Mõelge lastele

Jaga

 

Abielureferendumi teema on kindlasti paljusid juba ammu ära tüüdanud, kaasa arvatud mind. Ent kui rahvahääletus tõesti tuleb, siis peab sellest rääkima.

Vägede asetus

Samasoolise abielu seadustamise kaitseks esitatakse tavaliselt argument, et tegemist on võrdsuse kehtestamisega: kui siiani on kahel teineteist armastaval isikul võimalik abielluda vaid juhul, kui nad on eri soost, siis nüüd laieneks see õigus ka neile, kes on samast soost. Sageli esitletakse probleemi ka sellises käsitluses, et viimastel on see õigus inimõigusena põhimõtteliselt juba olemas, ainult et konservatiivid üritavad neilt seda võtta.

Kui kerkib laste teema, siis tuuakse esile, et armastavas homoperes on lapsel parem kasvada kui katkises ja vägivaldses heteroperes, võib-olla joodikust isa hirmuvalitsuse all. Väidetakse, et kõige tähtsam on laste turvalisus, vanemate sugu selle kõrval teisejärguline.

Oponentidel on mõlemale väitele vastuväiteid. Võrdsuse küsimuses leitakse, et võrdsus on juba olemas – igaühel on luba abielluda; abielu just samasoolisega aga ei ole inimõigus ja selle lubamine või mittelubamine on iga ühiskonna otsustada. Pole kohustust ka samasooliste kooselu tingimata abieluks nimetada, see võib kanda muud nime. Täielik võrdsus on nagunii püüdmatu ideaal – isegi abiellumisõiguse andmise korral jääb alles ülekohtune tõsiasi, et homoseksuaalid oma armastatuga lihaseid lapsi ei saa.

Millega olemegi teise alateema ehk laste juures. Samasooliste abielu seadustamine toob automaatselt kaasa lapsendamisõiguse, seega perekonnad, kus lapsel on kaks samast soost vanemat, kellest üks võib (aga ei pruugi) olla tema lihane isa või ema.

Laste turvalisus on kahtlemata kaalukas argument, vaevalt seda keegi vaidlustab, kuid dilemma „kas armastav homopere või katkine ja vägivaldne heteropere“ on esitatud eksitavalt. Tegelikkuses valmistaks selline valik raskusi üksnes väga paadunud konservatiivile, ülejäänud nõustuksid ilmselt pikemata, et pigem siis juba armastavad homovanemad. Järelikult pole siin midagi vaielda. Dilemma tuleks esitada pigem nii: kui väljakannatamatust perest ära võetud laps peaks lapsendatama, siis kumb on talle parem – kas head ja armastavad heterovanemad või head ja armastavad homovanemad? Või kehtib kolmas võimalus, et vahet pole, peaasi et on head ja armastavad?

 

Niisiis: mis on lapsele parim?

Võib-olla ongi see kõige olulisem küsimus. Kui panna kaalukausile ühelt poolt lapse heaolu ja teiselt poolt abielluda ihkava homoseksuaali võimalikud kannatused, siis on lapse heaolu ilmselt kaalukam – kusjuures selsamal põhjusel, mida nii sageli ette toovad homoõiguste eest võitlejad: nõrgemale ei tohi liiga teha. Ja isegi kui nõustuda, et homoseksuaalid on „nõrgemad“, siis lapsed on kahtlemata veel nõrgemad.

Mille poolest erievad lapse jaoks homovanemad ja heterovanemad? Jätame lihtsustuseks kõrvale ühe iseenesest olulise aspekti, nimelt kas või mis määral toob homoperekond lapsele kaasa kiusamist (eriti omavanuste poolt) – eeldagem mõnevõrra optimistlikult, et see jääb samasse suurusjärku mistahes muu kiusamisega nt välimuse, häälekõla või mille tahes pärast ning on pealegi ühiskonnast aegamööda väljaravitav. Keskendume selle asemel põhimõttelisemale küsimusele: kui kõik muud vanemlikud omadused (hoolivus, osavõtlikkus, eluga hakkamasaamine, pedagoogiline anne jne) on võrdsed, siis kas lapsele on parem kasvada ema ja isa või samasooliste vanemate (isa ja isa, ema ja ema) hoole all?

Sellele küsimusele on vaidlejatel vastused valmis. Üks pool leiab, et ema ja isa on kahtlemata parem, „sest et siis on lapsel ikkagi nii isa kui ema“, teised – „peaasi et oleks hoitud ja armastatud“.

Järelikult tuleks nende kahe vahel otsustamiseks küsida, kas ema ja isa millegi poolest erinevad ja kui erinevad, siis kas see on millekski hea? Edasi ütleb loogika, et kui ei erine või kui erinevus osutub ebaoluliseks, tuleb õigus anda samasooliste abielu toetajatele: abiellugu, vahet pole. Kui aga erinevad ja see erinevus tuleb tunnistada lapsele kasulikuks, on õigus samasooliste abielu vastastel, sest sellise abielu legaliseerimise otsene tagajärg on adopteerimisõigus, ja sellise paari poolt adopteeritud laps jääks järelikult millestki ilma.

Paraku on tegemist küsimustega, mida tänapäeva läänemaailmas peetakse juba küsimise hetkest ebakorrektseteks ja seksistlikeks. Hetero- ja homoperedes kasvanud laste elukogemuse erinevustest pole põhjalikke, ulatusliku valimiga uuringuid tehtud, osalt ka põhjusel, et samasoolised abielupaarid on alles uus nähtus ja selle kaugemaid tagajärgi ei saa veel hinnata. Praegu on korrektne eeldada, et vanemate orientatsioonist tulenevaid erinevusi ei ole (möönda võib üksnes sootsiumi vastukajade erinevust) ja et üldiselt on kõik korras. Igaüks võib selles veendud Youtube’i riputatud intervjuusid sirvides.

Kuid need intervjuud ei ütle nüüdseks juba tuhandete laste kohta eriti midagi. Mingile seisukohale jõudmiseks oleme sunnitud pöörduma ainese poole, mis on ammu teada, mida on uurinud psühholoogid, millest jutustavad muinas- ja muud jutud, mis kajab vastu kogu inimloomingus koopamaalinguist muusikavideoteni. Ühesõnaga, peame meenutama kõike, mida teame (inim)kultuurist kui sellisest.

 

Mida ütleb kultuurikogemus?

Lugejale hoiatuseks: kui probleemi esitlemisel järgisin erapooletut joont, siis järgnevalt asun esitlema eeskätt konservatiivseid arusaamu ja otsustusi. Seda esiteks isiklike veendumuste tõttu, aga ka sellepärast, et konservatiividele on esitatud palju ebaõiglasi süüdistusi, mis vajavad tagasilükkamist.

Meie teadmised inimkultuurist ütlevad kõigepealt, et laps ei vaja täisväärtusliku lapsepõlve jaoks mitte üksnes sooja tuba, tervislikku toitu ega puhtaid riideid, vaid palju enamat. Laps ei ole lemmikloom, et teda lihtsalt kaisutada, kammida ja lehvidega kaunistada; lapsest peab kasvama vastutusvõimeline ning maailmas orienteeruv inimene. Sadade või tuhandete muude oskuste kõrval kuulub sellesse lapsepõlvest kaasa antavasse pagasisse ka arusaam mehe ja naise ning ema ja isa erinevast rollist nii perekonna sees kui perest väljaspool.

Pole kahtlust, et samasooliste peres kasvanud lapsel on nende teadmiste omandamine raskendatud. Kindlasti küll mitte võimatu – on olemas sõbrad ja sõprade pered, on filmid, raamatud jpm. Kuid nagu öeldud – raskendatud.

Asi pole üksnes ema ja isa vaatlemises. Vanemad ei õpeta lapsi ainult eeskujuga, vaid ka otsesemal viisil, andes edasi oma teadmisi, hoiakuid, väärtusi, samuti praktilisi oskusi, sageli mängu kaudu. Siin erinevad isa ja ema vägagi. On asju, mida õpetavad valdavalt emad ja on asju, mida õpetavad valdavalt isad. Nii on see kõigis kultuurides. Iga laps õpib peagi, millise mure või palvega minna ema, millisega isa jutule. Niisiis – ka siin püüdlevad eeskujulikud vanemad selle poole, et laps oleks hoitud ja kaitstud, kuid ema hoiab ja kaitseb teisiti kui isa, isa teisiti kui ema.

Ema ja isa roll (st ühiskonnas üldiselt kokku lepitud kohustuste ja õiguste kogum kummagi rolli täitjaile) muidugi varieerub kultuuriti ja muutub ajas, kuid nad on siiski kogu aeg olemas, settides stabiilsel ajajärgul selgepiirilisemaks ja ähmastudes üleminekuaegadel. Läänemaailmas on praegu käsil viimane. Järelikult tasuks rahulikult otsida ja järele mõelda, milline on „õige“ isa või „hea“ ema 21. sajandil. Vastasel korral hakkame ellu saatma noori, kes lihtsalt ei oska olla mehed ja isad, naised ja emad; nad ei oska olla abielus, sest keegi pole neile õpetanud, kuidas olla abikaasa. Praegu on minu hinnagul abiellumisikka jõudnud teine põlvkond, kes ei oska abielus olla. Paljud õpivad selle raskete kaotuste hinnaga ära kooselu käigus, paljud ei õpigi. Tulemus – purunenud perekonnad, üksikvanemad, psüühilised traumad ja mis kõige kurvem: hirm perekonna loomise ees. Noored, kes lehvitavad loosungit „Mina riigile lapsi ei sünnita“ lihtsalt kardavad tundmatust ja püüavad lapsepõlve võimalikult pikaks venitada. Soovitavalt surmani. Lapsepõlv kestab seni, kuni sa pole käinud lapsevanemate koosolekul, ja mõni ei saa siis ka suureks.

Kahtlemata on eelnev jutt teravas vastuolus moodsa võrdsus(tamis)ideoloogiaga, mis kasutab relvana sotsiaalkonstruktivistlikku terminoloogiat. Võitlus „aegunud, toksiliste soostereotüüpidega“ pole ammu enam entusiastide eraprojekt, vaid valitsuste tasemel tunnustatud ja kõige kõrgematesse rahvusvahelistesse dokumentidesse raiutud imperatiiv, mille skeptikuid tabab hukkamõist ja represseerimine. Skeptik saab külge sildi „tema tahab naised pliidi külge aheldada“, „lapsepeksja“ (kui möönda, et üleannetule lapsele võib mõnel juhul näppude pihta lüüa) või siis lihtsalt „keskealine valge mees“, kui muud võtta pole.

Seega ei ole sooneutraalne abielu olemuselt vastuhakk mitte üksnes ema ja isa kuvandile, vaid naise ja mehe eristamisele üldse. Mis ei peaks võrdsusideoloogia arengut jälgivale inimesele mingi uudis olema. Sooneutraalsed lasteaiad töötavad juba ammu, avaliku eesmärgiga sood ja soorollid võimalikult segamini ajada. Keelates rangelt õpetada poistele mehelikkust ja tüdrukutele naiselikkust, ammugi kuidas olla isa või ema. Selline pedagoogika võib lapses või noorukis aga üksnes segadust tekitada, ja just see toimubki. Kõige julmem vale selles ideoloogias on väide, et sugu on inimese enda teha. Kuid ahvatlev vale. Soo või vähemalt seksuaalse orientatsiooni muutmine kasvab plahvatuslikult, see on popp. Tagajärgi hakkame täies mahus nägema mõnekümne aasta pärast.

 

Kui ütled A, pead ütlema ka B

Mult on küsitud, miks ma nii sageli olen sõna võtnud sotsiaalkonstruktivismi või vähemalt sellest lähtuvate loosungite vastu. Põhjus on selles, et ideed on seotud, ühest tuleneb teine. Kui väita, et kõik on konstruktsioon, siis loomulikult ka ema ja isa, naine ja mees. Ja mõistagi abielu, mille alla võiks liigitada ükskõik mida, kui vaid niimoodi kokku leppida. Ent nagu eelnevast võiks näha olla, on sellised „kokkulepped“ hukatuslikud.

Muide, sooneutraalse abielu pooldajate käest küsitakse sageli, miks nad siis juba polügaamiat ei nõua, kui küsimus on inimeste abieluvabaduse laiendamine. Tavaline vastus on, et nii küsida on demagoogiline. Kuid ei ole. Polügaamia on tõepoolest täiesti võimalik abieluvorm ja seda põhjusel, et see ei hägusta ema ja isa rolli. Polügaamses peres kasvanud lapsel on ema ja isa täiesti olemas, tema maailmapildi poolused – yin ja yang, kui soovite – täiendavad teineteist ja moodustavad terviku. Läänemaailma takistab polügaamiat seadustamast üksnes traditsioon. Meil pole nii kombeks. Sellest argumendist täiesti piisab.

Sellest võiks piisata ka sooneutraalse abielu tagasilükkamiseks, kuid nagu nägime, on tagasilükkamise põhjuseks võimalik tuua ka kaalukaid argumente, mis osutavad lapse kasvukeskkonna erinevustele. Ühel juhul on tal ema ja isa, teisel juhul mitte. Paraku, kui lugematute lagunenud perede ja üksikvanemate puhul saab avalikult välja öelda, et tegemist on kahetsusväärse olukorraga, mis võinuks tekkimata jääda (kui poleks juhtunud õnnetust, kui mees poleks olnud joodikust naisepeksja vms), siis sooneutraalsuse puhul me enam traditsioonilist peret ja samasooliste vanematega peret sel kombel võrrelda ei saa. See keelatakse viivitamatult ja kõige rangemal viisil ära. Kui seadus võrdsustab hetero- ja homoabielu, siis ei saa üht teisest paremaks nimetada – see oleks taas julm diskrimineerimine ja vähemuse kiusamine.

Tekiks olukord, kus mõisted „hea isa“ või „hea ema“ tuleks põlu alla panna, mis ei mõjutaks enam üksnes samasoolistes peredes kasvavaid, vaid kõiki lapsi. Ja see on juba kõigi asi. Lapsele ega noorukile ei saaks enam õpetada, kuidas olla hea isa, sest ametlik ideoloogia väidab, et isa pole üldse tarviski. Järelikult ka mitte head isa. Sama lugu emaga. Milleks lapsele hea ema, kui tal on tervelt kaks head isa. Sirguvale noorukile saab öelda üksnes, et tulevikus tuleb oma lapsi hoida ja kaitsta, aga selle ebapiisavusest oli eespool juttu.

Kokkuvõttes võib sooneutraalset abielu pidada järjekordseks kultuuri lagundavaks teguriks. Selle mõju ei avaldu ei täna ega homme, aga ülehomme küll. Ja siis juba üsna tõsiselt. Nii et käesolev kirjutis pole minu poolt sugugi kellegi magamistuppa ronimine, nagu käib tavaline süüdistus, mis pealegi kõlab vägagi kummaliselt nende suust, kes ise oma magamistoaga tänavale ronivad. Asi on enamas. Mõelge lastele.

 

Ilmunud Postimehes 9. novembril 2020

 

Sarnased postitused