Selle artikliga, milles püüdsin jahutada leegitsevat “klassivaenu”, sain endale külge südametu inimese sildi.
Sarnased postitused
Kui mehed ja naised veel sõbrad olid
Ükskord õige ammu, kui ma alles noor olin, olid mehed ja naised veel sõbrad. Nad narrisid üksteist natuke, aga üldiselt nad meeldisid üksteisele ja täiendasid üksteist. Mehi ja naisi vastandada tundus mõttetu, isegi totakas. Sama totakas kui vastandada kartulit ja sousti.
Tõsi, maailm ei olnud enam päris harmooniline. Need olid ikkagi 1970ndad. Näiteks noori ja vanu juba vastandati. Vastandasin isegi, saamata siiski aru, mida tähendab too jutt, et «küllalt palju ei kõnelda noorteprobleemidest». Ma ei osanud mingeid erilisi noorteprobleeme tuvastada peale selle, et noor inimene on veel liiga noor, et olla täiskasvanu. Teadsin, et see läheb üle.
Pealegi – see oli teismeeas. Varem, lapsena, nägin ja ka kogesin, kuidas õpetaja kartmatult mõnd üleannetut jõnglast tutistas ning isegi jõuluvanal oli vitsakimp vööl. Need asjad olid loomulikud.
Ammugi siis mehed ja naised. Nemad käisid kokku nagu kaks mosaiigikildu ehk teiste sõnadega nagu tädi Esta ja onu Anton – kahtlemata mõnikord tülitsedes, aga üldjoontes ikkagi nagu tuvipaar, kes elas teineteisele, seejärel oma lastele ja siis võis tulla kõik muu.
Mehed vajasid naisi ja naised vajasid mehi. Mehed ei osanud tollal eriti süüa teha ega sokke nõeluda (tollal nimelt nõeluti sokke, mitte ei ostetud uusi), naised jälle maju ehitada ja puid lõhkuda. Seetõttu ei tundnud keegi end alaväärse või tõrjutuna. Kõiki oli vaja – mehi, et peres oleks peremees, ja naisi, et peres oleks perenaine. Mõnes peres oli mees perenaine ja naine peremees, mõnes peres oli naine nii perenaine kui ka peremees – igasuguseid asju tuli ette. Aga üldiselt oli naise asi olla naine, mehe asi olla mees.
Nüüd lännu igavesti ne armsa aja ammugi. Enam ei tohi öelda «mehed ei nuta», vaid tuleb öelda «ka mehed võivad nutta». Enam ei tohi mänguasjamuuseum kutsuda poisse poistepäevale, sest muuseum kaevatakse seksismi eest kohtusse. Enam ei tohi koolis kõnelda näputööd tegevast emast ja traktoriga põristavast isast, sest see olla aegunud stereotüüpide taastootmine. Enam ei tohi ülepea kõnelda emast ja isast, sest moodsas maailmas olevat võimalik, et lapsel on hoopistükkis kaks ema või kaks isa, või et tal on ainult kas ema või isa ja kõik see olla üliväga loomulik asi.
Silmjakirjalikkus ja valed
Aga… see ei ole loomulik. Vähe sellest, see on loomuvastane. On suur kuritegu veenda inimesi, et see on loomulik. Ning on suur kuritegu veenda iseennast, et vaat ma arvangi, nagu oleks see loomulik. Sest tuhkagi sa arvad. Tegelikult on neli miljonit aastat antropogeneesi meie kõigi närvisüsteemi sisse juurutanud vähemalt neli miljonit põhjust, miks me teeme vahet isa ja ema, mehe ja naise ning taeva ja maa vahel. Me võime ennast veenda, et ka mehed võivad nutta, aga meest, kes alatihti vesistab, põlgame südamepõhjas ikkagi. Me ei hakka dessantväelase või kaevuri elukutset iial pidama naisele sama sobivaks kui mehele. Me ei saa ennast muuta, me võime ennast vaid sundida silmakirjatsema.
Ning just seda XXI sajand meilt tegelikult nõuabki. Valetage, kodanikud, peaasi, et te õigesti valetate. Rääkige, kuidas teile pole sellest mingit probleemi, kui teie vasakule, paremale, alla ja üles asuvad elama mustanahalised/türklased/hiinlased. Rääkige, kuidas teile on absoluutselt ükskõik, kas teie poeg abiellub oma sõbranna või oma sõbraga. Väitke, et teile on täiesti kama, kas teie lapse lasteaiakasvataja põeb HI-viirust või mitte. Soolise võrdõiguslikkuse volinik (või mõni samalaadne Puhta Õpetuse valvur) kuulab teie valet rahuldatult noogutades – olete oma õppetüki omandanud. Saate tüki suhkrut. Näiteks ei kanta teid seksistlike/rassistlike/ksenofoobsete sigade musta nimekirja.
Teiegi võite olla rahul. Mis sest, et jutt oli vale, aga vähemalt vangi ei panda. Sest see oht ju ähvardab. Kogu lääs põrutab mingi fanaatilise kirega otse hulluse suunas. Seda on ennegi nähtud, näiteks XVII sajandil, kui kogu Euroopa oli korraga täis nõidu, keda põletada. Mida see praegune mees- ja muidušovinistide paljastamine muud on kui seesama nõiajaht uues, veidi tsiviliseeritumas kuues? Midagi sarnast koges Ameerika 1950ndate alguses, kui senaator McCarthy sugestiivse tegevuse tulemusel oli kogu riik äkitselt täis kommuniste ja nende käsilasi. Justkui. Rääkimata muidugi meie kullakallist Nõukogude Liidust, kus elati ja tegutseti permanentse hulluse ja nõiajahi tingimustes, mis ei lakanud hetkekski.
Meie lugupeetud Puhta Õpetuse valvurid tunnevad muret: eestlased on tublid küll, aga ei kaeba küllalt innukalt. Vaat siis! Maailm ei olegi veel muutunud Orwelli «1984» taoliseks õudseks paigaks, kus mitte ühtki siirast, südamlikku, vaba sõna lausuda ei saa! Vastastikku kohtussekaebamisest ei olegi veel saanud rahvussporti nagu Ameerikas. Inimesed julgevad pereringis ja isegi töö juures veel öelda, mis nad mõtlevad. Jaa, see puudujääk tuleb kõrvaldada. Tuleb tagasi tuua Hirm. Kes liiga kõva häälega naerab, tuleb kinni panna. Või vähemalt meelde jätta. Sest kindlasti ta naerab naiste, invaliidide, neegrite või homoseksuaalide üle.
Hirmu üleskütmine
See pole muud kui kõige lihtlabasema sallimatuse tagantkütmine, pealegi veel suure sallivuse sildi all. Vanasti elasid inimesed end välja, visates kondi häbiposti köidetud varga pihta. Nüüd on selline situatsioon karmilt keelatud (vargal ju inimõigused!), aga see-eest on lubatud kirjutada kaebus oma meesülemuse peale, kes julges teile ukse avada ja teid kullakeseks nimetada.
Võib-olla on see kõik paratamatu. Võib-olla mitte. McCarthy hullus ju läks üle – ehk läheb seegi? Tõenäoliselt naiivne lootus, kuid sellegipoolest ei pea me hullust kaasa kütma. Võiks alustada sellest, et kaotada Eestis ära soolise võrdõiguslikkuse voliniku koht. Meil on olemas seadused, meil on kohtud, meil on õiguskantsler. Aitab.
Ma ei tea, kas nii ülitähtsa voliniku kaotamine on võimalik. Selles mõttes, et kas meie jõust piisab nii ülbeks vastuhakuks Puhta Õpetuse doktriinile. Ma ei tea, aga ma uurin järele.
Artikkel on ilmunud 23.oktoobril 2010 Õhtulehes
Hea vene soldat ja kuri eesti küüditaja
Küüditamistega seoses kerkib ikka ja jälle pinnale mõni lugu, mis räägib sellest, kuidas lihtne vene sõdur näitas üles suuremat inimlikkust kui eestlasest küüditaja, sageli sama küla inimene. Nii juhtus ka tänavu Maalehes, kus taasavaldati 2014. aastast pärit artikkel „Omad eestlased viskasid nutva imiku küüdimasina kastist lumme“.
Pole kahtlust, et sellised lood vastavad tõele, samuti kui meenutused paljude siberlaste osavõtlikkusest küüditatute suhtes. Ent inimeste maailmatajule on omane otsida igast loost moraali („jutt on see kooruke, õpetus on see iva“, ütleb vanasõna), mistõttu on neil teemadel juba aastakümnete eest jõutud teatavale üldistusastmele, mis on kokku võetav järgmiselt: nimekirjade koostajad ja küüditamise korraldajad olid eestlased ise ning süüdistada küüditamise suurkuriteos „venelasi“ on natsionalistlik laim. Selle jätkuna: venelased on stalinismi esimesed ja suurimad ohvrid, mis muudab nende seostamise stalinistlike kuritegudega eriti inetuks. Kui kasutada sotsiaalkonstruktivismi terminoloogiat, siis on konstrueeritud müüt heast konvoisoldatist ja kurjast eesti küüditajast. Ning kui küsida, kellele seda müüti vaja on ja milleks, siis võib taas sotsiaalkonstruktivismi printsiipe rakendades vastata, et seda müüti vajab marksismist ja välja kasvanud vasakliberalistlik ideoloogia rahvustunnete naeruvääristamiseks ja nende ohtlikkuse tõestamiseks. Müüdi levitajad ise usuvad, et võitlevad pead tõstva natsismiga.
Umbes samasugust mütoloogiat viljeles NSV Liidu lõpuaegadel ka põhiliselt stalinistliku maailmavaatega akadeemik Gustav Naan. Naanile meeldis rahvuslikult meelestatud inimesi pilgata tõsiasjaga, et kaebused, mille alusel NKVD ja KGB inimesi piinakambritesse, vangilaagritesse või surma saatsid, olid samuti valdavas enamuses kirjutatud eestlaste endi käega. Niisiis – oleme ise süüdi? Kaebasime üksteise peale ja heitsime imikuid lumme, kust venelasest konvoisoldatid neid päästma pidid? Ja kogu see leinamine ning küüditamispäevade mälestamine, mille juures süüditav pilk on pööratud ida poole, on silmakirjalik?
Terve mõistus ütleb, et nii see siiski ei ole. Ja seda kinnitab ka põgus analüüs. Tegemist on ajalooseikadega, mille kohta tuleb rakendada vormelit: tõde, aga mitte kogu tõde. Ehk siis poolik tõde. Ja poolikul tõel on kalduvus valeks moonduda.
Kõigepealt esitagem endale lihtne küsimus: kui eestlase lemmiktoit oleks tõesti teine eestlane, kui eestlase lemmiktegevus oleks naabrite peale kaebamine ja imikute mõrvamine – ning lisaks veel ka juutide tapmine, sest seegi olevat Eestis toime pandud eestlaste kätega – , siis miks seda kõike ei juhtunud tol ajalooperioodil, mil eestlased ennast ise valitsesid? See tähendab 1920-30ndatel aastatel? Ega ole juhtunud nüüdki, uuel iseseisvusajal?
Vastus on ilmne: need hälbelise kõlblustundega inimesed, kes kõike eelöeldut teha suudavad ja teha tahavad, ning kes kahtlemata on meie rahva hulgas täiesti olemas, ei ole enamuses. Nad ei juhi ega ole kunagi juhtinud meie rahvast, nad ei kehtesta kõlblusnorme ega seadusi. Otse vastupidi, nad on olnud alla surutud, nad on sunnitud oma alaväärsuskompleksi ja sellest võrsuvaid hävitavaid tunge peitma, piirdudes seaduste piiresse jääva õelutsemisega. Kuid see pooleldi latentne kurjus pääseb vallale niipea, kui mingi kõrgem võim vanad kõlblusnormid jalge alla trambib ja kuriteod kiiduväärseks või koguni kohustuslikuks kuulutab. Just see juhtus 1940.-41. aastal, Saksa okupatsiooni ajal ja hiljem taas Stalini võimu all; ning loomulikult ka kogu järgneva nõukogude aja jooksul, ehkki mõneti leebemas vormis.
Siit aga võrsub küsimus, mis võim see oli, mis Eestis kurjuse vallale päästis, ja kes selle võimu rajas? Vastus on eespool juba antud: see oli võõras võim. Ühel juhul kommunistlik, teisel juhul natslik režiim, millest esimese aitas maailma suur ja suure südamega vene rahvas, teise tark ja kultuurne saksa rahvas.
Paraku ei saa ei sakslased ega venelased sama moodi öelda. Venemaal ei sätestanud mitte ükski võõras võim stalinistlikku terrorit, ei rajanud orjalaagrite saarestikku nimega GULAG ega tüürinud riiki suurveneliku šovinismi inetusteni. Kõige vähem suutis seda käputäis eesti, vabandust, jätiseid, kes omaenda rahva mõrvamises agaralt kaasa lõid. Samas panna süüd tollele vene konvoisoldatile, kes Siberisse saadetuile head nõu andis ja nutva lapse lumehangest üles korjas, oleks samuti mõeldamatu. Kes siis on süüdi? Aleksandr Solženitsõn ütleb: süüdi on need, kes vaikisid. Ehk siis „meie kõik“, mõeldes selle all vene rahvast. Kuid süü panemine tervele rahvale on ohtlik ja võib-olla isegi vale. Tänapäeval näeme, mida on kollektiivse süü fenomen teinud sakslastega. Oma kunagiste pattude lunastamine on viinud sellise ülekompensatsioonini, et see ohustab juba Euroopat tervikuna. Täpselt samuti kui Putini Venemaa, kus mingist üldrahvalikust süütundest muidugi juttugi ei ole. Olukord teeb lausa nõutuks. Kes siis ikkagi on süüdi ja kuidas ta kahjutuks teha? Kuidas teha ta kahjutuks nii, et sellest ei võrsuks ei natsionalistlikku ega antinatsionalistlikku terrorit?
Kuid siinkohal tuleb punkt panna. Lihtsameelne oleks soovidagi, et üks lüheldane võrguväljaande artikkel võiks lahendada nii kapitaalse probleemi, millele pealegi on juba tuhandeid erinevas sõnastuses vastuseid antud. Meie dilemma tuum on õnneks lihtsam: kas küüditamises oleme süüdi meie, eestlased, ise? Vastus on: ei. Rahvana mitte. Selle kuriteo korraldas võõras ja vaenulik võim, tõmmates kaasa kõige halvema osa meie endi seast, ning seda tõsiasja ei ole vaja hägustada mingite „ühest küljest – teisest küljest“ targutustega. Kes oli süüdi selle võõra ja vaenuliku võimu sünnis ning kuidas selle kordumist vältida – see on küsimus kellelegi teisele.
Ilmunud Maalehes 28. märtsil 2020