Sisserändajatest meil ja mujal

Jaga

 

Vahelduseks taas teemal, mis pole hetkel küll aktuaalne, kuid mis hõljub kuskil taustal, kavatsemata ära kaduda, sest tegemist on probleemidega, mis niisama lihtsalt üle ei lähe.

Pole eriline saladus, et Lääne-Euroopas ja iseäranis kunagiste koloniaalimpeeriumide emamaadel suhtutakse sisserändajatesse hoopis teisiti kui meil. Pean silmas stiihilist, rahvapärast hoiakut, mitte seda korrektset mulli, mida puhuvad eesrindlikud kultuuritegelased ja mõne meediamaja palgalised. Oleme sellega justkui harjunud, leidnud ka hulga ratsionaalseid põhjusi, miks see on just nii ja mitte teisiti, miks näiteks inglased vaatavad apaatselt pealt, kui terved linnad või linnajaod valguvad täis näiteks pakistanlasi. Küll on selle taga vajadus töökäte järele, eriti mustemate tööde vallas, küll kahetsustunne kolooniate kunagise ekspluateerimise pärast, soov seda hüvitada, küll kristliku aluspõhjaga ligimesearmastus, soov aidata, küll lihtsalt heaoluühiskonna eluigavus, igatsus millegi uue ja värske järele.

Me võime kõiki neid ajendeid mõista, kuid üldiselt – ega nad meid ei veena. Meie ajalooline kogemus ütleb vägagi üheselt, milliseid raskusi toob kaasa teiskeelse ja teiskultuurse rahva massiline sissevool ning kui tohutult aega ja vaeva nõuab sellest hiljem mingi normaalse elu ja ühiskonna kokkusulatamine. Kusjuures võrreldes Lääne-Euroopaga on meie sisserändajad veel vägagi „omad“, st meile käitumiselt, väärtushinnangutelt, ajalooliselt ja lõpuks ka välimuselt märksa lähemad kui prantslaste või sakslaste immigrandid oma enamikus. Niisiis jälgime me toimuvat murelikult, sest arukamad meist mõistavad: kui Euroopa otsustab sel viisil oma sidususe hävitada, laguneda ja põhja minna, siis tõmbab see kaasa meidki.

Ent on veel üks aspekt, mida me ei kipu nägema, sest me lihtsalt tajume maailma teisiti kui mõne suurrahva liige. Meie ei ole vallutanud võõraid maid ega rahvaid, nemad on. Mida tehti antiikajal vallutatud rahvastega? Pandi käsku täitma, seda küll, aga mida veel? Vastus: neid veeti trofeedena Rooma, et nendega rahva ees kelkida. Eriti vägev oli muidugi tuua kaasa alistatud valitseja nagu Vercingetorix, et ta ahelates läbi linna sammuks, enne kui pea maha võetakse. Kuid ka lihtrahva hulgast toodud „näidiseksemplarid“ ajasid asja ära. Neid enam ei hukatud, vaid nendega uhkeldati muidu, ja see komme kehtis ka uusajal. Aristokraatlikus majapidamises oli väga peen pidada mõnd neegerteenrit või miks mitte näiteks hindut. Maadevastajad-fregatikaptenid tõid pealinnade seltskonna lõbuks kaasa mõne sulgedega ehitud indiaanlase või karusnahkadesse mähitud ainu. Kusjuures tollal ei tähendanud see tingimata rassismi ega põlastust. Pocahontas abiellus teatavasti inglise plantaatoriga, teda esitleti Londoni kõrgseltskonnale ja ta tekitas seal omajagu furoori.

Järk-järgult rassism muidugi tekkis ja kindlasti oli selle juures suur mõju Ameerikas toimunud arengul, mis kinnistas neegri kui orja kuvandi mitte üksnes seal, vaid ka laiemalt. Kui valgustatud pead 18. sajandil tahtsid edasi anda eestlaste-lätlaste masendavat olukorda, siis tõid nad võrdluseks Ameerika neegerorjad. Ent Euroopa suurrahvaste juures püsis mälestus (suurema) rassismi eelsest hoiakust, mille sisuks oli, et ühiskonda ja traditsioonidesse pikitud üksikud võõrad – kaasa arvatud hollandlaste Must Peeter või Peeter Suure „moorlane“ Abram Hannibal – ei ole mitte sissetungijad, vaid kogu rahva ilu- ja uhkuseasi. Üldjuhul oli tegemist äravõidetud rahvaste poegade-tütardega, kellele siis suuremeelselt lubati erandkorras pererahva laua taga.

Neist asjaoludest tulenebki, et kui Londonis või Pariisis voogavad inimjõed, mis ei koosne mitte sugugi tüüpilistest inglastest ega prantslastest, vaid inimestest, kes on märksa tõmmumad ja sageli ka islami usku, siis ei meenu neid vaatlevale inglasele-prantslasele mitte – näiteks – hunnid, vaid hoopis ülemaailmne koloniaalimpeerium, mis oli veel alles hiljuti täiesti olemas. Ja on mõnes mõttes tänaseni, sest endiste asumaade riigikeel on tüüpilisel juhtumil ikka seesama endise valitseja keel, ja kunagiselt emamaalt saabunud turistile vaadatakse nüüdki pisut alt üles. Kus on kindlus, et inglane, kohates Londonis hindut, ei patusta mõttevirvendusega „aga võib-olla viksis su vanaisa seal kuskil Haidarabadis või Kalkutas kunagi minu vanaisa kingi“? Tänane inglane muidugi ennem sureks, kui midagi sellist tunnistaks, aga et tema hingepõhjas on säilinud mingi kasvõi alateadlik vanema venna hoiak, on täiesti usutav. Igatahes ei pea ta endistelt asumaadelt Suurbritanniasse tulvanuid röövrohutirtsudeks, nagu võib-olla teeksime meie, kuna meil on selleks mõjuvaid põhjusi. Ei, enesekindlale suurrahvale mõjub sisserändajate suur hulk eelkõige tunnustusena, see on asi, mille üle uhkust tunda, mitte hirmu.

Mõistagi on see hoiak oma aja ära elanud ja tuleks justnimelt hirmu tunda, sest nagu klassikud on öelnud: hirm on mõnikord tarkus. Paraku hoitakse selle asemel oma aegunud hoiakust küünte ja hammastega kinni ning, vähe sellest, püütakse seda kaela määrida ka neile rahvastele, kellele see on täiesti võõras. Näiteks meile. Ehkki meie ajalooline kogemus, nagu alguses öeldud, on hoopis teine.

Ma ei näe põhjust ega isegi võimalust, kuidas peaksime me omaks võtma võõrad seisukohad, võõrad emotsioonid ja kõhutunded. Neid ei saagi omaks võtta, neid saab üksnes järele ahvida. Ahvimine lõpeb aga tahes-tahtmata halvasti, tuues kaasa vastuvõtmatu olukorra ja/või meie endi närvide katkemise, rahutused, kes teab mida veel. Eesti riigi juhid ja muud ninamehed võiksid hoopis keskenduda küsimusele, kuidas tsiviliseeritult edasi minna meie ja justnimelt meie ajaloolise kogemuse pinnalt, mis näeb massilises sisserändes (täiesti õigustatult) ohtu. Ühe esimese asjana võiks ära lõpetada idiootliku näägutamise stiilis „te tahate riigi lukku panna, te tahate suletust ja sumbunud õhku“. Seda ei taha keegi arusaaja inimene. Nagu ma sada korda varemgi olen kirjutanud, jutt käib määrast ja mõõdust, mitte küsimusest, kas üldse.

Et seda juttu eesmärgipäraselt ajada, peame kõigepealt mõistma, millised me ise oleme ja miks me sellised oleme. Arutud üleskutsed üle saada „ohvrinarratiivist“ (nagu väsimatult nõuab Linda Kaljundi) ja oma ajalugu ümber teha ei aita sellele kuidagi kaasa. Mingu õpetagu juute ohvrinarratiivist üle saama, ja pangu hästi tähele, mida juudid selle peale ütlevad. Ohvrinarratiiv või mitte, aga meie ajalugu on meie ajalugu, selline ta on ja siia ta meid on kandnud.

Ilmunud Objektiivis 5. märtsil 2021

Sarnased postitused