Selle artikliga, milles püüdsin jahutada leegitsevat “klassivaenu”, sain endale külge südametu inimese sildi.
Sarnased postitused
Rahvas ja rahvus
Tunnistan, et küsimus, kas rahvas ja rahvus on erinevad mõisted, ja kui on, siis mille poolest, on mulle alati tundunud natuke teisejärguline. Minu jaoks on rahvas ja rahvus olnud suuresti kattuvad mõisted, üks natuke ähmasem, teine ehk selgemate piiride ja tugevama eneseteadvusega, aga see oleks ka enam-vähem kõik. Samas tean, et paljud uurijad, keda võluvad terminid ja klassifitseerimine, omistavad sellele erisusele suurt tähtsust ja teevad sellest suure numbri.
Rahvas ja rahvus. Mõlemal juhul on tegemist teatava inimrühmaga, mida iseloomustab tõik, et rühmasisesed tsentripetaalsed jõud ületavad tsentrifugaalseid ning et rühma liikme kommunikatsioon maailmaga käib peamiselt rühma kaudu. Ehk lihtsamalt öeldes: suheldakse eeskätt omavahel, millest võrsub mõiste „meie“; „meiest“ väljapoole jäävad „nemad“. Lõpuks polegi eriti midagi ette heita kõigi teaduste korüfee Jossif Stalini definitsioonile: „Rahvus on inimeste ajalooliselt kujunenud püsiv ühtekuuluvus, mis on tekkinud ühise keele, territooriumi, majanduselu ja ühises kultuuris avalduva psüühilise laadi pinnal.“ Selle definitsiooni kasutamist või isegi analüüsi takistab peaasjalikult vaid autori isik. Definitsioonist saame välja lugeda, et nimetatud tingimused vormivad rahvast aja jooksul rahvuse.
Samuti on terminoloogid enam-vähem ühel meelel, et rahvust iseloomustab rahvuslik eneseteadvus, mis rahval puudub või on nõrk. Seega kangastub rahvas otsekui süütuseolekus viibiva rahvusena, kes pole veel hea- ja kurjatundmise puust söönud ega iseennast avastanud. Ent kui Marx rõhutas rahvuse tekke juures kapitalismi arengu, eriti tööstusliku pöörde ja raudteede mõju, siis tänapäeva marksistid on jõuliselt sisse toonud ka mao. Piibellikus mõttes, kui kurja kiusaja. Mao rolli täidavad ideoloogid ja poliitikud, kelle juhtimisel rahvusi „tehakse“. Mitte lausa tühjale kohale, nagu mokaotsast möönab Briti tunnustatud rahvusluseuurija Anthony B. Smith ja tema tuules Marek Tamm,[1] kuid siiski tehakse. Kus ei tehta, seal neid ka ei teki. Rusikareegli järgi tekitati rahvad 19. sajandil (see oli rahvusloome nn kuum faas), hiljem taastoodetakse neid jooksvalt (nn külm faas).
Kogu see uhke teooria on muidugi täielik jama. Sama vaimukas oleks kirjutada kokku riiulite kaupa pseudoteadust, tõestamaks, et Karl Marx ja Friedrich Engels „tegid“ klassid, ja kui poleks teinud, siis neid ka poleks. Tegelikult võikski sellise teooriaga puhtalt kiusu pärast lagedale tulla – võtta rahvusloome uurijate metoodika ja klassifikatsioonid ning rakendada seda marksistide, aga miks mitte kasvõi botaanikute puhul. Võiksime tuvastada, et Carl von Linné „tegi“ liigid ning jagada taksonoomia arendamise samuti kuumaks ja külmaks faasiks. Või taunida rassistlikku tüüpi segregatsiooni, mis jagab puud okas- ja lehtpuudeks. Eriti ahvatlev oleks muidugi analüüsida küsimust, kuidas Herbert Marcuse tegi vähemused. Kuidas ta nad välja mõtles, eneseteadvusele äratas ja seejärel oma õigusi nõudma innustas. Tõsi, tänapäeval peab selliste mõtete arendaja arvestama repressioonidega.
Ei saa salata, et rahvuste „tegemise“ teooriasse on pikitud arvukalt tõekilde ja need petavad hooletuma tarbija ära. Väga lihtne on näidata, et tõepoolest on tegutsenud äratajad, tõepoolest on rahvaid innustatud eluõigust nõudma ja endale ajalugu otsima (kohati ka välja mõtlema), et on teadlikult õhutatud meie-tunnet, leiutatud rituaale ja sümboleid. Kuid jama jääb siiski jamaks ja nimelt sellepärast, et rahvuse tekke tahtlikku-teadlikku komponenti hinnatakse tugevasti üle ja asetatakse sekundaarne nähtus algpõhjuse rolli. Nn rahvuse tegijad ei kuku taevast maa peale, vaid rahvas on nad kõigepealt sünnitanud.[2] Mida see protsess endast täpsemalt kujutab, on väga hea küsimus, ja seda on arvukates arenguromaanides, samuti filmikunstis vist tuhandeid kordi kirjeldatud. Kultuuriheeros X või sõjasangar Y kasvas üles lihtsas peres (või, vastupidi, just privilegeeritute hulgas) ja märkas varakult (või sai nooruses ootamatult teada), kui raske ja vaevaline on tema rahva elu ning kuidas inimesi rõhub vene (türgi, inglise, saksa jne) ike. Ta otsustas ennast pühendada oma rahvale, äratada ta iseolemisele, võitlusele ja vabadusele. Ja nõnda edasi, olgu tegemist siis George Washingtoni, Carl Robert Jakobsoni või Mahatma Gandhiga. Nimekiri on lõputu.
Ma ei taha sellega öelda, et suurmehed ja -naised on iga rahva paratamatud viljad, mis küpsevad kuidagi iseenesest, ning neist pole seetõttu põhjust eriti lugu pidada. On ikka põhjust. Kahtlemata on nende tegevus ja isiklikud valikud imetlusväärsed. Tahan öelda vaid seda, et imetlus ei peaks varjutama tõika, et Washingtoni, Jakobsoni või Gandhi edu põhjused on palju laiemad kui nende enda tublidus ja isiklikud valikud. Nagu öeldud, kõigepealt oli neil vaja sündida keskkonda, mis lõi eeldused just sellise isiksuse väljakujunemiseks, kes hiljem suuri tegusid hakkas tegema. Ehk teisisõnu: väga palju pidi olemas olema juba enne neid. Teiseks pidi neil hiljem olema piisavalt palju potentsiaalseid toetajaid, keda kaasa tõmmata. Ehk siis: väga palju pidi olemas olema väljaspool neid.
Midagi sarnast saab öelda ka rahva kui terviku kohta. Nii nagu inimene kasvab inimeste keskel, nõnda kasvavad rahvad teiste rahvaste keskel. Indiviidi/rahva sisemine areng kombineerub keskkonna mõjuga. Inimeste keskel kasvanud inimene omandab tahes-tahtmata eneseteadvuse. Ta hakkab ennast teistega võrdlema, enda üle juurdlema. Samal moel leiavad rahvad vastuse küsimusele „kes me oleme?“ üksnes võrdluses teiste rahvastega. Ja nii nagu ei saa inimese isiksuse väljakujunemist nimetada matkimiseks, nii ei saa ka rahva eneseteadvuse teket nimetada matkimiseks. Kuid just seda tehakse tänapäeval erilise mõnuga. Eesti rahvas olla otsast lõpuni üks suur ahvimine, sakslaste järeletegemine. Sakslased korraldasid laulupidusid – eestlased tegid vaid järele; sakslased asutasid seltse – eestlased tegid vaid järele. Selline epateeriv müüdipurustamine on mõttetus. Nii asju võttes tuleks ahvimiseks tembeldada ka kõndimine või kõnelemine.
Kui silmitseda veidigi tähelepanelikult rahvuse „tegemise“ konkreetseid ilminguid, ilmneb, et peaaegu kõik need on olemas ka rahvuse-eelses süütusfaasis viibivaile (loodus)rahvastel. Ka loodusrahvad kultiveerivad oma ajaloomüüte, ka nemad loovad ja arendavad ühist sümboolikat, ka nemad kinnistavad ühistunnet rituaalidega. Puudub ehk vaid teaduslik enesepeegeldus, kuid sellegi algmed on kuidagi ja kuskil olemas, sest juba teadvustatud identiteet ise nõuab teatavat, kasvõi kõige algelisemat enesevaatlust.[3]
See teadvustatud identiteet on sama hästi kui paratamatu ja selleks pole ühtki äratajat tarvis. Loodusrahvaste eneseanalüüs pole muidugi võrreldav kirjakultuursete rahvaste omaga, eriti sellistega, kelle paremad pojad ja tütred teenivad leiba rahvuse tegemise uurimisega, kuid nende vaimset süütust ei maksa ka üle hinnata. Nagu öeldud, rahvad kujunevad ja eksisteerivad teiste rahvaste keskel ning „teevad“ ennast selle käigus pidevalt, ilma et selleks oleks vaja tööstuslikku pööret, raudteid või Lydia Koidulat.
Sel fenomenil polegi tegelikult mingit pistmist sellega, kas ollakse pärimuskultuurne või kirjakultuurne, see on üldinimlik. Haarates esimese käepärase näite järele: nõukogude-aegses EÜE-s võis otsekui laboritingimustes jälgida analoogiliste identiteetide teket, mis toimus põhiosas stiihiliselt, kuid kerkisid üles ka „rahvajuhid“ ja „ideoloogid“. Iga malevarühm kujundas välja teatava „meie“, mida kinnistas jooksev läbikäimine teiste rühmadega, ühisüritused, kõige enam aga regioonikokkutulek. Kuid üldkokkutulekule minnes ja võib-olla juba enne sedagi sai alguse ka regiooni-identiteedi kujunemine – need, kes regioonikokkutulekul olid rivaalid, moodustasid üldkokkutulekul juba mingil määral ühise või vähemalt solidaarse meeskonna. Erinevalt rühmaidentiteedist, mis üldjuhul lagunes iga suve lõpul (markantne erand: Muhu rühm), elas regioonidentiteet talved üle (eriti selgelt Väinamere ja Lõuna-Eesti).
Need identiteedid („oma näod“) olid erineva tugevusega, nende tuules sündisid ja arendasid neid edasi erineva andekusega prohvetid ja preestrid (InBoil, Kägu, Zassa jpt), kuid põhilised jooned olid samad. Tekkisid rühma- ja regioonihümnid ning folkloor oma kangelaste ja kangelastegudega. Kui rühmalaul tavaliselt loodi, siis regioonihümn pigem kujunes.
Lühidalt: rahvusloome on universaalne, inimlik protsess, mis toimub kõikjal ja mistahes majanduslike või sotsiaalsete tingimuste korral, ja tarvitada kogu protsessi kohta sõna „tegemine“ on ühekülgne ning eksitav. Kuid mainitud tingimused on sellegipoolest olulised, määrates ära, milliste tulemusteni protsess välja võib viia. Eneseteadvus ja enesepeegeldus on eri rahvail küll erinevad ja pole põhjust eitada, et neil, keda me rahvusteks klassifitseerime, on need selgelt tugevamad, kuid rahva ja rahvuse kogu erinevust sellele aspektile siiski taandada ei saa.
Seetõttu võiks rahva ja rahvuse eristamisel – kui me seda ikka tahame teha – kaaluda üht teist näitajat või mõõdikut. Selleks on sotsiaalse püramiidi terviklikkus. Mistahes arengutasemel rahvast uurides saab esitada küsimuse, kui autonoomne/terviklik on tema kultuuriväli ja sotsiaalne organisatsioon. Kas tal on olemas tipp – st kas see rahvas valitseb ennast ise. Kas tal on omad loojad (laulikud, vaimulikud jne), kas tal on omad sõjamehed, omad meistrimehed. Võrrelduna mitte mõne teise ajastu või teise maailma otsaga, vaid nende (naaber)rahvastega, kellega ollakse küünarnukkipidi kontaktis, ehk siis nendega, kes moodustavad vahetu „nemad“.
Selliselt vaadelduna omandaks kontseptsioon eestlaste kui rahvuse sünnist 19.-20. sajandil hästi mõistetava tähenduse. Protsessi sisuks oli püramiidi tipu loomine või siis taasloomine 700 aastase vaheaja järel, sest 13. sajandi alguses oli see tipp kahtlemata olemas, kuid lõigati maha. Need, kes armastavad kesk- ja uusaegse Euroopa puhul rõhutada, et rahvusel ei olnud klasside ning seisuste kõrval pea mingit tähtsust, näevad toimunus eestlaste formeerumist seisuseks, talupoegadeks, ja nõnda neid tõepoolest sageli nimetatigi. Talupoeg tähendas eestlast.
Sellist lähenemist kesk- ja uusaegsele eestlasele kultiveerib püüdlikult ka palju poleemikat põhjustanud „Eesti ajalugu II“, tuues samas ära terve hulga tsitaate ja viiteid, mis osutavad üheselt, et eestlasi ei tõrjutud mitte sellepärast, et nad olid talupojad, vaid sellepärast, et nad olid eestlased, kelle asi oli olla talupoeg ja sellega piirduda. Teiste sõnadega, keskajal tehti rahvaste vahel vahet küll ja seati neid isegi pingeritta – iga konkreetse kogukonna silmis oli mõni rahvas parem, mõni halvem, ja see kajastus nii kirjutatud kui kirjutamata seadustes. Parematel oli õigus tõusta ühiskonna tippude hulka, halvematel mitte. Kuid nad olid siiski kõik rahvad. Kui kirjeldatud asjaolusid rakendada rahva ja rahvuse eristamisel, siis võiks öelda, et mõned neist olid rahvad, mõned rahvused.
Muidugi kõlab see mõnevõrra anakronistlikult, st ajastusobimatult. Kas 10. sajandi prantslased olid rahvus? Kas 15. sajandi inglased olid rahvus? Kas 17. sajandi venelased olid rahvus? Üldlaulupidusid nad just ei pidanud, vanavara ei korjanud ja kiuslikke küsimusi võib esitada lõputult. Kui prantslased olid rahvus, siis kes olid burgundlased? Kui sakslased olid rahvus, siis mida hakata peale arvukate regionaalsete ja kohalike identiteetidega nagu reinimaalased, baierlased või Danzigi vabalinna kodanikud? Nende vahele, peale ja sisse mahub pealegi veel üks omapärane kultuuriväli, nimelt ladinakeelne professorite ja vaimulike maailm.
Need küsimused on kõik respektaablid ja neid võib uurida. Ometi ei tee nad olematuks tõsiasja, et prantslane või itaallane võisid oma rahvust salgamata pürgida nii keisri- kui paavstitroonile, madalamatest järgedest rääkimata, kuid eestlane ei võinud oma rahvust salgamata saada isegi kaupmeheks. Ja kuna oma rahvust oli tollal väga raske salata, siis võib öelda lihtsamalt – ta ei võinudki kaupmeheks saada. Näppudel üles loetavad erandid seda reeglit ei kummuta.[4]
Täieliku sotsiaalse püramiidi ülesehitamise taotlus annab mõneti teise värvingu ka rahvaste iseseisvuspüüdele. Soov rajada oma riik kohtab sageli mõistmatust. Miks peab miljon meest sõtta minema, et mõni teie soost administraator-kombinaator kunagi presidendiks saaks? Milleks teile oma riik, mis teie elul ilma selleta viga on? Nii küsiti kunagi eestlastelt, nii küsitakse katalaanidelt ja šotlastelt. Nende taotlusi tembeldatakse propagandistide-natsionalistide (ehk siis rahvuse „tegijate“) kurikavala kihutustöö viljaks.
Arukam kriitik võiks tänastelt katalaanidelt või šotlastelt küsida: riiki oleks teil vaja siis, kui keegi teie olemasolu ähvardaks – aga ei ähvarda ju?
Jah, riik on tõesti rahvuse kaitsmise, säilitamise ja arendamise tööriist, nagu seda ütleb ka meie põhiseadus. Aga kui arvestame eelöeldut – iga rahvas tahab, et tal oleks jalgade, kõhu ja käte kõrval (või õieti kohal) ka pea – , siis tuleb lisada: riik on eneseteostus. Millest järeldub üsna loogiliselt rahva ja rahvuse uus definitsioon: rahvus on ennast teostav rahvas. Või teisiti sõnastatult: rahvas, kes on võimeline ennast teostama ja kellel see on praktiliselt võimalik, moodustab rahvuse.
Jäävad veel eriolukorrad, näiteks oma riigi ajutiselt kaotanud rahvus, nagu meiegi poole sajandi jooksul. Või juudid üle tuhande aasta. Juutide puhul pole küsimust, aga ilmselt olime meiegi ka ilma riigita siiski rahvus, paraku küll langevas joones. Veel mõnikümmend aastat ja meist oleks saanud rahvas; kusjuures mitte noor, elujõuline ja tõusev, vaid vana ja kaduv. Pääsesime napilt.
Jääb kurvastav tõsiasi, et suure rahvuse ja väikese rahvuse eneseteostuspiirid erinevad paratamatult ning nõnda see ka jääb. Kuid liiga palju ei maksa tahtagi.
Sellega üks jutt lõpeb ja võiks alustada mitut uut. Näiteks, mida õieti tähendab omariiklus 21. sajandil ja Euroopa Liidu raames, või mis saab rahvusriigist ülepea. Kuid jäägu need teiseks korraks.
[1] Marek Tamm, Rahvuste tegemine. Keel ja Kirjandus, veebruar 2018. Vt ka: https://kultuur.err.ee/683162/marek-tamm-rahvuste-tegemine
[2] Vt ka Lauri Vahtre, Eesti saatusehetked. Varrak, 2010; peatükk Jakobsonist.
[3] Kõrvalepõikena mõni sõna kultuurilaenude omaksvõtu mehhanismidest. Toon ühe näite. Juba paarkümmend aastat kerkib igas novembrikuus üles küsimus, kas „õige eestlane“ sallib (ka) halloweenitajaid või tunnistab üksnes mardi- ja kadrisante. Paraku on viimasedki laenulised – miks siis üks laen teisest parem on? (Täpsemalt küll on laenuline üksnes konkreetne kuupäev ja sellega seostuv „vormistus“, mitte sanditamise komme kui selline, mis näib olevat vana, kristluse-eelne, ja tuttav paljudele Euraasia rahvastele, nagu ka hingedeaeg tervikuna.) Ühesõnaga – halloweenitajaid tõrjuv „õige eestlane“ kangastub just sellise konstrueeritud rahvuslasena, kes oma hüpertrofeerunud identiteeditundega ei lase kultuuril enam areneda: kui vanasti oli laen võimalik, keegi ei takistanud mardi- ja kadripäeval meie pärimusse tungimast, siis nüüd uut tulijat, kes võiks need tähtpäevad loomulikus korras välja vahetada, tõrjutakse. Mis oleks ühtlasi illustratsiooniks rahva ja rahvuse erinevusele. Kuid päris nii need asjad ka ei ole. Ka (loodus)rahvad võivad võõrmõjude suhtes vägagi tõrjuvad olla, barrikaadid asetsevad lihtsalt natuke teises kohas. Amasoonia džunglist leitud hõim võib entusiastlikult omaks võtta Coca-Cola ja sigaretid, kuid oma uskumusi ega rituaale nii kergelt välja ei vaheta ning pühapaikade rüvetamist ei tolereeri. Sest nagu öeldud – arusaam, et meie oleme meie ja nemad on nemad, on inimkooslustele ürgomane. Halloweenitajaid tõrjuvat „tõelist eestlast“ ei pea seega tingimata naeruvääristama.
[4] On lausa koomiline, kuidas meie enda keel meid narritada võib. Arutleme selle üle, kas keskaegseid sakslasi või eestlasi võib pidada rahvuseks, kuid küsimus, mis rahvusest tollal keegi oli, seisab täie õigusega üleval ega ärata mingit võõristust, hoolimata sellest, et see justkui eeldaks, et vastav rahvus oli olemas. Näilise vastuolu põhjus on selles, et eestikeelse „rahvuse“ tähendusväli erineb inglis- või prantsuskeelse „nationi“ omast. Prantslaste „nation“ tähendab eeskätt rahvast (alles 20. sajandist alates ka riiki), inglaste „nation“ rahvust, kodanikkonda ja riiki, eesti „rahvus“ aga rahvuse kõrval ka lihtsalt etnilist kuuluvust (vrd venekeelne „natsionalnost“). Mis tekitab kummalise võimaluse näiteks väita, et ehkki eesti rahvust 16. sajandil olemas ei olnud, oli Balthasar Russow ometigi rahvuselt eestlane.
Ja pealegi nad sõdisid omavahel
Nii Joel Sang kui Andrei Hvostov oma kirjutistes (vastavalt Sirp 1. III ja 5. IV) ajavad segamini kaks asja: asjaarmastajaliku piiratuse ja teadusliku lähivaate. Tuleks nagu välja, et kui uurida Euroopa ajalugu, siis on see teadus, aga kui Eesti või mõne küla ajalugu, siis kodulugu ja rahvuslik piiratus. Mis on muidugi eksitus, nagu mõistab iga teadlane, kuid võib-olla mitte laiem publik. Teaduslikult saab käsitleda nii molekuli, organit, organismi kui liiki; teaduslikult saab uurida nii tervet sood kui selles elavaid konni. Teiste sõnadega: nii lähivaade kui kaugvaade võivad olla nii teaduslikud kui asjaarmastajalikud. Ajalooteadust ja harrastusajalugu eristavad muud asjaolud, mitte uurimisobjekti mõõtmed, ja on veider, et ajalooalasesse debatti on sekkutud nii diletantliku väitega. Hvostov väidab veel, et konnaperspektiiv ei lase meil küsida oma vigade järele. Konnaperspektiivsed ajaloolased ei küsivat näiteks, ega eestlastel endil selles süüd polnud, et neid ristiusustama tuldi. Järjekordne mõttetus. Seda, et eestlaste röövkäigud naabritele nuhtluseks olid, ei eita ükski ajaloolane. Oma „Eesti saatusehetkedes” (Varrak, 2011) pühendan sellele terve peatüki. Hoopis piinlikuks läheb siis, kui Hvostov kirjutab: „Konnaperspektiivist vaadates on Henriku suurimaks defektiks kuulumine vastaspoole hulka. Tema kroonika lugemisel tuleb rakendada valikulisust ja erapoolikust.” Selline võhiklus lööb lausa tummaks. Asi pole ju selles, et Henrik kuulus vastaspoole hulka, vaid selles, et ta ülepea kuulus ühe vaenupoole ridadesse ja et teise poole allikas puudub. Täpselt sama kriitiline (ettevaatlik, vaagiv) tuleks olla ka juhul, kui ainsaks allikaks oleks Lembitu päevaraamat, ning Henriku kroonikat poleks.
Kriitiline suhtumine allikasse on nähtavasti midagi, millest Hvostov lihtsalt aru ei saa. Ta paneb ühte punti Juhan Luiga, Viktori-nimelise selgeltnägija ja allikaid kriitiliselt vaadelda suutvad ajaloolased ning tõmbab neile kõigile vee peale. Otsekui oleks Luigal ja Viktoril ajaloolastega ja ajalookirjutusega mingit pistmist. Kujutlen õudusega, kuidas mõni tuleviku-Hvostov kirjutab Landesveeri sõja ajalugu, ainsaks allikaks von der Goltzi mälestused.
Pikantsel kombel tõestab Hvostav allikakriitika vajalikkust oma kirjutises ka ise, kõneldes „harrastusajaloolasest publitsistist Juhan Libest”. Kriitiline lugeja taipab, et seal, kus Hvostov kirjutab „Libe”, tuleb lugeda hoopis „Luiga”. Ning sellel pole mingit pistmist ei valikulisuse ega erapoolikusega.
Nii Sang kui Hvostov löövad lauale ka ühe müüdi, mis Sanga sõnastuses kõlab nõnda: „XIII sajandil erilist ühtekuuluvust ilmselt veel ei tuntud, sest korraldati vastastikku rüüsteretki, nagu kinnitab Läti Henrik, ja oldi hetkekasu nimel valmis kampa lööma kellega tahes”. Hvostov kirjutab pikemalt, jutustades õhinal ümber üldteada seiku Henriku kroonikast, püüdes jätta muljet, nagu oleksid „rahvuslikud ajufiltrid” need seigad kuidagi salastanud.
Kasutan siinkohal sõna „müüt” avameelselt halvustavas tähenduses, et osutada tõsiasjale – „Eesti ajaloo” II köite muistse vabadusvõitluse käsitlus mitte ei lõhu müüte, vaid õhutab neid, ainult et vastasmärgilisi, ja Sanga ning Hvostovi ülesastumine on selle avaldus. Väita, et eestlased viibisid muistse vabadusvõitluse eel ja ajal suure rahvusliku vaimustuse seisundis, on (ilmselt) müüt –, kuid väita, et ühtekuuluvustunde puudumine või nõrkus lubas korraldada hetkekasulisi rüüsteretki, on samuti müüt ja mitte vähem lombakas.
Vaadakem Läti Henriku tunnistusi, mille pealiskaudsel või tendentslikul interpreteerimisel see müüt põhineb.
Esimest korda tuleb eestlaste omavahelisest sõdimisest juttu kroonika XX peatükis, kus kirjeldatakse sündmusi aastal 1216. Meenutagem, et muistne vabadusvõitlus oli selleks ajaks kestnud juba 8 (kaheksa) aastat. Henrik räägib, kuidas ristisõdijate vägi tungis („rahulikult”) juba ristitud Sakalasse, kust nad maakonna vanemate nõuandel ja teejuhtimisel edasi Harjusse tungisid (LH XX, 2). Henrik püüab – piltlikult öeldes – jätta muljet, et ilma Sakala vanemate nõuande ja teenäitamiseta oleks suur sakslaste-liivlaste-lätlaste vägi piirdunud viisakuste vahetamisega ja saunaskäiguga, misjärel oleks Riiga tagasi mindud. Kuidagi väheusutav, kas pole. Hvostovi jaoks siiski puhas kuld, ja ta toob vastava katkendi ka ära. Kuid isegi kui me Henrikut igasuguse kriitikameeleta (ütleksin: nagu lollikesed) usuksime, poleks siiski tegu eestlaste sõjaga eestlaste vastu, vaid kõigest ässitamise või n-ö pealekaebamisega, mis ei ütle midagi rahva üldise meeleolu ega hoiakute kohta.
Lisaks on inimlikult mõistetav, kui Sakala vanemad maale tunginud võõrväe juhtidele – jällegi piltlikult öeldes – ütlesid: ärge röövige meid, meilt pole enam midagi võtta, minge parem Harjusse, neilt seal veel on. Kas mitte ligilähedaselt samal kombel ei käitunud mõni Eesti vallafunktsionäär küüditamisnimekirjade koostamise aegu? See ei sea eesti rahva olemasolu tol ajalooetapil kummatigi kahtluse alla.
Järgmised episoodid olid juba tõsisemad ja leidsid aset 1217. aastal. Kõigepealt Järvamaal. Suur sakslaste-liivlaste-lätlaste vägi tungis taas Sakalasse „ja ugalased tulid nende juurde koos oma sakslastega” ning edasi mindi Järvamaale, kus pikalt rüüstati ja põletati. Piinlik juhtum kahtlemata, kuid selge on, et kõik see toimus sakslaste initsiatiivil. Ugalased olid ristitud ja see ei tähendanud mitte ainult kohustust uskuda kristlaste Jumalat, vaid ka kohustust osa võtta nende sõjakäikudest. Nii et küsimuseks jääb, kas nad ikka lihtsalt tulid „koos oma sakslastega” või tulid sakslaste käsu peale.
Teine episood toimus Otepääl. Linnuses kaitsesid ennast ugalased koos sakslastega, linnust piirasid saarlased, harjulased ja sakalased koos venelastega. Äsja üheskoos Järvamaad rüüstanud mehed olid vastasleerides. Miks? Kas „hetkekasust”, nagu meeldib arvata kõigile, kellele eesti rahva olemasolu XIII sajandil kuidagi hinge ei mahu? Või lihtsalt kustumatust ihast tappa ja röövida? Ei. Lugegem: „Ja tulid mitte ainult saarlased ja harjulased, vaid ka juba ammu ristitud sakalased, lootes sel viisil heita endilt sakslaste ikke ja ühtlasi ka nende ristimise.” (XX, 7) Selgemalt vist ei saa öelda. Sakalased, harjulased ja saarlased ei sõdinud Otepää all mitte ugalastega, vaid sakslastega ja nende võimuga ehk teiste sõnadega: oma vabaduse eest. Et seejuures tuli mõõgad ristata ugalastega – kahju küll, aga mis teha. Nagu Tehumardi lahinguski. (Jällegi: kas Tehumardi lahing tõendab eesti rahva olematust 1944. aastal?)
Möödus kaks verist aastat. 1219. aastal ajas ordumeister kokku suurema väe lätlaste aladele tunginud venelaste vastu, kuid venelased jõudsid lahkuda. Siis „näis lätlastele, et venelaste jälitamine toob neile vähe kasu” (XXIII, 5) ja kuna vägi oli kord juba koos, otsustati minna Järvamaale – põhjendusel, et järvalased olevat aidanud revalasi nende vastuhakus taanlastele samal aastal. Rünnakust tabatud järvalased omalt poolt väitsid, et nende tapmine ja röövimine pole õigustatud, nemad on ristitud, ja soovitasid ristisõdijatel hoopis Virumaad rüüstata (XXIII, 6). Tuttav muster? Kahtlemata. Nii nagu sakalased 1216. aastal, nii juhtisid ka järvalased 1219. aastal vaenuväe endast kõrvale – paraku naabrite elu ja vara hinnaga. Kuid nad ei korraldanud ise asja eest teist taga röövretke naabermaakonda. Kõik need traagilised sündmused leidsid aset hädaolukorras, ründaja mõõk kõril.
Nende sündmuste järjena toimus aasta hiljem midagi, mida pealiskaudsel vaatlusel võiks tõesti nimetada kodusõjaks. Nimelt otsustasid saarlased liisku heita, kas sõdida Revalasse asunud taanlastega või ristisõdijatele alistunud järvalastega ja liisk langes viimastele. Niisiis tungisid saarlased Järvasse. Paraku saabus sinna samal ajal suur ristisõdijate vägi, mille koosseisus olid lisaks sakslastele-liivlastele-lätlastele ka sakalased, ugalased ja järvalased. Vägi oli teel Harjusse, röövima ja tapma (XXIII, 9). Peeti tõeline „rahvaste lahing”, saarlased said lüüa ja ristisõdijate vägi tungis Harjusse sisse. Henriku kroonika järgi olid esimesed sissetungijad, tapjad ja põletajad liivlased ja eestlased. Viimaste puhul ta ei selgita, kas sakalased, ugalased või järvalased, küll aga märgib, et sakalased rüüstasid omalt poolt ka Revalat, kuigi see ei olnud sakslastel plaanis (XXIII, 9). Selle põhjused ei olnud siiski ei altruistlikud ega humanistlikud, vaid sakslased ei soovinud tookord konflikti taanlastega, kellele revalased olid alistunud.
Need tõigad tunnistavad vaieldamatult, et eestlased valasid teiste eestlaste verd, ja tänapäevase silmaga vaadatuna kuidagi väga kergelt, kuid sama vaieldamatult tunnistavad need, et verevalamise käivitas väline agressioon. Strateegilises mõttes ei sõdinud saarlased mitte järvalastega, vaid sakslastega. Sakslased oleks ilma kohalike liitlasteta jõuetud olnud. Et nendega sõdida, tuli eestlastel sõdida liivlaste ja lätlastega, hiljem paraku ka omavahel.
Mida harjulased 1220. aastal tõepoolest tegidki. Läti Henriku väitel käisid nad tol suvel tervelt üheksa korda järvalaste maal, „rüüstates neid ja tappes ning vangi võttes õige paljusid neist” (XXIV, 2). Väidetavasti toimus see juba taanlaste õhutusel, et kiskuda Järvamaa Riia alluvusest Taani alla. Sellist vastastikust aadrilaskmist nüüd juba rivaalitsevate võõrvõimude huvides võib 800 aastat hiljem suurelisel toonil arvustada, kuid faktiks jääb jällegi, et omavahelise sõdimise käivitasid maale tunginud võõrad.
Sealjuures tuleb meeles pidada, et järgnenud sündmuste valguses ei saa väita, nagu oleks mingi osa eestlasi muutunud „taanimeelseks” ja teine osa „saksameelseks”. Võõrad jäid eelkõige võõraiks ja kui 1223. aastal suur vastuhakk üle maa veeres, siis võtsid sellest osa nii taanlastele kui sakslastele alistunud maakonnad. „Siis läks sõna välja üle kogu Eestimaa ja Saaremaa, et nad võitleksid taanlaste ja sakslaste vastu” (XVI, 8).
Saarlaste algatatud vastuhakk demonstreerib Eesti sidusust silmanähtavalt. Vastastikused verelaskmised ja sõjakäigud unustati, Varbolasse kogunenud saarlased, läänlased ja harjulased saatsid sõna Virumaale, et õhutada vastuhakku sealgi. Henrik seda küll otsesõnu ei ütle, kuid kroonika kontekstist võib aru saada, et sõna saadeti ka Lõuna-Eestisse, mispeale nii Sakalas kui Ugandis samuti üles tõusti ja maale asunud sakslased tapeti. Viljandlased õhutasid omakorda otepäälasi ja tartlasi.
Kas selline sündmuste ahel oleks olnud võimalik rahva seas, kes erilist ühtekuuluvust ei tundnud, kes korraldas vastastikku rüüsteretki ja oli hetkekasu nimel valmis kampa lööma kellega tahes? Minu arvates mitte. Kui keegi soovib sellele küsimusele vastata kuidagi teisiti, eestlaste ühtekuuluvust eitades, siis on vaja esitada argumente, mitte laest võetud süüdistusi.
Ilmunud ajalehes Sirp 18. aprillil 2013