Kuidas olla tark

Jaga

Kuskil vene kirjandusklassikas esineb üks tegelane, kellel oli filosoofi maine. See tuli sellest, et ükskõik, millest seltskonnas ei kõneldud, esitas ta ikka ühe ja sama retoorilise küsimuse. Näiteks kui kõneldi surmast, siis küsis ta sügavmõtteliselt: “Aga, mu härrad, mis on üldse surm?” Ja kui viljalõikusest, siis: “Mis on üldse viljalõikus?” Keegi muidugi ei söandanud vastata, kõik vaikisid aupaklikult.

Näide Eestist. Kui poliitikud ning muud oma riigi käekäigu pärast muretsevad kodanikud hakkasid kõnelema kodakondsusnõuete lõdvendamise kavadest, küsis Tõnu Õnnepalu: Aga mis on üldse kodakondsus? Maad võtnud aupaklikus vaikuses selgitas ta, et eesti sõnal “rahvus” on kaks aspekti; et prantsuse nation vastab pigem eesti kodanikkonnale kui rahvusele; et inglise nationality‘ga on umbes sama lugu; et on ius sanguinis ja ius soli jne. jne.

Poliitikuile on see kõik ammu tuntud ja elementaarne teave. Nende väitlus sealt algaski, kus Õnnepalu oma järeleaitamistunni lõpetas. Vähegi haritud inimesel ei jää Õnnepalu lugemise järel muud teha kui õlgu kehitada ja küsida: Kõik on õige, aga mis siis?

 

Ent on muidki võimalusi. Eri aegadel ja eri ühiskondades sobivad selleks erinevad vahendid. Tänases Eestis on moes kuulutada järgmisi tõdesid:

  1. Kõik ideoloogiad moonutavad tõde. Pole oluline, kas ideoloogia ise on punane, valge, sinine või roheline oranžide mummudega.
  2. Uskumine on paha, kahtlemine hea. Uskumine ja kahtlemine välistavad teineteist; inimesel, kes millessegi usub, puudub võime kahelda ja järelikult ka mõelda. Siit omakorda järeldub, et kahtleja peab innukalt kahtlema ja oma kahtlemist kuulutades justkui tõde otsima, kuid tõe leidmist iga hinna eest vältima.
  3. Dualism on paha, pluralism on hea. On suguluses eelmisega ja seda tuleb mõista mitte algtähenduses (pluralism = erinevalt arvavate inimeste paljusus), vaid hoopis uutmoodi – pluralism = erinevate arvamuste paljusus ühe inimese peas, st. arvamuse puudumine.
  4. Intellektuaalid on ühiskonna (au, mõistus ja) südametunnistus. Seda tuleb kuulutada ettevaatlikult, et enesekiitus liiga selgelt välja ei paistaks. Sobib viidata kellelegi kaasaegsele iidolile (intellektuaalid, nagu Kaplinski, on ühiskonna südametunnistus) või tuua sisse vastandus (mitte moraalilagedad poliitikud, vaid intellektuaalid on… jne.)
  5. Poliitika on juba olemuslikult räpane. Seda võib kuulutada üsna julgelt igal pool ja igaühele, see tõstab nii ütelja kui kuulaja enesetunnet. Veelgi filosoofilisemalt kõlab, kui alustada vihjega oma pikale teemakohasele mõttetööle, nt Sest lõpuks on poliitika juba olemuslikult räpane või Ei maksa unustada, et poliitika on…vms.
  6. Inimene, kes kuulub mõnda parteisse, kannatab isikliku mõtlemisvõime vaeguse all. Sobivas seltskonnas võib lõpetada lause ka sõnadega …on nupust nikastanud. Üleskutsele selle või teise erakonna liikmeks hakata tuleb vastata kas üleolevalt (vene ajal ma juba ühes parteis olin, aitab sellest jamast) või pahaselt (vene ajal aeti parteisse, nüüd jälle – mis te paremad olete kui kommunistid?).
  7. Ükskõik, mida mingi partei ei kuuluta, on selle eesmärgiks “poliitilist profiiti lõigata”. Poliitiline profiit on aga hädavajalik oma parteilise kasu tagaajamiseks. Muud kaugemat eesmärki kui väga paheline parteiline kasu ühel erakonnal olla ei saa. See on välistatud (vt p 5).
  8. Soov teenida sõjaväes või hakatagi sõjaväelaseks on perversne. Sellised inimesed on mingil põhjusel väärastunud, nad ei saanud kas lapsepõlves sõjamängudest isu täis või jättis nende koolipõlve kallim nad mõne poksija pärast maha.
  9. Spordil, nagu sõjaväelgi, pole kultuuriga mingit pistmist. Sport on loomalik ja barbaarne, parimal juhul on sport pööbli destruktiivsete tungide kanaliseerimise vahend.
  10. Moraali lugegu pastorid, intelligentne inimene kõneleb ilust. Eetika jalad on sopa sees, aga esteetika hõljub vulgaarsustest vabades kõrgustes.

 

Muidugi pole see kõik, aga alustuseks piisab. Metoodilises mõttes on mõjus, kui mõnikord lisada sõnake “ju”. (Niisiis mitte …on perversne, vaid …on ju perversne.) Kui keegi julgeb kritiseerida mõnda ühiskonna südametunnistust esindavat vaimuhiiglast, siis sobib kirjutada vastuartikkel pealkirjaga Kas jesuiitlik ristisõda algamas? või Kas inkvisitsiooni tuleriidad tulekul? Kui mõni poliitik astub välja rahvusliku kapitulatsiooni vastu, siis artikkel Politikaan õhutab russofoobiat, milles näiteks nenditakse, et Eesti taksojuhilt eesti keele oskuse nõudmine on “inimese nöökimine”. Kui vaieldakse Suure Väina silla üle, sobib hästi kirjutis sellest, et sillad jagunevad puu-, kivi-, betoon-, kaar- ja rippsildadeks. Kui kõne all on vabadus, tasub eesti rahvale teada anda, et vabadusel on kolm vormi – koolivorm, koogivorm ja platvorm. Jne.

Sest ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoorem, tuleb tarkus tunnistada.

 

Kirjutatud 1998. aastal, aga kas ka kuskil ilmunud, ei tea

Sarnased postitused