Iga müür pole Berliini müür. Mõni on ka kaitsev linnamüür.
Kas müürid on head või halvad? Muidugi halvad. Kas müürid tuleb maha kiskuda? Jah. – Sellised ja sarnased mõtteavaldused on nii tavalised, et neid võib triviaalseks nimetada. Aga kui triviaalsuse all tuleks mõista igapäevast, kõigile teada tõde või tõika, siis sellise õpitud müürivaenu puhul on tegemist järjekordse Pavlovi refleksiga. Öeldes „müür“, süütate te punase lambi, millele järgneb kiire reaktsioon: Maha!
Üks kõige võimsamaid müüri kujundeid tänapäeva läänemaailmas on muidugi Berliini müür, mille mahakiskumisest möödub täna juba 30 aastat. Kuid mälestus püsib. Kummaline, masendav ja sõna otseses mõttes tappev takistus väljapääsu ees kommunistlikust vanglast. Õnnest joobunud rahvamass tema tükkidel tantsimas. Jah, minu põlvkond mäletab seda hästi – mitte kui kuiva fakti ajalooõpikust, vaid ka neid tundeid, mida müüri lammutamine tekitas. Berliini müür oli kolossaalne kuritegu, seda tõsiasja ei muuda miski.
Kuid tõsiasi on seegi, et kõik müürid ei ole Berliini müürid. Müür ei ole ühetähenduslik nähtus ega mõiste. Müürid ahistavad, aga müürid ka kaitsevad. Kui pisut järele mõelda, siis müür kui selline ongi leiutatud enesekaitseks. Tallinna linnamüür aitas vapratel tallinlastel Liivi sõja ajal üle elada kaks Ivan Julma vägede piiramist, Mannerheimi liin aitas sama vapratel soomlastel vastu seista Stalini vägedele. Võib-olla tsivilisatsioonid üldse sündisidki tänu linnamüüridele, tekitades turvalisi oaase, kuhu koguda vaimseid ja materiaalseid ressursse, tegeleda käsitöö, kunsti, koguni taevassevahtimise ja nähtu üle arutlemisega. Abstraktse probleemi avastamisega, filosoofia loomisega. Kui pisut lihtsustada. Iga müür on kõige otsesemas mõttes konstruktsioon, aga müüride rajamiseni on inimesed jõudnud kõigis maailma otstes üksteisest sõltumatult. Mis tähendab, et müürid on inimesest umbes sama lahutamatud kui kahel jalal kõndimine.
Et müür on eeskätt enesekaitseks, kehtib isegi vanglamüüri kohta. Vanglamüüriga kaitseb ühiskond ennast kurjategijate eest, mitte lihtsalt ei kiusa neid. Vähemalt algse idee kohaselt. Mõnikord läheb justkui vastupidi: Johannes Paulus II oli pärast atentaadikatset sunnitud sõitma ringi kuulikindlas agregaadis ja see tekitas võõristust – puuris peaks olema ju kurjategija, mitte paavst. Kui jätta kõrvale tõsiasi, et paavst istus oma kuulikindlasse vabatahtlikult, siis meenutab tema juhtum juba vanglamüüri halvas mõttes: müüri, mille taha vägivald on sulgenud vabadusiha. Nagu seda tegi Berliini müür.
Kaitsva müüri ilmselt kõige tuntumaks, otse arhetüüpseks näiteks on kahtlemata Hiina müür. Kusjuures alapealkirjaga: „Müür, millest ei olnud kasu.“ Mistõttu on Hiina müür tänastele müürivaenajatele tänuväärt täienduseks Berliini müüri kõrval. Esimene oli julm, teine mõttetu. (Ehkki ta niiväga mõttetu ei olnudki, nagu ka mitte Hadrianuse müür Suurbritannias, aga jätame selle praegu kõrvale.) Siit jõuame üsna loomulikul kombel nn Trumpi müürini. Mingi raskesti hoomatava loogika abil jõuavad tuhanded end liberaalideks tituleerivad meeleavaldajad järeldusele, et kui Hiina müürist kokkuvõttes kasu ei olnud, siis pole kasu ka Trumpi müürist. Millest sellesama veidra loogikaga järeldub omakorda, et Trumpi müür on lausa inimõiguste vastane ja kuritegelik.
Need väited on absurdsed, nendega pole õieti võimalik vaielda. Mõttekam on keskenduda küsimusele, kuidas või millega seoses selline pseudofilosoofia üldse esile kerkib. Sest ei vaenata ju üksnes Trumpi müüri – sellepärast, et see on müür, ja sellepärast, et Trumpi – vaid igasuguseid „müüre“, see tähendab piire nii käegakatsutavate kui mõtteliste fenomenide vahel nagu seda on mõisted. Otsekohe meenub võitlus kahesoolise inimkonna vastu. Sugusid väidetakse olevat sadu (või milline arv kellelegi pähe kargab) ja inimeste „sundimine“ ühte või teise sukku on ahistamine. Mis küll ei sega ühtlasi võitlemast naiste õiguste ja esindatuse eest – milliste naiste? sugusid on ju sadu? – , kuid tänapäevases loogikavigade džunglis ei pälvi see enam isegi tähelepanu. Sest näiteid on veel ja hulgi. Pole ka rasse, ehkki igaüks oma silmaga näeb, et on. Aga ikka ei ole ja nendest rääkimine on alandav. Ootan põnevusega, millal keelatakse puude liigitamine leht- ja okaspuudeks, kuna see on kas leht- või okaspuudele alandav. Millal keelatakse üleüldse liigid, alamliigid, tõud ja sordid. Mis õigusega te räägite suislepa õunast? Tahate viimati öelda, et ta on parem kui paide taliõun? Ülikoolides kaotatakse teaduskondi, sest teaduse jaotamine teadusharudeks on samuti ahistav. Maha lahterdamine, maha reeglid, maha nõuded. Moodsasse kassiakadeemiasse kandideerib ajalugu õppima noor inimene, kes ei tee vahet Lembitu ja Laidoneri vahel – kuid eesrindlik rektor nõuab „huvitava inimese“ vastuvõtmist ja loomulikult maandub see huvitav inimene poliitikateadustes. Sealt tuleb tema ühel päeval kohut mõistma elavate ja surnute üle.
Ning muidugi riigipiirid, millest juhtivad europoliitikud Timmermans ja Juncker arvavad, et need on saatanast. Euroopa soovimatus oma piire kaitsta on tõbi, millel puudub üks ja ammendav seletus. On viitsimatus lapsi saada (järelikult tuleb võõraid sisse vedada), on süütunne koloniaalmineviku üle, on valesti mõistetud humanism, mingi kummaline omaviha, masohhismini küündiv eneseeitus, infantiilne vastumeelsus igasuguste piirangute suhtes ja palju muud. Igaüks võib seda loetelu täiendada. Kuid (liba)liberaalide hoiak on sellegipoolest kokku võetav kõigest ühe lausega: „Riigipiirid on halvad ja piirid on üleüldse halvad.“ Piirides nähakse midagi primitiivset, aegunut, mis 21. sajandisse ei kõlba. Inimkonna areng seisneb piiride ületamises, nende lõhkumises ja kõrvaldamises. Piir piirab, ahistab, alandab, piiri kõrvaldamine tähendab vabadust ja inimväärikust.
Kõik see on rüütatud kaunitesse ja sügavmõttelistesse targutustesse, kuid sõnavahu all laiutab kõigest lapsik jonn stiilis „komm on hea, supp on nõme“. Kui püüda libaliberaalidele vastu väita, et kõik müürid ei ole veel Berliini müürid ja et nii nagu müürid, nii käivad igasugused piirid inimloomusega paratamatult kaasas, siis naerdakse see välja. Inimloomust ju polevat, kõik on suhteline, vahel nii, vahel naa, ja üldse – 21. sajandil on kõik teisiti. Isegi kellad seome lehmadele sappa, mitte kaela, sest on 21. sajand. Ajuvabaduste kullafondi liigitub tõik, et Eestis on üheks sellise agressiivse mõttemüra juhtivaks kajastajaks väljaanne nimega Müürileht. Asetudes kuulsa müüridelõhkuja George Sorose kolme meetri kõrguse kodumüüri kõrvale, mille taha ta varjub, et rahus müüride lõhkumise üle mõtiskleda.
Piiride küsimus puudutab enam-vähem kogu meie mõttetegevust, sest mõeldakse mõistete abil, mõisted nõuavad aga üldistamist ja üldistamine piiritlemist. Mõtlemine üldistamisest algabki, märkis mõne kuu eest justkui möödaminnes Ilmar Vene. Sellega on peaaegu kõik öeldud. Iga nimisõna on üldistus. Katse mõisteid hägustada ning pidevalt rõhutada nende suhtelisust ja muutuvust – see on võitlus mõtlemisega. Jah, vahel on piirid tõesti hägused ning mõisted muutuvad, kuid miski on miski üksnes tänu sellele ja seeläbi, et tal on piirid. Seda nii meie mõtlemises kui meist sõltumatus tegelikkuses, juhul kui see peaks olemas olema. Nagu me eeldame. Ehk teisisõnu: kui miski on piirideta, siis teda ei olegi. Võimatu on ette kujutada midagi, millel puuduksid piirid. On olemas piir, kus hea nali muutub labasuseks, vein veeks, söök solgiks, erootika pornograafiaks ja nii edasi. See piir võib kultuuriti ja inimeseti tugevalt erineda, aga ta on olemas. Samuti nagu piir naiselikkuse ja mehelikkuse vahel. Need mõisted on olemas kõigis kultuurides, ehkki nende täpne sisu on kõigis kultuurides erinev. Sellest lihtsast eristusest ei suuda meie sotsiaalkonstruktivistid kuidagi aru saada ja hakkavad tingimata rääkima seelikutes meestest ning muutuvatest iluideaalidest. Otsekui see oleks kellelegi uudiseks.
Tasub küsida, miks peaks keegi võitlema mõtlemisega. Miks peaks keegi tüürima meid seisundi poole, kus me ei pääseks võistlema isegi gorilladega, kes teadupärast suudavad mõisteid moodustada? Pealegi kui on ette teada, et inimene ei saa üldistamisest, piiritlemisest, mõistetest ega mõtlemisest nagunii loobuda. Kuid inimest võib segadusse ajada. Teda saab panna nõutult pilku tõstma: „Aga kuidas siis õige on?“ Küllap just seda olukorda taotletaksegi. Sest sel hetkel võib hakata nõutule inimesele õpetama peaaegu kõike: et lapsed tulevad armastusest, et kaelkirjakut pole olemas, et karistus ei kasvata ja nii edasi. Kui õige pisut paranoiasse kalduda. Tegelikult mingit vandenõu ilmselt pole, on kõigest võimujanuste inimeste ja nende kaasajooksikute vaist, mis ütleb, millistel pedaalidel talluda. Selle vaistu abil on nad rajanud võimsa ja tulusa udutööstuse.
Mis on ohtlik. Berliini müüri mahakiskumine tegi meid vabaks, aga kui me kõik müürid maha kisume ja kõik piirid kaotame, satume veel suuremasse orjusse kui siis.
PS Kallid oponendid! Ärge palun kommenteerige, et piiride kaotamise tulemuseks on piiritus. See on liiga kulunud nali.
Ilmunud Postimehes 9. novembril 2019