Selle artikliga, milles püüdsin jahutada leegitsevat “klassivaenu”, sain endale külge südametu inimese sildi.
Sarnased postitused
Vabadusvõitlus siiski oli
Järgnev ei püüa olla «Eesti ajaloo» II osa arvustus. See väärtuslik ja rikas teos pälvib nii etteheiteid kui kiitust. Keskendun vaid muistse vabadusvõitluse «kadumisele» ning – sellega seostuvalt – rõhutatult ülelibisevale suhtumisele Jüriöö ülestõusu. Teose toimetaja Anti Selart on seda põhjendanud vajadusega asetada Eesti ja Läti vallutamine 13. sajandil ning Jüriöö ülestõus laiemasse konteksti, näha neid õiglases suuruses ja tähtsuses – ehk siis mitte liiga tähtsana, nagu seda on teinud senine, väidetavalt «rahvusromantiline» ajalookäsitlus.
Arutelu jätkamiseks tuleks selgeks teha, mida mõista rahvusromantika all. Siinkirjutaja teada esindab stiilipuhast rahvusromantikat Garelieb Merkeli ajaloofantaasia, mille järgi eestlased ja lätlased olevat enne sakslaste tulekut olnud silmapaistvalt kõrge kultuuriga rahvad – vabad, ilusad, targad, õiglased ja rikkad. Romantismi juured on veelgi kaugemal – Prantsusmaal, Inglismaal ja mujal, ning juba 17. sajandis.
Meil levis romantiline arusaam eestlaste minevikust 19. ja 20. sajandil ning selle viljade hulka võime liigitada nii C. R. Jakobsoni esimese isamaakõne kui ka laulusõnad «… neil on kuninglikud troonid, kuldsed kandled palmipuust …», küllap ka surematu lmirepliigi «Meie reliikvia on vabadus!» ning palju muud. Romantilisse maailmapilti kuulus «õilis metslane», näiteks J. F. Cooperi viimne mohikaanlane. Cooperit loeti ärkamisajal usinalt, teda mainib ühes oma isamaakõnes ka Jakobson. (Küllap luges ka Lauluisa, nii et «Kalevipoja» paljude inspiratsiooniallikate sekka võime lisada ka «Nahksuka jutud». Ilma irooniata, kultuur nii toimibki.) Lühidalt – rahvusromantismi eesti variant, see on idealiseeritud ettekujutus vallutuseelsetest ja -aegsetest eestlastest, nende tarkuse, vapruse ja õilsuse ülehindamine.
Nii arheoloog Marika Mägi, ma ise kui ka paljud teised on juba juhtinud tähelepanu, et selle hoiaku on eesti ajalookirjutus ammu ületanud. Pealegi – mida on rahvusromantika väljajuurimisel ülepea pistmist terminiga «eestlaste muistne vabadusvõitlus»? Ons termin ise millegi poolest (rahvus)romantiline? On küll, väidetakse. Esiteks polnud tollal eestlasi – vähemalt mitte tänapäevases mõttes –, teiseks polnud rahvuslikku vabadusvõitlust – vähemalt mitte tänapäevases mõttes. Kõnelda eestlastest ja nende vabadusvõitlusest ongi rahvusromantism.
Küsimus seega: kas 13. sajandi eestlasi saab nimetada eesti rahvaks ja nende võitlust vabadusvõitluseks? Jüriöö ülestõus on n-ö jätkuküsimus. Kui polnud eestlasi ega vabadusvõitlust 13. sajandil, siis ammugi 14. sajandil.
Vaatame, mida ütleb see vähene allikmaterjal, mis meil on. Läti Henrik kirjutab: «Siis tegid eestlased [—] vandenõu ja liidutõotuse, et nad kõik saavad olema üks süda ja üks meel Kristuse nime vastu, ja läkitasid käskjalgu kõigisse Eestimaa maakondadesse.» (XIV, 8) Ühtse rahvuse ja ühtse maa manifest par excellence. Et üksmeel hiljem võõrvägede mõjul mõranes, ei tõesta mitte põrmugi, nagu poleks ühtsustunnet olnudki. Kas Porkuni ja Avinurme lahing annavad põhjust väita, et 1944. aastal polnud eesti rahvast olemas? Muidugi mitte. Oli olemas nii 1944 kui 1210.
Teine vaidluskoht – vabadus. Lausa triviaalsuse pähe korratakse väidet (nii ka Marika Mägi), et tollane maailm ja tollased inimesed olid oluliselt teistsugused. Võib-olla, kuid kuidas nad mõistsid vabadust? Väita, et «teisiti», ei anna meile midagi. Puudub ajalooallikas, mis otsesõnu kirjeldaks 13. või 14. sajandi eestlaste arusaamu vabadusest. Siiski leidub vanemas riimkroonikas (13. sajandi lõpp) oluline lõik, kus eestlased arutlevad nõnda: «Milline piin! Peavad siis ristisõdijad meid pärusmaalt ära ajama koos lätlaste ja liivlastega? Parem on asuda kaitsele, me teeme ühe suure sõjaretke, millest vist suuremat üritust pole veel Eestis ette võetud, ja kihutame nad üle mere, et nad meid kunagi enam ei rõhuks.» Kus on siin põhimõtteline erinevus laulvast revolutsioonist? Miks me ei võiks ega peaks nende inimeste ihalust kokku võtma sõnaga «vabadus»?
Siit jõuame jüriööni. Anti Selart mainib allikaina Wartberge Hermanni ja Johannes Renneri kroonikaid (vastavalt 14. sajand ja 16. sajand) ning vaikib maha tõsiasja, et Renneri kirjeldus on võetud ülestõusu kaasaegse Bartholomeus Hoeneke kroonikast. Selarti väide, et Renner käsitleb sündmust «talupoegade mässuna», ei vasta tõele, sest Hoeneke alustab oma kirjeldust nii: «Aastal 1343 Püha Jüri ööl toimus suur tapmine Harjus, sest eestlased Harjus tahtsid oma kuningaid saada.»
Kui eestlased Harjus tahavad oma kuningaid saada, siis on see rohkem kui talupoegade mäss ja tegelikult möönab Selart seda ebamääraselt ka ise. Selartile üldiselt oponeeriv Marika Mägi on seekord aga, vastupidi, kitsim: «Samasuguseid ülestõususid toimus mujalgi ning Eestis toimunu põhjusi võib ilmselt seostada rahvusvahelise ja kohaliku poliitika liitumiskohtadega, mitte aga allasurutud eestlaste viimase vabaduspüüdlusega.»
Miks siis mitte? Kroonika avalause mainib vabaduspüüdlust ju otsesõnu. Ka järgnenud sündmuste kirjeldus osutab, et eestlased üritasid palavikulise kiiruga rajada Euroopa standarditele vastavat hierarhilist oma võimu, mille juurde kuulunuks oma rüütliseisus. Meie aga, veendunud, et tollal oli kõik «teisiti», keeldume seda uskumast. Otsekui ütleksime kroonikule: «Kulla Bartholomeus, sa olid küll sündmuste keskel, aga sinu jutt lihtsalt ei sobi 21.
sajandi ajalooteaduse uuemate seisukohtadega.»
Esitletud tekstide taustal on üpriski kummaline lugeda, et «ei ole selget vastust küsimusele, millal hakkasid eestlased end tunnetama mitte enam kaotajaks jäänud poolena sõjas, vaid keskaegse Liivimaa elanikena. Uue haldus- või alluvusidentiteedi kujunemine toimus ilmselt üsna kiiresti [—] Võib arvata, et poliitilise vastandumise kadumisel oli oluliseks tähiseks viimase vallutussõdu mäletava põlvkonna lahkumine» («Eesti ajalugu» II, lk 79–80).
Niisiis: meil on teada, et veel 1343. aastal tahtsid eestlased oma kuningaid saada, meil on teada, et veel 17. sajandil mäletasid eestlased, et maa oli vanasti nende oma ja võeti ära väevõimuga – aga me väidame, et poliitiline vastandumine kadus 13. sajandi lõpul? Ebaloogiline, aga vaat kui uudne.
Kokkuvõttes jäädakse «Eesti ajaloo» II köites nii eesti rahva, vabadusvõitluse kui Jüriöö ülestõusu suhtes ebamääraseks. Paradigmat otseselt pea peale ei pöörata, aimub vaid soov seda teha. Oluliseks erinevuseks senistest käsitlustest on hoopis vaatepunkti muutus – tõus kõrgemale, laiema konteksti haaramine, vastuhakk kolklusele ja konnaperspektiivile. Seni muistseks vabadusvõitluseks peetu osutub kõrvaliseks episoodiks suurel sündmustekangal, mille sisuks on Läänemere ümbruse maade hõlmamine ladina-kristlikku Euroopasse. Marika Mägi sõnul on tulemuseks «kontseptsioon, kus eestlastel õieti nagu polegi mingit rolli, nad on omaenda ajaloos muudetud üksnes passiivseteks kõrvaltvaatajateks».
Siin tuleb Mägiga küll nõustuda. Üks asi on kõrvale heita kuldsed kandled palmipuust, teine asi eestlaste- ja Eesti-keskne vaatepunkt. Mis oleks pehmelt öeldes veider. Kelle silmadega peaksid eestlased siis ajalugu nägema, kui mitte eestlaste omadega? Pealegi, sellega tuleks minna lõpuni: kirjutada korstnasse ka «Kalevipoeg» (hädine ponnistus), ärkamisaeg (väheste veidrike harrastus), Vabadussõda (tühine episood) jpm. «Laiemasse konteksti» asetatud Vabadussõjast jääks järele lokaalne konflikt I maailmasõjast välja kasvanud Vene kodusõjas. Professor Medijainen ongi otsa lahti teinud: «Rahvusvaheliste suhete teooria seisukohalt võib küsida, kas Vabadussõda üldse oli sõda.»
Ega midagi, jääme ootama Vabadussõja käsitlust, kus pikalt-laialt kõneldakse Schlieffenist, Brussilovist, Koltšakist, Vene ja Saksa revolutsioonist, Judenitšist, Pariisi rahukonverentsist, Lloyd George’ist, Leninist, Trotskist, Wilsonist ja kus Eestis toimunud kõrvalisele nagistamisele on pühendatud lehekülg või paar.
Ka nii võib, aga siis peaks raamatu kaanele olema kirjutatud «Euroopa ajalugu» või «I maailmasõja ajalugu», mitte «Eesti ajalugu». Kusjuures kotkapilgulisest objektiivsusest oleks asi sama kaugel kui enne. Marika Mägi nendib õigustatult, et edasimineku asemel on «Eesti ajaloo» II köites pöördutud tagasi baltisaksa historiograafia põhihoiakute juurde.
Säh sulle kotkapilk. Seda tõika püüavad autorid peita, kuhjates kokku erinevaid konnaperspektiive: Wilhelmist saab Guglielmo (itaallase mätas), Baldwinist Baudoin (prantslase mätas), Dünamündest Daugavgriva (lätlase mätas) jne. Katse vaadelda maailma korraga kümnete erinevate silmade läbi on ülimalt peen, kuid, nagu öeldud, tulutu.
Kui me ei vaata maailma eestlaste vaatepunktist, siis vaatame kellegi teise vaatepunktist. Milles ma erilist edasiminekut ei näe. Prooviks sellega leppida, et see, mis sakslasele on Idameri, jääb meile igavesti Läänemereks.
Ilmunud Postimehes 31. jaanuaril 2013
Jan Sobieski ja tatarlaste kõrb
Euroopa Liitu on korduvalt võrreldud Rooma impeeriumiga ja seda põhjusega. Sarnased jooned on ilmsed, niisamuti kui erinevused. Näiteks ei ümbritse Euroopa Liit Vahemerd nagu Rooma riik, vaid on nihkunud põhja poole, Liidul puudub üks selge (algne) võimukeskus, nagu antiikajal oli Rooma, Liit ei ole rajatud sõjaga jpm. Antiikajale sarnane näib olevat jällegi see, et EL väravatele on hakanud prõmmima peamiselt ida pool elavate rahvaste killud. Et mitte öelda ebaviisakalt – jõugud. Kui jätta kõrvale väike, kuid tegus ja ohtlik segment islamifanaatikute näol, siis ei ole nende eesmärgiks (esialgu) Euroopa allaheitmine, vaid turvalisem ja parem elu, täpselt nagu Rooma ajalgi.
Kuid ajalooliste paralleelide nägemisel ei pea tingimata minema antiikaega. Võib meenutada ka 14. sajandist alates Euroopat idast kummitanud Türgi hädaohtu, mille üks kõrghetki oli 1683. aastal, kui Poola-Leedu ehk Rzeczpospolita valitseja Jan Sobieski lõi laiali Viini piiranud türklaste armee. Türklased ei olnud muidugi tulnud asüüli paluma, nende vallutusplaan olid otsekohesem, mistõttu oli poliitiliselt igati korrektne reageerida sellele ratsaväerünnakuga. Hiljem päris „Ida-Euroopa suurriigi“ positsiooni Austria-Ungari ja temagi olemasolu üheks tunnusjooneks oli pidev tõttvahtimine metsiku ja ohtliku Idaga – „tatarlaste kõrbega“, nagu on pealkirjastatud seda teemat omal kummalisel viisil käsitlev sugestiivne film (rež. Valerio Zurlini, 1976).
Nüüd peaksid analoogiad hakkama vilkuma juba tänapäevast ja lausa tänasest päevast. Valgevene – Poola piiril toimuvat võib vaadelda ka „Tatarlaste kõrbe“ teiseks jaona, kus see, mida esimeses jaos kardeti ja ebamääraselt isegi oodati, on kätte jõudnud. Nad tulevad. Euroopa idapoolsete väravate pihta langevad esialgu vaid rusikahoobid, aga miski ei garanteeri, et varsti ei lähe käiku midagi tõhusamat. Ja kui tõesti läheb, siis peab vastus olema adekvaatne.
Leidub teoreetikuid, kelle jaoks on Euroopa alati süüdi, ja nemad on ammu välja haudunud selgituse sellelegi olukorrale. Nimelt olla Euroopa läinud Lukašenkole liiga ülbelt peale suruma oma poliitikat ja põhimõtteid ning saab nüüd justkui igati õigustatult vastu. Tuhat vabandust, aga selline jutt on täielik jamps. Euroopa võib oma väidetavate ideaalide pealesurumisel olla tõesti taktitu ja ülbe, see on probleem ja sellest tuleb kõnelda eraldi, kuid Poola – Leedu – Valgevene kolmnurgas on lood hoopis teised. Leedulased ja poolakad ei toeta Valgevene opositsiooni mitte mingisuguse euroopluse pärast, vaid sellepärast, et Valgevene on neile enamat kui naaber. Pigem kaotsiläinud vend, kelle seljas trambib tõelise idamaise diktaatori jõhker marionett. Ja siinkohal ärkab neis Jan Sobieski vaim, puhuma hakkavad Rzeczpospolita pasunad: „Kõtt, tatari hord! Kui me teid ka minema ei saa peletada nagu 1683. aastal Viini alt, siis vähemalt ärge lootke, et me teiega sõbrustama hakkame.“ Millest Lukašenko-taolisele loomulikult piisab, et surmani solvuda.
Eelnevat arvesse võttes usun, et Lukašenko valis väga vale vastase. Poolaga murdis oma hambad isegi Nõukogude Liit, murrab ka tema. Lukašenko arvab, et ta paneb proovile Euroopa ühtsust, aga tegelikult on ta rinnutsi hoopis poola uhkusega. Mis on teadagi nii heas kui halvas lõpmatu. Antud juhul näeme igatahes selle parimat osa: poolakad lihtsalt teatavad, et siit läbi ei saa ega soovi neilt, keda nad seeläbi kaitsevad, vastutasuks mitte midagi. Ei soodustusi, erikohtlemist ega isegi seda, et Brüssel lõpetaks nende kiusamise kohtunike teemaga. Sellist härrasmehelikkust annab otsida. Poola nõndanimetatud „probleemid õigusriigiga“ on tegelikult suuresti üles puhutud Poola enda südametunnistuseta opositsioonijõudude poolt ega vääri kaugeltki seda tralli ega tagaajamist, mis juba tükk aega käib. Ja mille taustal ülipüüdlikud hoolijad-sallijad-kaasajad ennast imetleda saavad. Viimased töötavad praegu Poolat ja Ungarit manades otseselt Euroopa Liidu vastu, sest kui idapiir läbi murtakse, võib hakata peielauda katma.
Et see piir praegu peab ja isegi päris hästi, on omamoodi üllatav fenomen. Üldiselt iseloomustab (suur)riikide elukäiku mingi ebamäärane seaduspära, mille kohaselt nad laienevad seni, kuni laienemine hakkab neid nõrgestama ja sel juhul on kõige rohkem hädasid kõige viimasena liidetud provintsidega. Mingi sarnasus tänasega peitub siingi, sest Euroopa Liidu viimane suur laienemine, mis hõlmas ka meid, pani „vanale“ Euroopale suure majandusliku koorma, millest pole praeguseni lõplikult üle saadud. Muuhulgas tähendas laienemine ka Euroopa Liidu idapiiri tunduvat pikenemist ja nihkumist kõvasti ida poole. Lääne-Euroopa julgeolekule selline asi teoreetiliselt hea ei saa olla. Kuid ebatüüpilisel kombel on see (nõrgestav) laienemine Euroopa idapiiri pigem tugevdanud – tänu Poolale. Või tänu sellele, et Poola on Poola – ilmselt viimane tähelepanuväärne jõud Euroopas, kes teab täpselt, mida idast oodata ja kuidas sellele vastu hakata.
Lääne-eurooplastele peitub selles loos, kui see peaks õnnelikult lõppema, väga väärtuslik õppetund. Nimelt – kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi – võimalus hinnata, mis selles maailmas on oluline ja mis mitte nii oluline. Näiteks tänitada selliste rahvaste kallal nagu poolakad ja ungarlased või vihastada mõnd teist rahvast nõudega öelda kana asemel broiler ja arbuusi asemel meduus – kas see ikka on kõige arukam ja tähtsam siin ja praegu, elades Lukašenko kõrval ja Kim Jong Uniga ühel planeedil? Viimati võiks normatiivaktide absurdiviimise asemel tegeleda millegi, noh, tummisemaga? Näiteks likvideerida oma skandaalne ja abitu gaasisõltuvus Venemaast, mille õlise naeratusega Gerhard Schröder õnne pähe õuele tõi ja selle eest miljonid tasku pistis. Ehk oleks see asi olulisem kui pähklivõi ja kookospiim?
Põhimõttel „kaks ühes“ võiks Euroopa siit võtta teisegi õppetunni. Nimelt et isegi kui seekord kõik hästi peaks lõppema, siis lõpeb sellega vaid käesolev episood. Aga tuleb järgmine. Ja seejärel ülejärgmine. Miski ei lõpe, kõik kestab edasi, nagu öeldi juba „Reliikvia“ filmis.
Niipalju globaalsest, veidi teoreetilisest tasandist. Meil siin muidugi väga praktiline mure: kas homme pannakse proovile meidki? Kuidas meie piiriga ikka on? Vabadussõja ajal olid Eesti riik ja rahvas ühed kõige arukamad, tegusamad, ühtsemad ja sihipärasemad kogu regioonis, jäädes praktilise kaitsejõu poolest alla vaid Poolale. Oleks mõttetu seda positsiooni tagasi igatseda, kuid maksimaalseks jõupingutuseks tuleb ometi valmis olla. Küsiv pilk Toompea suunas – kas te ikka mõistate, mis toimub? Ja kas te mõistate, et see ei lõpe?