Kui sul midagi paremat teha ei ole või kui sa muud teha ei oska, siis päästa maailma. See tähelepanek, kes teab mis ajast pärit, maksab ka tänapäeval, ja mida edasi, seda jõudsamalt.
Milline maailmalõpp parajasti moes on?
Olles üles kasvanud külma sõja ajal, mida saatis vaibumatu ja näriv hirm tuumasõja ees, olen maailma päästjaid palju näinud. Mälupildid: noormees kitarriga, neiu plakatiga, millel liiklusmärgina läbikriipsutatud aatompomm,[i] laulmas protestilaulu. Vendade Kukrõniksite lugematud karikatuurid torukübara ja sigariga varustatud kapitalistist, kel pommid kaenlas nagu puuhalud. Külma sõja ajal kõikus tuumalõhkepeade arv maailmas 50 000 ümber, tänaseks on see langenud 15 000 lähedale, neist stardivalmis umbes 3500, kuid maailma hävitamiseks on sellest endiselt rohkem kui küllalt. Kummatigi on kitarriga noormees ja plakatiga neiu kusagile kadunud. Oli maailmalõpp, ei ole enam maailmalõpp. Sest maailmalõpp on nüüd mujal. Justkui.
Täpsemalt öeldes on noormees ja neiu siiski alles, ainult et laul ja plakat on teised, sest mood on muutunud. Aatompommi asemel seisab plakatil läbikriipsutatuna hoopis popim hävingudeemon nimega CO2. Mida vanasti lihtsalt süsihappegaasiks nimetati, kuid kes seda enam mäletab. Nüüd on tegemist kolliga, mis tekitab avalikkuses ja meedias vajaliku Pavlovi refleksi nagu haakrist või – mõnele – Donald Trumpi portree. Niisiis protestitakse süsihappegaasi vastu, mida me emiteerime kõik ja mis on taimedele toiduks. Miks ta siiski paha on, põhjendatakse sellega, et süsiniku liigrohke atmosfääri paiskamise tulemusel ähvardab maailma ülesoojenemine.
Kliima võib-olla soojenebki, kuid kliima on alati kas soojenenud või jahenenud. Kusjuures sellal kui pindmiselt toimub üks, võib kusagil ookeanide põhjas jõudu koguda hoopis vastupidine protsess. Tegemist on pööraselt variantiderohke supersüsteemiga, mille modelleerimisega pole siiani hakkama saadud, vaid üksnes näkitsetud üksikuid alalõike. Kuid oluline oleks teada hoopis muud – isegi kui kliima soojeneb, siis kas selles on mingi märgatav osa ka inimtegevusel ja, teiseks, kui jah, siis kas inimkond on võimeline oma tegevust nii korrigeerima, et see soojenemise peataks või seda aeglustaks.
Kes tegi? Ise tegi.
Inimtekkeline CO2 tuleb valdavalt kivisöest, naftast ja maagaasist. Neid aineid põletatakse selleks, et meie toad oleksid soojad ja valged, et me saaksime autode, rongide, lennukite ja bussidega ringi sõita; neist tehakse meile riided selga ja nende abil tuuakse toit lauale. On ilmne, et CO2 emissiooni vähendamiseks tuleks alustada tarbimise vähendamisest, et väheneks ka vajadus põletamise järele. Teha midagi ära päriselt, mitte etendada edvistavat näitemängu nagu Greta Thunbergi laevareis tohutu kaaskonna saatel. (Või arvab keegi, et see oli purjelaev?) Siiani pole aga keegi esitanud ühtki tõsiseltvõetavat plaani tarbimise tegelikuks vähendamiseks globaalses mastaabis. Mitte üksiku toote, nagu hõõglambi või plasttopsi, kärarikkaks ärakeelamiseks, vaid üleüldse tarbimise vähendamiseks. On ju selge, et siin tuleks vaadata kõigepealt Hiina ja India poole. Terve eesti rahvas võib ennast külma ja nälga jätta, hauda ronida ja ise mulla peale kraapida, sellel pole ikka mingit mõtet, kui hiinlased ja indialased omalt poolt midagi ei muuda. Või teistpidi: hiinlastel tasuks vaid teha üks sajandik sellest, mida teeme meie, et saavutada sada korda võimsam lõpptulemus. Aga kui Greta ja tema jüngrid tahavad tingimata süüdistada just Läänt ning karjuda: „Kuidas te julgete?“, siis tuleks seda teha peegli ees.
Ja veel üks asi. Pole sugugi selge, kas keskkonda ohustab rohkem süsihappegaasi rohkus või hoopis vahetu, käegakatsutav reostus. 55% jõgede kaudu maailmamerre kanduvast plastikust tuleb Jangtse jõest. Võib-olla oleks arukas alustada hiinlaste harimisest, et kilekotti ei ole õige jõkke visata? Selle äraõppimine ei tohiks raske olla. Kahtlemata selliseid aktiviste leidubki, kes sellega tegelevad, ainult et neid ei saada meediakära ega lumehelbekeste ülistuslaulud. Selle asemel on tunduvalt uhkem tunne koolist ära tulla ja avaldada meelt näiteks Toompeal. Mis meenutab juba liigagi otseselt lugu mehest, kes kaotas pimedas kõrvaltänavas prillid, kuid otsima asus neid hoopis lähima tänavalaterna alt, sest seal oli mugavam, valgem ja ohutum otsida.
Asendustegevus ja pärisprobleemid
Greta Thunbergi lavaletõusu saatis uimastav demagoogialaviin. Need, keda häirib ettevõtmise õõnsus – prillide otsimine tänavalaterna alt ja kaamerate surina saatel – , tembeldatakse keskealisteks valgeteks meesteks, kes kardavad oma võimu pärast. Või ei salli last, kes julgeb öelda, et kuningas on alasti. Vabandust, millise võimu pärast? Milline kuningas on alasti? Neile haiglastele süüdistustele polegi võimalik vastata.
Tunnistan, et olen valge nahavärviga mees, kellel keskiga hakkab seljataha jääma, ja seetõttu juba definitsiooni kohaselt võimujanune, ajast maha jäänud ja nõme. Kui ma just agaralt vikerkaarelippu ei lehvita ega süsihappegaasi vastu ei demonstreeri, mida ma tõesti ei tee. Ning ka mind häirib see tänavalaterna all sebimine. Asi pole isegi mitte selles, et globaalse kliimakatastroofiga võideldakse vales kohas, vaid selles, et meil on palju vahetumaid probleeme, mille lahendamine on päriselt meie võimuses ja mille lahendamata jätmine ähvardab lõpuks kogu maailma märksa kindlamalt kui maailmalõpp kliimakatastroofi näol, mis on siiani hüpoteetiline.
Nende otsesemate probleemide all pean silmas „Euroopa kummalist surma“, nagu on oma suurepärase raamatu pealkirjastanud Douglas Murray. See surm ei saabu üksnes massilise võõrrahva sissevoolu tõttu, vaid pigem eurooplaste enda n-ö hääletu alistumise tõttu. Terves Lääne tsivilisatsioonis levivad kollektiivse kultuurilise enesetapu meeleolud, mis on viimase paarikümne aasta jooksul lausa taudi mõõtmed võtnud. Massiline immigratsioon on selle tagajärg, mitte põhjus. Kuid võib-olla oleks Euroopal veel võimalik ennast kokku võtta, hüljata absurdsed ebateooriad tõe olematusest, multikultuursuse hüvedest ja sugudest kui inimlikest konstruktsioonidest, ning naasta oma traditsiooniliste väärtuste juurde.
Euroopat on päriselt vaja
Miks on see oluline? Kahel väga lihtsal põhjusel. Esiteks ohustaks Euroopa kaosessevajumine keskkonda, teiseks võib see kaasa tuua tuumasõja. Euroopa rahvastik moodustab maailma rahvastikust küll kõigest 6-7%, ent majandusvõimsus on suurem. Pealegi võib isegi 6% murdumine kaasa tuua ülemaailmse ahelreaktsiooni. Nii juhtus Lehman Brothersiga, mis moodustas maailma pangandusest vaid tillukese osa, kuid mille pankrot vallandas ülemaailmse finantskriisi. Lähiajalugu on veenvalt tõestanud, et seal, kus kaob kord ja seaduslikkus, langeb inimeste kõrval ohvriks ka loodus. Kui võitlus hakkab käima elu ja elatise nimel, on prügivedu esimene, mis tegemata jäetakse. Kui on külm, kõlbab lõkkesse ka autokumm. Sada kummi. Kümme tuhat kummi. Ja terroristide poolt õhku lastud naftamahutid tühjenevad merre.
Nüüd jõuame ringiga algusesse tagasi. Maailmas, kus juba lasteaialastele sugereeritakse, et iga inimene peab oma soo, oma tee ja oma kõlbluse ise leiutama; kus kõige õilsam inimtegevuse vorm on „võimuhierarhia lammutamine“; kus kauplusevitriinide sissepeksmine on kiiduväärt, on vaid aja küsimus, millal tuumarelv satub kurjategijate kätte. Seda pole mitte kuidagi võimalik ära hoida, kui igal inimesel on oma isiklik arusaam sellest, mis on õige ja mis on vale. Siis ei eksisteeri enam isegi kurjategija mõistet, sest kõik on suhteline ja kõik asjad on ühtaegu nii ja naa. Tuumapomm on konstruktsioon, tema identsus on suhteline ja sõltub meie pertseptsioonist.
Ja neid pertseptsioonist sõltuvaid konstruktsioone on maailmas endiselt ligi 15 000, neist 215 kuulub Suurbritanniale ja 300 Prantsusmaale. Kus lõhkevad n-ö tavalised, kuid vägagi tapvad pommid, millega eurooplasi nende külalislahkuse eest tänavad islamifanaatikud. Mõjukad europoliitikud Jean Asselborn ja Frans Timmermans nõuavad aina uute inimhulkade sisselaskmist, sest eurooplased ei viitsi enam lapsi kasvatada ja rahvastik vananeb. Keegi peab prügi vedama ja siibrit välja viima. Timmermans kinnitab seejuures, et eurooplaste suremuse peapõhjuseks on kujunemas saastunud õhk. Lausa suurepärane probleem, millega tegeleda 21. sajandil, kus Londoni sudusid ja Ruhri kivisöetahma enam keegi ei mäletagi. Kui suremise peapõhjus likvideerida, võikski igavesti vananeda ja lasta immigrantidel ennast ümmardada. Kuni nood meid koos paraskiga aknast välja viskavad. Ning aina lähemale nihkub päev, mil „tuumakohver“ satub pühasõdalaste kätte. Tervitustega pühasüdalastelt.
Kus on nüüd Gretad, kes hüüaks: „Kuidas te julgete?“ Kus on kiidukoor, mis räägiks sügavmõttelist juttu alasti kuningast?
Jah, need on päris probleemid, millega tegelemine oleks ka meie võimuses, kuid päris probleemidega tegelemine on tülikas. Tulebki päriselt vaeva näha. Selle asemel on palju toredam koolist ära tulla ja Toompeale kliima soojenemisega võitlema minna. Milleks sõdida tänaste muredega, kui võib sõdida homsetega.
[i] Autor kasutab teadlikult ja tahtlikult sõnakuju „aatompomm“, mitte ekslikult ainuõigeks kuulutatud „aatomipommi“.
Ilmunud Õhtulehes 18. oktoobril 2019
