Selle artikliga, milles püüdsin jahutada leegitsevat “klassivaenu”, sain endale külge südametu inimese sildi.
Sarnased postitused
Konstruktor Saarts ja tema diskursus
Tõnis Saartsi «Savisaar kui turuliberaalse ja russofoobse Eesti looja» (Sirp,3.01.17) sundis sulge haarama. Tagantkätt heidetud süüdistus russofoobias on muidugi ammu tuttav nähtus, seda kohtab regulaarselt Vene (valitsus)meedias, samuti mõne Eesti poliitiku retoorikas. Ent kui selle propagandistliku kaika võtab kätte politoloog, kes pretendeerib erapooletu analüüsija positsioonile, on see liig mis liig.
Valvesüüdistus: russofoobia
Saartsi jaoks on meie riigi näol tegemist «venevastasele rahvuslikule ideoloogiale üles ehitatud Eestiga». Seda öeldakse käibetõena, mis tõestust ei vajagi. Mõtlesin päris pikalt, otsides Eesti Vabariigi ülesehitusest komponente, mis lubaksid tervikut nimetada «venevastaseks» või «russofoobseks». Leidsin mõned küsimused, mille üle vaieldakse: üks pool ütleb, et tegemist on venevastasusega, teine, et tsiviliseeritud maailma normaalse õiguspraktikaga. Näiteks riigikeele oskuse ja teatud paiksuse nõue kodakondsuse taotlemisel. Kuskil pole pealegi kirjas, et isegi selliseid, täiesti normaalseid nõudeid rakendatakse ainult venelaste suhtes. Nii et kus on venevastasus? Nõndasamuti pole gümnaasiumide pool-eestistamine Euroopa kontekstis mitte radikaalne, vaid äärmiselt leebe meede, mille eesmärgiks pole kellegi kiusamine, vaid ühiskonna sidususe parandamine.
Tõsi, kirjeldada poliitikat huvisid ja võimuambitsioone ning neist lähtuvaid konstruktsioone üldse arvestamata
oleks lühinägelik. Kuid taandada kogu tegelikkus ainult konstruktsioonidele ning näha poliitikas vaid võimuiha on
absurd. Veel vähem võib leida mingit terviklikku «venevastast rahvuslikku ideoloogiat», millel meie riik rajaneks. Tõnis Saarts võinuks värskendada oma teadmisi ajaloost ja märgata, kui kergesti on eestlaste saksavastasus asendunud venevastasusega ja kui kergesti võib venevastasus asenduda eurovastasusega. Eestlaste rahvuslik ideoloogia ei ole ei vene-, saksa- ega türgivastane, vaid ta on lihtsalt rahvuslik, olles selle vastane, kes meie rahvast parajasti ohustab. Ja kui keegi ei ohusta, siis polegi kellegi vastane.
Lisaks on oluline vahet teha eestlaste hoiakul Venemaa ja venelaste suhtes. Need ei lange päriselt ühte. Vastab tõele, et viimasel ajal, eriti Krimmi annekteerimisest saadik on süvenenud vaen Putini-Venemaa vastu. (Huvitav, kas Tõnis Saarts tõesti arvab, et sellegi tunde tekitasid rahvusmeelsed poliitikud rahvast Savisaarega hirmutades?) Kuid see vaen ei kandu automaatselt üle naabri-Kostjale, kui viimane just «Krõm naš!» ei karju.
Diskursus ja konstruktsioon
Oleks siis asi vaid Tõnis Saartsis ja tema laestvõetud venevastasuses. Et Vene ametlikule propagandale Eestis mõni kaasa laulab, on tüütu ja kahetsusväärne, kuid lõpuks siiski üleelatav. Probleem on sügavamal, avaldudes kirkal ja kokkuvõtlikul kujul Saartsi lausetes: «Parempoolsetel rahvuslastel poleks olnud lihtsalt võimalik uut demokraatlikku režiimi legitimeerida ning domineerivat rahvuslikku ja turuliberaalset diskursust kehtestada, kui poleks saanud viidata sellele «teisele», kes on vastu ja kelle võimuletulek viiks meid pimedasse sovetiaega ja vene võimu alla tagasi. Rahvuslike jõudude probleem seisnes aga selles, et 1991. aasta augustiputš marginaliseeris iseseisvus vastase Interliikumise ja sisuliselt ei jäänud alles ühtegi organiseeritud ja tõsiseltvõetavat vastasjõudu. See jõud tuli tekitada, diskursiivselt konstrueerida, et radikaalsed reformid tunduksid «vajalikud ja möödapääsmatud» ja uus demokraatlik režiim ja riiklik iseseisvus paistaksid igati loomulikud. Sellesse «teise» rolli astus Savisaar oma Keskerakonnaga.»
Seda lugedes tuleb masendus peale. Kas niisugust juttu peavad eksamil rääkima Tallinna ülikooli tudengid? Et rahvusliku ja turumajandusele orienteeritud ideoloogia tekkeks Eestis oli vaja Interrinnet ja hiljem Savisaart? Ei, isegi mitte «tekkeks», vaid «konstrueerimiseks»? Ja selle asemel võinuks vabalt konstrueerida midagi muud, kui oleks kasulikumaks osutunud?
Mina ja usutavasti rõhuv enamus mu eakaaslasi mõistab ilma pikemata Saartsi konstruktsiooni (siin on see sõna õigel kohal) absurdsust, kuid nooremate põlvkondade eest ei julge pead anda. Viimati kuulavad, lasevad ennast eksitada peentel väljamaistel nimedel, kelle teooria on sulevarrest välja imetud, ja hakkavadki uskuma? Et meie rahvuse kestmisele ja vabadusele orienteeritud riik on «konstruktsioon», üks «diskursus» kümnete teiste võimalike
hulgast, mis juhtus realiseeruma vaid seetõttu, et oli varnast võtta selline koll nagu Edgar?
Õnneks või kahjuks on sündmuste kaasaegsed veel elus. Nad pole isegi mitte seniilsed ja mäletavad päris hästi, et rahvuslikud jõud mitte ei «kasvanud välja» Eesti Kongressist ega toitnud end Savisaare vaenamisest, nagu väidab Saarts, vaid olid olemas ammu enne Savisaart ja Eesti Kongressi ning hoopis Eesti Kongress oli see, mis neist jõududest välja kasvas.
Kaasaegsed mäletavad ka seda, et mingit Savisaare «diskursiivset konstrueerimist» rahvuslike jõudude poolt ei olnud. Savisaare paigaltammumist peaministrina ei jälgitud mitte kahjurõõmu, vaid nördimusega. Vähe sellest, need kaasaegsed mäletavad sedagi, mis või kes oli see tegelik «teine», kelle käest pääsemiseks tehti laulvat revolutsiooni ja hiljem radikaalseid reforme. See oli sovetiaegne šovinistlik ümberrahvastamispoliitika ja käsumajandus, mille inerts nii keskkonnas kui inimeste mõttemaailmas kestis veel aastaid. Minevik hingas kuklasse ja selle eest tuli põgeneda – tulevikku. Mitte tagasi minevikku, nagu elegantset, kuid tõele mittevastavat
teooriat konstrueerides väidab Marek Tamm[1]. Teatavate sõjaeelsete institutsioonide, seaduste ja põhimõtete juurde naasmine ei tulenenud soovist ennast või kedagi teist «konstrueerida» ega ajalugu «valitseda» ega mingit «hegemooniat» kehtestada, vaid soovist kõige tõhusamal viisil edasi minna. Ja mis ajaloosse puutub, siis lihtsalt puhastada ajalooline tõde valede kõntsast. Siin pole omandiinstinktiga mingit seost.
Poliitikas ei olnud tol ajal eesmärgiks mitte populaarsuse kogumine rivaale tappes, vaid tervele Eestile kõige parema ja jätkusuutlikuma argengutee leidmine. Seda ei ütle ma vaid toonase Isamaa kohta, mille liige ise olin, vaid ka Mõõdukate ja ERSP, samuti algusaegade Reformierakonna kohta. Kõik need jõud otsisid teed, mis oleks kasulik võimalikult suurele osale ühiskonnast, mitte vaid teatavale segmendile. Teisiti käitus Keskerakond, kes valis
sotsiaalseid ja rahvuslikke vastuolusid rõhutava ideoloogia ning kuulutas end ühe osa ühiskonna kaitsjaks teise osa eest. Sellist Keskerakonda polnud toonasel koalitsioonil, kes pani aastakümneiks maha Eesti arengurööpad, põrmugi vaja; see vaid segas, tekitas vaenu, skandaale, umbusku, pettumust, paksu verd. Võib-olla on tänased erakonnad teistsugused ja orienteeruvad palju selgemini «oma» valijale kui toonased. Kuid toonastest oludest ja
toonasest poliitikast ju käibki jutt.
Ei mingeid aateid, ainult huvid
Nii nagu russofoobiasüüdistusega, nii pole Saarts ka «konstrueeritud» tegelikkuse kuulutamisel üksi. Neid on palju. Tegemist on võib-olla võimsaima ebateadusharuga alkeemiast saadik, ja see võimutseb Läänemaailmas juba oma pool sajandit. Tulemuslikult. Anonüümne netikommentaator teatab: «Kui juba 19. sajandi keskel rahvusromantistid mõtlesid meile välja kurjad mõisnikud, 700-aastase orjaöö ja muu rahvusliku masohhismi…» See on kõverpeegellik
mõttemaailm, kus kõik on vaid konstruktsioon. Mitte ainult saksa mõisnikud ja kommunistlik terror, vaid ka rahvused, sood ja rassid; kus kaelkirjakut pole olemas ning elevant on teatavas mõttes selline diskursiivne kala. Harjumus enam-vähem kõike, kuid eriti rahvust konstruktsiooniks tituleerida on tänapäeva sotsio- ja politoloogide hulgas üldlevinud ning näib lausa mingit kahjurõõmsat rahuldust pakkuvat.
Tõsi, kirjeldada poliitikat huvisid ja võimuambitsioone ning neist lähtuvaid konstruktsioone üldse arvestamata oleks lühinägelik. Kuid taandada kogu tegelikkus ainult konstruktsioonidele ning näha poliitikas vaid võimuiha on absurd. On siiski ka muud, on igatsused, mured, ideaalid, traditsioonid, jah, isegi aated. Ilma neid nägemata on parimal juhul tulemuseks Rooma paavsti saadiku kirjeldus Kärkna kloostri munkade elust, mis justkui kõneleb tõepoolest sündinud asjust, neid sealjuures vähimalgi määral mõistmata. Saadik nimelt arvas, et mungad piinavad
ennast lihasuretamise eesmärgil luudadega pekstes kuumas toas, kui nad tegelikult hoopis võtsid saunas leili. Kui arvustaja kirjutaks kontserdi kohta, et esimene viiul püüdis teisele viiulile poolteist tundi ühe imeliku puutokiga silma torgata, siis peetaks teda peast põrunuks, kelle kirjatükk sobiks paremal juhul huumorinurka. Kui aga ülikooli õppejõud kirjeldab sama adekvaatsusastmega Eesti poliitikat 1990ndail, pole justkui katki midagi – tegemist on ühe
respektaabli arvamusega teiste seas.
Olgu siis nii. Aga ma palun lugupeetud üliõpilastel säilitada kriitikameel ja küsida ka Kärkna
munkade endi käest, mis lugu selle kuumaksköetud toaga oli. Tegelikkus kipub olema palju
ausam ja lihtsam kui Rooma paavsti saadikud ja nende peened teooriad väidavad.
[1] Tamm, Marek. The republic of historians: historians as nationbuilders in Estonia (late 1980s–early 1990s), Rethinking History, 20:2, 154-171, DOI:
10.1080/13642529.2016.1153272.
Ilmunud Postimehes 7. veebruaril 2017
Poiss kadakaselt saarelt, binokkel kaelas
Professor Raivo Männi mälestusteraamatu „Poiss kadakaselt saarelt“ lõpetamise järel oli tunne, nagu oleksin käinud ühel ilusal ja huvitaval reisil. See viis kusagile suhteliselt lähedale, aga ikka kaugele ka, täpsemalt (peamiselt) 1960ndate aastate Saaremaale. Suur osa raamatus toimuvast tundus tuttav või tuttavlik, aga teine osa oli vaata et teisest maailmast. Autor on sündinud 1954. aastal Kuressaare lähedal, mina 1960. aastal Tartus, nii et praeguse hetke pilvepiirilt vaadates erilist vahet justkui poleks, kuid tegelikult siiski on.
Niisiis, tegemist on mälestusteraamatuga ühe Saaremaa poisi lapsepõlvest ja noorusest kuni Tartu ülikooli minekuni. Ehk see eluperiood, mil poisist saab mees või vähemalt noor mees. Mulle on sellised lood alati meeldinud, sest nad on päris lood, ja kui veel hästi kirja pandud, siis eriti. Männi raamat seda vaieldamatult on, nagu võikski oodata inimeselt, kes lõpetas oma esimese (ja külarahva seas väga menukaks osutunud) põnevusromaani 5. klassis, seega siis ilmselt 12-aastaselt. (Muide, seda tahaks lugeda. Olen alati kadestanud häid fabuleerijaid.) Mälestusteraamatu on Mänd aga üles ehitanud lühikeste pildikeste jadana – viimati oma varase fotograafiaharrastuse mõjul? – , mida on lihtne ja kerge lugeda, ilma suurte tragöödiate või draamadeta, ilma mingi pealetükkiva „narratiivita“, ent seesinane narratiiv kujuneb neist kildudest ise. Lugu sellest, kuidas Saaremaa poisist sai teadlane ja Raivust sai Raivo Mänd.
Suureks saamise lugu puudutab kõiki, kel vähegi hinge ja vaimu sees, sest me oleme selle kõik läbi teinud. Kui oleme. Meid veetleb „Kevade“, järelikult ka „Poiss kadakaselt saarelt“, Fellini „Amarcordi“ kauge sugulane. Aga ilmne sarnasus on ka teise saarlase, Gustav Ränga mälestusteraamatuga „Sest ümmargusest maailmast“. Kuulus etnograaf Ränk sündis 1902. aastal Karja kihelkonnas. Tema mälestusedki on üsna etnograafilised, pöörates palju tähelepanu olustikule, kommetele, inimeste maailmapildile ja hoiakutele – ning sama teeb Mänd, ainult et poole sajandi pikkuse lõtkuga. Mõnes mõttes võiks „Poissi…“ pidada Ränga mälestuste järjeks. Männi raamatus teeb ema kodus leiba, vanemad lõikavad merejäält katuseparanduseks roogu, isa meisterdab ümbruskonna parimaid lüsi (vikativarsi), putitatakse võrri (magneetoga on ikka mingi jama), käiakse India filme vaatamas, pruulitakse ja tarvitatakse koduõlut, hautatakse potis kiisad kõige luudega pehmeks, külakiik kääksub ja tüdrukud kiljuvad, vett tuuakse kaevult ja üle kere pestakse ennast … harva, kassipoegi uputatakse, vanu haigeid kasse puuakse, poisid käivad suviti karjas, koolis kirjutatakse tindiga ja kantakse kaelarätti, igatsetakse nailonjopet, õpitakse uisutama ja ujuma. Raamat kubiseb täiesti normaalsetest inimestest (nii viinaveaga kui ilma) ning keegi ei vaeva pead oma enesemääramispädevuse ega koolieelikute seksuaalkasvatuse üle. Koolikiusuga saadakse sel viisil hakkama, et sellega saadakse lihtsalt hakkama. Kuna autor on lapsest saadik väga erksa loodustunnetusega, siis on muidugi väga mõjusad ka tema ekskursid mitmesugustesse kõrkjastikesse, laugaste vahele, võsastikesse ja puude otsa. Sellelegi, keda ornitoloogia otse pöördesse ei aja.
Ja see kõik kokku on huvitav, ausõna. Saaremaa on teadupärast üks omaette maa. Oli Läti Henriku ajal, oli Ränga ajal, oli Männi lapsepõlves ja on tänagi. Käisin esimest korda Saaremaal 1971. või 1972. aastal koos isaga. Kõigi eelduste kohaselt valmistus üks Raivo sellal Kingissepa linnas keskkooli lõpetama ja võib-olla me kõndisime kuskil teineteisest mööda. Matkasime isaga põhiliselt jala, ta kogus materjali oma Jüriöö-raamatu jaoks. Ja rääkis mulle muuhulgas kellestki eestiaegsest literaadist või ajakirjanikust, kes olla kuskil kirjutanud, et tal on Saaremaal käies alati tunne, nagu oleks välismaal. Leidsime üksmeelselt, et sama tunne kimbutab meidki. 1970ndate alguses.
Mõnevõrra hiljem, sama kümnendi lõpus, tutvusin ühe hilisema tuntud ajaloolasega, kes rääkis, et tema „kogub“ (st loendab) bussiootepaviljone, mille klaasid on terved ega ole puruks pekstud. Mandri-Eestis olid sellised väga haruldased, ta oli leidnud mõne üksiku. Aga kui ta Saaremaale jõudis, läks lugemine sassi. Nii et selline välismaa… Männi jaoks normaalsus, mida kadakasaare poiss ise ei märganud, märkas hoopis seda, kui Kingissepa pätid, vastupidi, olid paviljoni klaasid siiski katki peksnud.
Männi klassikaaslaste hulgast lipsab läbi paar vene nimega kõurikut, aga sellist vene kampade probleemi nagu mandril, Saaremaal järelikult ei olnud. Järelikult ka vihmaveetorude, pargipinkide, prügikastide jne järjekindlat lõhkumist ning muidu lagastamist. Mis laskis lapsepõlvel kahtlemata märksa rahumeelsemalt mööduda kui jäi näiteks minul, ehkki kasvasin suhteliselt viisakas piirkonnas. Tänaval sain mitu korda tappa ikka. Teine erisus enda mälestustest tuleneb ehk sellestsamast tühisest kuueaastasest vanusevahest. Erinevalt minust õnnestus Raivo Männil täie rinnaga osa saada kuldsete kuuekümnendate mesinädalatest, kui „aasta siis oli kuuskümmend viis“ ja maki ees seisval Ivo Linnal (kah saarlane), käes käärid ja liim, aeg seisma jäi. Seitsmekümnendatel läks meeleolu seevastu järk-järgult juba süngemaks.
Selline on minu vaatevinkel. Päris huvitav oleks teada, kuidas mõjuvad Männi mälestused noorematele – neljakümnestele? kahekümnestele? Viimaste jaoks peaks Männi lapsepõlveolustik ja tolleaegsete inimeste väärtushinnangud üksjagu ulmelised olema. Selline kogus tervemõistuslikku ellusuhtumist võib põlved nõrgaks võtta. Aga on see noortele ka põnev? Loodan väga, et on, sest lõpuks oli see kõik alles eile ja on mitte isegi muldvanade inimeste kaudu olemas veel ka täna. Kuidagi.