Me oleme vabad ja saavutanud suurt edu, kuid Eestis saab olema alati ka oma ENSV. Mida siis ikkagi teha vabal ja vabadust väärtustaval maal inimestega, kes pooldavad ja ihkavad vabadusetust? Lauri Vahtre paneb ette luua neile seltsid ja klubid.

Sattusin hiljaaegu ühes väikeses Eesti linnas, et mitte öelda suures alevis põgusalt jutlema ühe vihase mehega. Vihane mees leidis, et praegu elavad hästi vaid üksikud, aga iga sellise kohta tuleb sada virelejat. See-eest nõukaajal olla me kõik hästi elanud ja Venemaast lahkulöömine oli suur viga. Otsustasin riskida ja tuua lagedale oma vana trumbi, nõndanimetatud sokiaugu argumendi: „Aga te elate sellegipoolest paremini kui kunagi varem.” -„Kuidas nii?!” – „Vaadake, mitte kunagi varem ei ole te auguga sokki minema visanud, et osta uusi. Kõigil varematel aegadel auklikke sokke nõeluti, ja visati nad minema alles siis, kui nad olid täiesti läbi. Aga tänapäeval ostetakse kohe uued.” Kuniks vihane mees järele mõtles, noogutas mehe abikaasa üllatunult: „Tõepoolest, nii see on.” Kuid vihane mees oli tugeva iseloomuga, sokiaugud teda ei veennud ja nii me lahku läksimegi – tema Nõukogude Liitu taga igatsedes, mina mõtlikult. Mida ikkagi teha inimestega, kellele vabadus üldse ei loe?

See on vägagi eluline küsimus ning puudutab otseselt meid endid, meie lapsi ja lapselapsi. Kuid küsimus on ka laiem: kuidas ülepea ehitada üles ühiskonda, kuhu mahuksid ära nii need, keda vabadus huvitab, kui ka need, keda ta vihale ajab? Ei saa ju keelama hakata. Igasugu asju keelama tõttas üks teine ühiskond, see, mida too mees tagasi igatses ja mille vastu mina kõigest hingest sõdisin. Tolles ühiskonnas tehti asjad selgeks kirve ja kangiga: pool rahvast liigitati rahvavaenlasteks ja saadeti Siberisse või otse seina äärde. Tehtud.

Aga kuidas peaks käituma demokraatlik ühiskond? Siiamaani – oma sadakond aastat – on demokraadid ja liberaalid jutustanud muinasjutte sellest, kuidas vabadus on nii hea asi, et kes seda vaid maitsnud on, see enam muud ei taha. Järelikult tuleb teda lihtsalt inimestele maitsta anda, kõik muu järgneb iseenesest. Kommunistliku süsteemi kokkuvarisemise järel kuulutas sellist mõtteviisi jõuliselt Francis Fukuyama, iseenesest tark ja läbinägelik mõtleja. Tema seisukoht (mille ühekülgsust on ta nüüdseks siiski tunnistanud) kõlas: demokraatlik ühiskonnakord vastab kõige täpsemini inimese olemusele, tema vajadustele (millest peamiseks on tunnustusevajadus, mille rahuldamiseks on vaja eneseteostusevabadust), mistõttu paremat ei olegi võimalik välja mõelda.

Ent kas ei kõla see hirmuäratavalt sarnaselt nõukaaegse mantraga: esineb veel üksikuid igandeid, aga kui need kõrvaldada, on kõik õnnelikud? Kõlabki. Sest neid seirab üks ja sama sisemine viga: vale pilt inimesest. Inimene ei ole otsast lõpuni kollektivistlik ega otsast lõpuni individualistlik, inimene on nende kahe tungi võitluse ja vastasseisu tallermaa. Ning inimühiskond, sootsium, ongi mõeldud nende vastandlike tungide lepitamiseks ja „kodustamiseks”. Kusjuures on inimesi, kelle isekad ja ühishuvilised tungid on tasakaalus, on inimesi, keda tõmbab vanglaidüll, on inimesi, keda tõmbab boheemlik hüpervabadus. Kõik nad peaksid kuidagi ühiskonda ära mahtuma.

Mida siis ikkagi teha vabal ja vabadust väärtustaval maal inimestega, kes pooldavad ja ihkavad vabadusetust? Ehk teisisõnu vangla tüüpi turvalisust, mis samal ajal tagab esmased eluvajadused – peavarju ja ninaesise? Rõhutan, et jutt ei käi konkreetselt nõukaaja taganutjaist, vaid ülepea kõigist, kellele vanglaolustik lihtsalt meeldib. Nagu näiteks inglise või soome stalinistid. Selliseid, tuleb möönda, leidub ning saab leiduma alati ja igal pool, ka kõige vanemates, vabamates ja jõukamates ühiskondades.

Vanglasseihkaja vanglasse?

Lihtne vastus oleks: meil on vaba maa, järelikult tehku, mis tahavad. Olgu neil õigus vabalt oma veendumust kuulutada, vastavaid parteisid asutada jne. Kuid nõnda see juba ükskord käis, Weimari-Saksamaal nimelt, ja tulemuseks oli, et kõigi demokraatia ja parlamentarismi reeglite järgi tuli võimule keegi Adolf. Mahavaikitud tõsiasi: see oli rahva tahe, mis ta võimule viis ja seejärel enneolematult populaarseks tegi.

Ütleme, et meie oleme selles suhtes siiski targemad ja eesti Adolf jääb napilt-napilt sündimata ning vabadus tapmata. Aga eks oleks see siis ikkagi teatava osa inimeste terroriseerimine? Sundus elada vabaduses, kui tahaks nii väga vanglasse? Just see ongi probleem, mis vaevab Eestit juba 20 aastat ja millest me lootsime, et läheb üle. Ei lähe. Eesti NSV võib kaduda ajalukku, kuid idee ja mälestus temast taastoodab ennast – täpselt nii, nagu aeg sünnitab ikka uusi lukašenkiste ja muid selliseid. Me oleme vabad ja saavutanud suurt edu, kuid Eestis saab olema alati ka oma ENSV, kellele see põrmugi ei meeldi. Põhjus pole tingimata vaesuses või töötuses – ENSV-d igatsevad ja nõuavad jõuliselt tagasi ka arvukad hästimakstud riigikogujad, ärimehed (või äritsejad?), sotsiaalteaduste professorid… Ning muidugi too vihane mees oma mõttekaaslastega. Nad vajavad muud.

See on tõsiasi ja demokraatlik elukorraldus peab seda arvestama. Ent kuidas? Ei saa ju kehtestada erinevaid seadusi – et näete, üldiselt meil avalikku raha oma kassasse ei kandita, altkäemaksu ei võeta, aga teile on see lubatud, sest teie oletegi sellised ega oska teisiti.

Nii vist ka ei lähe, eks ole.

Ainuke, mida oskan välja pakkuda, on ulatuslik tugisüsteem, miks mitte riigi toel. Võiks asutada ja toetada mitteriiklikke institutsioone (nagu seltsid, klubid jne), kus saaks ametlikult ja segamatult kultiveerida kasarmuelu, ENSV-elu (oktoobriparaadid, kalapäevad, autoostuload, pleenumid jne), vanglaelu, maffiaelu, röövlibande elu, üdini korrumpeerunud omavalitsuse elu, Lukašenka-elu (ebaregulaarsed verisekspeksmised) jms. Samal ajal tuleks sätestada selged reeglid, et sellistes reservaatides viljeldav kombestik ei tungiks pärisellu. Kas esitada vastav seaduseelnõu?

Lugu avaldatud Eesti Päevalehes 22. jaanuaril 2011