Selle artikliga, milles püüdsin jahutada leegitsevat “klassivaenu”, sain endale külge südametu inimese sildi.
Sarnased postitused
Kes sünnitas Putini?
Kuni tõde pole kõva häälega välja öeldud, asjad ei parane. Niikaua, kuni me ninnunännutame noori venelasi vagajuttudega sellest, kuidas venelased ja Venemaa milleski süüdi ei ole, üksnes Putin ja tema klikk, senikaua on pind uue Putini tulekuks jätkuvalt valmis. Sest kõrvaldamata jäävad allikad, mis toidavad tema taastulekut. Suurest delikaatsusest jätame niiviisi ellu šovinismi ja vägivalla lätted.
Venelastele tuleb hakata ükskord tõtt rääkima. Nad on selle tegelikult ära teeninud, sest nende hulgas on palju korralikke, ausaid, töökaid, õiglasi ja ülepea toredaid inimesi.
Tõde on lihtne: selles, et Putin on võimule lastud, et tal on lubatud kogu Venemaa kokku varastada, et ta nüüd võib noori mehi mõttetusse surma saata – selles pole süüdi mitte keegi teine peale vene rahva. Just vene rahvas on ainus jõud maailmas, kes suudab panna Venemaa troonile hullu diktaatori, ja vene rahvas on ka ainus jõud, kes suudaks ta sealt maha võtta. Miks peavad seda tegema teised rahvad, ohverdades oma poegi ja tütreid?
Kui Saksamaa II maailmasõjas puruks löödi, algas sakslaste järk-järguline ümbersünd. Selleks kulus mitu inimpõlve ja tagajärjed on tegelikult teadmata. Vahel tundub, et sakslaste uhkus on liigagi maha trambitud, teisalt pistab aeg-ajalt pea välja vana hea Übermensch, kes ei tee väikseid rahvaid endiselt nägemagi. Kuid laias laastus näib vaev olevat vilja kandnud, vähemalt teavad sakslased nüüd, milleni nende ülbus viis. Selle teadmise juurutamiseks kulus palju teraapilisi ekskursioone koonduslaagritesse, hulk filme ja raamatuid ning jõhkraid ülesvõtteid ohvrite moonutatud surnukehadest.
On äärmiselt naiivne loota, et vene rahvas oma vabastajakompleksist (ja kümnest muust kompleksist) lihtsalt iseenesest üle saaks. Ei, ka neile on vaja teraapilisi ekskursioone koonduslaagritesse ja vennashaudadele ning jõhkraid ülesvõtteid ohvritest. Nii Krediitkassa keldrist kui Ukrainas viimastel päevadel toimunust, KGB piinakambritest kui venestamise, kollektiviseerimise, kodanlike natsionalistide väljajuurimise kui Siberi koloniseerimise ohvritest.
Aeg oleks rääkida ka ausalt kogu Venemaa ajaloost. Karakorumis Kuldhordi khaani juures pugemas käivatest Vene vürstidest, tatarlaste abiga vastastikku valatud vene verest, hävitavast tungist Läände, mille ohvriks langes ka Liivimaa, sajanditepikkusest alaväärsuskompleksist, mis sunnib kõikjal vaenlasi nägema, naeruväärsetest teooriatest nagu „põline Vene maa“ või „Kolmas Rooma“, mida võtavad tõsiselt üksnes venelased ise, noormehest, kes pronksööl Tallinnas röökis: „Eto vsjo naše!“.
Ainult sel viisil võime pisutki ära seletada mõistatuse – mis meie jaoks eriline mõistatus polegi – , kust tuli Putin ja kes tema tulekus süüdi on. Või miks kõik naaberrahvad Venemaad kardavad ja üldsegi „lugu ei pea“, et mitte halvemini öelda. Ja alles siis, kui need asjad on vähegi ära klaaritud, võib asuda teravmeelitsema ja vastata pealkirjas esitatud küsimusele, et Putini sünnitas mõistagi Putina.
Kas teile tehakse liiga?
Kes teab, viimati hakatakse Angela Merkeli hüüatuse Multikulti ist tot! järgi kunagi lääne tsivilisatsiooni ajalugu periodiseerima. Varem võis Vladimir Bukovsky kirjutada valitseva nurihumanismi absurdsusest kuitahes vaimukalt, ta sai kätte oma «printsipiaalse vastulöögi» ja vaikiti siis kenasti maha. Multikultuursuse, soolise võrdõiguslikkuse ja ülepea igasuguste õiguste ümber kobrutav roosa ideoloogiavaht on juba aastaid häirinud mitmeid mõtisklejaid-vaatlejaid, kuid iga katse seda avalikult analüüsida oli mõistetud mahavaikimissurma.
Kuid kõlas Multikulti ist tot! ja jää hakkas liikuma. Uutmoodi mõtlemine on kõige kõrgemalt poolt lubatuks kuulutatud. (Muidugi jääb võimalus, et Õige Usu preestrid kuulutavad Merkeli hiljem ketseriks nagu Echnatoni, aga sellele ei taha praegu mõelda.)[1]
Mis Eestisse puutub, siis pole siin multikulti üle eriti põhjust sõnu raisatagi. Kui jätta kõrvale oma punastesse metsadesse ära eksinud Kaplinski ja tema imetlejad, siis meie ju teame ja oleme alati teadnud, et multikulti on lapsik fantaseerimine, samaväärne kommunistlike utoopiatega. Mehaaniliselt kokkusegatud paljurahvuselises keskkonnas rahvad ja kultuurid mitte ei segune ega lähene, vaid käivad üksteisele üha kõvemini närvidele, kuni jõutakse vägivallani. Või elataksegi algusest peale sõjaseisukorras. Jõuline ajupesu «oh, kuis me neid armastame!» lükkab pingete vallapääsu vaid veidi edasi.
Teine lugu on homoseksuaalide õiguste ja soolise võrdõiguslikkusega. Homoteema on juba pikemat aega üleval, sooline võrdõiguslikkus aga viimaste nädalate hitt. Ning seda sugugi mitte seetõttu, et kaval valitsus poetaks rahulolematule rahvale puremiseks pseudoprobleemi-kondikesi, vaid seetõttu, et mõlema valdkonnaga ollakse sealmaal, kus ideoloogiline sõnamulin enam ei aita ja tuleb kõnelda asjast.
Veel mõne kuu eest märkis end õpetlaseks tituleeriv Rein Raud nagu muuseas, et homopaaride abielu tuleb nagunii, see on lihtsalt üks samm sel suurel teel, mis on kaotanud orjatöö, andnud naistele valimisõiguse ja kannab meid aina edasi uute silmapiiride poole. Ma ei vaidle sõnagagi vastu orjatöö kaotamisele ja naiste valimisõigusele, aga kas siit järeldub ka homopaaride abielu ja lapsendamisõigus? Muidugi mitte. Nii väita on kõige tavalisem demagoogia. Kui tänavu on talv külmem kui mullu, siis ei järeldu sellest, et tuleval aastal on ta veel külmem. Tervemõistuslik avalikkus on seda ammu taibanud, küsides: kui kaugele võib? Kuskil on ju piir! Homopaaridele abiellumisõigus? Hea küll, aga miks siis mitte kirglikule fetišistile? Las abiellub oma jalgrattaga, keda see häirib?
Ka naiste (ees)õigustega tekib küsimus, kui kaugele minna. Sookvoodid valitsusele ja riigikogule? Hea küll, aga miks siis mitte autoremondilukkseppadele? Või sillaehitusinseneridele? Kui Naine Köögis on aegunud seksism, siis miks Mees Garaažis nii lahkelt lubatud on? Rahulik arutelu on raskendatud, sest ammuilma on nendes valdkondades lendu lastud maailma kõige alatum loosung, mille abil juba vana Marx pool inimkonda hulluks ajas: «Teile tehakse liiga!»
See loosung lummab igaüht, see on sama ahvatlev ja hullutav kui Sõrmuste Isand. Naistele on sada aastat sugereeritud: teile tehakse liiga. Jah, vahel tõesti. Aga kas rohkem kui meestele? Või lastele? Või vanadele? See on juba iseküsimus. Tuleks rahulikult arutleda, kas ikka või kui palju. Kas tööde jagunemine meeste- ja naistetöödeks on liigategemine? Või pehmemalt: millistel juhtudel see on põhjendatud ja millistel juhtudel ebaõiglane, ning kui viimast, siis kumma sugupoole suhtes?
Paraku on liigategemise-postulaat juba nii juurdunud, et kannab arutluse ratsionaalselt pinnalt vältimatult emotsionaalsele. Vägivallasüüdistustest solvunud mehed valavad vastu: ei, hoopis meile tehakse liiga! Te ajate meid noorena hauda! Arutelust saab sõim. Mis on juba hoopis arutu, sest mehed ja naised vajavad teineteist, nad ei saa teineteiseta sündida ega inimeseks olla. Mehed ja naised on loodud teineteist täiendama, mitte teineteist sõimama. (Mehed, tehke midagi. Öelge oma naistele, et te neid hoiate ja armastate ega lase kellelgi neile liiga teha. Ehk aitab?)
On veel teine asjaolu, mis arutelu raskendab. See on põhiolemuselt marksistliku maailmapildi sügav pseudoreligioossus, mis eelistab näha maailma dogmade, mitte faktide peeglis. Näiteks on pahempoolne, end humanistlikuks pidav kultuuri-establishment aastakümneid edukalt maha vaikinud kümneid ning võib-olla sadu tõsiseltvõetavaid uurimusi meeste ja naiste sünnipäraste erinevuste kohta. Dogma ütleb: meeste ja naiste erinevused on sisse kasvatatud, kõik soorollid on kultuurist tingitud, mingeid psüühilisi, intellektuaalseid ega emotsionaalseid erinevusi ei ole.
Nentida, et tüdrukud kipuvad eelistama nukke ja huulepulki, poisid aga autosid ja vibupüsse, olevat vale ja seksistlik jne. Paraku on need dogmad ise valed ja seda on võimalik tõestada. Küsimus on, kas tõde kedagi huvitab. Võiks ju huvitada.
Ning veel üks takistus. Alustades võrdõiguslikkusest, asuvad dogmaatikud kohe tegelikku võrdsust nõudma. Mis on täiesti lapsik. Inimesed on erinevad, ja võrdsete õiguste tulemuseks peabki olema tegelik ebavõrdsus. Tegeliku võrdsuse saavutame vaid kas üldise õigusetuse või erinevate õiguste abil. Näiteks et mina saaksin olla jooksmises võrdne Ksenija Baltaga, tuleks amputeerida kas Ksenija Baltal üks jalg või meil mõlemal mõlemad jalad. Võrdõiguslikkuse tingimustes meist võrdseid jooksjaid ei tule.
Ma ei leia, et mulle sellega liiga tehakse. Vastupidi, see meeldib mulle. Maailm, kus Ksenija Balta ei tohi joosta kiiremini kui mina, oleks kole.
[1] Ketseriks Merkelit ei kuulutatud, kuid ta ise loobus 2015.-2016. aasta rändekriisi käigus oma tervemõistuslikust seisukohast ning asus taas teostama lahtiste uste poliitikat, millega kaasnes ja kaasneb immigratsiooni kiitmine ning selles kahtlejate hurjutamine. LV, 22.10.20
Ilmunud Postimehes 17. novembril 2010