Selle artikliga, milles püüdsin jahutada leegitsevat “klassivaenu”, sain endale külge südametu inimese sildi.
Sarnased postitused
Poiss kadakaselt saarelt, binokkel kaelas
Professor Raivo Männi mälestusteraamatu „Poiss kadakaselt saarelt“ lõpetamise järel oli tunne, nagu oleksin käinud ühel ilusal ja huvitaval reisil. See viis kusagile suhteliselt lähedale, aga ikka kaugele ka, täpsemalt (peamiselt) 1960ndate aastate Saaremaale. Suur osa raamatus toimuvast tundus tuttav või tuttavlik, aga teine osa oli vaata et teisest maailmast. Autor on sündinud 1954. aastal Kuressaare lähedal, mina 1960. aastal Tartus, nii et praeguse hetke pilvepiirilt vaadates erilist vahet justkui poleks, kuid tegelikult siiski on.
Niisiis, tegemist on mälestusteraamatuga ühe Saaremaa poisi lapsepõlvest ja noorusest kuni Tartu ülikooli minekuni. Ehk see eluperiood, mil poisist saab mees või vähemalt noor mees. Mulle on sellised lood alati meeldinud, sest nad on päris lood, ja kui veel hästi kirja pandud, siis eriti. Männi raamat seda vaieldamatult on, nagu võikski oodata inimeselt, kes lõpetas oma esimese (ja külarahva seas väga menukaks osutunud) põnevusromaani 5. klassis, seega siis ilmselt 12-aastaselt. (Muide, seda tahaks lugeda. Olen alati kadestanud häid fabuleerijaid.) Mälestusteraamatu on Mänd aga üles ehitanud lühikeste pildikeste jadana – viimati oma varase fotograafiaharrastuse mõjul? – , mida on lihtne ja kerge lugeda, ilma suurte tragöödiate või draamadeta, ilma mingi pealetükkiva „narratiivita“, ent seesinane narratiiv kujuneb neist kildudest ise. Lugu sellest, kuidas Saaremaa poisist sai teadlane ja Raivust sai Raivo Mänd.
Suureks saamise lugu puudutab kõiki, kel vähegi hinge ja vaimu sees, sest me oleme selle kõik läbi teinud. Kui oleme. Meid veetleb „Kevade“, järelikult ka „Poiss kadakaselt saarelt“, Fellini „Amarcordi“ kauge sugulane. Aga ilmne sarnasus on ka teise saarlase, Gustav Ränga mälestusteraamatuga „Sest ümmargusest maailmast“. Kuulus etnograaf Ränk sündis 1902. aastal Karja kihelkonnas. Tema mälestusedki on üsna etnograafilised, pöörates palju tähelepanu olustikule, kommetele, inimeste maailmapildile ja hoiakutele – ning sama teeb Mänd, ainult et poole sajandi pikkuse lõtkuga. Mõnes mõttes võiks „Poissi…“ pidada Ränga mälestuste järjeks. Männi raamatus teeb ema kodus leiba, vanemad lõikavad merejäält katuseparanduseks roogu, isa meisterdab ümbruskonna parimaid lüsi (vikativarsi), putitatakse võrri (magneetoga on ikka mingi jama), käiakse India filme vaatamas, pruulitakse ja tarvitatakse koduõlut, hautatakse potis kiisad kõige luudega pehmeks, külakiik kääksub ja tüdrukud kiljuvad, vett tuuakse kaevult ja üle kere pestakse ennast … harva, kassipoegi uputatakse, vanu haigeid kasse puuakse, poisid käivad suviti karjas, koolis kirjutatakse tindiga ja kantakse kaelarätti, igatsetakse nailonjopet, õpitakse uisutama ja ujuma. Raamat kubiseb täiesti normaalsetest inimestest (nii viinaveaga kui ilma) ning keegi ei vaeva pead oma enesemääramispädevuse ega koolieelikute seksuaalkasvatuse üle. Koolikiusuga saadakse sel viisil hakkama, et sellega saadakse lihtsalt hakkama. Kuna autor on lapsest saadik väga erksa loodustunnetusega, siis on muidugi väga mõjusad ka tema ekskursid mitmesugustesse kõrkjastikesse, laugaste vahele, võsastikesse ja puude otsa. Sellelegi, keda ornitoloogia otse pöördesse ei aja.
Ja see kõik kokku on huvitav, ausõna. Saaremaa on teadupärast üks omaette maa. Oli Läti Henriku ajal, oli Ränga ajal, oli Männi lapsepõlves ja on tänagi. Käisin esimest korda Saaremaal 1971. või 1972. aastal koos isaga. Kõigi eelduste kohaselt valmistus üks Raivo sellal Kingissepa linnas keskkooli lõpetama ja võib-olla me kõndisime kuskil teineteisest mööda. Matkasime isaga põhiliselt jala, ta kogus materjali oma Jüriöö-raamatu jaoks. Ja rääkis mulle muuhulgas kellestki eestiaegsest literaadist või ajakirjanikust, kes olla kuskil kirjutanud, et tal on Saaremaal käies alati tunne, nagu oleks välismaal. Leidsime üksmeelselt, et sama tunne kimbutab meidki. 1970ndate alguses.
Mõnevõrra hiljem, sama kümnendi lõpus, tutvusin ühe hilisema tuntud ajaloolasega, kes rääkis, et tema „kogub“ (st loendab) bussiootepaviljone, mille klaasid on terved ega ole puruks pekstud. Mandri-Eestis olid sellised väga haruldased, ta oli leidnud mõne üksiku. Aga kui ta Saaremaale jõudis, läks lugemine sassi. Nii et selline välismaa… Männi jaoks normaalsus, mida kadakasaare poiss ise ei märganud, märkas hoopis seda, kui Kingissepa pätid, vastupidi, olid paviljoni klaasid siiski katki peksnud.
Männi klassikaaslaste hulgast lipsab läbi paar vene nimega kõurikut, aga sellist vene kampade probleemi nagu mandril, Saaremaal järelikult ei olnud. Järelikult ka vihmaveetorude, pargipinkide, prügikastide jne järjekindlat lõhkumist ning muidu lagastamist. Mis laskis lapsepõlvel kahtlemata märksa rahumeelsemalt mööduda kui jäi näiteks minul, ehkki kasvasin suhteliselt viisakas piirkonnas. Tänaval sain mitu korda tappa ikka. Teine erisus enda mälestustest tuleneb ehk sellestsamast tühisest kuueaastasest vanusevahest. Erinevalt minust õnnestus Raivo Männil täie rinnaga osa saada kuldsete kuuekümnendate mesinädalatest, kui „aasta siis oli kuuskümmend viis“ ja maki ees seisval Ivo Linnal (kah saarlane), käes käärid ja liim, aeg seisma jäi. Seitsmekümnendatel läks meeleolu seevastu järk-järgult juba süngemaks.
Selline on minu vaatevinkel. Päris huvitav oleks teada, kuidas mõjuvad Männi mälestused noorematele – neljakümnestele? kahekümnestele? Viimaste jaoks peaks Männi lapsepõlveolustik ja tolleaegsete inimeste väärtushinnangud üksjagu ulmelised olema. Selline kogus tervemõistuslikku ellusuhtumist võib põlved nõrgaks võtta. Aga on see noortele ka põnev? Loodan väga, et on, sest lõpuks oli see kõik alles eile ja on mitte isegi muldvanade inimeste kaudu olemas veel ka täna. Kuidagi.
Veneetsia harta ja tegelik elu
Narva vanalinna täieliku või osalise ülesehitamise idee on viimasel ajal jõudsalt toetajaid leidnud. Ootuspäraselt kutsub see aga esile ka vastuhääli. Kuna tegemist on väga mitmetahulise ettepanekuga, mis on otsapidi nii majanduslik, sotsiaalne, regionaalpoliitiline, välispoliitiline, riigikaitseline, arhitektuuriline ja muinsuskaitseline, ning kindlasti midagi veel, on ka vastuväiteid igast vallast. Üks kõige raskekaalulisem neist kõlab umbes nii: iga ajastu peab endast maha jätma endale iseloomulikke hooneid, mitte varasemate ajastute koopiaid. Väitlusägeduses sageli ka emotsionaalsemalt: Pole vaja mingit Disneylandi! See on võltsimine! Ei odavatele ja petlikele makettidele! Vana miljöö ei taastu!
Kõnealune printsiip on välja kasvanud 1964. aastal sõnastatud Veneetsia hartast, mis seab esikohale autentsuse nõude. Vana hoonet restaureerides tuleb „peatuda seal, kus algab oletamine“, samuti tuleb jätta selgelt näha, mis on vana ja mis on taastatud (asendatud) vana. Kui sama printsiipi rakendada nt mingi terve vanalinna puhul, saamegi põhimõtte, et uued hooned ei tohiks teha nägu, nagu nad oleksid vanad.
Viimased aastakümned on näinud tõusvas joones selle põhimõtte ignoreerimist. Selles veendumiseks tasub tutvuda Maini-äärses Frankfurdis, Dresdenis, Gdanskis või Hildesheimis tehtuga, kui nimetada vaid mõnd tuntumat ehitustandrit. Mõtlemisainet annavad nad kõik. Neis leidub hooneid, mis on taastatud vundamendist alates võimalikult täpselt, sealhulgas interjöörid; on selliseid, kus hävinud hoonet kopeerib üksnes eksterjöör, ja lõpuks selliseid, mis taastavad küll vana hoonemahu ja katusejoone ning asuvad vana vundamendi peal, kuid mille välisilme (nt akende kuju ja paigutus) ei varjagi, et tegemist on 21. sajandi ehitisega.
Need pretsedendid tunnistavad, et jäiga autentsusnõudega on midagi valesti. Teooria nagu ei lubaks, aga ikkagi ehitatakse, kusjuures tulemus meeldib nii elanikele kui turistidele. Vana(pärane) miljöö siiski taastub ja peale spetsialistide ei tea ega märka keegi, et tegemist on koopiatega. Eeldusel muidugi, et need on tehtud korralikult.
Kuid samas tuleb autentsusnõuet ka mõista. Ajaloolasena ei rõõmustaks ma põrmugi, kui keegi väntaks tõsimeelse filmi muinasaja lõpu Eestist, kus eksponeeritaks küll asjalikke rekonstruktsioone omaaegsetest elamutest, linnustest või rõivastest, kuid pandaks tegelased näiteks kartulit sööma või vokiga ketrama. Need on detailid, mille tavavaataja võib pahaaimamatult alla neelata, tegelikult on aga tunduvalt hilisemad. Tulemuseks oleks ajaloopildi solkimine, „tõejärgne ühiskond“ halvas mõttes. Aga võimalikult tõelähedane ajaloopilt ei ole iluasi, vaid väga pragmaatiline ja vajalik riist edasi liikumisel. Niisiis võib sarnane tusatunne tekkida ka asjatundlikul arhitektuuriloolasel, kui ta tähelepanelikult uurib kasvõi Riia Mustpeade hoonet. Viimane on teadupärast samuti üles ehitatud n-ö nullist. Eksperdi jaoks aga võltsing, mille ta tuvastab üsna kiirelt. Võltsing, mis üritab tekitada muljet, et see hoone on seal seisnud 14. või vähemalt 17. sajandist saadik, kui ta 20. sajandil ometigi hävitati.
Ent ülaltoodud analoogia ajaloopildi ja ajalooliste hoonete vahel ei ole siiski päris sümmeetriline. Ajalooline romaan või film, paroodiaid kõrvale jättes, kujutab minevikku, ja siin jääb võltsing võltsinguks, hooned on aga mineviku kajastamise kõrval ühtlasi tänapäevased „tarbeesemed“. Tarbeesemete puhul aga maksab üksnes otstarbekus. Kusjuures otstarbekuse mõiste hõlmab peale tehniliste parameetrite ka psühholoogilisi aspekte, lihtsustatult öeldes meeldimist. Eriti ilmne on see rõivastuse puhul. Kui peaks moodi minema renessanslik barett, siis ta ka läheb, ja mitte ükski konventsioon ega harta seda keelata ei saa. Sest moodne ongi see, mis on moes, ja moes on see, mis inimestele meeldib. Vähemalt vabas ühiskonnas.
Sama kehtib hoonete puhul. Kui inimestele meeldivad koopiad – vähemalt teatud kohtades, teatud juhtudel – , siis ongi koopiad ajastuomased ja moodsad. Nende rajamine ei ole võltsimine, võltsimine oleks nad rajamata jätta. Kui 21. sajand on pettunud iseenda võimes luua hubast, miljööväärtuslikku linnakeskkonda, siis peaks see kajastuma ka arhitektuuris – justnimelt koopiate näol. Ühelgi asutusel ega organisatsioonil ei saa olla juriidilist jõudu kuulutada midagi ebamoodsaks ja seetõttu keelatuks või taunitavaks. Seda võib teha üksnes oma autoriteediga. Kuid Lääne-Euroopas praegu lausa massiliselt kerkivate koopiamajade vastu pole arhitektide ja muude spetsialistide pahameel aidanud. Mood ja meeldimine on tugevam kui ükski teooria.
Nagu näeme, ei olegi küsimus Veneetsia harta põhiprintsiibi hülgamises. Pigem leiab see natuke ootamatul moel kinnitust. Jah, iga ajastu püstitagu ajastuomaseid hooneid. Hästi järele mõeldes pole teisiti üldse võimalikki. Seda tuleks silmas pidada ka Narvas. Kui valitsema pääseb üldine soov vanalinn vanadel vundamentidel ja vana välisilmega hoonete näol täielikult või osaliselt üles ehitada, siis tulebki seda kartmatult teha, jättes kuulamata pseudofilosoofilised vastuväited.
Nii on 21. sajandil kombeks, see on meie ajastu jälg, mille üle võib kunagi uhke olla. Kõigile oponentidele jääb aga alles vabadus ülesehitatud vanast Narvast suure kaarega mööda käia.
Fotol nullist taastatud vana hoonestus Maini-äärses Frankfurdis