Sõgeduse mängumailt Tsensuurivabalt
Lauri Vahtre

Olid siis neegrid või ei olnud?

21/12/2022
Jaga

Nagu Postimees 19. detsembril tähelepanu juhtis, suvatses riigikogu liige Urmas Reitelmann reageerida Argentiina võidule jalgpalli MM-il „rassistliku alatooniga“, nimelt: „VALGED võitsid!“

Võib muidugi väita, et mõeldi mängijate särke, mis kaugelt vaadates olid tõesti Argentiinal valged ja Prantsusmaal mustad. Iseäranis juhul, kui Reitelmannil on must-valge televiisor. Aga mistarvis keerutada – muidugi oli alatoon olemas. Kes veel Nõukogude aega mäletab, teab hästi, kuidas ilmsüütu näoga öeldi midagi hoopis muud. Näiteks ilmast rääkides: „Ega sealt idast midagi head oodata ei ole.“ Kahtlemata pidas Reitelmann silmas mängijate nahavärvi ja mitte nende särke. Kusjuures pean tunnistama, et Prantsusmaa koondise üleüldine tumedus torkas mullegi silma, sest mul on juhtumisi silmad olemas. Seda oli umbes sama võimatu märgata nagu elutuppa toodud elevanti. Mängu lõpus oli prantslastel platsil vist kaheksa (või üheksa) neegrit, argentiinlastel ei ühtki.

Aga nüüd asi alles põnevaks läheb. Kas kellegi nähavärvi märkamine on rassism? Leidub sotsiaalse õigluse sõdalasi (ehk sõsse), poliitkorrektlasi ja progressiviste, kelle arvates just nii ongi. Näiteks öelda, et jalgpallimeeskond koosneb mustanahalistest – see on rassism. Kui aga öelda, et ülikoolide rektorite hulgas on liiga vähe musti – siis jälle ei ole. Seda näilist vastuolu nimetavad eesrindlikud filosoofid mittelineaarseks loogikaks, millest iga turakas aru ei saa. Tunnistan, et kuulun nende hulka. Väita, et inimese nahavärvi nägemine on rassistlik, on samaväärne väitega, et nägemine kui selline on rassistlik. Terve mõistus ütleb, et inimene pole siiski süüdi, kui ta elutuppa toodud elevanti näeb.

Paraku oleks lihtsameelsus – või silmakirjalikkus – väita, et Reitelmann „lihtsalt“ nentis. Kui inimene rõõmustab valgete võidu üle, sellepärast et nad on valged, ju ta siis mustadest nii hästi ei arva. Paha lugu küll. Mbappe pole ju endale ise oma pigmenti valinud, milleks siis selle põhjal tema vastu olla. Suurepärane mängija pealegi, ainult kaotust võinuks mehisemalt taluda. (Tegelikult võtan sõnad tagasi. Ma pole sellises olukorras olnud.) Ühesõnaga – kas on rassistlik olla ühe meeskonna poolt ja teise vastu nende nahavärvi põhjal? Või samal põhjusel ühe konkreetse inimese poolt ja teise vastu?

Jah, küllap nii ongi. Küllap see ongi rassism. Samaväärne kui mitte sallida punapead, sest et ta on punapea. Ehkki olla ühe võistkonna poolt põhjusel, et nad on eestlased, ja teise vastu seepärast, et lätlased, pole ju palju parem, või kuidas? Äkki tuleks rahvuskoondised ülepea ära keelata?

Kuid olgu. Ütleme, et oma rahva ja riigi esinduse poolt siiski tohib olla, aga eristus puhtalt nahavärvi alusel on kurjast. Olen sellega nõus. (Mul endal on muide veresugulasi, kes on täiesti neegrid.) Kummatigi on ka siin paar „aga“. Esiteks – võib-olla mõnigi, kelle meelest Prantsuse võistkond oli liiga tume, ei pidanud silmas jalgpallureid endid, vaid pigem seda multikulti-vaimustust ja avatud uste poliitikat, mille tagajärjel selline pilt avaneb. Mis meenutab lõpuaegade Roomat, kus roomlasi enam peaaegu ei olnudki. Olid sadadest eri hõimudest Rooma kodanikud. Nii et võib-olla on siin peidus hoopis reaktsioon ühele teatud poliitikale. Progressiivide terminoloogias on see muidugi ksenofoobia.

Teiseks – minnes tagasi „mittelineaarse loogika“ ehk ajuvabaduse juurde – kui rassism on kujast, siis miks rõhutab moodne progressiivne ideoloogia pidevalt, et „must hea, valge paha“? Või „must ohver, valge vägivallatseja?“ Nahavärvi alusel. Eestlastelegi laotakse selga mingit arusaamatut süüd, kasulõikamist koloniaalse Euroopa hüvedest, millest me vabaneksime vaid juhul, kui meie nahk oleks must. See on üsna puhas rassism, ainult et peegelpildis. On väga naiivne arvata, et saab juurida välja valget rassismi, kultiveerides samal ajal musta.

Lõpuks võib-olla kõige tähtsam asjaolu: võiks üle saada neuroosidest ja seljaajuga mõtlemisest. Kui keegi märgib, et Prantsusmaa meeskonna valdava enamuse moodustasid neegrid, siis pole vaja ehmuda, nagu oleks rästikule peale astunud. Moodustasid ju. Iseasi, kas märkus oli taktitundeline. See sõltub kohast, ajast ja seltskonnast.

Sarnased postitused

Afanassi Pirn: õiged mõtted ja suur idee

03/04/2021

 

Lugesin 31. märtsi Eesti Ekspressist suure naudinguga Linda Kaljundi usutlust Bart Pushaw’ ja Aro Velmetiga. Juba osaliste koosseis tekitas meeldiva perspektiivi, kõlades sama paljutõotavalt nagu „Yehudi Menuhin esitab Stradivariusel Paganinit“.

Noored ei petnud mu ootusi ja isegi professor Alfred L. Latsatas oleks rahul olnud. Ksenofoobne piiratus sai väärika vastulöögi, rassismi ja kolonialismi pärand nii põhjalikult ning samas üldarusaadavalt avatud kui napp leheruum võimaldas. Eriti oluline oli A. Velmeti postulatsioon, et maailma kujundab siiani kolonialismi pärand, mis muudab meid kõiki kaassüüdlasteks. Iga lonks kohvi, iga mahv tubakasuitsu on läbi imbunud koloniseeritud rahvaste valust ja vaevast. Ning kuna – NB! – kohvi rekognostseerisid meie esivanemad juba oma kolmsada aastat tagasi, siis on meie kollektiivsesse vaimsesse spektrisse kogunenud massiivselt karmavõlga. Pean tunnistama, et minul isiklikult on raske kohvi konsumeerida, sest alati kui kohvitassi kätte võtan, kuulen mingit sardoonilist häält, ilmselt orjakaupmehe oma: „Joo neegri verd, valge rämps!“ Aktuaalne detail: hääl kõneleb eesti keeles. Võimalik, et siin reflekteerub paradigmaatiline indikatsioon, mis rõhutab meie rahvuslikku kaasüüd. Mõelgem kasvõi neile eesti arstidele, kes kõige alatumal kombel, viimaseid inimlikkuse riismeid minetades käisid Aafrikas mustanahalisi ravimas.  A. Velmet ütleb õigesti: Kolonialismi ajaloost rääkimine on tähtis, kuna see aitab õõnestada müüti, mille järgi meie oleme alati olnud ise koloniseeritud ja ei kanna mingit vastutust koloniseerimise eest. Mõni rahvuskonservatiiv võib ju hüpokriitselt väita, et meie toppisime piipu soosammalt ja kohvi keetsime sigurist, aga selliste illusioonidega karastunud sotsiaalkonstruktivisti juba ei püüa.

Usutletavad osutavad õigesti, et kolonialism ei ole mitte eilne, vaid tänane päev. Meie arstid käivad Mustal Mandril tänagi. Eesti sõdurid aitavad Prantsusmaal Malis oma ülemere-impeeriumi taastada ja USA-l Iraagis uusi kolooniaid rajada. Mida kõike banaanide nimel ei tehta! Eriti negatiivseid emotsioone tekitab progressiivses inimeses neokolonialistide intrigeerimine Hong Kongi ümber. Alles hiljuti kolonialismist vabanenud Hong Kongi rahvas tahab pöörduda tagasi vabade hiinlaste hulka ja Hiina Kommunistliku Partei hoole alla, kuid käputäis neokolonialistide sabarakke mässab – ei taha. Nemad tahavad edasi vegeteerida valge mehe saapakanna all ja vedada sigarit pahviva isanda rikšat.

On enesestmõistetav, et kõigi nende väärnähtudega tuleb võidelda lausa igal pool, kaasa arvatud kunstisaalis. Kunstisaal – see on sakraalne koht, tempel, nagu ütles juba Foucault. Bart Pushaw’lt saame teada, et kõigile näitusega seotud Eesti kunstimuuseumi töötajatele tundus (…) täiesti enesestmõistetav, et mõned teosed nimetatakse ümber. Näiteks sai Aleksander Uuritsa „Abessiinlasest“ „Samuel Petersi portree“. A. Velmeti kommentaaris resoneerib siiras hämmastus: Ma ei saa aru, kuidas keegi võib üldse kahelda, et sellisest teadmisest võidavad kõik. Õige. Võtame näiteks Oskar Hoffmanni teose „Eesti talumees rohelise kuuega“. Pole ju raske näha, kui palju me kõik võidaksime, kui see rassistlik silt asendada korrektsega: „Jakob Kivi vaatab paremale“. Millele A. Velmet erudeeritud professionaali efektiivsusega lisab: Ühelgi asjal ei ole autentset nime, iga nimi on alati paratamatult konstruktsioon. Ta toob öeldu ilmestamiseks ka empiirikat: Enne oli meil igas linnas Viktor Kingissepa ja teiste kommunistide monumendid, aga nüüd neid enam ei ole. (…) Mul on väga hea meel, et välisministeeriumi ees ei seisa enam Lenini kuju. Aga me võiksime olla valmis arutlema avatult ka teistsuguste ümbernimetamiste ja ümberpaigutamiste üle.

Tõtt-öelda on need viimased tsitaadid ainsad, kus tahaks omalt poolt veel midagi lisada, jäädes ühtlasi tänulikuks saadud mõtteimpulsi eest. Nimelt peitub siin tohutu potentsiaalne allikas, kuidas hoida kokku materiaalseid ressursse ja inimeste närve, et seda tõhusamalt võidelda rassismi ning kolonialismi pärandiga. Pangem Velmeti tarkuseterad loogilisse seosesse: iga nimi on alati paratamatult konstruktsioon – oli meil igas linnas Kingissepp, nüüd enam ei ole. Siit ilmneb täiesti üheselt, et Kingissepa kujud said maha võetud täiesti ilmaasjata! Nad oleks tulnud vastavalt ajastu korrektsusenõuetele lihtsalt ümber nimetada. Tõenäoliselt siis Jaan Tõnissonideks, nii oleks üleminek kõige sujuvam olnud. Nüüd on meil seevastu Tartus olemas üks Jaan Tõnisson. Kui meie omad jälle võimule tulevad, siis pole vaja teda lammutama hakata ega midagi, me lihtsalt nimetame ta Viktor Kingissepaks. Kõik ülejäänud, kes on meessoost ja ilma vuntsideta, võib kuulutada Jaan Anveltideks, Marie Underist saab Clara Zetkin ja Lydia Koidulast Simone de Beauvoir. Kui peaks jõutama Pätsi monument püstitada, siis temast saab ilmselt J.-P. Sartre.

Ja katsugu keegi midagi öelda.