Selle artikliga, milles püüdsin jahutada leegitsevat “klassivaenu”, sain endale külge südametu inimese sildi.
Sarnased postitused
Mõtlemise ja kultuuri nurgakividest
Kultuuril on struktuur ja selle struktuuri lammutamine tähendab kultuuri hävitamist. Ja siinkohal ei käi jutt rahvuskultuurist ega kujutavast kunstist, jutt käib inimkultuurist kui sellisest – kõigest sellest, mille poolest me loomadest erineme.
Võiks väita, et Ferdinand de Saussure ja Claude Lévi-Strauss leiutasid strukturalismi näol kõigest jalgratta. See, et mõtlemine, keel, kultuur ja koguni maailm kui selline püsivad vastanditel, on inimkonnale ilmselt alati teada olnud. Raske on kujutleda, et ka kõige algelisem mõtlemine ei paneks tähele ega arvestaks näiteks olemise-mitteolemise või valguse-pimeduse vastandlikkust, aga ühtlasi lahutamatust. Oleme sellegipoolest Saussure’i ja Lévi-Straussi tänuvõlglased, sest sel viisil keelt ning kultuuri analüüsides lahkub meie arusaam traditsioonide ja müütide pinnalt ning me astume sammu lähemale iseenese ratsionaalsele mõistmisele. Kas see tingimata hea on, jäägu iseküsimuseks. Meie tsivilisatsioon on süütuse ammu kaotanud, uurib iseennast juba mitusada aastat pingsalt suure peegli ees, ja sellises olukorras on kõige arukam tahta, et vähemalt peegel oleks nii korralik kui võimalik.
Lévi-Strauss sai maailmakuulsaks, kuid ühtlasi tekitasid tema visioonid ja analüüsid vastuseisu, mille põhjuseks oli II maailmasõja järellainetes kujunenud vastumeelsus mistahes teravate vastanduste ja polariseerumise suhtes. Teadlikult või alateadlikult püüti leida „kolmandaid teid“, et vältida fataalseid konflikte isegi teoorias. Ka meie kultuuriväljal on olnud kuulda pahameelepurskeid „õhtumaise dualismi“ vastu, millele seati vastukaaluks väidetav hommikumaine harmooniataotlus, mahedad üleminekud, pooltoonid, nüansseeritus jne. Tõsi, viimased aastakümned tõendavad, et võitlus teravate vastanduste vastu viib kärmelt veelgi teravamate vastandusteni. Tundub, et inimkond näeb maailma ka 21. sajandil üldiselt sama moodi kui hämaratel barbaarsusaegadel, tapa või saa tapetud-võtmes. Vaevalt on mõtet selles süüdistada vastandipaaridena formuleeritud binaarseid opositsioone, mis seda kurba tõika pigem kajastavad kui põhjustavad.
Tegelikult ei keela fundamentaalsete vastandipaaride olemasolu (olgu nad siis inimese konstrueeritud või iseseisvalt eksisteerivad) maailmal värviline ega pooltooniline olemast. Pole vaja eriti teravat mõistust, taipamaks kasvõi seda, et kuigi noor ja vana teineteist välistavad, võib nende üleminek olla väga sujuv; vähe sellest, nimetatud omadused võivad korraga iseloomustada ka üht ja sama entiteeti. Kõik sõltub taustast. Ja nagu korduvalt osutatud, põhineb kogu digitehnoloogia kahel elemendil, kuid annab sellest hoolimata välja kogu värvigamma, milles võite veenduda kasvõi oma arvutiekraanile vaadates. Teiseks on kultuurides küllalt neidki konstante, mille puhul selge vastand puudub – näiteks omand. On minu oma, on võõras, on meie oma, on eikellegi oma. Kolmandaks ei ole kõik vastandipaarid sugugi teineteist välistavad, on ka neid, mis teineteist täiendavad (nt ema – isa, naine – mees).
Seega pole vaja opositsioone karta ega püüdlikult eitada, pooltoonid ja sujuvad üleminekud on olemas nagunii, kultuur ei ole malelaud. Kuid seda mööndes ärgem siiski unustagem, kui fundamentaalsed mõned sellised paarid ikkagi on.
Võtkem näiteks opositsioon all – üleval. Selle vastanduse tekitab mõistagi gravitatsioonijõud ja järelikult on kõik maapealsed kultuurid tekkinud ning arenenud selle dihhotoomia tingimustes. Absoluutselt kõikjal on täheldatud, et kõrgemal asuva keha potentsiaalne energia on suurem, mis inimkeeli öeldult tähendab, et need, kes asuvad madalamal, nende meelevallas, kes asuvad kõrgemal. Olla üleval on seega ihaldusväärne. Nendest asjaoludest on võrsunud terve leegion mõisteid ja arusaamu: on ülemad ja on alamad, on alluvussuhted, on hingeülendus, on ülendamine ja ülistamine, on alandamine ja alistamine, on üleolek ja on alaväärsus. On taevane paradiis ja allmaailm ehk põrgu.
Me võime ükskõik kui hästi teada, et on olemas ka kaalutus või et kui maakera eemalt vaadata, siis pole mingit ülemist ega alumist, kuid meie igapäev möödub endiselt raskusjõu mõjuväljas ja sellega pole kohanenud mitte üksnes meie vaim, vaid ka keha. Enamgi – nii me vaim kui keha lausa vajavad raskusjõudu. Nii on asjad paigas, nii on maailm hoomatav. Pole mingit lootust pagendada mõisteid üleval ja all meie mõtlemisest. Isegi kaua kaalutuses hulpinud astronaut arvab endiselt, et tema pea on kõrgemal kui kõht. Rääkimata neist, kes on kahe jalaga maa peal.
Kuid üleval ja all on üksnes üks sellistest paaridest, mis on meie mõtlemisse – võiks öelda, meie olemisse – nii sügavalt sisse juurdunud, et ilma iseennast hävitamata neid sealt välja rebida on sama hästi kui võimatu. On ka soe ja külm, valge ja pime, mees ja naine või ema ja isa. Nad kõik puudutavad meid otseselt ja tuhande niidiga, kirjeldades keskkonda (kaks esimest paari) ja inimest (kaks viimast). Esmapilgul võiks tunduda, et inimest kirjeldavatest opositsioonidest on baasilisem ja üldisem mees ja naine, sest traditsioonilise arusaama kohaselt oleme me kõik vältimatult kas mehed või naised, aga mitte tingimata kas emad või isad. Hiinlaste kaksainus yin ja yang sümboliseerib paljude muude paaride kõrval samuti just meheliku ja naiseliku alge lahutamatust.
Kui aga võrrelda vastandipaaride siirdeid meie maailmatajusse tervikuna, osutub, et sügavamalt ja tugevamalt on juurdunud hoopis ema ja isa. Teiste sõnadega – olemise mõistmisel ja mõtestamisel kasutame me vähemalt eesti keeles ja eesti meeles emaduse/isaduse kujundit sagedamini kui mehelikkuse/naiselikkuse oma. See ei puuduta üksnes tava-, vaid ka teaduskeelt. Näiteks jagunevad elusolendid mitte „mehesteks“ ja „naisesteks“, vaid isasteks ja emasteks ning elektrikud eristavad samade sõnade abil pistikuid. Sellises sõnakasutuses kajastub ürgne enesestmõistetavus, et naise asi on saada emaks, mehe asi isaks. Isadusele ja iseäranis emadusele viitavaid mõisteid ning metafoore on otsatult: isalikkus ja emalikkus, isand ja emand, isamaa ja emakeel, emamaa, emapuu, emalaev, helde ema (alma mater) jne. Tähendusrikas paar on taevaisa ja maaema. Isa pole taevane ja ema maine mitte seetõttu, et isad on emadest tavaliselt pikemad, vaid seetõttu, et taevas sigitab ja maa sünnitab. Kuid isad sõdivad selle maa pärast, siit isade maa ja isamaa. Emad õpetavad rääkima, siit emakeel. Ning ilmataadist rääkides räägime tegelikult taeva(sest)isast. Lühidalt, kogu meie mõistete süsteem on emadust ja isadust täis. Nagu alatihti dotseerivalt meelde tuletatakse – me kõik pole küll isad või emad, kuid meil kõigil on isa ja ema; isegi neil, kellele on antud sündida mitte mehe ega naise, vaid kellegi kolmandana. Akadeemilistes ühesoolistes organisatsioonides moodustatud akadeemilised perekonnad koosnevad sama sugupoole esindajaist, kuid üht vanemat nimetatakse sellegipoolest (akadeemiliseks) isaks ja teist emaks. Sest mis perekond see muidu oleks. Universaalsusküsimus laheneb seega oodatule vastupidiselt: ilmneb, et isa ja ema on universaalsemad kui mees ja naine.
See toob meid kuidagi ootamatult tänasesse Eesti poliitikasse. Üleval on küsimus, kas sätestada põhiseadusse, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel, millel on paratamatu jätkuküsimus: kui rahvas peaks arvama teisiti ja nõustuma „sooneutraalse“ abieluga (muutes siis juba perekonnaseadust), mis saab sel juhul „emast“ ja „isast“ juriidilises mõttes? On ju ilmne, et kui abielu sõlmitakse lihtsalt kahe täiskasvanud inimese vahel, siis tähendab see ka lapsendamisõigust, mis omakorda tähendab, et mõnel lapsel saab olema kaks samast soost vanemat. Kuidas neid seaduse järgi nimetada, mida kirjutada ankeetidesse, kuidas pidada emadepäeva? Või hakkab see kedagi solvama ja tuleb rangelt keelata?
Küsimus on juba üleval neis riikides, kus samasooliste abielu on seadustatud. Naiivne oleks arvata, et probleem ja tüli meist mööda läheb, ükskõik kuidas Eestis lõpuks defineeritakse abielu või mis saab samasooliste paaride lapsendamisõigusest.
Eelneva põhjal võiks ju öelda, et kui ema ja isa on nii baasilised ning hävimatud mõisted, siis on üsna ükskõik, kuidas nad kajastuvad seadustes või kas üldse kajastuvad. Ja nii ongi väidetud – ärge muretsege, uus aeg tekitab uued perekonnavormid, emadus ja isadus sellest ei kao. Kahtlemata ei kao, vähemalt mitte ettenähtavas tulevikus. Kuid probleem siiski jääb, sest ükskõik, kuidas edasi liikuda, ikka tuleks kultuuripärandit ja mõistetesüsteemi nii põhjalikult rookida, et pole teada, kas midagi sidusat üldse alles jääks. Ilmselt mitte. Ema ja isa kallale minek on kokkuvõttes midagi sama kohutavat kui ema ja isa kallale minek ning sõna „perekonnalõhkuja“ on omandamas hoopis uut ja senisest kurjakuulutavamat tähendust. Silmakirjalik on väita, et tegemist on pseudoprobleemiga. Ei ole. Hoolt ei vaja üksnes lapsed või koolid või maanteed, vaid hoolitseda tuleb ka meie inimeseks-olemise nurgakivide eest.
Ilmunud Maalehes 16. oktoobril 2020 pealkirja all “Hoolitseda tuleb meie inimeseks-olemise nurgakivide eest”.
13. sajandil olid rahvused olemas, ka eestlased
Alo Rauna mõnevõrra hüplik refereering suulisest ettekandest
Ajaloolane Lauri Vahtre nimetas tänasel arutelupäeval (5. veebruar 2013) «Eesti ajaloo» 2. köite lähenemist turvakaamera-meetodiks ning ta väitis, et vähemalt Läti Henriku jaoks olid eestlased rahvana juba 13. sajandil olemas, kuid nüüd üritatakse seda kahtluse alla seada.
Kindlasti ei ole mina «Eesti ajaloo» 2. köite vastane, pean seda väga tähelepanuväärseks saavutuseks. Ma ei tee erilist vahet rahvuse ja rahva vahel, nii et kui läbisegi kasutan, palun andke andeks. Rahvusromantismi teema on õnneks nüüdseks maas, on leitud, et seda pole tegelikult enam üsna ammu olemas, võib-olla ta kunstis ja laulusõnades ja õhtuses lõõpimises levib, aga mitte enam teaduslikes töödes ja õpikutes.
Seetõttu keskendun ma mõistele «rahvas», millest sõltub küsimus vabadusvõitlusest. Kui me saame rääkida «rahvast», siis saame rääkida vabadusvõitlusest. Kui ei saa, siis pole ka tema võitlust. Mina leian, et saame kõnelda võitlusest. Ka Anti Selarti jutust sain aru et ka keskaja kontekstis võib rahvast rääkida. Ma olen näinud selle küsimuse arengut paari-kolmekümne aasta jooksul, kus keskajal ei olnud rahvaid olemas, oli vaid sotsiaalne kuuluvus. Aeg on edasi läinud, on leitud rahvuslikke eristusi. Ei tulene vaid sellest, et näeme rahvuse taga analoogilist kooslust kui tänapäevane rahvus, aga ikkagi sisuga mõiste.
Võtame Läti Henriku ette. Näiteks mida orduvend Arnold hõikas, kui eestlased metsast välja kargasid: «Vennad sakslased![1] Ärgem tõmmake häbisüüd oma rahva peale.» Vend Arnold sai aru, et on baierlased, vestfaallased, reinimaalased, aga ta nimetas neid ühe nimetusega ja rääkis koguni selle rahvasoo aust või häbist. 13. sajandil olid rahvused kindlasti olemas, aga ei pidanud isamaalisi kõnesid – aga ega see hüüatus väga erinev olnudki! Juba sumeriteni välja on jagatud inimkonda rahvasteks.
Vähemalt Läti Henriku jaoks oli tegu ühe ühtse maaga. Esitati vastuväide, et see oli vaade väljast, näis Henrikule, et üks. Väljaspoolt võib näha, et on vaid üks mari rahvas, aga tegelikult on kaks. Sellele võib vastu väita, siis kui ta vaid väljast tundus ühtne, siis miks? Teiseks, kuidas see maa käitus. Miks siis üsna alguses saadeti Ümera jõelt kõigisse Eesti maakondadesse saadikuid? Kas Eesti maakonnad, nii lõuna- kui põhjapoolsed korraldasid ühiseid sõjakäike?
Kuulsad kolme maleva ühissõjakäigud. Miks Läti Henrik võtab ekstra sule kätte ja lisab kroonikasse pärast episoodi Saaremaa vallutamise kohta? Ta luges ka saarlased eestlaste osaks.
Millegipärast Läti Henrik ei jätka oma kirjutamist, miskipärast lõppes mingi konkreetne etapp konkreetse aastaga. Ma arvan, et teda tuleb võtta tõsiselt. Olukordi, kus on olemas ühtne maa ja rahvas, aga pole ühtset riiki, on ajaloos palju ette tulnud – võtame vanad head muistsed kreeklased. Aga kas me räägime Kreeka-Pärsia sõdadest? Kas olid kreeklased olemas enne hellenismi ajastut? Ei ole põhjust jagada neid eraldi rahvasteks, spartalasteks, ateenlasteks jne. See ilmneb meile läbi ajaloo liiga sageli, et lugeda seda väljamõelduks. Eestlaste nime kasutatakse näiteks selgelt Hoeneke kroonikas, eestlased tahtsid endale kuningaid saada. Ka Kelch, Renner, Russow räägivad rahvaste erinevusest, räägivad eestlastest, kes tahavad tagasi oma maad, millest mäletavad, et see on nende maa (Olearius). Russow räägib, kuidas väga pandi pahaks, kui maal kõndiv sakslane kõndis mööda mõisast, sest ta võeti vastu meelsasti tema murraku[2] pärast. Ei lugenud õiguskord ega sotsiaalne staatus, vaid rahvus.
Anti Selart rääkis endale vastu rannarootslaste näites. See on kõige parem tõend, et erinev õiguslik staatus tulenes rahvusest ja mitte vastupidi. Selle põhjaks oli rahvus ja mitte lihtsalt keeleline kuuluvus. See, mis juhtus 19. sajandil eestlastega, ei ole seletatav ainult Carl Robert Jakobsoni isamaakõnedega. Väljend 700-aastane orjapõlv on loodud ammu enne tema sündi. Kõiki kaasnevaid asjaolusid ei seleta ära ainult teadliku rahvuse loomisega. Kui sõideti Tartusse laulupeole, tuldi nii põhjast kui lõunast, aga mitte Lätist. Arusaamine, mis on Eesti, on olemas, see ei saa põhineda Merkeli raamatutel, see oli vana mälestus. Iseasi, et selle ümber kogu Eesti ajalugu esitada, ehk pole jah põhjust. Aga et selline läbiv köis on Eesti ajaloos olemas, on asjaoludega tõendatud.
Kui rääkida rahvuskesksusest, siis siin on käsitlus olnud rõhutatult panoraamsem kui varem. Siin on autorid teinud ühe näpuvea – deklareerides laia haaret, on unustanud ükski kaart lisada, mis näitaks, kui kaugel asus Königsberg Riiast jne. Kaardid on ikka Vana-Liivimaa omad. Kui öelda, et on tegu Eesti-keskse raamatuga, siis on tegu nn turvakaamera-meetodiga. Fikseerime kaamera ühele maale, ja fikseerime liikumised seal. Niimoodi ajalugu kirjutada ei saa – aga miks me üldse selle territooriumi valisime? See on ikkagi eesti rahvas, kes on selle territooriumi tekitanud. Enamasti need lähevad kokku, aga mitte alati.
Ajalugu on paremini mõistetav, kui kaamera ikkagi liigub, mitte ei ürita olla kiretuseni objektiivne. Ega see nagunii õnnestu, sest juba see, mis faktid me valime, on meie teha. Kõike kunagi teha ei saa – näiteks on käesolevas köites puudu Tabelinuse nimi. Aleksander Nevskit kordagi selle nimega ei nimetata. Pealtnäha ainult faktide juurde jäädes ei ole võimalik olla kiretu. Siin ma loodan, et me oma järgmises üldkäsitlses astume siiski sammu tagasi eestlaste poole ja ka rehabiliteerime mõiste «eestlaste muistne vabadusvõitlus».
[1] Fratres Theuthonici. Need kaks võib-olla kõige olulisemat sõna olid käesolevast tekstist, mis ilmus Postimehe elektroonilises väljaandes 5. veebruaril 2013, mingil põhjusel välja jäänud (L.V. 22.10.20)
[2] Mille all Russow mõtles saksa keelt (L.V. 22.10.20)