Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo on korduvalt võtnud kõneks „valusalt ühiskonna õiglustunnet riivava“ peretoetuste süsteemi, mille puhul kolmanda lapse lisandumine tõstab hüppeliselt riigipoolset tuge. Ministri väitel on see ebaõiglane ühe- ja kahelapseliste perede suhtes ning suur osa ajakirjandusest on seda seisukohta kuude kaupa vastutulelikult propageerinud. Ehkki lahtiseks jääb, mis volitustega kõneleb üks inimene, olgu või minister, terve ühiskonna nimel, tuleb möönda, et tema seisukohaga nõustujaid pole just vähe. Osa neist on oma arvamuse kujundanud ise, teisi on mõjutanud propaganda. Sõnum „Teile tehakse liiga!“ on igal ajal ja igas olukorras kõige võrgutavam poliitiline loosung, mille abil on ühiskondi korduvalt pea peale pööratud, enamasti pehmelt öeldes vaieldavate tagajärgedega.
Kuid ministri sõnumil ja selle populaarsusel on kahtlemata põhjused. Tähtsaim neist on asjaolu, et peretoetuste süsteemi kehtestajad ja selle tänased kriitikud ning likvideerijad saavad toetuste mõttest täiesti erinevalt aru. Need, keda hüpnotiseerib „õiglustunde riivamise“ liturgiline vormel, kalduvad toetuses nägema preemiat, mida riik maksab „lapse pealt“, ja sel juhul jääb tõesti arusaamatuks, miks peaks esimese ja teise lapse „pealt“ makstama vähem kui näiteks kolmanda lapse „pealt“. Mõne nõustumist soodustab arvamus, et lastetoetused on mingi poliitilise jõu kuritahtlik „agenda“ (see kõlab nii heidutavalt, et süveneda pole tarviski), kolmas usub aga Liili Abuladze väidet, et paanikaks pole põhjust: „Ka Liivi sõja järgsest teadaolevalt madalaima rahvaarvuga ajastust (~150 000 inimest) suutis Eesti elanikkond taastuda.“[1] Ene-Margit Tiit omalt poolt rõhutab, et „inimesed ei hakka sellepärast rohkem sünnitama, et toetusi makstakse“, vaja on hoopis „pikaajalist perekultuuri“.[2] Järelikult – kirves kätte ja maha.
Möödarääkimised ja vassimised
Paraku on siin tegemist paljude möödarääkimiste ja vassimistega. Toetused, nagu nad 2022. aastal kehtestati, ei olnud mõeldud preemiana laste pealt ega võrreldavad vanasti Metsikus Läänes skalpide pealt makstava tasuga. See raha oli mõeldud võimaldama lisasünde. Professor Tiidul on kahtlemata õigus, et raha ei suurenda soovi last saada – aga edasi tuleb loogikaviga. Laste saamist ei takista üksnes soovi puudumine, vaid sageli hoopis võimaluse puudumine. Lisaraha võib soovi täitmise võimalikuks teha.
Ja selliseid paare tõepoolest leidub. Lausa tuhandeid, nagu selgus paljulapseliste perede toetuse tõstmise järel aastail 2017-2019. Toonase tõstmise aluseks olid uuringud, mis näitasid, et laste saamise soov ületab järjekindlalt tegelike sündide arvu. Sellel on palju väga erinevaid põhjusi, näiteks puudub usaldusväärne partner, korralik kodu, usk tulevikku jpm. Kuid nagu öeldud, mõnel juhul ka puudujääk pere eelarves.
Mida saab sellises olukorras teha riik? Kas hakata pikalt-laialt kujundama pikaajalist perekultuuri? Lootma, et „ehk läheb üle, nagu pärast Liivi sõda“?
Muide, see Abuladze osutus on absurdne. Rahvaarv langes 17. sajandi alguseks tegelikult veel madalamale kui 150 000, kuid see selleks. Oluline on, et seejärel sünnitasid naised põlvkondade kaupa kaheksa, kümme ja viisteist last, kellest küll suur hulk suri, aga suur hulk jäi ka elama. Kas diplomeeritud demograaf ootab sellist sündimuskäitumist 21. sajandi Eestis? Teine asjaolu on see, et see imeväikeseks kahanenud eesti rahvas ei pidanud ülal pidama sõjaväge, valitsust, mitut vajalikku ja mitut ebavajalikku kõrgkooli, kümneid teatreid, piirivalveametit ega hooneregistrit, mistõttu ta sai oma ülesandega hakkama. Kui eesti rahvas praegu sama väikeseks kahaneks, variseks ühiskond lihtsalt kokku, me kaoksime oma pastelde ja kannelde, rahvusülikooli ja Teaduste Akadeemiaga igaveseks.
Kuid naaskem riigijuhtide juurde, kellele põhiseaduse preambul peaks lõpuks mingi kohustuse tekitama. Arukas oleks, kui nad kalkuleeriksid: mida me üldse teha saame? Pikaaegset perekultuuri on kahtlemata vaja arendada, aga praegu on kiire ja põhiline vahend, mida saab kiirelt kasutada, on raha. Järelikult…
Taas kõrvalepõige, seekord veel olulisem. Nagu nägime, leidub lausa demograafe, kes leiavad, et aega on küll. Miski ei saa olla valem. Iga aastaga väheneb meie rahva allesjäämise lootus taas suure sammu võrra, sest lastesaamise east väljub taas hulk naisi (ja mehi, kes võiksid head isad olla) ning nende (võimalik) lapsesoov jääbki sooviks. Mõni kardab laste nuttu, aga sellest veel õudsem on sündimata jäänud laste nutt. See tugevneb iga aastaga. Kui meie aastased sünninumbrid langevad alla teatud kriitilise piiri (me oleme praegu sellel piiril), siis rahvas lihtsalt enam ei taastu, vaid vajub omaenda riigi ja oma elustandardi all kokku. Kui maja põleb, siis tuleb teda kustutada ükskõik millega peale nafta, ja pikaajalise perekultuuri peale mõelda hiljem.
Niisiis on riigijuhtidel arukas kalkuleeerida: kui raha, siis kus mõjuks see kõige tõhusamalt. Usaldusväärse partneri leidmist rahaga stimuleerida oleks pehmelt öeldes kentsakas. Seda riik ei suuda ja kohustuslikus korras meest määrata samuti mitte. Ka pole mõeldav, et hakataks jagama avaraid kortereid neile, kelle elutingimused on kitsad ja kel ka mõnesaja eurone lisatoetus seda soetada ei võimalda. Kuid on olemas üks pere liik, kus usaldusväärne partner on leitud, enam-vähem viisakas elamispind olemas, kuid kolmanda või neljanda (jne) lapse saamiseks jääb eelarvest natuke puudu. Just nende perede puhul on kõige tõenäoliem, et lisatoetus toob kaasa lisasünde. Mitte et toetuse tõstmine esimese ja teise lapse puhul ei võiks sel viisil mõjuda. Kindlasti võib, kuid nagu öeldud – nii teooria kui praktika näitab, et just tõenäosus lisasündide tekitamiseks on kõige suurem siis, kui tõsta toetust tugevalt alates kolmandast lapsest. Väide, et toetusel sündimusele mõju ei ole, on lihtsalt küüniline vale, mille fooniks on üleüldine vaen kõige traditsioonilise ja „vanaaegse“ vastu, kaasa arvatud lasterikas perekond. Mis on tahes-tahtmata elavaks etteheiteks pereeluks võimetutele individualistidele.
Selline rehkendus ei ole küüniline, võib-olla üksnes utlitaristlik. Nagu öeldud – eesmärk ei ole premeerimine, vaid lapse sünni võimalikuks tegemine neile, kel rahast pisut puudu jääb. Mis langeb kokku tõsiasjaga, et rahva päästavad väljasuremisest – kui päästavad – just 3+ lastega pered, mitte 1- ega 2-lapselised. Viimased saavad aga lisasündidest olulist kasu – lugesite õigesti: kasu – sest siit tulevad nende lastele töö-, võitlus-, mõtte- ja elukaaslased. Sõbrad, kes hädas appi tulevad. Näiteks.
Väiklus kahandab, mitte ei kasvata
Kadedusele ühiskonda ehitada ei saa. Kadeduse õhutamisele samuti mitte. Paraku valitsus seda just teeb, rääkides suure suuga „õiglustunde valusast riivamisest“ ja kõrvaldades seejärel seesinase riivamise … ei, mite 1-2-lapseliste perede toetuse tõstmise, vaid 3+ perede toetuse vähendamisega. Sellise õigluse üle võib rõõmustada üksnes väiklane ja kade inimene.
Läinud sügisel tundus, et terve mõistus on võitnud ja asjad pöörduvad õiges suunas. Paari lausega hävitas uus koalitsioon suure töö ja vaeva ning lükkas lootusandva arengu porri. Nii et võib-olla pannakse 2023. aasta ajalooraamatutes kunagi leinaraami sisse. Kahju on tehtud, usaldus hävitatud, hulk lapsi jääbki sündimata. Demagoog võib ju väita, et ka kärbitud kujul on toetus ikkagi täiesti kenake, kuid ka kõige lihtsameelsem inimene taipab, et kui valitsus võib peretoetust vähendada 200 euro võrra, siis ta võib seda vähendada ka teise 200 võrra või ülepea ära kaotada. Kõik muidugi õiglustunde huvides, sest mis loeb rahva kestmine õiglustunde kõrval.
Kusjuures eelöeldu pole põrmugi nii mõeldamatu, kui esmapilgul paistab. Põrkuvad kaks ideoloogiat, maailmavaadet, väärtusruumi. Üks näeb rahatähte ja tänast päeva; teine mõtleb järgmisele ja ülejärgmisele põlvkonnale. Esimene mõtteviis süveneb ja teine nõrgeneb. Rahva püsimise üle muretseda ei ole popp, pigem lausa tagurlik ja keskaegne, ning kui 60-aastaselt taibatakse, et „tagurlaste“ hoiatustel oli tegelikult mõte sees, on juba hilja.
[1] https://feministeerium.ee/sundimuse-valem-vahem-paanikat-ja-kiusu-ning-rohkem-hooletoo-tunnustamist/
[2] https://www.delfi.ee/artikkel/120034256/rahvastikuteadlane-peretoetus-ei-mojuta-otseselt-inimeste-soovi-last-saada
