Selle artikliga, milles püüdsin jahutada leegitsevat “klassivaenu”, sain endale külge südametu inimese sildi.
Sarnased postitused
Saapasuudlemise ohtudest
Eestlased said uusaegseks kultuurrahvaks seeläbi, et tõusid ise seniste valitsejatega võrdväärsele tasemele, mitte seeläbi, et senised valitsejad oleksid eestlaste ees maoli maha heitnud. Paraku just midagi sellist nõuab praegu Black Lives Matter liikumine. Valged peavad põlvitama ja andeks paluma, mustanahalistele tuleb eeliseid anda.
Ka eestlased olid orjad, nii nagu Ameerika neegridki. Ka eestlasi müüdi kunagi avalikult turul, ka nende perekondi lõhuti müümisel, ka neid mängiti maha kaardilauas või vahetati tõukoerte vastu. Ehk mitte nii massiliselt kui Ameerika lõunaosariikides, kuid siiski. Ka eestlased lasti lõpuks priiks ja ka eestlastel tuli seda priiust alles hakata sisuga täitma, mis võttis laias laastus terve sajandi.
On tähendusrikas, mis juhtus selle sajandi jooksul. Eestlased ronisid sammhaaval välja sotsiaalsest sügavikust, kuhu nad sajandite jooksul olid surutud, taludes selle käigus pidevalt sakslastest ülemkihi pilkeid, diskrimineerimist ja halvustamist. Sageli olid pilked ka õigustatud, sest eestlased ei tundnud kombeid, nad olid mühaklikud ja vähem haritud, nende keeles ei saanud korralikult kõnelda filosoofiast ega füüsikast. Kuid eestlased vaid nohisesid ja pressisid ennast ühiskonnaredelil aina kõrgemale. Võtmesõnaks oli haridus, kuid mitte selleks, et lihtsalt olla haritud ja arendada haritud vestlust, vaid et olla keegi – olla lugupeetav, keegi, kelle üle baltisakslastel poleks põhjust ega võimalust naerda.
Rahvuslik kuuluvus oli eestlastele selle juures otsekui kivi kaelas ja leiduski palju neid, kes kivi kaelast heitsid, kadakateks hakkasid ja baltisakslaste hulka sulasid. Kuid palju rohkem leidus neid, kes seda ei teinud, ja nende uhkus nõudis taga respekteerimist just eestlasena.
Kui lugeda ärkamisaega kajastavat kirjandust, kasvõi Eduard Vilde ajaloolist triloogiat, samuti kaasaegsete mälestusi, võivad käed praegugi rusikasse kiskuda, sest esivanematele osaks saanud alandused olid tõesti ebaõiglased ja masendavad. Mitte keegi aga ei kuulutanud välja aktsiooni, et baltisakslased peaksid eestlaste käest põlvili andeks paluma ja nende saapaid suudlema. Mõte, mis juba mõttenagi on absurdne. Otse vastupidi. Sakslased oleksid enne surnud, kui midagi sellist teinud, ja Landeswehri sõjas nad tõepoolest suridki, nii nagu eestlasedki.
Aga kokkuvõttes pole põhjust kahetseda, et eestlaste kui rahva ärkamine varjusurmast toimus nii suure valu ja vaevaga. See andis aega oma muutuva positsiooniga kohaneda ja vältis raskekujulist rahvuslikku peapööritust. Hiljem küll peapööritust mingil määral põeti – Landeswehri sõjas ja iseseisvuse algusaastail, kuid isegi kauavihatud baltisakslastele keegi rahuajal kallale ei läinud, neil oli Eestis täiesti turvaline. Jah, mõisad jagati küll laiali, kuid suurem osa maarahvast oli oma maa valdajaks saanud siiski juba varem talusid päriseks ostes, see tähendab – läbi valu ja vaeva. Ilmselt just see stabiliseeriv faktor hoidis ära ekstsessid.
Lühidalt – eestlased said uusaegseks kultuurrahvaks seeläbi, et tõusid ise seniste valitsejatega võrdväärsele või vähemalt võrreldavale tasemele. Mitte seeläbi, et senised valitsejad oleksid oma poodiumilt alla tulnud ja eestlaste ees maoli maha heitnud. Paraku just midagi sellist nõuab praegu Black Lives Matter liikumise radikaalsem tiib. Valged peavad põlvitama ja andeks paluma, mustanahalistele tuleb eeliseid anda.
See on halvim, mida teha võiks, kusjuures mitte ainult valgetele, vaid ka mustadele endile. Psühholoogid on korraldanud mitmeid eksperimente (neist kuulsaim Stanfordi vanglaeksperiment), mille käigus uuriti, mis juhtub, kui ühele inimgrupile kasvõi mängult anda teise grupi üle võim, millega ei olda harjunud. Juhtus see, et võimu saanud grupp hakkas teist terroriseerima.
Olen midagi sarnast ülikoolipõlves ka ise läbi elanud. Üks ehitusmaleva rühm sõitis teisele külla ja et sündmus lõbusam oleks, mängiti mängu, et küllatulnud rühm koosneb inglise aristokraatidest ja võõrustajarühm eesti talupoegadest. Talupojad olid hästi viisakad, võtsid mütsid peast, kummardasid ette-taha ja rõhutasid, et nemad on kõigest madal matsirahvas. Ja see mõjus ootamatult kiiresti. Juba mõne tunni möödudes tekkis oht, et „inglased“ hakkavad oma rolli liiga tõsiselt võtma, ülbitsema ja käsutama, ning mäng katkestati delikaatselt, misjärel õhtu möödus lõbusalt eesti-inglise sõpruse vaimus. Kuid ohutuli oli välgatanud. Tasub meenutada Zimbabwes toimunut, mõistmaks, milliste koledusteni võib jõuda, kui selliseid eksperimente korraldada suures mastaabis, tõsimeeli ja ilma piduriteta.
Ülekohtu käes kannatanud inimgrupi „positiivne diskrimineerimine“, see tähendab talle eeliste loomine ja talle ohvrioreooli kujundamine on (või võib olla) laostav ka individuaalsel tasandil. Küündimatul või halva iseloomuga inimesel on alati võimalik viidata oma ohvripositsioonile ja selle asemel, et kõrgemale püüelda, süüdistada teisi – ühiskonda, riiki, mõnd rahvast või rassi.
„Ma vihkan kõiki,“ kirjutab Sveta Grigorjeva. Inimestel, kes kõiki vihkavad, on mingi tõsine viga, ja „positiivse diskrimineerimise“ poliitika otsekui legaliseerib selle vea, paneb süü kellelegi teisele. Selle asemel, et püüda kuidagi õilistuda või paremaks saada, võib inimene hakata otsima lohutust kättemaksust ja vägivallast. Ehk lihtsamalt öeldes: eeliste loomine, positiivne diskrimineerimine, ei tee endisi rõhutuid rõõmsaks ega tänulikuks, vaid ajab hoopis vihaseks, ja mida aeg edasi, seda vihasemaks.
See tõdemus viib meid BLM-temaatikast kaugele välja, puudutades juba kõiki (väidetavalt) allasurutud gruppe ja neile kunagi osaks langenud ebaõigluse heastamist. Kuid oma tões raudkindlalt veendunud aktivistidele on seda vist lootusetu selgeks teha.
Ilmunud portaalis Objektiiv 27. augustil 2020
Taevast langemata jäänud lipp
Eestlaste muistseks vabadusvõitluseks nimetatakse 1208. kuni 1227. aastani Eestis ja osalt ka Lätis toimunud sõjategevust, mille käigus Lääne-Euroopa ristisõdijad järk-järgult allutasid Eesti maakonnad, viimasena Saaremaa. See oli osa Läänemere lõuna- ja idakalda maade ristiusustamise laiemast protsessist, kristliku Euroopa ittatungist, millele 13. sajandil suutis vastu seista üksnes Leedu. Kõige rohkem huvitas Läänemere-äärsete rahvaste alistamine ja „rahustamine“ Saksa kaupmehi, kuid ka katoliku kirikut, ning oma huvid olid Taanil ja Rootsil. Ristiusustamine tähendas ühtlasi Euroopa feodaalse ja kirikliku võimusüsteemi sisseseadmist.
122o. aastaks oli eestlaste maa juba üle kümne aasta kannatanud ristisõdijate ning nendega liitunud latgalite ja liivlaste röövretkede käes. Selline oli tolleaegne taktika: hävitada vastase ressursse (külasid, vara, inimesi), kuni ta vastupanust loobub ja ennast uue võimu alla heidab, võttes vastu ristimise. Esimestena langesid rünnaku alla lõunapoolsed suurmaakonnad Sakala ja Ugandi, kuid ristisõdijate soov allutada endale kogu Eesti sai üha ilmsemaks. 1217. aastal tabas Mandri-Eesti maakondade ühisväge raske kaotus Madisepäeva lahingus, kus langes ka ühise vastupanu peamine korraldaja Lembitu. Kuid kaotuse raskust ei maksa üle hinnata, sest vaid aasta hiljem kutsus ristisõja peaorganisaator Riia piiskop Albert endale appi Taani kuninga Valdemar II. Järelikult ei olnud kaalukauss selleks ajaks veel lõplikult sissetungijate poole kaldunud ja nad vajasid abi. Valdemar II maabuski 1219. aastal suure sõjaväega ja tervelt nelja piiskopi saatel Lindanise, tulevase Tallinna all. Maabumiskoht oli valitud ilmselt selle järgi, et Revala ja Harjumaa (esimene neist kattub laias laastus praeguse Harjumaa ja teine praeguse Raplamaaga) olid selleks ajaks veel alistamata ja krooniku kinnitust mööda kõrkust täis. Järgnenud lahingus olevat taanlasi kaotusest päästnud vaid taevast langenud lipp – Dannebrog („taanlaste lipp“), maailma vanim rahvuslipp.
Kuid tegu oli siiski eestlaste lüüasaamisega, mille järel pidanuks lootus nüüd juba oluliselt tugevnenud vaenlastega hakkama saada sama hästi kui kadunud olema. Ometi polnud see nii.
1220. aasta kevadel või suvel ilmus lavale juba kolmaski võim, kes soovis Eestist osa saada, ja see oli Rootsi. Rootsi ekspeditsioonivägi purjetas kuningas Johan Noore juhtimisel, keda saatsid hertsog Karl ja mitu piiskoppi, Läänemaale ning hõivas Lihula. See ekspeditsioon ei olnud vähem esinduslik kui taanlaste oma. Ettevõtmist juhtis kuningas isiklikult ja tema vägi oli Läti Henriku kinnitust mööda suur. Ka eesmärk oli kuninga vääriline – jääda püsivalt paigale ja laiendada kuningriigi piire. Rootslased asusid läänlasi ristima ja kirikuid ehitama. Kuningas pöördus Rootsi tagasi, jättes Lihulasse garnisoni eesotsas hertsog Karli ja Linköpingi piiskopiga.
Läti Henriku kroonikast võib aru saada, et rootslaste väljailmumine tekitas nii taanlastes kui sakslastes vastuolulisi tundeid. Ühest küljest olid vallutajad üksteise liitlased, teisest küljest rivaalid. Etteruttavalt tuleb märkida, et rivaalid suutsid lõpuni hoiduda otsesest omavahelisest sõjategevusest, piirdudes intrigeerimise ja üksteise peale kaebamisega paavsti ning keisri juures. Kodusõjad ordu ja piiskoppide vahel tulid hiljem. 1220. aastal piirduti nurisemisega, näiteks rõhutab Henrik korduvalt, et Läänemaa oli juba ristisõdijate poolt allutatud ja pidanuks kuuluma piiskop Alberti vennale Hermannile; hiljem rootslaste lüüasaamist meenutades ei suuda ta aga varjata oma kahjurõõmu.
Sest kohtupäev tõepoolest tuli. Rootslased nähtavasti arvasid, et ühelt tiivalt turvab neid alistatud Liivimaa, teiselt taanlased, kuid nad olid unustanud saarlased, kes kogu muistse vabadusvõitluse jooksul korduvalt tõestasid, et see, mis sünnib Mandri-Eestis, läheb neile vägagi korda. Loeme: Ja sündis siis ühel päeval (Rootsi ja Taani allikate järgi 8. augustil), parajasti kui koitma hakkas, et saarlased merelt suure sõjaväega kohale ilmusid, needsinased rootslased sisse piirasid, nendega võitlesid ning linnuse põlema panid. Ja siis tungisid rootslased nende vastu linnusest välja ning võitlesid nendega, aga nad ei jõudnud nii suurele hulgale vastu panna. Ja rootslased langesid nende käe läbi tapetult, linnus vallutati, hertsog langes ja piiskop surmati tule ning mõõgaga ning rändas, nõnda kui me usume, märtrite osadusse. Henriku kinnitusel olla rootslasi tapetud 500, vaid vähesed pääsesid ja jõudsid Tallinna.
Nende kolme lause taga peitub tunduvalt suurem sündmus kui teade oma lühiduses tunnistada tahab. Ühe hoobiga likvideeriti kõneväärse kuningriigi sissetungiplaan, nii et rootslased niipea uut katset ei teinud. (Muide, vähe puudus, et saarlastel oleks 1221. aastal õnnestunud seda Tallinna all korrata.) Rootsi garnisoni täpne suurus jääb teadmata, kuid ka 500 hästirelvastatud ja kogenud sõjameest, ikkagi kuninglik vägi, polnud tühine jõud.
Tekib küsimus, miks me tänapäeval Lihula lahingut vähem teame ja meeles peame kui Lindanise oma. Kui Dannebrogi 800. aastapäeva tähistati suure pidulikkusega, siis Lihula võidu aastapäeva ümber valitseb vaikus. Kas meil ongi kalduvus rõõmustada oma „peksasaamise päevade“ üle (nagu on ette heidetud Jüriöö ülestõusu aastapäevadele)? Usutavasti siiski mitte. Jüriöö puhul meenutatakse ikkagi südi vastuhakku ja ka Lindanise lahingu puhul lepitab meie eneseuhkust teadmine, et sellise suure häda, millest taanlasi päästis üksnes jumalik vahelesegamine, olid põhjustanud meie esivanemad. Kuid ikkagi – 1220. aastal põhjustati rootslastele ju veel suurem häda. Võime koguni fantaseerida, et kui eestlaste 1219. aasta lahinguvaprus kinkis taanlastele Dannebrogi, siis 1220. aasta lahinguvaprus oli koguni nii suur, et taevast jäi langemata üks teine lipp, mille nimeks võinuks saada näiteks Sveabrog – rootslaste lipp. Ja ehk oleks see siis vanuselt maailma rahvuslipp nr 2. Aga seda ei tulnud.
Üks põhjus, miks Lihula lahing natuke varju on jäänud, on muidugi veel. Löödi rootslasi, kellesse eesti ajaloopärimus suhtub enamasti hästi. Rootslased olid appi tulemas Jüriöö ülestõusu ajal, rootslased tulid hiljem ja seadsid sisse „vana hea rootsi aja“. Rootsi kuninga taastulekut ennustas ja ootas eesti pärimuskultuur veel kaua pärast Põhjasõda. Seetõttu on vist sajad või koguni tuhanded eesti pead muistset vabadusvõitlust uurides mõlgutanud mõtet: pidid need just rootslased olema, kellele meil õnnestus nina pihta anda… Miks mitte sakslased või taanlased? Oleks Rootsi meid enda valdusse saanud, viimati oleksime pärisorjusestki pääsenud?
Kes teab, kes teab. Need on oleksid, mitte faktid. Kindlalt teame vaid seda, et 8. augustil 1220. aastal saavutasid eestlased saarlaste kehastuses Lihula all hiilgava võidu.
Ilmunud Postimehes 8. augustil 2020