Soure Du Rabain, vahetusüliõpilane Prantsuse Guajaanast:
Ma ei teadnud Eestist õieti midagi ja sattusin siia pooljuhuslikult. Internetis surfates jäi silma üks PUCCI vahetusprogramm, mis võimaldas kümnel meie üliõpilasel tulla aastaks mõnesse Põhja-Euroopa riiki ennast täiendama. Oleksin eelistanud Norrat või Rootsit, kuid jäin hiljaks, kohad olid hõivatud ja olen nüüd juba viiendat kuud Eestis.
Kama, sauna ja kohukeste kohta jätan kommentaarid jagamata, ehkki tean, et eestlasi see kangesti huvitaks. Talv oli muidugi raske, aga mitte üllatav. Üllatas hoopis, kui aktiivsed suhtlejad eestlased tegelikult on, ehkki peavad ennast kinniseks. Teiseks üllatas, kui palju nad toidu sisse tilli panevad. Kolmas ja kõige meeldivam üllatus oli, kui tugev on Eesti akadeemilises elus progressiivne suundumus.
Paraku ei saa seda öelda Eesti ühiskonna kohta. Ehkki teie kultuuriruumis on kaua aktiivselt tegutsenud selline suurkuju nagu professor Alfred Lepaotsast-Latsatas, pole tema mõtted ikka veel suurema osa eestlasteni jõudnud. Muidugi ei ela eestlased enam puu otsas, aga metsas küll, olles ise selle üle uhkedki. Kuid võõrsilt saabunule torkab keskealiste valgete meeste suur osakaal elanikkonnas ebameeldivalt silma.
Seda täheldasin juba saabumispäeval, kuid probleemi tõsidusest sain täielikult aru alles pärast korteri üürimist Tallinna südalinna piirkonnas. Päeval pole vigagi, kuid öösiti kogunevad konservatiivid jõukudesse ja siis pole minusugusel nalja. Olen voolavsooline, kuid konservatiivid identifitseerivad mind millegipärast naisena ja öisel tänaval kohtudes on tavaline, et mind veetakse lähima pliidi juurde ja aheldatakse selle külge. Seal tuleb mul siis vaevelda kuni hommikuni, mil politsei mu lahti päästab, misjärel tuleb minna koju ja ennast konservatiivisõnnikust puhtaks pesta, ning nii jääb loengul käimata.
Jube on juba konservatiivide hingeõhk. Kui mingi selline jõuk on näiteks Politseiaias paar tundi puu all eestlaste iibest rääkinud, võib täheldada lehtede kärbumist ja ka muru on koltunud. Kui olid soojemad ilmad, proovisin öösiti akent lahti hoida, kuid ei saanud – konservatiivid uluvad. Vastik. Nagu jooksuaeg oleks. Ükskord visati aknast sisse paberlennuk, aga see oli tegelikult kiri: „Me teeme sinust sünnitusmasina! Aga õpi enne eesti keel ära!“
Ma ei tea, kas eestlased seda kõike ise ei märka või milles on asi. Metsarahva asi. Kui tuleb uudis, kuidas konservatiivid on jälle käinud LGBTQ+ rahva maimukestel verd imemas, nad ainult naeravad ja tellivad uue portsjoni mulgiputru. Mina nii ei saa. Ja ega siis ainult tänaval ja ostukeskustes – konservatiivid käivad kummitamas ka, ja kui nende vastu pühitsetud vett pritsida, kolivad unenägudesse. Üks selline valge keskealine mees käis mind talvel korduvalt kiusamas: tuli unenäos minu juurde, vaatas umbes 10 cm kauguselt irvidades otsa (milline lehk sealt suust tuli!) ja ütles kähinal, et lapsele on vaja isa ja ema. Ja et kohe toimub rahvahääletus, millega heteronormatiivsus kirjutatakse põhiseadusse. Ärkasin üleni higisena ja ei julgenud tol ööl enam magama jäädagi. Viimati tuleb uuesti ja kähistab, et munandite ja habemega naine ei olegi naine. No kuidas ei ole naine, kui ta ise ütleb et on! Kuidas ma sellisele jõhkardile midagi selgeks peaks tegema, pealegi veel unenäos?
Küsin endalt, kuidas on see aastal 2023 võimalik? Mujal maailmas puhuvad juba ammu vabaduse ja sallivuse tuuled, heteronormatiivsuse nõudjaid pannakse vangi ning mõnitatakse avalikult. Neid vallandatakse töölt ja nende laste elu tehakse kibedaks. Sellest saan ma aru. Õnneks on Eestis siiski mõjukaid isikuid, isegi mitu endist presidenti, kes saavad aru, et just selles suunas tuleb liikuda.
Mina lahkun Eestist peagi, kuid Eesti võrdsusvõitlejate raske olukord on mulle hinge läinud ja ma luban, et tulen koos sõpradega tagasi. Küll me need keskealised valged mehed veel sitsima õpetame!
