaks? Ilmselt tuleb tõekildude juurest minna edasi. Aga kuhu või kuidas? Milline on ülejäänud osa tõest?

Pöördume teistsuguste klassikute poole. Prantsuse antropoloog Lucien Lévy-Bruhl esitas 1922. aastal hüpoteesi nn eelloogilisest mõtlemisest, mida inimkond olevat kasutanud enne loogilise mõtlemiseni jõudmist. Ta rõhutas samas, et nn primitiivne inimene ei mõelnud seepärast veel halvemini kui modernne haritud inimene, vaid teisiti. Tema hüpoteesi juurest tegi sammu edasi teine prantsuse antropoloog, Claude Lévi-Strauss, kes oma 1962. aastal ilmunud teoses jagas mõtlemise metsikuks ja tsiviliseerituks. Väites ühtlasi, et metsikut mõtlemist ei harrasta üksnes kirjaoskamatud loodusrahvad, vaid ka 20. sajandi lääne inimene läbisegi korrastatud mõtlemisega. Kusjuures sagedamini, kui ta ise arvab.

Kui eeldada, et Lévi-Straussil on õigus (nagu tal ilmselt on), siis muudab see oluliselt meie vaadet sotsiaalkonstruktivismi ja selle sõsardistsipliinide avastustele. Näitlikustamiseks üks väike ekskurss. Poliitikateoreetik Peeter Selg ja semiootik Andreas Ventsel kirjutasid hiljuti Lévy-Bruhli tuules, et meie „ühiskondlik ruum“ pole üle saanud mõtteviisist, mida iseloomustavad stereotüübid, müüdid, foobiad jms.[2] Toodud näited peavad lugejale tekitama mulje, et abielu küsimuses konservatiivsele poolele jääjad viljelevadki just seda algelist mõtteviisi, mida edastatakse lalisemise ja säutsumisega (nn faatiline kommunikatsioon). Pahaaimamatu lugeja võib uskumagi jääda, kuid tegemist on silmamoondusega, ja seda õpetab nägema Lévi-Strauss. Lalisemise ja säutsumisega tegelevad hoopis professorid ise, nende kirjutises on mitu kapitaalset loogikaviga, autorite hoiak oma kriitika objektide suhtes koosneb stereotüüpidest, müütidest ja foobiatest. Hiilgav kinnitus Lévi-Straussi teooriale. Kirjutist võib testida ka Foucault’ tööriistadega ja konstateerida, et selle eesmärgiks on lõhestamine, vaenlase kuju loomine, absoluutse tõe kuulutamine ja teisitimõtlejate represseerimine. Kogu kõnealust ilu kroonib piinlik eksiarvamus, nagu oleks lindude – muuseas, milliste lindude? – säutsumine, samuti kui lapse lalin, vaid suhtlus suhtluse pärast. Selline harimatus võtab tummaks.

Niisiis, kui teid süüdistatakse võimuihas, oma arvamuse ainutõeks pidamises, lõhestamises ja vaenlase kuju konstrueerimises (jne, jne), siis on otstarbekas kõigepealt meenutada, et kõige sellega tegeleb ka teie enesekindel süüdistaja. Kusjuures võib-olla rohkemgi kui teie. Et omaenda pained määritakse teiste kaela, on lausa rahvatarkus. Kui konservatiive häirib agressiivne homoagenda, siis ütlevad (pseudo)liberaalid irooniliselt, et ju on tegu kapihomodega. Las see kehtida ka vastupidiselt: kui diskursuse dekonstrueeerijad näevad konservatiivide tegevuse taga vaid võimuiha, siis on nad nähtavasti võimuhullud. Just nemad, mitte keegi teine.

Samuti siis, kui süüdistus kõlab: ta arvab, et teab absoluutset tõde. Tegelikult on täiesti normaalne, et vaidluses kaitseb igaüks oma tõde ja sooviks meeleldi, et teised temaga nõustuksid. Selline süüdistus reedab, et süüdistaja ise ei talu silmaotsaski teist arvamust. Millega oleme jõudnud avaliku saladuseni: ägedad sallivuskuulutajad põevad raskekujulist sallimatust.

Kokkuvõtteks. Viimane poolsajand on lääne tsivilisatsiooni suhtlusväljale kandnud otsatu hulga osalisi tõdesid, millest mõnes on tõe osakaal mikroskoopiline. Sellest nuhtlusest eluga väljatulekuks on vaja keskenduda puuduolevale. Uurida, mis on inimesele loomuomane ja mis mitte, eriti aga – mis määral. Kuis ta oma inimlikke omadusi haldab, kultiveerib, arendab ja ohjeldab. Inimene loob ennast küll, kuid väga väikeses ulatuses – kes loob ülejäänu? Väärtused ja institutsioonid on konstrueeritud, kuid mis neis on meelevaldne, mis mitte? Tekste ja tegusid ajendab võimuiha, aga mitte ainult – mis veel? Siin pole tarvis isegi uusi distsipliine, vaid eri teadusharude poolt kogutud teadmiste kokkuviimist. Ainult nii võiks meie inimesepilt muutuda loogiliseks, see aitaks vastu astuda absurdile. Näiteks ei saaks diskursuste dekonstrueerijad kirjutada või plakatitele maalida pooligi oma lollustest, kui nad oleksid läbi teinud vähemalt etoloogia ja psühholoogia elementaarkursuse. Pesemata ajudega inimesi saaks sel viisil veel kaitsta.

Kas see õnnestub? Ülearu optimistlik olla ei saa. Juba keelatakse teatud uurimisteemasid, ebasoovitavad uurimistulemused kuuluvad mahavaikimisele või mahakarjumisele. Võib-olla lähevad peagi keelu alla terved teadusharud, nagu nõukogude ajal. Aeg näitab.

 

[1] Vääratest eeldustest vt https://www.akad.ee/2018/10/01/akadeemia-nr-10-2018/

[2] https://leht.postimees.ee/7173411/peeter-selg-andreas-ventsel-naiivne-progressiusk-raskendab-praeguse-kriisi-moistmist

Ilmunud Postimehes 17. aprillil 2021

Sarnased postitused

Kooseluseadus pole minevik, vaid stardipauk

10/12/2015

Kooseluseaduse debatid on minevik, loodab peaminister Taavi Rõivas. Seadus võetakse vastu ja Eesti sammub tõelisi euroopalikke väärtusi järgides helge tuleviku poole. Milline naiivsus. Kooseluseadus pole lõpp, vaid algus ja vastavad debatid on võrreldavad „stardipauguga valges saalis“ ehk avaliku fosforiidisõja vallapuhkemisega 1987. aasta algul. Mis tookord edasi juhtus, me teame. Iga asi, mis juhtus, kutsus edasi järgmise juhtumise, kuni Eesti 1991. aastal oma iseseisvuse taastas ja NSV Liit tagatipuks laiali läks.

See oli kahtlemata imetore sündmustejada. Kuid seda jada, mille käivitab kooseluseadus, ei oota ma põrmugi ja tegelikult ei oota seda ükski terve mõistusega inimene, ainult et paljud ei anna endale aru, kuhu see kõik viib.

Hiljuti tuli uudis, et kui asja loogiliselt võtta, siis tuleb kooseluseaduse vastuvõtmise järel dokumenditaotluse blankettidelt ära kaotada lahtrid „isa“ ja „ema“, sest mõnel lapsel hakkab olema kaks ema, mõnel kaks isa. Loomulikult oleks seda küsimust võimalik lahendada lihtsalt kolmanda lahtri lisamisega, millesse saaks vajadusel sisse kirjutada lisa-isa või lisa-ema ja jätta eestpoolt üks kahest lahtrist tühjaks – kui asi oleks vaid selles, kuidas täita blankette.

Jõuad sillani, mine üle ka

Kuid asi ei ole kaugeltki ainult selles. Olukord, kus mõnel on isa ja ema, mõnel teisel aga ainult emad või ainult isad, toob täiesti vältimatult kaasa olukorra, kus näiteks emadepäeva pidamine – ütleme, et koolis – on kellegi suhtes „diskrimineeriv“ või „ahistav“. Inglise keeli: offence. Kuidas siis nii, et ühed saavad pidu pidada ja teised ei saa? Vastus lihtne: sellised jõledad seksistlikud peod tuleb ära keelata. Võib-olla asendada umbmäärase „vanematepäevaga“.

Ja juba ongi mõnel pool, kus samasoolisi paare peetakse abielupaarideks koos vastavate õigustega, „isa“ ja „ema“ asendatud „vanem A“ ja „vanem Bga“. Sooneutraalne vanemlus. See toob kohe uue küsimuse: kui sugusid ei ole, miks siis peaks vanemaid olema ainult kuni kaks? Põhimõtteliselt sobib iga nullist suurem naturaalarv. Kuid see selleks.

Eestiski leidub neid, kelle arvates on see väga õige. Ühe sellisega oli mul hiljuti interneti vahendusel kokkupuude, mis mind mitmeks päevaks masendusse viis. Nimetatud isik teatas, et lapse kasvatamisel ja talle hea kodu loomisel ei ole põrmugi oluline, mis asendis kumbki ta vanemaist pissib. Milles kõnealuse inimese arust järelikult seisnebki isa ja ema erinevus. Muid erinevusi ei ole. Kõik isaga kalalkäimised või ema õpetussõnad noorele neiule – see on jama. Sotsiaalne konstrukt ehk kultuuriline kokkulepe. Nagu ka rass või sugu, rääkimata juba sellisest tühjast-tähjast nagu rahvus või religioon. Piisab vaid teistsugusest kokkuleppest ja emasid-isasid, sugusid, rasse jne enam ei eksisteeri.

Esiteks on see teooria muidugi nõdrameelsus. Must ja valge nahavärv ning nn mongolikurd silmanurgas ei ole silmapete, vaid tõsiasi, mille vastu ei aita ükski „teistsugune kokkulepe“. Nagu ka mitte tõsiasja vastu, et naine ja mees erinevad teineteisest veel paljude muudegi asjade poolest kui urineerimise asend ja vahend.

Mehed on statistilises mõttes enamasti mehed oma mehelike omadustega ja naised statistilises mõttes enamasti naised oma naiselike omadustega. Neid erisusi arvestavad kõik kultuurid, nähes neile seetõttu vanematena ette mõnevõrra erinevad rollid. Mehele nimelt isarolli ja naisele emarolli. Asi pole vaid selles, et naine saab lapsele rinda anda ja mees ei saa. On oskusi, asju, tarkuseterasid, laule, tantse, teadmisi, saladusi jne, mida laps võib saada vaid isalt, aga mitte emalt; ning neid, mida vaid emalt, aga mitte isalt.

Hullem kui Hiinas

Meil aga üritatakse kõik see ühe käeliigutusega ajaloo prügimäele saata. Tõsi, iga kultuur areneb ja inimkond loobub pidevalt mingitest hoiakutest ning väärtustest, et võtta omaks uusi. Kuid kõigis kultuurides on ka teatud „igavikuline“ komponent, mis võrsub füüsika- ja bioloogiaseadustest. Maa külgetõmbejõud tekitab mõisted „üleval“ ja „all“, ning kuniks kestab gravitatsioon, ei saa me neid mõisteid välja ka ühestki kultuurist. Bioloogia annab aga ette mõisted „mees“ ja „naine“ ning „isa“ ja „ema“, ning neistki ei saa lahti, pingutagu äärmusfeministid ja homoaktivistid kas või naba paigast.

Paraku võib neid mõisteid hakata vägivalla ja seaduse abil „tapma“ – ära keelama, põlustama, maha salgama. Kaotame mõisted „ ema“ ja „isa“. Seejärel keelame. Siis hakkame karistama. Ning sinnapoole me teel olemegi. Emadepäeva ärakeelamise järel on ju loogiline, et kui keegi seda siiski pidada üritab, on tegu „vihakuriteoga“. Kes loeb romaani „Isade maa“, tuleb ühiskonnast isoleerida. Siit edasi – kes kõneleb emadusest ja isadusest, on vihakõneleja. Kes kõneleb Isast, Pojast ja Pühast Vaimust, on vihakõneleja. Kes Jumalaemast, on vihakõneleja.

Õigus küll, enne kui me niikaugele jõuame, on tarvis teha hulk musta tööd, mis on hullem kui Hiina kurikuulus kultuurirevolutsioon. Sest ema ja isa tuleb lisaks seadustele välja rookida ka koolidest ja meediast. Seejärel kodudest. Keelata ära sõnad „emakeel“ ja „isamaa“. Keelata ära kõik senised kirjandus- ja kunstiteosed, kus esitletakse aegunud, vulgaarset ja seksistlikku „sotsiaalset konstruktsiooni“ emast ja isast.

Päris lõputult selline absurd kesta ei saa, kuid ajalooline kogemus näitab, et arutute ja loomuvastaste dogmade alla annab painutada õige mitu järjestikust põlvkonda. Head vanemad A-d ja B-d – kas te seda tahategi oma lastele?

Pisike nupp küll, aga…

Olen täiesti veendunud, et enamik kooseluseaduse toetajaid lähtub kõige parematest humanistlikest ja võiks öelda et kristlikest motiividest. Minu jutt ei olnud mõeldud nende inimeste halvustamiseks ega solvamiseks. Ma vaid juhtisin tähelepanu tõigale, et igal teol on tagajärg ja tagajärjel omakorda tagajärg.

Lasteraamatus „Totu Kuul“ vajutas Pontsu üht hästi pisikest nupukest ühe tillukese lauakese peal, mis paraku raketi Kuule lennutas. Meie kooseluseadus on just selline hästi pisikene nupukene. Selle näppimine oleks täiesti ohutu ja kõrvaline küsimus, kui ta juhtumisi ei käivitaks pöördumatut protsessi, mille tagajärgi ma ei oska nimetada teisiti kui rõvedaiks.

Ilmunud Õhtulehes 10. detsembril 2015

Rotid, hundid ja lambad

07/06/2020

Jõud, mis ühiskonda koos hoiavad on samal ajal ka hirmuäratavad

Kui repressiivse ideoloogia vastu mitte astuda, tõuseb see valitsema

«Eksimusi» sooritanud peavad hullema vältimiseks pattu kahetsema

Kui ühiskonnas pääseb mõjule inimtüüp, keda võiks tinglikult nimetada rottideks
ning ühiskonnaliikmete hulgas on piisavalt palju lambaid, et rottide esiletõusu
takistada, siis saavad julmust nautivad hundid rottide käest voli oma verejanu
lammaste peal välja elada. Märke sellise elukorralduse tekkest on juba ka meie
ühiskonnas.

«Gulagi arhipelaagis» mõtiskleb Aleksandr Solženitsõn pikalt küsimuse üle, kuidas see kõik algas ja kuidas see üldse juhtuda sai. Nimelt see, et mustad autod sõitsid öösiti maja ette, sealt tulid nahkmantlites mehed, kloppisid mõnele uksele ja rohkem selle korteri elanikke ei nähtud – ülejäänud majarahvas aga püsis hiirvaikselt ja lõi pärast tänulikult risti ette, et neid ära ei viidud. Kuni ükskord viidi. Solženitsõnit painas tõsiasi, et äraviijaid oli nii vähe ja
äraviidavaid nii palju, kuid ometi kuulasid viimased vaguralt esimeste sõna.

Kui Solženitsõn veel elaks, siis oleks tal praegu suurepärane võimalus jälgida, kuidas see siis ikkagi juhtuda sai. Kuidas see kõik algab, millised on tema idud ja võrsed. Sest vilju me juba teame nii kommunistide, natside kui mitmesuguste muude hullude praktikast.

Nagu kõik suured jõed, algab kõik tillukestest ojakestest. Me kõik õpime noorest peast, et mingid teod ja ütlemised ei ole viisakad. Me keelame üksteist, me arvustame üksteist ja me karistame üksteist, kui vaja. Sest me oleme inimesed ja teisiti me inimesed olla ei saagi. Aga need jõud, mis meid koos hoiavad ja kultiveerivad, on ühtlasi hirmuäratavad. Näib, nagu ratsutaks inimkond ja iga sootsium tiigri seljas, kes võib suvalisel hetkel kontrolli alt väljuda ja ratsutaja ära süüa. Ühiskond hakkab iseennast õgima. See juhtub siis, kui mingitel asjaoludel, olgu või halb tähtede seis, pääseb ühiskonda juhtima inimtüüp, keda võiks kujundlikult nimetada rottideks, ja ülejäänute hulgas on aga kriitiliselt palju neid, keda võiks sama kujundlikult nimetada lammasteks. Ja lõpuks peab leiduma vajalik hulk hunte. Kusjuures esialgu, latentses olekus, moodustavad rotid ja hundid mingi ebamäärase segaliigi – Rattus lupus – , mis jaguneb kaheks sedamööda, kuidas liik võimule pääseb. Seda jagunemist võib ka spetsialiseerumiseks nimetada.

Inimrotid on intelligentsed, sihipärased ja julmad, inimhundid valmis isiklikult kõiki ja kõike lõhki kiskuma, inimlambad aga iseloomutud, alistuvad ja arad. (Andku bioloogid mulle andeks need stereotüübid, mis ausatele loomaliikidele ilmselgelt liiga teevad.) Elu sellises ühiskonnas kulgeb lihtsa mustri järgi: rotid ütlevad huntidele, milline lammas on vaja lõhki kiskuda, ülejäänud lambad vaatavad pealt ja määgivad heakskiitvalt. Mõnikord korraldavad rotid ka profülaktilisi rituaale. Näiteks esitavad mõnele lambale süüdistuse rotivaenulikus mõtteviisis ja sunnivad teda avalikult pattu kahetsema. See kinnitab nende võimu ja tuletab ülejäänutele meelde, kes on peremees. Kahetsuse sügavust mõõdetakse lambasaba võdina järgi, mille üle rotid irvitavad isekeskis, hundid aga avalikult. Kahetsus muide ei garanteeri veel ellujäämist.

Nii käis elu Nõukogude Liidus. Puhuti julmemalt, puhuti leebemalt, kuid sama mustri järgi. Rotid olid rääkinud, hundid olid hambaid näidanud ja lammaste asi oli ellu jääda. Selleks tuli aeg-ajalt partei- või komsomolikoosolekul oma vigu tunnistada ja neid kahetseda, ootamata ära, millal keegi kaebab, sest siis oli kuri karjas. Muidugi võis ka ise kaevata. Niisiis tõusiski püsti seltsimees A või seltsimees B ja teatas hääle värisedes, et tema on libastunud: mänginud salaja saksofoni, jätnud teatamata, nähes vanaema kirikusse minevat, ostnud turult ilmselge kulaku käest kimbukese porgandit. Hellitanud fantaasiaid kodanlikust renegaadist Miki-Hiirest, tundnud isu närimiskummi järele. Ja palub nüüd partei käest andestust kergema karistuse näol.

Kas tuleb tuttav ette? Arvamusliidrid (või nende hakatised) kirjutavad, et Eestis ning kogu IdaEuroopas lokkab natsism, valge terrorism ja rassism, mis kõik tuleb halastamatult välja juurida. Selleks tuleb ennast muuta, kuulutada sõda iseendale ja oma hinges pesitsevatele (kodanlikele, rahvuslikele jne) iganditele.

See on suunis, mida tuleb täita, sest kuskil välguvad juba huntide kihvad. Justkui. Keegi olla näinud. Sestap paluvad muusikud põlvili andeks: näe, kehastasin neegermuusikut ja värvisin näo mustaks – ausõna, ma enam ei tee! See oli nii solvav, see oli nii rumal, ma ei oska kohe öelda, kui piinlik mul on!

Selline vaatepilt võiks olla naljakas või halenaljakas, kui selle taga ei aimuks irvitav rotikoon. Rott, nagu öeldud, on kaval. Ta pürib võimule meetodil «süüdista teisi iseenda kavatsustes». Ta süüdistab lambaid katses tuua tagasi totalitaarset režiimi, kui tegelikult tegutseb selle nimel ise. Ta inkrimineerib lammastele soovi vähemusi jõuga maha suruda, pürgides ise veel hullema poole: et jõuga surutaks maha enamus.

Enamuse mahasurumiseks on vaja hunte. Neid praegu koolitatakse. Peamiselt interneti kaudu, kuid on välja kuulutatud ka esimesed õppekogunemised rassismivastaste meeleavalduste näol. Need karastavad ja ühendavad, nii et lõpuks võiks lippudele kirjutada: meid ei peata tankid ega kumminuiad!

Ning ei peatagi, kui vaid leidub piisavalt lambaid, kes esimese lõrina peale põlvili lasevad. Kuhu on jäänud seda masti muusikud, kirjanikud, näitlejad, kunstnikud, kes laulva revolutsiooni ajal selja sirgu lõid ja ütlesid: me teie pilli järgi enam ei tantsi, rotikari! Kus nad on? Täna oleks vaja öelda: lõpetage lollused, neegermuusikut imiteerides näo tumedaks võõpamine pole solvang, nii nagu ei solvanud kedagi tume grimm Kalju Karaski näol, kui ta Othellot mängis! Ja kui tänapäeval keegi solvubki, siis solvugu terviseks, normaalsetesse inimestesse see ei puutu.

Siiani ei kosta selliseid hääli, vähemalt mitte prominentide suust. Ent kui neil, keda traditsiooniliselt peetakse ühiskonna südametunnistuseks, niigi palju julgust ei ole, et praeguses, veel suhteliselt ohutus olukorras hiilivale türanniale vastu hakata, siis millele on meil loota?

Ärge öelge, et ma reageerin üle ja et see kõik on vaid mingi virvendus avaliku arvamuse tagahoovis, teisejärgulistes jututubades. Kristus tuli tagauksest ja antikristus tuleb samuti tagauksest. Ja kõik algab lammaste määgimisest.

Ilmunud Postimehes 7. juunil 2020