Selle artikliga, milles püüdsin jahutada leegitsevat “klassivaenu”, sain endale külge südametu inimese sildi.
Sarnased postitused
Kas teile tehakse liiga?
Kes teab, viimati hakatakse Angela Merkeli hüüatuse Multikulti ist tot! järgi kunagi lääne tsivilisatsiooni ajalugu periodiseerima. Varem võis Vladimir Bukovsky kirjutada valitseva nurihumanismi absurdsusest kuitahes vaimukalt, ta sai kätte oma «printsipiaalse vastulöögi» ja vaikiti siis kenasti maha. Multikultuursuse, soolise võrdõiguslikkuse ja ülepea igasuguste õiguste ümber kobrutav roosa ideoloogiavaht on juba aastaid häirinud mitmeid mõtisklejaid-vaatlejaid, kuid iga katse seda avalikult analüüsida oli mõistetud mahavaikimissurma.
Kuid kõlas Multikulti ist tot! ja jää hakkas liikuma. Uutmoodi mõtlemine on kõige kõrgemalt poolt lubatuks kuulutatud. (Muidugi jääb võimalus, et Õige Usu preestrid kuulutavad Merkeli hiljem ketseriks nagu Echnatoni, aga sellele ei taha praegu mõelda.)[1]
Mis Eestisse puutub, siis pole siin multikulti üle eriti põhjust sõnu raisatagi. Kui jätta kõrvale oma punastesse metsadesse ära eksinud Kaplinski ja tema imetlejad, siis meie ju teame ja oleme alati teadnud, et multikulti on lapsik fantaseerimine, samaväärne kommunistlike utoopiatega. Mehaaniliselt kokkusegatud paljurahvuselises keskkonnas rahvad ja kultuurid mitte ei segune ega lähene, vaid käivad üksteisele üha kõvemini närvidele, kuni jõutakse vägivallani. Või elataksegi algusest peale sõjaseisukorras. Jõuline ajupesu «oh, kuis me neid armastame!» lükkab pingete vallapääsu vaid veidi edasi.
Teine lugu on homoseksuaalide õiguste ja soolise võrdõiguslikkusega. Homoteema on juba pikemat aega üleval, sooline võrdõiguslikkus aga viimaste nädalate hitt. Ning seda sugugi mitte seetõttu, et kaval valitsus poetaks rahulolematule rahvale puremiseks pseudoprobleemi-kondikesi, vaid seetõttu, et mõlema valdkonnaga ollakse sealmaal, kus ideoloogiline sõnamulin enam ei aita ja tuleb kõnelda asjast.
Veel mõne kuu eest märkis end õpetlaseks tituleeriv Rein Raud nagu muuseas, et homopaaride abielu tuleb nagunii, see on lihtsalt üks samm sel suurel teel, mis on kaotanud orjatöö, andnud naistele valimisõiguse ja kannab meid aina edasi uute silmapiiride poole. Ma ei vaidle sõnagagi vastu orjatöö kaotamisele ja naiste valimisõigusele, aga kas siit järeldub ka homopaaride abielu ja lapsendamisõigus? Muidugi mitte. Nii väita on kõige tavalisem demagoogia. Kui tänavu on talv külmem kui mullu, siis ei järeldu sellest, et tuleval aastal on ta veel külmem. Tervemõistuslik avalikkus on seda ammu taibanud, küsides: kui kaugele võib? Kuskil on ju piir! Homopaaridele abiellumisõigus? Hea küll, aga miks siis mitte kirglikule fetišistile? Las abiellub oma jalgrattaga, keda see häirib?
Ka naiste (ees)õigustega tekib küsimus, kui kaugele minna. Sookvoodid valitsusele ja riigikogule? Hea küll, aga miks siis mitte autoremondilukkseppadele? Või sillaehitusinseneridele? Kui Naine Köögis on aegunud seksism, siis miks Mees Garaažis nii lahkelt lubatud on? Rahulik arutelu on raskendatud, sest ammuilma on nendes valdkondades lendu lastud maailma kõige alatum loosung, mille abil juba vana Marx pool inimkonda hulluks ajas: «Teile tehakse liiga!»
See loosung lummab igaüht, see on sama ahvatlev ja hullutav kui Sõrmuste Isand. Naistele on sada aastat sugereeritud: teile tehakse liiga. Jah, vahel tõesti. Aga kas rohkem kui meestele? Või lastele? Või vanadele? See on juba iseküsimus. Tuleks rahulikult arutleda, kas ikka või kui palju. Kas tööde jagunemine meeste- ja naistetöödeks on liigategemine? Või pehmemalt: millistel juhtudel see on põhjendatud ja millistel juhtudel ebaõiglane, ning kui viimast, siis kumma sugupoole suhtes?
Paraku on liigategemise-postulaat juba nii juurdunud, et kannab arutluse ratsionaalselt pinnalt vältimatult emotsionaalsele. Vägivallasüüdistustest solvunud mehed valavad vastu: ei, hoopis meile tehakse liiga! Te ajate meid noorena hauda! Arutelust saab sõim. Mis on juba hoopis arutu, sest mehed ja naised vajavad teineteist, nad ei saa teineteiseta sündida ega inimeseks olla. Mehed ja naised on loodud teineteist täiendama, mitte teineteist sõimama. (Mehed, tehke midagi. Öelge oma naistele, et te neid hoiate ja armastate ega lase kellelgi neile liiga teha. Ehk aitab?)
On veel teine asjaolu, mis arutelu raskendab. See on põhiolemuselt marksistliku maailmapildi sügav pseudoreligioossus, mis eelistab näha maailma dogmade, mitte faktide peeglis. Näiteks on pahempoolne, end humanistlikuks pidav kultuuri-establishment aastakümneid edukalt maha vaikinud kümneid ning võib-olla sadu tõsiseltvõetavaid uurimusi meeste ja naiste sünnipäraste erinevuste kohta. Dogma ütleb: meeste ja naiste erinevused on sisse kasvatatud, kõik soorollid on kultuurist tingitud, mingeid psüühilisi, intellektuaalseid ega emotsionaalseid erinevusi ei ole.
Nentida, et tüdrukud kipuvad eelistama nukke ja huulepulki, poisid aga autosid ja vibupüsse, olevat vale ja seksistlik jne. Paraku on need dogmad ise valed ja seda on võimalik tõestada. Küsimus on, kas tõde kedagi huvitab. Võiks ju huvitada.
Ning veel üks takistus. Alustades võrdõiguslikkusest, asuvad dogmaatikud kohe tegelikku võrdsust nõudma. Mis on täiesti lapsik. Inimesed on erinevad, ja võrdsete õiguste tulemuseks peabki olema tegelik ebavõrdsus. Tegeliku võrdsuse saavutame vaid kas üldise õigusetuse või erinevate õiguste abil. Näiteks et mina saaksin olla jooksmises võrdne Ksenija Baltaga, tuleks amputeerida kas Ksenija Baltal üks jalg või meil mõlemal mõlemad jalad. Võrdõiguslikkuse tingimustes meist võrdseid jooksjaid ei tule.
Ma ei leia, et mulle sellega liiga tehakse. Vastupidi, see meeldib mulle. Maailm, kus Ksenija Balta ei tohi joosta kiiremini kui mina, oleks kole.
[1] Ketseriks Merkelit ei kuulutatud, kuid ta ise loobus 2015.-2016. aasta rändekriisi käigus oma tervemõistuslikust seisukohast ning asus taas teostama lahtiste uste poliitikat, millega kaasnes ja kaasneb immigratsiooni kiitmine ning selles kahtlejate hurjutamine. LV, 22.10.20
Ilmunud Postimehes 17. novembril 2010
Vabadus, see vabadus
Pole kallimat ja ilusamat asja kui vabadus. Selle mõistmiseks ei pea olema ilmtingimata Sandor Petöfi austaja, seda mõistab iga südamega inimene, eriti hästi veel see, kes on kogenud, mida tähendab olla vabaduseta. Ning kes on tundnud vangist vabanemise joovastust. Balti ketis seistes me skandeerisime: „Vabadust! Vabadust! Vabadust!“ Ja vabaduse me justnagu saime. Nüüd aga teevad ennast rahvuse eliidiks kuulutanud valeprohvetid kõik, et me skandeeriksime: „Vabandust! Vabandust! Vabandust!“ Nad näitavad aktiivselt eeskuju ja nõuavad, et nendega ühinetaks. Me olevat kõik väga süüdi.
Kuidas me kõigest kolmekümne aastaga niikaugele oleme jõudnud? Balti ketis nõudsime vabadust, aga me nõudsime sellega taga eeskätt oma rahvust, iseolemise õigust. Need kaks langesid kokku, üks polnud mõeldav teiseta. Balti ketis ei seistud soovahetusoperatsioonide riikliku rahastamise nimel, vaid selle nimel, et eesti lapsed eesti keeles rääkimise eest enam peksa ei saaks. Kui veidi lihtsustada. Aga umbes nii see oli, eesti rahva lükkas käima ikkagi reaalne oht Eestis vähemusse jääda, ja kui me tollal julgesime oma rahva eest välja astuda, siis peab meil olema julgust seda mäletada ja toimunud asju õigete nimedega nimetada, ka tagantjärele. Poliitkorrektsust põrgusse saates.
Kui olime oma rahvusliku vabaduse kõigi üllatuseks taastanud ja laia maailma läksime, selgus paraku, et oleme oma paleuste ja põhimõtetega pisut vanamoodsad. Et mitte öelda vuih. Meid taluti, aga seljataga kirtsutati nina. Natsionalistid. Kindlasti kibelevad nõrgemaid rõhuma. Sestap saatis Lääne poliitiline establishment, keda ei olnud meie rahvuse tapmine pool sajandit põrmugi häirinud, viivitamatult siia oma missioonid ja emissarid, kes pidid tagama, et me oma natsionalismis kellelegi liiga ei teeks.
Kiirelt kasvas ka Eestis peale põlvkond, kes teadis, mis Läänele meeldib ja kähku ära õppis, kuidas rahvustundeid üleoleva muige saatel või ka ilma selleta põlastada. Põlastuse vundamendi moodustab peen ja mitmeharuline teooria, mille tüveks on marksistlik tees, et rahvused on kellegi huvides 19. sajandil sihipäraselt konstrueeritud nähtused. Nende aeg olevat ümber ja nii nagu progressiivne inimkond peab vabanema kapitalismi ahelatest, nii peab ta vabanema ka rahvuse ahelatest. Selle tüve ümber püüdleb päikest nüüd juba tuhat õit, üks ilusam kui teine, pakkudes tööd ja kuulsust tuhandetele akadeemilistele petistele.
Kõik see on kestnud juba aastaid ja asi, mille eest vabandada tuleks, on ikka olnud rahvus. Marksismi ja antirahvuslusega koketeeriv meedia on rahvustundeid kord varjatumalt, kord avalikumalt, kuid järjekindlalt halvustanud, eesmärgiga ausameelseid patrioote iga hinna eest solvata, pilgata, alavääristada ja natsismisildiga õnnistada. Mis sünnib? Miks on see epideemilised mõõtmed võtnud? Miks toob Eesti Rahvusringhääling oma arvamusküljele Mikk Pärnitsa taoliste fantaasiaid? Viimatise juhtumi järel väideti, et tegu oli tööõnnetusega ja artikli pani üles praktikant, aga siis tekib küsimus, kust tulevad sellised praktikandid. Abikoolist? Või siiski mõnest ülikoolist? Kes on need õppejõud, kes selliseid praktikante koolitavad?
Ent kuna rahvustunnete halvustamine käis kõik see aeg justkui vabaduse nimel, tekkis ohtlik illusioon, et vabaduse endaga on meil asjad siiski hästi ja aina paremaks lähevad. Et on vaid tekkinud ootamatu vastuolu vabaduse ja rahvuse vahel. Pisut ajalugu tundev pseudoliberaal võis siinkohal isegi ironiseerida: mis siin ootamatut on? – juba Kingissepp teadis, et mis ühele iseseisvus, see teisele ike. Ja et Vabadussõda, mis pidi justkui tooma vabaduse, tõi hoopis ahelad. Selline ironiseerimine laulaks aga nii ilmselt üht nooti stalinismi, küüditamiste, hävituspataljonide ja Rein Ristlaane kahe emakeele poliitikaga, et sedasorti leksika jäetakse kõrvale. Selle asemel heidetakse teravmeelset nalja rahvusliku rividrilli, kohustusliku kamasöömise ja emaduse kaelamäärimise üle, mida kurjuse jõud kuskil organiseerivat. Ja kui ei organiseeri, siis kindlasti tahavad organiseerida. Mille eest neid peab tabama progressiivsete inimeste (st antirahvuslaste) õiglane viha.
MITTE AINULT RAHVUS
Paraku ei piirdu progressiivsete inimeste viha rahvusega. Rahvuse juurest jõuti nii Läänes üldiselt kui ka Eestis kiiresti muude nähtusteni, mis pidavat inimest ahistama ja tema vaba eneseteostust takistama. Näiteks sugu. Jutt ei käi enam sellest, et miks ei võiks naine olla kooliõpetaja (mille üle vaieldi 19. sajandil) või kirikuõpetaja (mille üle vaieldi 20. sajandil), vaid sellest, et miks peab naine üldse olema naine. Karjuv ahistamine! Selle küsimuse kiiluvees on välja arenenud terve omaette tööstusharu, mis oskab ühekorraga väita, et sugusid pole olemas ja et sugu saab muuta. Nn gender studies sildi all on kokku kirjutatud terve ookean lollusi.
Sama piirav kui sugu, on loomulikult ka rass. Jälle loogiline hookuspookus: rasse pole olemas, aga black lives matter. Tegelikult on piirav ja ahistav üldse kõik, mida on seni peetud looduse (bioloogia) poolt determineerituks. Miks peab inimene sündima naisest? Miks peab inimene sündima üldse teisest inimesest? Miks peab inimene surema? Karjuv ebaõiglus. Miks sõltub inimese eksistents hapnikust, süsinikust ja vesinikust? Miks me ei võiks töötada näiteks räni baasil? Või veel parem – üldse mitte millegi baasil?
Bioloogia seljataga ootab oma järge füüsika. Füüsikaseadused on kahtlemata ahistavad. Gravitatsioonijõud hoiab meid Maa küljes kinni ja selle vastu on inimkond kaua võidelnud, kusjuures kohati isegi edukalt (kui mõelda lennumasinaile). Nüüd oleks aeg see iganenud piirang aga lõplikult kaotada. Mis meetodil, eks seda näeb. Aga hakatuseks tuleks hakata häbistama, seejärel vangistama ja lõpuks hukkama neid, kes väidavad, et gravitatsioonijõud on alati olnud, on praegu ja on ka tulevikus ning selle vastu ei saa midagi parata.
IKKAGI VABADUS
Viin jälle asjad absurdi? Nii on minu kohta korduvalt väidetud. Aga, vabandust, sel viisil juba koheldakse neid, kes väidavad, et oma eripäraste omadustega on olemas rassid ja sood. Prognoosida selle mõistusevastase türannia süvenemist ei ole põrmugi kohatu. Sest sinnapoole ju asi kisub. Kui kõigi maade proletaarlasi tuli ühinema kutsuda, siis kõigi maade idioodid ühinevad kutsumatagi. Võib-olla meil tuleb ühel hetkel mõistus pähe, võib-olla antakse hullusele ühel ilusal päeval tagasikäik nagu anti 18. sajandil nõidade põletamisele, kuid … kunas? Kui palju mõtlevaid päid on selleks ajaks maha võetud?
Või öelgem veelgi otsesemalt: kui palju vabadust on selleks ajaks hävitatud. Sest
see, mis algas vabaduse kaitsmisena rahvusluse eest, on asunud hävitama vabadust ennast.
Meil on varsti aeg asuda uude Balti ketti ja taas karjuda: „Vabadust! Vabadust! Vabadust!“ Vabadust nimetada hunti hundiks, lonti londiks ja kanakarja kambakat kanakarja kambakaks. Vabadust otsustada, keda me oma koju lubame ja keda ei luba. Vabadust rääkida anekdooti eestlasest, venelasest ja juudist või mehest ja naisest. Õigust välja visata tädike, kes tuleb koolieelikutele nokulaule õpetama, ja noori hingi püüdev „transspetsialist“. Vabadust välja öelda, et mulle ei meeldi see, teine ja kolmas asi, näiteks rõveduste kunsti pähe kaelamäärimine avalikus ruumis. Või see, et minu linnaossa ehitataks mošee. Kas ma võin öelda, et see mulle ei meeldi? Kas ma võin nõuda ja tahta, et kui see ei meeldi minu linnaosa elanike valdavale enamusele, siis teda ei ehitatagi?
Kas olete tähele pannud, et neid vabadusi meil enam pole? Need on meilt vaikselt varastatud ja meie oleme sellel vaikides sündida lasknud. Hea küll, mitte päris vaikides, aga vastuporisemine on kostnud ikka kuskilt kõrvalkoridoridest, mitte avaratest hästisisustatud kabinettidest, kus lumehelbekesed üksteisele aukirju, medaleid ja meie ühist raha jagavad.
Vabaduse kiirenev kadumine on ära ehmatanud isegi teatud osa vanema põlve liberaalidest. Aga kes tegi? Ise tegi. Nii et pühkigu oma krokodillipisarad ära ja tundku lämbumisest rõõmu. Ees terendab hirmuühiskond. Me anname oma vabadust käest iga päev ja iga tund, nii lihtne see ongi. Pettes ennast naiivse lootusega, et see järeleandmine oli viimane. Ärge mitte lootkegi, ei ole. Te ei suuda ettegi kujutada, mida meilt kõike nõutakse, enne kui see hullus läbi saab. Parem siis juba kohe maoli maha visata ja kõige ning kõigi eest vabandust paluda. Kuigi tegelikult pole sellelgi mõtet, sest süüdi oleme ikka. Milline karistus meid tabab, seda otsustab mõni järjekordne hüsteeriline krõhva, kes teab, mis meile hea on. Ups. Vabandust.
Ilmunud teise pealkirja all Postimehes 21. juulil 2020