Kord põgenesid kaks armastajat – valges linases särgis turjakas poiss ja kena mandlisilmne neiu – möirgava kiskja eest. Nad jooksid üle halja loopealse, kuid siis tuli ette meri. Noored peatusid kõrgel rannakaljul, all mäslemas tormised lained, selja tagant aga kostmas läheneva kiskja aina tugevnev lõrin. Poiss ja tüdruk vaatasid teineteisele otsa, võtsid käest kinni ning hüppasid.
Sarnased postitused
Tsensuurivabalt 4.05.21
Kes poleks kuulnud metafoori „maastik pärast lahingut“? Aga „maastik enne lahingut“? Mitte vist sageli. Praegune olukord nii Eesti kui tegelikult kogu maailma poliitikamaastikul lõhnab aga pigem just selle viimase järele.
Esiteks muidugi sõna otseses mõttes. Maailma tähtsaim küsimus meie jaoks on loomulikult see, kas uus Estonia ehitada Lasnamäele, Paldiskisse või Kiviõlisse (peaasi, et mitte Tallinna kesklinna), aga selle kõrval pinisevad ka sellised pisiküsimused, nagu näiteks kas Venemaa ründab Ukrainat või mitte. Aga teiseks ka kaudsemas mõttes. Kas puhkeb üleüldine sõda natsismi, sallimatuse, homofoobia, vihakõnelejate ja essentsialistide vastu, nii et kivi ei jää kivi peale? Kas saame ükskord lahti valge rassi ülemvõimust ja kolonialismi pärandist, kurat võtaks?
Märke sellesuunalisest liikumisest ju on. Üleüldine vabadus kumab silmapiiril, ees terendab maailm, kus saab ise määrata oma sugu, vanust, rahvust, sugupuud ja veeväljasurvet. (Välja arvatud valged keskealised mehed muidugi, kes peavad lunastama kõik inimkonna patud alates Kaini mõrtsukatööst.) Kohustusi pole, lapsi saama ei pea, millegi ega kellegi eest vastutada pole vaja, oma soove ja ihasid kellegi teise nimel piirata – see on lausa pfui, sellest viisakas seltskonnas isegi ei mõelda. Koguni need, kes ennast ise ja keda ka teised konservatiivideks peavad, sõdivad mõnes eriti südamelähedases valdkonnas, näiteks vaktsiini vastu võideldes indiviidi pühade õiguste eest. Mina! Mina! Mina! kajab vastu kogu läänemaailmast. Ja eks ole sellel ju oma mõtegi. Sest kui Põhja-Koreast või uiguuride maalt karjutakse vastu Meie! Meie! Meie!, siis pole parata, et sümpaatia kaldub esimeste poole.
Ainult et see on kõigest fatamorgaana ja filmitrikk. Lääne minatamine on oma sisemuses samasugune kambapsühhoos kui Põhja-Korea meietamine. Ka indiviidi õiguste taganõudjad koonduvad viivitamatult kampadeks, ka nemad hakkavad otsekohe maailma jagama meieks ja nendeks. Ülepea on Lääne äärmusliberalismile omased kõik kesk- ja vanaaegsed ning neo- ja mesoliitilised inimlikud koledused, lisaks neile aga ka silmakirjalikkus, mida varemalt nii laialdaselt ei harrastatud. Ei nimetatud vihkamist sallivuseks ega enamuse represseerimist vähemuse kaitsmiseks. Nüüd seda tehakse, mis arusaadaval kombel suurendab pingeid, venitab vedrusid ja paneb murenema alustalasid ning nurgakive. Millega jõuame tagasi küsimuse juurde, kas peaksime praegu valitsevat olukorda pidama maastikuks enne lahingut.
Kes tahaks lahingut? Mina igatahes mitte. Seetõttu klammerdun väheste helgete laikude külge, mida sombuses taevas aeg-ajalt näha võib. Siin-seal kukub kokku mõni paduliberalismi torn või stuupa. Taanis nõuavad sotsiaaldemokraadid (kordan: sotsiaaldemokraadid) pagulaste kojusaatmist – ennekuulmatu lugu. „Hoolivuse, avatuse ja kaasamise“ lalin sellest ometigi ei peatu, vaid tugevneb aina. Politoloogid armastavad seda nimetada pingete eskalatsiooniks. Nad armastavad seda sõna kohe väga. Niisuguse verbaalse eputamise taga peitub aga tõepoolest hirmuäratav tõsiasi: pool sajandit võidumarssi pidanud paduliberalism muutub päriselt kurjaks ja ettearvamatuks siis, kui ta tajub, et kõik ei lähegi enam nii libedalt ega lepase reega – et esineb üksikuid väärnähtusi ja rahvavaenlased tõstavad pead.
Mõlemad pooled koguvad jõudu. Tervemõistuslased võivad saavutada siin-seal võite, näiteks otsustatakse Šveitsis, et abielu jäägu siiski ühe mehe ja ühe naise liiduks, mitte näiteks institutsiooniks, mis ühendab pühade peresidemetega terve jalgpallimeeskonna. Kuid sealsamas karjutakse maha ja vilistatakse välja professor, kes üritab tudengitele rääkida Shakespeare’ist, sest Shakespeare on rassist ja meesšovinist. Ning Eesti koolides levib aina jõulisemalt soodüsfooria, mille ohvreid ootavad, nagu ämblikud kärbseid, LGBT ühingu „nõustajad“.
Spordikommentaator nimetaks praegust olukorda võib-olla „sumbuurseks keskväljamänguks“, sõjaväelane rindejooneta geriljasõjaks, kus ei või iial teada, kas pomm lõhkeb su nina ees või selja taga.
Peaks nagu selge olema, et kui me tahame maailma säilitada, tuleks pahempoolse hulluse kantse ükshaaval tagasi võtma hakata. Hakata ülikoolides taas klassikalist haridust andma, lõpetada idiootlik võitlus „kolonialismi pärandiga“, panna teadus taas otsima tõde, mitte tõestama etteantud ideoloogilisi dogmasid jpm. Kuid seda on raske teha, sest puudub väejuhatus, puudub plaan ja strateegia. Isegi eesmärki on raske sõnastada. On vaid üksteisest äralõigatud vastupanukolded, kus kodanikud on malakad kätte võtnud ja tapvale poliitkorrektsusele vastu hakanud. Võib-olla see on lõpp, võib-olla algus.
Arvate, et liialdan? Loodan südamest, et teil on õigus.
Rosinaid ja kruusakive
Godot’d me enam ei oota, eks ootame siis lehma. (Kommentaariks 2020. aastal lahvatanud kunstikriitilisele diskussioonile “Kus on lehm?”)
Kõik mis liigub, pole veel rassism.
Inimlik lollus on otsatu nagu universum, selle haaret ja elujõudu ei maksa alahinnata.
Maailm on tõesti muutunud – liberaalid on hulluks läinud.
Küsida ei tule mitte „kas sa usud või tead?“ – sest kõik me enamasti usume, mitte ei tea – , vaid „keda sina usud?“
Ärge pange tähele vagajuttu, et lapsed tulevad armastusest, sest – avaldan saladuse – lapsed tulevad tegelikult seemne- ja munaraku ühinemisest, ja armastust on vaja kõige rohkem siis, kui nad juba tulnud on.
Kui keegi sulle pidevalt kinnitab, et temagi on inimene – asi, milles sa iial kahelnud pole – , siis saabub paratamatult päev, mil sa tigedalt pahvatad: “Kits oled, mitte inimene!”
On tarvis vaid säilitada kaine mõistus ja nimetada lollusi julgelt lollusteks. Seda võiks võtta koguni moraalse kohusena.
Minevik on täis kohutavaid, õõvastavaid saladusi. “Nad” jälgivad meid, nad juhivad meid, nad loevad meie samme ja suutäisi. Nad on seda teinud aastatuhandeid. Nende baas asub Kuu tagaküljel, Kuu tagakülg aga asub sügaval Manasarovari järve põhjas.
Kristus tuli tagauksest ja Antikristus tuleb samuti tagauksest.
Kui kõigi maade proletaarlasi tuli ühinema kutsuda, siis kõigi maade idioodid ühinevad kutsumatagi.
Esiteks on kõige olulisem, et Venemaa meid alla ei neelaks. Kõik, mis on tehtud selle ohu vähendamiseks, on hästi tehtud. Teiseks on kõige olulisem, et meie iive tõuseks taastetasemele. Ilma vähemalt kahe lapseta naise kohta pole keele, kultuuri või kaitsevõime arendamisel pikas plaanis mingit mõtet. Parem juba kohe laiali minna. Kolmandaks on kõige olulisem, et läänes laialdaselt levinud pseudofilosoofiline sõnamulin sotsiaalsetest konstruktsioonidest, narratiividest, heteronormatiivsest sunnist jms meie mõtlemisvõimet lõplikult tuksi ei keeraks, nii et me kaht esimest ohtu enam ei näe. Ja neljandaks – et Euroopa ise mõistuse pähe võtaks ja püsima jääks.
Fanaatikud võivad ära keelata kõik nukud, pitsid ja meikimisvahendid, aga naiselikkus tungib dogmadest läbi nagu lill betoonist. Mingite isiklike vaevuste all kannatavad teoreetikud püüavad demoniseerida ja mõnitada mehi, kes tahavad olla mehed ja isad; rahvaid, kes tahavad laulda kiitust oma isamaale; inimesi, kes usuvad tõe olemasolu ja püüdlevad selle poole; kõiki kes usuvad, et kõlblusnormidel on sügavam üldinimlik alus – ikka asjata, sest inimeste inimlikkus ei kao kusagile. Jäävad alles emad, isad, naised, mehed, rahvad, kõlblus ja tõeotsingud.
Tänapäevane libaliberaalsus on nagu ärahellitatud laps. Talle on järk-järgult võimu antud, see on talle pähe tõusnud. Nüüd terroriseerib ta vanemaid, nõuab kõiki suure inimese õigusi, loobumata samas lapse hüvedest – see tähendab õigust kisada, jonnida, püksi teha, oma tahtmist saada ja mitte millegi eest vastutada.
Need, keda Eesti provintslus vaevab, on lastud varesed, kes Pariisis läbi kukkusid, aga Eestis sellegipoolest laia lehte mängivad, sest CVs on kirjas uhked koha- ja koolinimed. Neil on omakorda ahvijad, kes on veel iseäranis püüdlikud. Kui öelda sellisele mikukesele „Hüppa kaevu – meie Pariisis hüppame kogu aeg kaevu“, siis ta hüppabki.
Kes ei tahaks olla ilus, blond ja rikas? Mõni on küll inetu, brünett ja vaene, aga hääletades Reformerakonna poolt tunneb ta end kohe natuke ilusama, blondima ja rikkamana.
Rahvaküsitlusi tohib nähtavasti korraldada ainult neis küsimustes, milles rahvas on täiesti ühte meelt. Muidu süüdistatakse sind rahva lõhestamises.
Allar Jõksi ja Kaarel Tarandi targutamine maskikohustuse ebaseaduslikkusest toob mulle meelde Bütsantsi keisririigi viimased tunnid, kui türklaste kahurid linnamüüri lõhkusid ja keiserlik senat samal ajal otsusele jõudis, et tegemist on õigusrikkumisega.
Vahel täitsa mõtlen, miks ma nii kangesti nende va eestlaste poolt olen, ja ei oska muud pakkuda kui see, et ma ise olen eestlane.
Kui pildil on neegri pea, siis peabki pildi nimeks olema „Neegri pea“, mitte näiteks „Narva kosk kevadel“.
Tänapäevastele progressiivsetele ja ainuõigetele põhimõtetele allumine on nagu Saksa sõjaväkke minek II maailmasõja ajal – vabatahtlik, aga seejuures sunniviisiline.
Kui inkvisitsioon nõudis, et inimene tunnistaks üles oma koostöö Saatanaga, siis kaasasündinud rassismi idee tegutseb veel efektiivsemalt, nõudes, et inimene selle koostöö kõigepealt ise välja mõtleks.
Ah, ärge kiitke inimestele kahtlemist, nad tulevad siis nõudma: kirjuta mulle siia paberitükile, et mul meelest ära ei läheks, milles tuleb kahelda ja kui palju. Oh küll mina siis kahtlen. Ärge õpetage neid oma peaga mõtlema, sest nad on muidugi väga nõus – ikka oma peaga, kuis muidu! – aga ühtlasi tahavad teada, millest tuleb oma peaga mõelda ja mis viisil. Õpetage neile rahumeeli valmis tõdesid, sest kahtlejad kahtlevad niigi ja oma peaga mõtlejad mõtlevad nagunii. Need, kes seda ei suuda, võivad kahtlemist ja oma peaga mõtlemist üksnes teeselda, ja see on veel hullem kui kloonide armee, sest see on maskeeritud kloonide armee.
Targad räägivad vahel lolli juttu ja lollid räägivad vahel tarka juttu, aga ühed on sellegipoolest targad ja teised lollid.
Vaba inimene püüdleb tõe poole, fanaatik juba teab tõde.
Odav Vene gaas on just selline õlu, millest Lääs võib sõltuvusse sattuda ja sellisel juhul saabub kunagi päev, mil klaasistunud silmadega Lääs palub Venemaalt peaparandust ning on selle nimel valmis kõigeks.
Teised ei saa enam olla teised, sest me oleme avatud, kaasavad ja mitmekesised, miska teisi üldse polegi, kõik on needsamad. Meil on teid vaja, te polegi teie, te olete meie. Me ise oleme hoopis nemad, see tähendab need, keda ei ole.
Inimene ei loo iseennast, inimese loob teine inimene.
Jeesuse üleskutset mõelda ja käituda mittedogmaatiliselt viiakse vähemalt tänapäeva Euroopas ellu dogmaatilise piiratusega. Dogmaatilise dogmatisimi asemele on seatud antidogmaatiline dogmatism.
Kui Mahatma Gandhi kunagi kirjutas, et maailm on väsinud vihkamast, siis ta eksis – maailm ei väsi kunagi vihkamast. Ent maailm võib väsida valetamast – ja ilmselt juhtus midagi sellist 1980ndate alguse Eestis.
Kus lõpeb usk, seal algab ebausk.
